She did it again!

Norra on jäänud selja taha, Ida magab, Marian loeb "Imelisest ajaloost" meile ette huvitavaid fakte, ühtäkki ütleb emme, vaikselt ja ettevaatlikult:"Tüdrukud, meil on bensiinijaama vaja. Hädasti!" Õnneks näitab GPS, et lähima tanklani on 13,6km. "Sinna sõidame me ära," ohkab emme kergendatult. Me vangutame pead. Kui suur on tõenäosus, et ta jälle unustas vaadata palju autos kütust on ja avastab selle alles kriitilisel hetkel. Teades meie eksimisi ja seiklemisi tunnen ma juba, et me eksime ära, teeme "vale pöörde" ja ootame metsas, kuni metslased meid maha notivad. 

GPS näitab, et sihtkoht on 50m pärast paremal. Ja otseloomulikult sõidame me tanklast mööda. "She did it again!"hüüame me. Emme paneb pōlema ohutuled ja me tagurdame tanklasse tagasi. Olukord on liiga kriitiline, et edasi seigelda. Ükski reis emmega ei möödu ilma kriitilise peaaegu bensiinita olukorrata. Klassika!

Viis kilomeetrit hiljem on vasakut kätt uus tankla. "Ah, ma oleks vast siia ka ära venitanud," ûtleb emme nüüd muretult. Eks ole, mõtlen ma vaid ja tänan jumalat, et me ei sõitnud kusagil pärapõrgus, kus tanklad on iga 500km tagant. 

        Kui ma Norras vahetusõpilane olin tulime me ühel nädalavahetusel Kariga "ema-tütre" nädalavahetusele. Nasjonalteatrisse "Peer Gynt'i vaatama. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru. Ma polnud seda eesti keeles lugenud, norra keel tundus nii raske. Aga muusika oli ilus. Ma õppisin tundma Griegi. 

              

Oslos ülikooli ajal oli mul aegajalt igav. Ma ei viitsinud peale kooli koju minna. Või ei viitsinud ma nädalavahetuseks Lillehammerisse sõita. Siis koperdasin ma mööda Oslo tänavaid. Õppisin linna tundma.

            

Grand hotelli kohvik on tuntud selle poolest, et siin einestasid kuulsad kirjanikud ja kunstnikud. Henrik Ibsen oli üks neist. Minu Ibseni armastus sai alguse pärast seda kui olin läbi lugenud "Metspardi". Fantastiline teos!

                           

Holmenkolleni suusastaadionil olen ma kaasa elanud nii mõnelegi suurvõistlusele. On eriline tunne olla osake norra lipukestega lehvitavast massist.

Norra loodus on müstiline. Kunagi kui väike Marian mul külas käis, nägi ta metsas ühe puutüve küljes karvu. Ta oli kindel, et trollid olid käinud seal oma selga sügamas. Võib-olla oli tal õigus?

Norra toiduga ei ole ma sinasõbraks saanud. Pruun juust, hautatud lammas kapsaga, võileivad vaarikamoosi ja juustuga. Ma tahaks küsida, miks? Samas Norra restoranidest on mul vaid head kogemused. Ja mälestused. Ming Gården Lillehammeris, kus me Brittiga pea iga nädal korra söömas käisime. "Ema ja tütre" kolmapäevadel. Ja Dinner Oslos. Michelini tähega hiina restoran. Siin kohtusin ma paar aastat tagasi viimane kord Arnega.

        

Vigelandi pargis olen ma jalutanud sadu kordi. Monolitten sümboliseerivat püüdlust vaimu valguse ja kõrgema tunnustuse poole. Diip!

                    

Ma olen siiani Tine kodu imetlenud läbi tema blogi. See on üks ilusamaid kodusid, mida ma näinud olen. 

                           

                  

                                 Fotod: Oslo in Chanel

            

Kas te arvate, et reis Norra toimus ilma shopinguta? Ei! Fretex sai tühjaks ostetud. Mina ostsin endale muuhulgas hõbedase kampsuni. Emme küsis, et ega ma seda ometi selga ei pane? Muidugi panin. Vastasin, et fashionista is my middle name:) 

Ja läbi see Norra seiklus saigi selleks korraks. Ma pean tunnistama, et osake minust peab seda maad mingil määral oma koduks. Kahju vaid, et meil ei õnnestunud Camillaga kohtuda. Aga me tuleme varsti tagasi. Ma kavatsen Britt Idale ka norra keelt õpetama hakata.