Wednesday, October 26, 2011
Tõestus sellest, et elu ON kolinud Facebook'i
Õnneks tuleb suurema osa ajast FB appi ja mul õnnestub siiski sünnipäevalastele õigel päeval õnne soovida. Aga...mis juhtub siis kui üks päev FB-sse ei satu? Sest sa oled parasjagu "liftisõidul"? Noh siis juhtub see, mis juhtuma pidi. Läkski õigel päeval meelest jälle üks sünnipäev.
Ma siis nüüd püüan oma hajameelsust k u i d a g i heastada ja soovin ühele valge habemega sõbrale (ei ole kusjuures jõuluvana, kuigi on mind nii palju aidanud, et mul on vahepeal tekkinud kõhklused/kahtlused, et aga äkki ongi p ä r i s jõuluvana:D)
Birthdays are good for you. Statistics show that the people who have the most live the longest.
Tuesday, October 25, 2011
Liftiga tulevikku
Ma sain kinnitust sellele, et asi pole karvavõrdki minud, et ma ei teaks, mida ma teen või teeksin asju valesti, vaid lihtsalt Norra turu eripäras. Kõige markantsem näide sellest imelisest eripärast on see, et sain kokku liftiga tulevikku sõites kokku inimesega, kellega ma pole kokku puutunud neli aastat. Minu aeg seal ettevõttes sai otsa. Nüüd siis andis ta mulle teada, et paar päeva tagasi tuli nende ettevõttele Norra pangast kiri, et nad sulgevad ettevõtte kaardi, mis on minu nimel. Kaardi, mis tegelikult sai ümber tehtud teise inimese nimele ning mida ka kasutatakse. Ainult mina ei kasuta seda juba neli aastat. Norra pank tegi selle avastuse alles nüüd. N e l i aastat hiljem! (on vist liiast mainida, et tookord said kõik minu volitused lõpetatud ja ümber vormistatud.)
Selle inimese/ettevõtte ettekandest meeldisid mulle eriti kaks väidet, mis peavad Norra turu puhul 100% paika.
2) Norra turule sisenejal peab olema h a i g l a s l i k usk oma ettevõtmisesse.
Mõlemast (ja tegelikult ka kõigist teistest) ettekandest tuli välja, et selleks, et olla edukas tuleb tunda oma turgu ja osata kohalikku keelt (selleks ei pea tõepoolest olema filoloog, aga keel tuleb selgeks saada). Mitte et ka see mulle üllatusena oleks tulnud, aga seda oli hea kuulda.
Ehk siis tänu teise ettevõtte ettekandele saingi ma teada, et olen lihtsalt geenius. Või siis, nagu mu eesmärgiks on alati olnud, olla mingi valdkonna spetsialist. Ma võin ilma liialdamata öelda, et minust on kujunemas Norra eksportturu spetsialist, sest:
2) ma valdan kohalikku keelt (ja enam mitte vaid koolis õpitud "kuidas sul läheb?" tasemel, vaid ma saan aru, mida tähendavad ka erinevad lühendid, mida norrakad nii armastavad - VO, HVO, HMS, BHT, IA, ARK, IK....);
3) ma oskan Norra turule müüa, saada potenTsiaalsete klientidega kontakti ning seda hoida;
4) ma tean rutiine, mis välismaine ettevõte peab läbi tegema, et üleüldse Norras tööd teha (uue lühendid - RF1199, SFU, Brreg, NUF);
5) ma tean teatud sektoris kehtivaid reegleid ja norme;
6) ma tean, mis Norra kliendi jaoks on oluline ja millistele tingimustele, mis kvaliteediga peab toode/teenus olema;
ja nagu sellest veel ei piisaks
7) olen ma endale selgeks teinud, nii palju kui see üldse ilma professionaalse abita (ja jätame siin infotelefonid, infokeskused ja muu sellise jama kõrvale, sest seal töötavad inimesed ei tea ise ka, kuidas asjad täpselt käivad) üldse võimalik on, Norra maksusüsteemi. Mitte et ma sellest ikka veel täpselt aru saaks;
8) olen ma endale selgeks tegemas seadusandlust, mis üht valdkonda reguleerib, et saaks endale taotleda "õiguse oma töö eest vastutada".
Kaks viimast punkti on sellised, millega mulle teadaolevalt mitte ükski Norra turul tegutsev ettevõte omal jõul ei tegele. Või siis, et vaid üks inimene tegeleb selle kõigega. Mina tegelen. Ja kui nüüd veel juurde panna fakt kui palju sõna otseses mõttes haiglaslikku tahtejõudu ja ärgem unustagem aega (sest kõik toimub Norras "homme") see kõik võtab, siis võin ma end pidada tõeliseks kangelaseks, et pole veel Paldiski maanteele pehmesse tuppa sattunud. Üks inimene, kes kõike seda, mida Norra turul tegutsemiseks vaja on, hallata püüab, on ilmselgelt kas hull või vähemalt sinna poole suundumas. Vist Dali* oli see, kes ütles, et hullu ja geeniuse vahel on vaid õhkõrn piir?
Monday, October 24, 2011
Nummimeeter põhja...NOT
Alustame Birgit Õigemeelest ja laulusaatest. Eilne Spice Girlsi laul oli ju lihtsalt k o h u t a v! Samas oli aga juba ette teada, et välja langeb seekord Toomas Lunge, sest ta oli ainuke veel saatesse alles jäänud "vanainimene". Selgem kui seebivesi, et ükskõik k u i halvasti Birgit Õigemeel ka ei laulaks, hääletavad fännid ikkagi tema poolt, sest ta on ju nii armas. Mis sellest, et ilmselt ei oska ta laulda ühtegi teist žanri peale ballaadide. Eks?
Tartul, Pärnul ja Otepääl polnud juba eos mitte mingit šanssigi laulupealinna tiitlit võita, sest kui kõrvuti on võistlema pandud "superstaarid" ja "vanainimesed", siis on tulemus teada. Okei, Toomas Lunge pani ka lauluvalikuga päris korralikult puusse eile, aga... juba jonni pärast, et me oleme andnud hääle Birgit Õigemeele vastu, hääletas meie perekond eile Tartu poolt. (Salaja sees ikka lootsime, et no äkki ikka...)
Ma võin kihla vedada, et laulupealinna saate võidab alati nii nummi Birgit, kes finaali läheb Koit Toomega, sest "žürii" lihtsalt valib ta automaatselt teiseks finalistiks. Finaaliks võiks ženja Fokin vähemalt Koit Toome stiili muuta - valged papud, üleskääritud varrukate pintsak ja kolmepäevahabe on juba nii loetud raamat.
Ja kui laulusaate nummidusest väheks jäi, siis teisel telekanalil ruulis tantsusaates Miss Nummi isiklikult. Ma ei viitsi enam isegi öelda k u i väga tüdinenud ma Getter Jaanist olen. "Oo, nii superlahe" ja "Aa, see oli nii armas" ja "Nii täiega meganunnu" on veel hullem nummiduse üledoos kui aeroobikakava esitavad Õigemeeled.
Ometi saab kõige rohkem hääli ikka "meie armas" Getter, kes ilma mingi kahtluseta rühib vähemalt üheks finalistiks, sest teadagi, kes kõige paremad hääletajad on. Kallis Getter, mine lõpeta kool ära, kasva natuke suuremaks ja tule siis tagasi! Mu jaoks on kurb, et noorte iidoliks on (tehakse) inimene, kes kooli tahaplaanile jättis, sest "ma olen hetkel nii nõutud ja rauda tuleb ju taguda, kuni see kuum on".
Ahjaa ja kuna ma täna juba olen "mul-on-kopp-ees-nendest-inimestest-mode'il", siis Mart Sanderist on mul ja kopp ees. Tõsiselt. Palun eemaldage ta mõneks ajalt ekraanilt. Saatke ta koos Evelin Ilvesega asustamata saarele mõneks ajaks.
Wednesday, October 19, 2011
Jälle targem:)
Tegelikult ma ju tean, et perekool on üks paras poletšudess, kust leiab elutarkusi igast valdkonnast. Aga see postitus on küll kirss tordil. For now igatahes.
Lapsepõlv tuleb meelde
Ja lapsepõlv tuleb meelde, kui sai igal vabal hetkel loetud, pinginaabriga vedasime v i r n a d e v i i s i raamatukogust raamatuid koju. Ma pidin ikka üks paras nohik-laps olema, et ma nii palju lugesin. Või on selles "süüdi" see, et puudusid arvutimängud ja muu selline:) Igatahes on mul hea meel, et muud ahvatlused ja kiusatused minu lapsepõlves puudusid, muidu ma ei teakski ju midagi sellistest tegelastest nagu: vanaema ja kaheksa last metsas (ning veoauto), Dr Meerike ja Ponts-Ontsu, Potsataja, Röövlitütar Ronja, Vennad Lõvisüdamed, Londiste õige nimega Vant, Kummitarzan, Bullerby lapsed, Kalle Blomkvist ( ja Rasmus), Viplala, Dr.Doolittle, Härra Huu... "Kartul, lehm ja kosmonaut" ning "Lehmaga mere ääres" tulevad ka millegi pärast alati meelde. Ja üks kummaline raamat, kus mingid tillukesed raadio-või kellamehikesed tegutsesid, aga no ei tule rohkem meelde, mis raamat ja mis mehikesed...
Ühel päikesepaistelisel päeval toodi korterisse külmkapp. Toimekad ja vihased laadijad viisid selle kööki ja lahkusid kohe koos perenaisega. Ümberringi jäi kõik vaikseks. Äkki ronis külmkapi pilust välja kaunikesti veidra väljanägemisega mehike. Tal oli seljas kummiballoon ning käte ja jalgade küljes suured kummist iminapad. … Köögiseinal rippus ilmatu suur vanaaegne kell. Numbrilaua all oli aken käo jaoks. Kella ühel küljel avanes uks ja alla lasti nöörredel. See ulatus täpselt põrandani. Külmamehike pööras ümber ja vaatas üles. Ta nägi teist väikest mehikest, ilmselt kella peremeest.
Samas raamatus on ka "Krokodill Gena ja Potsataja lugu", mis minu meelest algab nii armsalt:
Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.
Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.
Tuesday, October 18, 2011
“Stoned”/“Rolling Stones”
Sirbist leidsin Toomas Raudami arvustuse filmi kohta. Kuigi mind pani film vaatama, võib-olla ka põhjusel, et olin sellest alles hiljuti lugenud ja tahtsin oma silmaga näha, ja ma ei saaks olla sama kriitiline, siis osati pean siiski Toomas Raudamiga nõustuma. Usutavust jäi mu jaoks ka natuke puudu. Ma oleksin paljaste inimeste asemel tahtnud näha veidike rohkem Brian Jones'i sisemist võitlust/põlemist/ükskõiksust/kirge. Või mida tundis Thoroughgood, hoides enda teada saladust Jones'i uppumise kohta? Või ma ei teagi mida, aga midagi jäi nagu puudu. Midagi... Ma olen nõus, et film keskendus liialt välisele ja veidike igavalt vaid "sex, drugs and rock'n'rollile".
Mängufilm kultusbändi Rolling Stones asutajast Brian Jonesist. “Stoned”/“Rolling Stones”, 2005, 102 min. Režissöör Stephen Wolley, stsenaristid Neal Purvis ja Robert Wade. Osades Leo Gregory (Brian Jones), Monet Mazur (Anita Pallenburg), Paddy Considine (Frank Thoroughgood), David Morrissey (Tom Keylock), Luke de Woolfson (Mick Jagger), Amelia Warner (Janet). Linastus Tallinna Kinomajas.
Kanal 2 reporteritunni kõige tüütavam, talumatult maitsetu ning visuaalselt mõttetu koostisosa on nn sündmuste rekonstruktsioon, mis ka ekraaninurka sellekohase viite tekitamisega vaatajale ausalt üles tunnistatakse. Kuna aga saatelõigu pikkus ei ületa tavaliselt paarikümmet sekundit, siis ei jõua vaataja pageda, vaid on sunnitud selle ära vaatama, jubedusjudinad seljas. Venitage too sõnulkirjeldamatu jõledus kahe tunni pikkuseks ja te saate filmi, mille pealkirjaks on pressiteate järgi ““Stoned – Rolling Stones’i lugu”, mis räägib rokilegend The Rolling Stonesi asutajaliikmest, Brian Jonesist.”
Filmi turustajatel on tekkinud raskusi sõna “stoned” eesti keelde tõlkimisega (vahet polnud, kas olla laksu all või bändi liige), kuna aga filmi väärtus on nullilähedane või alla selle, siis pole mõtet selle kallal norima hakata, rääkimata liigsest apostroofist ja komast.
Film üritab justkui taastada üht lugu ühest mehest, kelle nimi juhtus olema Brian Jones, kes oli ühe bändi liige, kus kõik tarbisid uimasteid ja harrastasid grupiseksi ja mõni neist oli veel ka homo või vähemasti biseksuaal. No ja siis sai ta kokku ühe teise mehega, kes juhtus olema Frank Thorogood, lihtne töömees, puussepp, kes kutsuti remontima maja, kus Brian elas ja kus varem oli elanud üks kuulus kirjanik, kes juhtus olema kuulsa Karupoeg Puhhi autor Alexander Alan Milne, ja nende, Franki ja Briani vahel tekkis vastastikune sümpaatia, millest peagi kasvasid välja tugevamad tunded, vaata et lihalik armastus, mis aga lõppes sellega, et õnnetu puusepp, suutmata taluda pingeid ja oma identiteedikriisi (muuseas, tal on kodus kena naine), kisub peast välja oma kunstsilma (ta oli nimelt ühest silmast pime, mida teravapilguline Brian kohe filmi algul ka tabavalt märkab) ja hüppab basseini, kus tema kahesooline muusikust ja astmaatikust üliandekas, kuid isepäine sõber supleb, ning uputab ta, hüüdes: “Sa neetud pask, sa sitane homo!”
Filmi eel olla tehtud kõva uurimistööd, palgatud detektiivid, kes nuhkisid välja kunagiste Briani armukeste aadressid ja käisid neil külas ja tegid intervjuusid, kust võetud tõeterad siis hiljem stsenaariumisse torgati, veel hiljem aga tegelaste suhu, tagamaks nõnda ajastu autentsust ja toimunu tõepära. Ka raamat, mille põhjal film vändati, oli arvatavalt sama usku.
Filmitegemisega kaasneb ikka ja alati uurimistöö, n-ö tutvumine tegelikkusega, mille üksühene taastamine teises tegelikkuses, filmilindil (tegelikult ka juba paberil) aga alati ja ilma igasuguse erandita annab tulemuseks kas naeruväärse nulli või piinlikumast piinliku miinuse. Üks mu lavastajast sõber on oma näitlejavõimeid hinnanud “miinus kahega”, tal on selle kohta ka tõestus ühe stseeni näol ühes kodumaises kunstfilmis ette näidata. Õnneks ei kestnud see kauem kui mainitud Kanal 2 “Reporteri” rekonstruktsioon. Paraku kestab film, mille nime ma enam suhu võtta ei tahaks (puutu…, lähed ise haisema) ligi kaks tundi, kõige lõppu on veel kleebitud moraal, kus kaks meest vahetavad Hyde Parkis Brian Jonesi auks toimunud kontserdil puu najal sügavmõttelisi kommentaare. Üks arvab, et ilma Brianita ei pea bänd kaua vastu, teine arvab, et peab küll. Kuid sellega asi ei piirdu, lõpu otsa on kleebitud veel teine lõpp, kus teispoolsusest naasnud Brian vestleb basseini ääres, kus ta oli uppunud või kus teda oli uputatud, bändi mänedžeri Tom Keylockiga, kes tema käest küsib, miks ta kunagi õnnelik polnud. “Õnnelik oli igav olla,” vastab Brian. See lause on ainsana midagi sellist, mida võiks lugeda filmi plussiks, ehkki selleks peab kõvasti pingutama või siis filmi tagurpidi vaatama. Ma loodan väga, et keegi seda lauset nn tegelikkuses n-ö tegelikult ei öelnud, vaid et see väljus kusagilt tegijate ajukurdude vahelt, mida on küll nähtu najal raske uskuda. Kuid mine sa tea, äkki oligi nii, vabalt võinuks seda öelda ükskõik kes, kes tollal elus oli ja surra ei tahtnud.
Copy-paste’i on kasutatud mujalgi, mitte ainult tegelaste kõnes. Nii on meie ees pilt, mis on justkui ajastutruu (psühhodeeliline ajupesu, milles peagi pettuti: tükkideks lõigatud stseenide monteerimine põhitegevuse – keppimise – alla), kuid annab tulemuseks leebelt öeldes ümmarguse nulli. Nii kaobki filmist kõige tähtsam – usutavus, mis ka kõige armetumas soperdises tekib, kui vaatajale antakse võimalus korrakski näitlejale silma vaadata. Ja ongi tulemuseks totaalne keskplaan ja me näeme õnnetut puuseppa nühkimas liivapaberiga mingit puutulpa, et keegi ei unustaks seda, mis ametit ta peab, ning ütlemas mõttetuid, tegevust mehaaniliselt edasi viivaid või tagantjärele põhjendavaid repliike. Tõsi, tema silma paaris kohas natuke nagu näeb, kuid miski ei suuda põhjendada, miks ta toda Jonesi-nimelist tüüpi nii tõsiselt võtab ning endaski kahtlema hakkab; näidatud-nähtud silmades nägin sädet vaid Keithi osatäitjal, kuigi ka tema oli filmi valitud mõningase välise, kammi ja meigiga järele aidatud sarnasuse põhjal. Filmis aga domineerib just väline, basseini ja seksistseenide ajal voodite ääres ära põlevad küünlad, Briani pitside-satsidega homondusele vihjavad hommikumantlid jms.
Dramaturgiliselt on film äärmiselt abitu, lajatavad lapsepõlves isa käest saadud kõrvakiilud, ilmub keegi süütaneitsi, kellele vaba seks on vastuvõetamatu ning kes siis ainsana sööstab basseini Brianit päästma, teised, patusemad, saabuvad hiljem, päris saatanad aga passivad põõsa taga ja vaatavad pealt. Kui nii tõesti oli, siis mis oli?
Kui keegi usub, et päikeselõõma või paduvihma alla on ilmtingimata vaja monteerida heliriba, kus lauldakse päikesest või vihmast, siis vaadaku kindlasti seda filmi. Roboti järjekindlusega selles loos just nii toimitakse. Nagu mõnes india filmis on sentimentaalsed stseenid üle valatud pisaraid kiskuva musaga, paisutades sellega veelgi dramaturgilisi puudujääke ja näitlejate võltsi reaktsiooni. Rääkimata (tõesti, ei tahaks rääkida) siis rollarite lauludest, millest ükski pole originaal, vaid imitatsioon, pealegi veel mitte puhas, vaid midagi, mis pendeldab pidetult kuskil vahepeal. Kerge on mõista – iga “Satisfaction’i” takt maksab rohkem kui terve see kõhnukese eelarvega surrogaat. Kuid siis pidanuks valima mingi teise lahenduse või vaatenurga, juba “Karupoeg Puhhis” on neid piisavalt. Aga võttes arvesse nähtud filmi tegijate “potentsiaali”, võinuks asi ka siis kõige kurvemal kombel luhta minna.
Monday, October 17, 2011
Väikesed asjad & "Kuku: Mina jään ellu"
Käisime nädalavahetusel Kerle sünnipäeval. Viimati nägime me minu sünnipäeval ehk siis rohkem kui pool aastat tagasi. Sest lihtsalt pole aega olnud. Mis tähendab, et pole aega olnud? Kuidas ei ole aega olnud? Miks ei ole aega olnud? See, et aega p o l e, on kõige rumalam vabandus üldse! Aga ei ole ju olnud – tõesti! Ilma et me isegi aru oleme saanud on pool aastat läinud nii kiiresti ja mida tehes? Tuhisedes, vuhisedes, kiirustades, siblides, sagides, kiirustades… Aga kas elu vaid sellest koosnebki? Vahepeal on vaja aeg maha ka võtta. Muidu ongi nii nagu Kivirähk’i „Eesti matuses“, et eestlased saavad omavahel kokku vaid sünnipäevadel või matustel, muul ajal pole aega, tööd on vaja rügada.
Igatahes otsustasime me sel nädalavahetusel „peatuda ja roose nuusutada“. Kui me pärast Kerle sünnipäeva ja öist tuuri mööda Tartu lokaale hommikul kell viis koju jõudsime, ei suutnud ma ise ka uskuda, et mina olin nii kaua õues olnud. Mina? Ma ei mäleta, kuna ma viimati peol käisin, sest nii mugav on ju reede õhtul end hoopis teleka ette kerra keerata ja küünlavalgel veini juua, aga tuleb tunnistada, et vahelduseks oli väljas ka täitsa tore käia.
Aitäh Kerlele meeldiva ja ülimalt šampuselise õhtu eest!
Kõige naljakam seik selle väljaskäimise juures oli aga järgmine: Istun mina üksinda laua taga ja ootan kuni Janek baarileti ääres juua tellib. Järsku tuleb minu juurde kena pikk noor poiss, vaatab mulle otsa ja küsib: "Vabandage, kas Te olete Johanna Maria?". Vaatan, mõtlen, noogutan, et olen küll ja püüan meenutada, miks see noor inimene mind tunda võiks. "Ma olin kunagi Teie alumine naaber," vastab noormees, "Mõisavahe tänavast." Mõisavahe tänavas ma tõepoolest elasin, aga vot seda naabrit mina küll ei tundnud. Lasen peast läbi kõik alumise korruse naabrid. Kõik vanemad inimesed. Ühtegi sellist noort meest meelde ei tule. (Samal ajal märkan, kuidas Janek baarileti äärest meie poole armukadedaid pilke heidab). Ja siis sähvatab. Noor mees, kes mu ees seisab, oli "alumise korruse tattnina" - minust tuhat aastat noorem ja noh selline pontsakas ning vinniline. Ma ei oleks teda mitte kunagi ära tundnud, sest ma ju kujutasin ette, et "alumise korruse tattninad" jäävad igavesti lasteks. (Janek heidab ikka armukadedaid pilke, kuid leebub kui ma noormehele teda tutvustan. Sai aru, et ju ei tulnudki noor inimene mulle külge lööma, vaid pidi kusagilt kaudu tuttav olema. Kellegi vend või poeg või kunagine alumine naaber.)
Kummaline on see, et see on juba teine kord üsna lühikese aja jooksul, kui mind niimoodi kunagiste naabrite poolt ära tuntakse. Ja teietatakse. (Mitte et mul midagi selle vastu oleks, sest ma eelistan pigem teietamist, aga ma olen mõlemad korrad mõelnud, et miks. Kõik noored ju sinatavad? Ja siis kui nad veel "alumise korruse või naabermaja tattninad" olid, nad mind ei teietanud.) Mina ei ole k u m b a g i naabrit ära tundnud, sest nad on suureks kasvanud ja muutunud. Ilmselgelt olen ka mina suuremaks saanud. Aga kuidas nemad m i n d ära tunnevad? Kas julgen teha oletuse, et ju ma siis pole põrmugi vanemaks muutunud? Naersin veel hiljem Janekile, et nii armas, et ta oma vana naise pärast armukadedaks muutus ja arvas, et 20-aastane võiks tema moorile külge lüüa.
PS: Hugo sai endale uue peene kaelarihma. Üks punkt 101st jälle täidetud.
Õhtupoolikust kujunes pool-eksprompt terve suguvõsa filmiõhtu. Üsna kummalise filmivalikuga. "Kuku: mina jään ellu."
„Kuku: mina jään ellu“ on valus portreefilm dramaatilise saatusega eesti filmi suurkujust Arvo Kukumäest, kes hakkab üles ehitama oma laiali lagunenud elu. Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud...Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.
Film oli hea. Väga hea. Sügav ja mõtlemapanev. Valus nagu tegijad lubasid. Aga eluline. Ma ei oska ega tegelikult tahagi pikemalt seda analüüsida. Kõigil, kes on kokku puutunud alkoholismiga, tekivad ilmselt filmiga omad seosed ja mõtted. Koolides võiks selline film olla vabalt õppefilmiks alkoholi liigtarbimise tagajärgedest. Ja meil kodus võiks see ka hoiatuseks olemas olla. Ses mõttes, et iga kord kui tekib tahtmine veinipudeli kork lahti keerata, tuleks film käima panna.
Vastuoluline oligi see, et filmi vaatama hakates olime just lahti korkinud veinipudeli.
Pühapäevast kujunes veel üks "ringikondamise päev". Seekord läksid linna peale naised. "Vaid korraks," nagu me iseendale lubasime. Kaltsukate-ralli kestis aga nii kaua, et ühtäkki oli "korraks"-st saanud 4 tundi. Neli tundi! Pole siis ime, et mu jalad lõpuks tuld välja lõid. Planeeritud kõrvitsapüreesupp jäigi tegemata.
Koju Ussipessa jõudsime me alles kell üheksa. Ja ma sain hakkama (kusjuures emme ja teised naispereliikmed ka) millegi täiesti enneolematuga. Ma helistasin oma hääle andmiseks "Tantsud tähtedega" numbrile. Ja hääletasin Kati Tootsi poolt. Uskumatu, kas pole? Aga...minu arvates olid eelmise nädala hinded ebaausalt madalad. Võrreldes nummi-nummi Getter Jaaniga tantsis Kati Toots palju paremini. Ja kuigi ma ei ole kunagi olnud tema eriline fänn (ega pea teda ka staariks), siis mu meelest ei peaks tantsu- ja kodusaates laskma end mõjutada minevikust ning ikka ja jälle kusagil jahuda, et "sai tuntuks kui...." Pealegi, kas saab lõhkuda tervet ja toimivat kooselu?
(Aga tantsusaade iseenesest on mu meeles kusjuures magedaks muutunud.)
Nädalavahetuseks planeeritud kodused tegevused lükkusid kõik edasi. Sellest annab märku üle ääre ajav musta pesu korv ja triikimata pesuhunnik. Kuid vahest harva tuleb silm kinni pigistada.
Thursday, October 13, 2011
That's it, folks!
Ma ju tean tegelikult, et "1-2 päeva pärast" ei tähenda Norras absoluutselt m i t t e m i n g i l juhul 1-2 päeva ja tänaseks ongi juba möödunud 6 päeva (kui reedet mitte sisse arvestada, sest see pole ju tööpäev) ilma et ma oleks oodatud ametist kippu või kõppu kuulnud. Ma ju tean tegelikult, et see on normaalne ja ma olen lihtsalt kärsitu. Ja tegelikult öeldi mulle, et minu taotlusega h a k a t a k s e tegelema 1-2 päeva pärast, m i t t e et see 1-2 päeva pärast l ä b i v a a d a t u d saaks. Ma tean seda kõike! Aga ma ei oska ikka veel norralaste (ja nagu selgus ka taanlaste moel) asjadesse ilma närvitsemiseta suhtuda. Sest mul lihtsalt e i o l e aega oodata, et see kunagi ükskord/millalgi/"homme" tehtud saaks.
Otseloomulikult sain ma oma päringu peale vastuseks "l o o d e t a v a s t i saame sel nädalal teie taotluse läbi vaadatud". Loodetavasti? See on ju veel kaugem tulevik kui "homme"!
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks ning kui mulle hakkas tunduma, et olen suutnud lõpuks ometi end bürokraatia masinavärgist läbi närida, püüdes säilitada kannatlikkust ja o o d a t a, tabab mind nagu välk selgest taevast uus pauk. Nüüd on mul kliendi nõudmisel vaja k i i r e s t i täita ära viis (!!!) lisablanketti/taotlust/avaldust/või ma ei teagi kuidas neid nimetada. Okei, ma olen harjunud neid taotlusi/avaldusi täitma. Poleks hullu. Aga seekord on see kõik "ehitustehniline". Ja oleks olnud ju liiast paluda, et mulle oleks sellest nõudest veidike varem teada antud kui viimasel hetkel. I s e g i kui kogu see uus "meeldiv" üllatus oleks eesti keeles, ei saaks ma sellega omal jõul hakkama. Esimest korda (võib vist isegi öelda et elus) tunnen ma, et see asi käib mulle üle jõu. Ma tunnen soovi alla anda.
Ma ei taha uut tööd otsima hakata...
Wednesday, October 12, 2011
42. punkt - Olen romantiline
Kui ma olin jõudnud toitu kolm korda soojendada, peaaegu pool pudelit veini ära juua ja vaadata, kuidas küünlad olid juba poole peale ära põlenud ning lõpuks ka üksinda ära süüa ja end koos arvutiga diivanile kerra keerata, saabus ka Janek. Kuigi ma olin endale lubanud, et ma ei mossita, oleksin ma pidanud ennast siiski nii palju tundma ja teadma, et seda ma ei suuda.
"Noh mis sa nii tujust ära oled?" küsis Janek.
"Ma ei ole tujust ära, ma vaatan telekat," valetasin ma.
"Ahah," ütles Janek ja tõstis endale taldrikule portsu neli korda soojendatud toitu. Järgnevad pool tundi veetsime me vaikides ja telekat põrnitsedes.
"Mis sul viga on?" kordas Janek oma küsimust.
"Midagi," valetasin mina uuesti ja mõtlesin endamisi, et on jobu, kuidas ta aru ei saa, et ma ootasin teda (ja romantika valguses ehk ka natuke kiitust ühe tillukese töövõidu eest, sest olgugi, et ma ise olin endaga rahul, ei teeks vahel natuke kelleltki teiselt tulnud tunnustust ka paha).
Tunni aja pärast mu jonn lahtus. Ülejäänud õhtu veetsime me teleka ees rääkides tööjalanõudest ja tööohutusest. Romantika meie moodi!
Aga jonnakalt tõmban ma 42. punkti listist siiski maha ja ütlen, et tehtud! Sest mina ju olin romantiline:D
Hea on, et ma ei püüdnud Sex&TheCity Samantha moodi romantikat teha ja end sushiga kaetuna köögilaual pikali olles meest oodata. Ma oleks lamatised saanud või surnuks külmunud selle aja peale. Või siis oleks mu aplad kassid + koer mind selle aja peale ammu nahka pistnud. Õnneks/kahjuks ma muidugi ei kujuta ette, mis võiks mind inimsushina köögilauale üldse ajada:D
Ja veel ka 43. punkt sai täidetud. Ma ausalt vaatasin ära t e r v e jalgpallimängu. Ilma igasuguse sohita. Veidike küll sunniviisiliselt, aga ikkagi. Külas olles lihtsalt ei jäänud muud üle. Ma ei saa ju minema kõndida või võõra inimese kööki kraamima või pesu triikima hakata. Nii ma ta ära vaatasingi. Pean isegi tunnistama, et kõige hullem ei olnud. Kuigi mu meelest oleks täitsa piisav aeg palli taga ajamiseks max 45 minutit.
Mae Lender "Minu Taani"
Taani on minu jaoks siiani veel avastamata maa. Ma olen küll Kopenhaageni lennujaama ühest otsast teise tormanud, kuid vaevalt lennujaam Taanist päris pildi suudab maalida. Niisiis olen ma arvanud, et Taani on kuninglikult boheemlaslik või boheemlaslikult kuninglik. Et ma olen lubanud iga kuu ühe uue raamatu läbi lugeda, siis seekord otsustasingi raamatu kaudu oma arvamusele kinnitust saada või see ümber lükata. (Ühtlasi sai täidetud ka 77. punkt - loen romaani päevaga läbi.)
Esialgu olin ma pettunud, et tagakaas ütles kohe ära, et Christianiast, hipidest, Roskildest "see" Taani ei koosne. Kuidas siis nii - sellest ju Taani üldse koosnebki? Ja kui raamat lubab veel ka illegaali elu-olust rääkida, siis kuhu mujale ta peakski sattuma kui hipilinna? Ma juba kujutasin ette, kuidas illegaalina Taanis viibiv autor põgeneb politsei eest, murrab vanglast välja, redutab mahajäetud laohoonetes, olles päevi söömata...
Tegelikult oli aga tegu väga sooja raamatuga, mis kirjeldas hoopis teistsugust Taanit kui minusugused võhikud seda ette kujutavad. Väikelinnaelu, kus uksi ei lukustata, kus on aega lõpututeks kohvijoomisteks, kus inimesed kulgevad vaikselt omas tempos, ja ikka jalgrattal, kus kõik saab tehtud...kunagi. Seda kõike oli nii soe lugeda. Kas tõesti kusagil veel leidub koht, kus ei aeta taga mainekamat eelkooli, põhikooli, kõrgkooli, rohkem mammonat, uhkemat ametinimetust, suuremat maja ja autot. Koht, kus kõige olulisemaks on hygge.*
Samuti pakkus raamat mulle väga palju äratundmis...kuidas seda siis nimetada...rõõm ei tundu olevat just kõige õigem sõna, et keegi veel teab, kuidas tähtsad dokumendid lauasahtlisse unuda võivad ja kõik kõikide dokumentide, avalduste, vormide, taotluste esitamiseks on targem kohapeale minna (äärmisel juhul faksiga saata!), sest muidu võidki vastust ootama jääda. Asjad liiguvad Taanis aeglaselt ja tõmbelmine ei muudaks siin midagi. Kõik vajalik saab siiski tehtud, kui mitte kohe, siis ükskord ikka. Täpselt nagu Norras.
Ja see lõputu võileibade söömine! Hommikusöögiks võisaia, lõunaks võileiba, loodusesse minnes võileiba. Koolis annabki alanud söögivahetunnist aimu võileibu ümbritseva hõbepaberi vabastamisest tekkiv krabin.
Arvamusest, et Taani koosneb vaid jalgrattal kihutavatest boheemlastest, sain ma lahti. Küll aga oli mul mingil määral õigus selles kuninglikus osas. See tähendab, et tegelikult pidasin ma selle "kuningliku" all silmas taani disaini, vana head Jacobseni, kõrgekvaliteedilisi rõivabrände ja muud sellist, aga mulle meeldis, et raamat andis "kuninglikule" hoopis teise mõõtme ja tähenduse. Ma sain teada, et taanlased äärmiselt lihtsad ja südamlikud, head soovivad inimesed, kuid elavad suure õhinaga kaasa kõigele, mis seotud kuningliku perekonnaga.
Minu tänane Norra
Sellist küsimust ei osanud ma oodata.
Friday, October 7, 2011
Vabakutseline. Koondise Uku liige.
Kunagi kui Janekil pohmakas oli sundisin ma kiusu pärast teda külalistetuppa tapeeti panema. See oli viga, sest 1)Janek ei ole niisamagi kõige parem tapeetija 2) pohmakas ja vastumeelselt sai tapeet mitte kõige paremi seina ning 3) mingil kummalisel põhjusel talle ei meeldinud see tapeet juba algusest saati (ilus tumepruun suurte roosade lilledega tapeet!). Niisiis püsis külalistetuba poolikuna pea kaks aastat. Mina ajasin oma jonni, et ka ülejäänud kaks seina tuleb ära tapeetida ja Janek oma jonni, et tema rohkem seda tapeeti ei puutu. Nii see tuba seisis. Ja ootas, et emb-kumb alla annab.
Et (detailsed, äärmiselt detailsed) nägemused sellest, kuidas külalistetuba peab hakkama välja nägema (muu hulgas on vajalikud ka valged seinad), on mind viimasel ajal juba mitmed ööd ärkvel hoidnud, oli tagumine aeg kaks aastat poolikuna püsinud tuba valmis teha. Janek oli muidugi ekstreemselt õnnelik, kui kuulis, et tapeet maha tuleb (ma ei suuda ikka aru saada, mis tal selle tapeedi vastu oli).
Ettevõetav töö polnud sugugi nii lihtne kui tundus. Liim oli hea olnud ja tapeet tuli maha vaevaliselt ja kiht-kihi haaval.
"Ma proovin, kas veega niisutamine aitab," pakkus Janek välja, "lihtsalt proovin, rohkem täna ei viitsi, eks!" Ma olin nõus. (ma olin olnud kindel, et tagasikiusuks ei plaani ta mulle üldse appi tulla). Samal ajal kui mina köögis nõudepesu lõpetasin, oli Janek aga suutnud mingi osa tapeedist juba lahti niisutada.
Ma tahtsin ka proovida ja alustasin vaikselt teisest nurgast nokitsemist. Päris hästi tuli välja. Ma tundsin, et Janek jälgis mind kogu aeg silmanurgast. Ma olen juba harjunud, et mu töötegemist vaikselt silmanurgast piilub. Seekord aga piilus ta eriti hoolikalt ja kuidagi liiga tihedalt. Ma ei saanud aru, mida ta nii väga kontrollib, enne kui ta ütles: "Miks sul nii hästi tapeet maha tuleb? See pole aus! Ma pean rohkem tehtud saama!" SIIS sain ma aru, et ta salaja võistles minuga.
Ma ei osanud selle peale midagi öelda. Nokitsesin vaikselt oma nurgas edasi ja piilusin ka aeg-ajalt salaja, kuidas Janekil töö edenes.
"Ma ei väsi kordamast, et see on SINU süü, et me praegu seda tapeeti maha kisume!" süüdistas Janek. "Ma ütlesin kohe, et ärme pane tapeeti, aga sul oli vaja!"
"Ja ma ei väsi kordamast, et see on SINU süü, et me seda maha peame kiskuma," süüdistasin mina vastu. Kui sa oleks selle korralikult seina pannud, oleks tuba ammu lõpetatud."
Teineteist süüdistades ja omavahel lõõpides jätkasime me nohinal kumbki omas nurgas.
Ma ei tea, mis imenipiga, aga korraga hakkas tema töö edenema nii et tapeet tuli seinast suurte tükkidena, samal ajal kui mina nokkisin mikroskoopiliste tükikestena oma osa maha. Kui ma lõpuks selja sirutamiseks püsti tõusin, oli Janek ka oma osaga valmis saanud.
"Kas sa näed erinevust?" küsis ta mult ja näitas uhkusetundega seina, mis oli tapeedivaba. "Näed, ma jõudsin sellest kontaktist kuni lõpuni kõik puhtaks teha," lisas ta ja näitas mulle käsi laiutades KUI palju tema oli jõudnud ära teha.
"Sa oled õnnelik selle üle, et said rohkem tööd teha kui mina?" ei suutnud ma ära imestada. "Et nagu tõsiselt? Sind tegi see õnnelikuks, et said ROHKEM tööd teha? Ehk siis teiste sõnadega, sa oleksid veelgi õnnelikum kui ma oleksin PALJU VÄHEM tehtud jõudnud ja sina oleksid saanud KOGU töö ära teha?"
"No ma ei tea, virka inimest peaks teise inimese kiire töö innustama," vastas Janek ja tormas teise seina kallale.
"Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan sinuga töö tegemises võistlema?" küsisin ma talle rumalalt otsa vaadates, rõhutades sõnu "ma", "sinuga" "töötegemises", "võistlema".
Janek ei vastanud midagi ja hakkas innukalt teist seina tapeedist vabastama.
"Oota, ära nüüd nii hoolega ka," tahtsin ma tema indu maha võtta, "poole tunni pärast algab film ju."
"Nojah, eks sa siis mine vaata!" solvus Janek. Temaga ongi see häda, et ta ei jäta tööd pooleli ja meie erinevus selles, et samal ajal kui mina jätan asja pooleli kui ma enam ei viitsi ning jätkan järgmisel päeval, siis tema teeb kasvõi hambad ristis, aga lõpuni! Mis mul siis üle jäi kui jätkata nokitsemist ja loota Janeki kiirusele, et me ikka seriaaliks valmis saame.
Nii uskumatu kui see ka polnud, hakkama me saimegi. Janek ikka õnnelikult rohkem tehes ja mina vaikse(ma)lt nokitsedes. Ta oli silmnähtavalt õnnelik, et oli saanud rohkem tööd teha.
"Sa oled nagu "Malevast" need eestlased, kes lahingus rüütleid võitsid ja siis lubasid nende eest kõik tööd ära teha, lossid ehitada, põllud harida... Et neile siis karistuseks vaid jõudeelu jääks!" oskasin ma vaid öelda. Ma ei suutnud ikka uskuda, et teda rõõmustas see, et sai MINU EEST töö ära teha. Ja justkui kättemaksuks tapeedile, pühkis ta hoolikalt kokku põrandal olnud tapeeditükid, samal ajal kui mina juba seriaali vaatasin. Tema näos oli rahulolu ja heameel, et vastumeelne tapeet (ma ei saa üle ega ümber et talle see tapeet tõesti ei meeldinud) oli seinast maha kooritud. Ja tema selle võistluse võitnud. Töötegemise võistluse. Nagu selles üldse saaks võistelda. Minu poolest võiks Janek kõik tööd minu eest ära teha. Kui see teda nii õnnelikuks teeb. Ma olen ju hea ning hoolitsev abikaasa ning tahan et mu mees õnnelik oleks.
PS: Kui jõudsime põranda lihvimiseni, oli mul kurikaval plaan lasta Janekil ka see töö enda eest ära teha. Alustasin juba, et "sellega ma küll hakkama ei saa" ja lasin Janekil end õpetades esimesed neli lauda ära lihvida, aga kuna ülejäänud tööde valikus oli autode ja muruniidukite pesemine ja puhastamine, siis haarasin ma kätte pigem põrandalihvija kui tolmuimeja ja - lapi.
Põrand sai lihvitud. Ma olin enda üle uhke. Mis sellest, et kõik kohad pärast valutasid ja kanged olid.
Pühapäeval aga tekkis mul jube tahtmine midagi meisterdada. See osutus muidugi veidike keerulisemaks kui ma olin oodanud, sest korrafriik Janek oli salaja minema visanud plekkpurgi, mida ma "käsitööringiks" valamukapis alles oli hoidnud. Oli veel mõelnud, et kummaline, miks see purk seal seisab. Nagu meie oma "Tühja purgi juhtum":) Õnneks oli mul külmkapis veel üks purk.
Ühtlasi sai nii ka 101-asja nimekirjas 54. punkt maha kriipsutatud. Ma ise olen rahul.
101 lemmiklaulu
Õhtul sai lõpetatud ka nimekiri 101 lemmiklaulust. Päris õiglane ei tulnud. Oleks pidanud tegema eraldi listid - 1980 lemmiklaulud, 1990 lemmiklaulud, veel varasemad, klassika, soundtrackid, armastuslaulud, hip-hop, Eesti muusika.... Praegu said listi pigem need laulud, mis mul hoobist pähe tulid. Palju jäi välja. Aga selline ta sai. Suvalises järjekorras.
1. Jason Donovan - Any Dream Will Do 2. Joe Cocker – Nobliez Jaime 3. Mike And The Mechanics – Over My Shoulder 4. Edvard Greig – In the Hall Of The Mountain King 5. Carl Orff – O Fortuna 6. Joe Cocker – Tonight 7. Shania Twain – Man! I Feel Like A Woman 8. Shania Twain – That Don’t Impress Much 9. New Kids On The Block – Tonight 10. Johnny Cash – Ring Of Fire 11. Elvis Presly – Hound Dog 12. Elvis Presly – Jailhouse Rock 13. Aretha Franklin – I Say A Little Prayer 14. U2 – With or Without You 15. Tõnis Mägi – Jäljed 16. Tõnis Mägi – Siirius 17. Urmas Alender – Kui mind enam ei ole 18. Urmas Alender – Hüvasti, kollane koer 19. Ruja - Läbi jäätunud klaasi 20. 2QS . Ühega miljoneist 21. Chalice – Minu inimesed 22. Metro Luminal – Isa tuli koju 23. Fatboy Slim – What the f 24. Norah Jones - Don't Know Why 25. Metallica – Whisky In The Jar 26. Metallica – Nothing Else Matters 27. Nirvana – Smells Like A teen Spirit 28. Aerosmith – Crazy 29. Rembrandts – I’ll Be There For You 30. Undercover – Baker Street 31. Nana Mouskouri - Cherbourgh’i vihmavarjud 32. Lendab mesipuu poole 33. Beethoven 9, sümfoonia 34. Simply Red – Remembering The First Time 35. Bryan Adams – Everything I Do I Do It For You 36. Culture Beat – Mr Vain 37. East 17- Thunder 38. Dr. Alban - It’s My Life 39. A-Ha – Take On Me 40. Sabrina – Boys 41. Nick Kershaw – I promised Myself 42. Depeche Mode – Precious 43. Prodigy – Fire Starter 44. Prodigy – Voodoo People 45. ABBA – Money, Money, Money 46. Queen – The Show Must Go On 47. Queen – Another One Bites The Dust 48. Barry White – My First, My Last, My Everything 49. Police – Every Breath I Take 50. Kings Of Leon – Use Somebody 51. Emilia – Big Big World 52. Meredith Brooks – Bitch 53. Alainis Morissette – Ironic 54. Roxette – How Do You Do 55. The Beatles – Let It Be 56. John Lennon – Imagine 57. Bruce Springsteen – Streets Of Philadelphia 58. The Contours – Do You Love Me 59. Michael Jackson – Black And White 60. Michael Jackson – Billie Jean 61. Smilers – Käime katuseid mööda 62. Madonna – Like A Virgin 63. Rammstein – Du hasst 64. Kraftwerk – Vitamin 65. Valeri Meladze – Salut Vera 66. Bob Dylan – Like A Rolling Stone 67. Virmalised – Naer 68. W.A Mozart - Piano Sonata No. 11 69. Elvis Presly - I Can't Help Falling In Love With You 71. ZZ Top - Viva Las Vegas 74. Jaak Jürisson – Veskimees 75. Henry Laks – Tule kui leebe tuul 76. Gunnar Graps – Valgus 77. Londonbeat – I’ve Been Thinking About You 78. Depeche Mode – Personal Jesus 79. Fatboy Slim – Weapon of Choice 80. Bloodhound Gang – The Bad Touch 81. Dusty Springfield – Son Of A Preacher Man 82. Urge Overkill – Girl, You’ll Be A Woman Soon 83. Ricky Nelson – Lonesome Town 84. The Statler Brothers – Flowers On The Wall 85. Snap – Rhythm Is A Dancer 86. Bon Jovi – It’s My Life 87. Amy Winehouse – Rehab 88. Duffy – Mercy 89. Shakira – Waka Waka 90. Pet Shop Boys - Suburbia 91. Captain Hollywood Project – More And More 92. Madonna – Like A Prayer 93. Madonna – Rain 94. Roxette – Sleeping In My Car 95. Wham! – Wake Me Up Before You Go-Go 96. Rick Astley – Never Gonna Give You Up 97. Culture Club – Karma Chameleon 98. MC Hammer – U Can’t Touch This 99. Vanilla Ice – Ice Ice Baby 100. Bob Dylan- Mr. Tambourine Man 101. Andrea Bocelli & Sarah Brightman – Time To Say Goodbye
|