Monday, December 28, 2009

Segasumma suvila


Mutrike pole kunagi varjanud, et ta on veidike napakas. Mutrike ei saakski mitte-napakas olla kui ta on pärit ühest kummalisest ja napakast Lõuna-Eesti perekonnast. Seega on juba loodud kõik tingimused selleks, et ka Mutrikese jõulud oleks napakad.
Ja napakad nad olid. Ja see pole üldsegi mitte halb. Meielik pigem! Oleks veel napakam, kui ma kirjutaks, et jõulud olid rahulikud ja vaiksed. SIIS oleks midagi valesti.
Kõik algas sellega, et jõulud peaksid olema rahulik aeg, kus keegi ei kiirusta ega torma. Casa De La Prangelis on kõik hoopis vastupidi. Nagu Mutrike ja ta Abikaasa kohale jõudsid, hakkas ralli pihta. Mutrike ise alustas ka natuke - temal oli vaja kaubamajja, et tillukesele Delisale kindlasti leida Aruka blondiini dvd. Seda ta muidugi ei leidnud, aga leidis endale kingituse, mis kuuse alt just täpselt puudu oli.
Siis oli vaja tormata surnuaeda - ilus traditsioon ikkagi küünlad põlema panna lähedaste haudadel. See osa Mutrikesele meeldib. Aga kaasa oli vaja võtta ka onu Eevald, vanaema vend, kes ei saanud 20 minutit kingi jalga. Ja nii algaski ootamine, millest sai selle õhtu märksõna.
Iga kord kui on logistilistesse plaanidesse on kaasatud Mutrikese Ema, läheb midagi viltu. Tema oli planeerinud 5kohalisse autosse 6 inimest - Joeli vanaema vaja ka peale võtta ja Casa De La Prangelisse viia. Mutrikese Vanaema arvas kohe, et tema on kõikse noorem inimene ja tema läheb bussiga koju, siis mahub autosse Joeli vanaema ka. Õnneks on Mutrikese Abikaasa Janek üks väheseid loogilise mõtlemisega inimesi selles suguvõsas ja tegi Prangelitele selgeks, et Tartu ei ole nii suur, et ei saaks kaks korda sõita. Nii ka jäi.
Mutrike ja Janek jõudid poeski käia ja Ihastesse jõuda ning paar kinki ära pakkida, aga Mutrikese ema koos Joeli vanaemaga ei olnud ikka jõudnud. Oli vaja oodata enne kui sööma sai.
Lõpuks said kõik õnnelikult jõululauda, mis oli toitude all niiiiii lookas, et lauajalad olid juba kahele poole viltu vajunud. Mutrikese Ema ja Vanaema pingutavad SÖÖGIGA alati üle, seda on ALATI nagu tervele sõjaväele, poolele Eestile. Söök oli maitsev, vägagi maitsev. Ainult part sai ahju natuke liiga hilja ja seda oli veel vaja natuke oodata. Nii umbes poolteist tundi veel.
Siis läksid mehed sauna. BIG MISTAKE! Põhimõtteliselt oli meil sel õhtul 2in1 pidu - jõul/onu Indreku juubel. Seega pole midagi imestada, et mehed läksid sauna koos jookidega ja kunagi hiljem tulid sealt välja veits tsoknutõilt - nagu vanaema ütleb. Oli selge, et sealt kainet autojuhti, kes onu Eevaldi ja Joeli Vanaema koju sõidutaks oodata ei tasu. "Pole probleemi," arvas Joel, sest kohe pidi saabuma ka tema õe pere, kellega koos pidi ka jõuluvana saabuma ja kes siis viskab ka vanainimesed koju. Hakkas peale Joeli õe ja Jõuluvana ootamine. Mehed olid ikka saunas. Naised ootasid, kuni mehed saunast tulevad ja kuna jõuluvana saabub.
Lõpuks saabus Jõuluvana, andis kingikoti üle ukse tillukesele Delisale ja sõitis oma saaniga edasi. Oli selge, et sealt vanainimestele kainet autojuhti ei tule. Algas ootamine, et keegi naistest saaks sõita. Kõik olid joonud kaks kuni kolm pokaali veini, sest kõik teadsid, et Jõuluvana ja Joeli õe pere viib vanainimesed pärast kinkide jagamist koju. Algas ootamine, et vein verest lahkuks.
Õnneks saabus ka mõne aja pärast kui mehed olid ka saunast väljas Jõuluvana. Kahju, et Joel veel sauna jäi ja seda pealt ei näinud. See osa oli lõbus. Väga lõbus. Ja kinke oli palju ja veel rohkem. Huvitav selle asja juures on see, et see aasta oli kokkulepe, et "ärme siis kõigile kinke tee, eksju".
Nii Mutrikese Ema, Tilluke Delisa, kui Moonika ja Mutrike ise olid kõik selle aja peale võimelised vanainimesed ise koju sõidutama. Kes siis viib? Korraga oli meid kõiki liiga palju! Moonika otsustas, et tema jääb siis koju ootama. Vanainimesed koju viidud, tahtis Mutrike surnuaial põlevaid küünlaid vaadata. Nii ilus on ju. Tilluke Delisa arvas küll, et Mutrike on veits friik, et seisis surnuaia värava juures ja vaatas põlevaid küünlaid, aga ootas kenasti ära kuni Mutrike küünlaid vaatas.
Et mitte jõuluõhtust romaani kirjutada, siis Mutrike jätab siinkohal mõned tunnid õhtust välja. KUIGI...Mutrikesel tekkis kohe salakaval plaan kirjutada tilluke jõuluromaan "Ja jõuluõhtul juhtub asju...", seepärast pani ta mingil hetkel ka diktofoni tööle. Korraliku kirjanikuna on Mutrikesel diktofon alati taskus.
Selle õhtu viimane ootamine oli, et mehed, kes jõulu/juubeli tähistamisest küll juba väsinud, kuid ei tahtnud kuidagi magama minna, ikka magama läheks ja naised saaksid laua ära koristada. Andis oodata, aga seekord olid mehed nõrgemad.
Öösel magas kogu napakas suguvõsa rahulikku jõuluund. Isegi Mutrike. Ainult et vahepeal äratas teda eri suundadest kostuv norskamine. Irriteeriv. Sest norskaja ei olnud Janek, kelle oleks saanud hella küünarnukilöögiga vaigistada. Teised norskasid. Ja Hugo haukus. Nii ärkas Mutrike esimesel jõulupühal enda kohta jube varakult ja sättis end telekat vaatama. Oodates, et telekast tuleb vahelduseks ka midagi head. Jäigi ootama...
Esimene jõulupüha möödus vaikselt, rahulikult, nii nagu jõulud vist peakski olema. Kui välja arvata see, et armukade Hugo Mutrikese Ema käest hammustas. Sest Mutrikese Ema silitas MÕLEMAT koera. Hugo on harjunud, et vaid teda silitatakse. Nii sai Mutrikese Ema kätte hambajäljed ja ülbe Hugo esimest korda elus teise koera käest peksa. Jõulukingiks!
Jõuluseiklused jätkusid kolmandal jõulupühal Janeki vanaisa otsides, kes arvas, et tema peaks pühapäeva õhtul Reeda sünnipäeval ära käima. Kes on Reet ja kas tal ka sünnipäev oli, kes seda teab. Kas Reet üldse olemaski on....
Rahulik jõuluaeg!

Wednesday, December 23, 2009

Mutrike läheb Maale...


....puhkama. Kisast & kärast eemale. Ja arvatavasti naaseb pühadetrallist vähemalt 4 kg raskemana, sest ega siis jõulud pole Mutrikese perekonnas niisama naljaasi. Jõulud tähendavad lookas lauda ja ohjeldamatut söömist. Nii nagu tublile eestlasele ikka kombeks.
Mutrike soovib kõigile valgeid pühi, julgust unistada, loota ja armastada...

Tuesday, December 22, 2009

Jõmmu & Liisu


On jõuluõhtu, aasta ilusaim õhtu, ja enamik neist, kes endid inimesteks nimetavad, püüavad sellel õhtul olla paremad, kui tavaliselt. Nad kiirustavad koju, kus neid oodatakse, kus on soe ja valge, kus on need, kellega koos olla on mõnus ning hubane. Väljas aga puhub vinge tuul ja sajab märga lund. Seal on keegi, kes ei kiirusta, keda ei oodata, kellel pole kuhugi minna, kelle minutid ja tunnid on piinavalt pikad. See on pulstunud karvaga, kõhn ja vaevatud välimusega krants Jõmmu. Kunagi oli ka Jõmmul kodu ja sõber, kes teda hoidis, silitas, kostitas toidu aga ka hea sõnaga. Ühel vihmasel sügisõhtul viisid valgetes kitlites võõrad tema sõbra kodust ära. Lahkudes silitas sõber Jõmmut ja vaatas teda sellise pilguga, millist ta sõbra silmis polnud kunagi näinud. See pil k oli nii kurb ja valuline, et Jõmmu aimas midagi kohutavat. Ta ei eksinud. Tulid mingid võõrad, kes ei teinud väljagi nurgas niuksuvast koerast. Jõmmu taipas, et ilmas oli ainult üks, kes temast hoolis ja nüüd polnud enam tedagi. Jõmmu mõtted katkestas üks võõrastest, kes haaras kaelarihmast ja tiris ta tänavale. Värav raksatas kinni ja uks keerati lukku. Jõmmu jäi meeleheitliku lootusega tänavale ootama. Ehk tuleb tema sõber ja kutsub ta tuppa sooja. Aga ta ootas asjatult, tema õuduste aeg oli alanud… Piinav nälg ajas teda kodumajast ikka kaugemalt toitu otsima. Jõmmu leidis endale uusi sõpru teiste koerte seast ja tal on sõpradeks isegi paar kassi. Paljudel neist on samuti kunagi olnud kodu. Jõmmu suurim sõber on üks elutark kass, keda kunagi kutsuti Liisuks.

Ilmad muutusid aina külmemaks ja ööd pikemaks. Liisu ja Jõmmu jalutasid sageli koos mööda linna. Ka täna, jõuluõhtul kohtab Jõmmu Liisut. Neile tundub, et täna on midagi teisiti kui muidu. Õhk on täis eriti hõrgutavaid toidulõhnu ja kodude aknaist kumav valgus on nii lahkelt kutsuv. See muudab sõprade elu eriti piinarikkaks. Lisaks on Jõmmul juba pikka aega kestnud köha. See algas kord ühel vihmasel ja tuulisel õhtupoolikul, kui magamiseks oli võimatu kuiva aset leida. Nüüd on see muutunud järjest hullemaks ja sõbrad peavad sageli peatuma, et Jõmmu saaks natuke puhata ja hinge tagasi tõmmata. Nad käivad akna tagant akna taha ja piiluvad sisse. Mõnest aknast näevad nad ka endasuguseid, kes naudivad inimeste lähedust...


Mööda linna ringi uidates jõuavad Liisu ja Jõmmu lõpuks päris linna südamesse. Seal seisab suur värvilistes tuledes kuusk. Päev on olnud pikk ja väsinud loomad otsivad kohta, kuhu puhkama heita. Kuuse oksad ulatuvad peaaegu vastu maad, seal all tundub olevat hea ja turvaline öö mööda saata. Sõbrad leiavad puu alt paki võileibade ja vorstidega. Nende jaoks on see tõeline pidusöök. Sel õhtul ununevad mured, sest kuuse all tundub, nagu oleksid nad jõudnud koju. Nad jäävad üksteise kaissu puhkama ja tunnevad üle pika aja rõõmu sellest, et elavad. Jõmmu nägi unes oma peremeest, kes tuli mööda valget teed temale vastu, naeratus näol. Oi milline rõõm täitis Jõmmut, millise hooga tormas ta sõbra juurde. Ta teadis kind lalt, et nüüd on nad lahutamatud.

Hommikuks on aga haigus Jõmmu murdnud ja Liisu peab jätkama üksi oma kurba kannatusterohket teekonda. Kui kaua veel?


Mõtle palju on sellised Liisusid ja Jõmmusid veel meie tänavatel. Just Sinu abi võib mõnele neist pakkuda uue võimaluse - uue kodu või vabastada ta külmast ja piinadest, mida ta seal üksi olles kannatama peab.

Paku hoiukodu või päriskodu tänavaloomadele või toeta neid annetustega.

www.loomakaitse.ee

Eesti Loomakaitse Seltsi konto SEB pangas 10002019856000 ja
Swedbankis 221041248998 Selgitus: Jõmmu ja Liisu

Annetustelefonid 900 7225 (25 krooni) ja 900 7200 (100 krooni).

Mutrike mõtiskleb



Mutrike mõtleb, millest selle aasta viimastel päevadel veel kirjutada. Heast või halvast? Või hoopis tragikoomilisest?
Piimarallist? Lehedraamast? Kommisõjast vol 100? Tagarääkimisest? Rumalusest? Lauslollustest? Millestki nagu ei tahaks....
Kuigi siinses Kuningriigis on need olnud 2009.aasta vaieldamatud märksõnad ja arvatavasti jäävad need olulisteks märksõnadeks ka tuleval aastal, sest kui inimestel päris probleeme ei ole, on vaja need välja mõelda. Tatraveskite suureks õnneks on meie Kuningriigiga liitunud ja liitumas trobikond uusi inimesi, keda materdada, maha teha, halvustada, kritiseerida ja peksta. 2010. (vähemalt algus) tuleb Tatraveskite jaoks õnnis aeg! Nii palju uusi inimesi, kellele selgeks teha, millised on traditsioonid ja käitumisreeglid Suures ja Tähtsas Ettevõttes.

Mutrike on ka Suures ja Tähtsas Ettevõttes ka arenenud, palju õppinud, targaks saanud:
1) Oma arvamust ei tohi avaldada;
2) Suurtel Juhtidel on alati õigus;
3) Tatraveskitel on alati õigus;
4) Mutrikesel pole kunagi õigus;
5) Klatš on edasiviiv jõud;
6) Kõvahäälne rumalus on edasiviiv jõud;
7) Kõige targem on vait olla, et vältida laulu sisse panemist;
8) Kes on kõige rohkem vait, selle kohta mõeldakse kõige rohkem jutte;

Samas peab Mutrike tõdema, et 2009. aasta on olnud ka naljakas, sest kus mujal saaks osa:
1)kommisõjast;
2)lehedraamast;
3) piimarallist;
4)küpsisekaklusest;
5)lõuna-toomise õudusest.
Ainulaadne kogemus! Kas milleks ka kasulik - jumal seda veel oskab öelda:)

Ja Tatraveskite ja Lõuapoolikute ja Kuningate ja Suurte Juhtide kõrval on õnneks Suures ja Tähtsas Ettevõttes ka palju toredaid inimesi. Kellega Mutrike ilma Suure ja Tähtsa Ettevõtteta poleks võib-olla kunagi kohtunud:
1) Gäng samasuguseid tillukesi mutrikesi nagu Mutrike.
2) Parkimisandur Rafik - ta teab, et Mutrike ei oska oma Ruudolfit väga hästi parkida ja iga kord kui ta näeb Mutrikest lähenemas, viskub ta kasvõi teiste autode ja seinte vahele, et Ruudolf kedagi ära ei lömastaks, üle ei sõidaks või ennast ära ei kriimustaks;
3) Üks Tore Kolleeg, kes emalikult Mutrikese pärast muretseb. Nii et Mutrikese päris ema võib 186km kaugusel rahulikult hingata, sest tema rumal Mutrike on heades kätes.
4)Üks Ülišeff Vene Keelt Rääkiv Daam - tänu kellele Mutrike oskab vene keeles rääkida kõigest, mis on качественный või teeb "mjäu". Vanemana muutub Mutrike sama DAAMIKS!
5) Ülimalt tänulik Klient turul C - ükskõik, mida Mutrike talle ka ei kirjuta, algavad kõik meilid enam-vähem ühtemoodi: "thank you very much for your email below" ja lõppevad enam-väehm ühtemoodi: "You are so kind and good, thank you very much for your beautiful wish"

Kuigi Suur ja Tähtis Ettevõte tundub toituvat Mutrikese närvidest, on Mutrike ikka veel elus ja peaaegu, et täie mõistuse juures - hääled mu peas kinnitavad seda ka - nii et võib olla ei olegi KÕIGE hullem aasta olnud? Ja kui veel rohkem aus olla, siis just nimelt Suur ja Tähtis Ettevõte on sundinud Mutrikest liigutama, tegema midagi oma unistuste täitmiseks. Üks on täidetud. Uued ootavad täitmist. Võib-olla ilma Suure ja Tähtsa Ettevõtteta lebaskleks Mutrike mugavalt diivanil ja vaataks E!Onlinest vaid "Keeping Up With The Kardashian'e" ja "Playboy Mansioni" ?

Thursday, December 10, 2009

Kunst kuulub rahvale!



Mutrike on õel kahel erineval põhjusel. Esiteks oli tal hea meel, et Liina ei saanud oma abikaasaga ooperisse minna ja kinkis La Traviata piletid Mutrikesele.
Teiseks vedas Mutrike oma väsinud abikaasa pärast rasket tööpäeva ooperisse. Peale selle lausa esimest korda! Mutrikese abikaas oleks tahtnud diivanil lösutada ja telekat vaadata, aga Mutrikese otsus ei kuulunud vastuvaidlemisele. Mutrikesele ei saa vastu vaielda! Mutrike on õel.
Nii läksidki kaks rumalat maainimest ooperisse. Ettearvamatu ummik oleks peaaegu meie ooperielamusele kriipsu peale tõmmanud, rumalad maainimesed
olid unustanud jõulukinkide hulluse. Siiski jõudsime me kohale 3 minutit enne etenduse algust... Ja saime garderoobitädilt pahandada ning sõbraliku soovituse
mantlid natukene kiiremini seljast võtta, et mitte hilineda. Armas!
Esimene vaatus oli võimas - Mutrike tundis, et ta on sündinud valel sajandil. Ta oleks tahtnud samasugustel aristokraatlikel ballidel uhketes õhtutualettides liuelda. Ometigi tundis Mutrike hinges imeväikest värinat, tunnet, et ongi aristokraat ja osalebki ballil, kus mehed talle lauldes armastust avaldavad. Mutrikesel oli hea meel, et tal olid kaelas pärlid, peal Chanel nr 5 ja jalas elegantsed tuhkatriinu kingakesed. Mutrike tundis korraks, et ta on osa laval toimuvast.
Teine vaatus Mutrikesele ei meeldinud. Mutrike ei ole ooperis väga kodus ja seepärast ei suutnud ta ka võib olla mõista kõiki häälelisi nüansse ja muud sellist, mis teised plaksutama pani. Selle aja jooksul suutis Mutrike leida, et lavanurkades olid lauljate jaoks kuvarid, näha, et lava kohal asetsev ilutahvel oli viltu, mõelda, kuhu kadus pirkas lühter esimesest vaatusest ja lasta end häirida Alfredo osatäitja pikkadest juustest.
Kolmas vaatus oli ilus. Lihtsalt ilus. Kuigi oli ette teada, et Violetta sureb Alfredo käte vahel ja üllatust justkui polnud, oli lõpustseen nii südamlik ja liigutav. Huvitav, et teiste inimeste õnnetut armastust peame me tihti ilusaks.
Mutrikese abikaasa, kes oleks eelistanud diivanil vedeleda, oli etenduse lõppedes rahul, et jäärapäine naine ta ooperisse tiris. Enam ei ravanud ta, et ta naine on õel. Arutelu jätkus pikemaks ajaks. Mutrikesele meeldivad need pärastteatrised hetked köögilaua taga.
Mutrikest häiris kogu õhtu jooksul vaid üks asi. Tuleb välja, et ülikond ei tee inimesest Inimest. Mutrikesele on lapsest saati õpetatud, et teatris ei räägita kõva häälega, eriti kui tuled juba kustuvad ja orkester esimesi takte mängib. Mutrikese selja taga oli meesterahvas, kes pidi oma kaaslasele ja paratamatult ka kõigile teistele teada andma, kui nõme koht on EAS, milline kohutav personalivalik seal on, kui halvasti seal kõik organiseeritud on, "peaks ju Eesti ettevõtluse lipulaev olema!" Samuti oli ta häiritud, et pärast etenduse lõppu oli vaja minna mantlimöllule. Ülikonna ja edeva kingaga meesterahvas võiks järgmine kord minna hoopis jõulutuuride edetabelis kolmandat kohta hoidvale Sõnajalgade kontserdile.
Ja Mutrike avastas jälle, et ta naudib aplausi, emotsiooni, mis see kaasa toob. Tänuavaldus publikult ja siiras rõõm esitajatelt kokku annavad meeliülendava tunde. Mutrikesele meeldib aplausi ja jalgade müdina heli. Mutrike tunneb alati aplausihelisid kuuldes, et ta on nautinud Kunsti. Kunst meelitab välja aplausi ja rõõmupisara. Lukustussilindritihendid seda ei tee.
"Kunst kuulub rahvale!"
...nagu ütleb ka viltune ilutahvel lava kohal.

Tuesday, December 8, 2009

Sarkastilis-säravalt positiivne Mutrike


Mutrikese ema sattus Mutrikese blogi lugema ja ta ei oleks ju tema, kui ta poleks Mutrikest pärast kritiseerinud. Konstruktiivselt muidugi.
Mutrikese ema arvas, et Mutrikese jutud on liiga tihti negatiivse alatooniga. Mutrike ise arvas, et ta on hoopiski sarkastilis-säravalt vaimukas, kuid
Mutrikese sisemuses peitub siiski tark inimene ja tark inimene teab, et kriitikast tuleb õppust võtta.
Ajendatud 2x186 km pikkusest autosõidust (onu) Indrekuga on Mutrike ikka veel natuke nostalgialainel ning piisavalt positiivne (kõik see asendub sarkasmiga kusagil kolmapäeva õhtu või neljapäeva hommiku paiku). Eile suutis Mutrike terve õhtu oma juttudega abikaasat tüüdata, muudkui vatras ja vatras ja meenutas ja meenutas. Mida? Muuhulgas sellistel teemadel:
1. Mutrike tahaks minna vanakooli diskole. Sellisele, mida Indrek ja Kuldar koolis kunagi korraldasid. Värvimuusika ja laulude vahel mikrofoni rääkiva diskoriga.
Mutrike on liiga noor, et ta saaks sellistest pidudest midagi oma kogemusest rääkida, aga legendide järgi otsustades on Mutrikesel isegi natuke kahju, et ta pole vanuses 40+. Vanakoolidisko värvimuusikaga koolivõimlas. Millegi pärast tuleb mulle silme ette selline film nagu Tagasi Tulevikku. Teine osa äkki? Kus Enchantment Under The Sea peol Lorraine McFly ja George McFly armusid.

2. Mutrike on alati armastanud kirjandeid kirjutada. Talle endale tundus, et ta oskas seda hästi. Igatahes paremini kui matemaatikat. Mutrikesele tuli meelde üks kirjand, mille ta oma klassivennale kirjutas, ise oli jube rahul, aga õpetaja arvas, et see kirjand ei olnud just säravaim pärl keskkooli kirjandiklassikas. Mutrike ei teagi nüüd, kas tema kirjandid ei olnud siiski iga kord head või oli põhjus hoopis vales nimes kirjandi peal. Ometigi arvab Mutrike siiani, et ta oskab kirjutada ning sellest ajendatuna tahab Mutrike päris kirjanikuks saada. Mutrike hoiab hetkel kramplikult pöidlaid pihus, et....(fake - kuldkala soov täide läheks)

3. Indreku idee, teha poodide juurde blondide parkimiskohad, oleks pidanud Mõttetalgude käigus teoks saama. Siis ei peaks Mutrike nii palju ümber poe tiirutama, et parkimiskoht leida. Kõik paremad kohad on ju alati võetud, st need, kuhu Mutrike oskaks oma Rudolfi ilma probleemideta parkida.

4. Mutrikesele meeldib metsas elada ja sellega heas mõttes inimesi šokeerida. Mingil põhjusel on Mutrikese elukoha kohta inimestel ikka ja jälle üks ja sama reaktsioon: "Sina ja maal? Poleks uskunud...." Nii nagu Mutrike on aeg-ajalt eelarvamuste küüsis, arvavad ka Ülejäänud Inimesed, et Maainimesed käivad igal pool kummikutes ja väljaveninud dressipükstes, nina liigsest alkoholist punane peas. Kui aga Mutrike satub Peene Pesufirma Moeetendusele kummikute asemel Popi Firma kleidis on see hämminguttekitav. Indrekul oli selle kohta oma teooria - inimesed kujundavad oma arvamused nähtu järgi, neil on ettekujutus, milline võiks/peaks olema maainimene ja nad näevad, milline on Mutrike. Enesekindel Mutrike ei vasta nende ettekujutusele maainimesest. Nemad ei tea, et tegelikult Mutrikesel kummikud olemas ja ta kannab neid pealuudega jalavarje suurima hea meelega. Ainult mitte Peene Pesufirma Moeetendusel. Mutrikesele meeldib Ussisilmas. Eriti suvel. Kui saab väljas pleedi sisse mähituna veini juua ja langevaid tähti vaadata. Vahepeal meeldib Mutrikesele Linnas käia, Peol käia, Teatris ja Kinos, Poes, aga kui ta enam "....ei talu seda pinget, lähen metsa elama, kus on linnud, labidas, lilled......" Mida teeb Mutrike Peene Pesufirma Moeetendusel, miks ta sinna satub - jumal seda teab:D

5. Mutrike leidis karbi vanade kirjadega - tilluke Delisa oli ka palju kirjutanud ja joonistanud, siis kui ta veel tillem oli kui praegu. Mutrikesele meeldis kõige rohkem tillukese Delisa mure, et kui Mutrike Norrast tagasi tuleb, kas nad siis ikka saavad omavahel suhelda. Et äkki Mutrike ei oska enam eesti keelt. Tilluke Delisa oli aga leidlik ja ütles, et siis võib suhelda saksa keeles, sest meil olla kodus saksa keele raamat ja õpetas igaks juhuks ühe saksakeelse sõna juba ära - Wunderbaum!

Mutrike vatras eile kodus nii palju, et kõike ei viitsi enam kirjagi panna. Küll on hea, kui kodus on selline abikaasakujuline švamm, kes kõik selle vada endasse suudab imeda, õigel ajal veel kaasa noogutada. Eilse õhtuse nostalgia ja positiivsuse lainel tundus Mutrikesele korraga, et elu on lill, lausa peolaud.

Sellest hoolimata ärritub Mutrike väga tihti tühiste asjade ja Suure ja Tähtsa Ettevõtte peale. Täna pole Mutrike veel ärritunud, aga täna on ka alles teisipäev. Suures ja Tähtsas Ettevõttes võtavad sellenädalased draamad alles tuure üles, et homme lõkkele lahvatada. Eile õhtul ärritus Mutrike korraks Hugo peale. Mutrike läks hommikumantli väel Hugoga ümber maja jalutama, aga selle asemel, et pissil käia, oli Hugol ilmtingimata hoopis palli mängida. Ei ole väljas enam mai mesjats. On koer! Rohkem peavalu kui lapsega.

Ja suht tihti ei ole rahulolev Mutrike ka rahul:D

Aga täna harjumatult positiivne, eksju:D

Monday, December 7, 2009

Hinges mälestus soe, möödund aastad ei loe...



Mutrike käis nädalavahetusel koolikokkutulekul. Kümme aastat on mööda läinud sellest ajast, kui Mutrike koolipingist kergendustundega laia maailma läks - kõik uksed ja aknad valla, enesekindlusest ja tarkusest pea pungil. Kümme aastat hiljem läks Mutrike jälle kooli, sama enesekindluse ja rahulolutundega, oodates kohtumist vanade klassikaaslastega.
Mutrike vaatas siiapoole ja sinnapoole, püüdes leida tuttavaid nägusid. Ei midagi! Ei kedagi! Mutrike läks üritusele koos ema ja onuga. Kõigepealt leidis Mutrikese onu üles oma klassikaaslased ja läks ära oma lauda. Minutid hiljem lahkus oma klassi juurde Mutrikese ema. Mutrike jäi üksinda seisma, vaatas siiapoole ja sinnapoole. Ei midagi! Ei kedagi! Lõpuks leidis üles 1999.aasta lennu laua ja leidis eest.....Tühjuse! Mutrike oli oma lennust ainukene. Korraga võttis Mutrikese üle võimust nukrus. Vaatas siiapoole ja sinnapoole, igal pool jutukad ja sõbralikud seltskonnad, nooremad ja vanemad, suuremad ja väiksemad. Miks Mutrikese klassist ei vaevunud keegi kohale tulema? Kas kaksteist aastat meie elust, mis me veetsime üheskoos, on nii tühised ega tähenda kümme aastat hiljem mitte midagi? Kas me oleme nii uhked või lihtsalt unustame mineviku nii lihtsalt? Miks me pillume keskkooli lõpetades suuri sõnu, et hoiame kokku ja suhtleme ikka? Lihtsalt sõnad sõnade pärast....

Õnneks oli siiski paraleelklassist kohal rohkem inimesi ja Mutrike ning veel üks vapper tütarlaps kunagisest B-klassist leidsid endale siiski toreda laudkonna.
Mutrikesele meeldis suhelda inimestega, keda ta polnud kaua näinud ja kellega tegelikult ka kunagi suhelnud - "A"-kad ju ikkagi, nendega ei suheldud. Mutrike oli meeldivalt üllatunud kui toredad need inimesed olid - energilised ja positiivsed ja arukad. Mutrikesele meeldis kohtuda üle pika pika aja ühe "A" klassi poisiga, kellega ta juba keskkooli ajl väga hästi läbi sai - ei midagi rohkemat kui sõprusuhe, kuid väga meeldiv sõprussuhe. Ja ka nüüd oli kohe tore selle poisiga suhelda. Mutrike ja A-klassi poiss vajusid nostalgiasse ja meenutasid ühiseid ettevõtmisi ning ühte toredat ühist sõbrannat. Camillat Välismaalt. A-klassi poiss oli tol ajal "teistsugune", Camilla Välismaalt ka "teistsugune", nad kohe sobisid omavahel kokku. Camilla Välismaalt oli külas küll vaid nädal aega, kuid kui palju erinevat ja lõbusat sai üheskoos ette võetud. Mutrike ja A-klassi poiss vajusid korra veel sügavamalt mõttesse ning ei suutnud leida põhjust, miks Mutrike ja A-klassi poiss keskkoolis nii hästi läbi said. "Teistsugune" (lumelaudur ja alternatiivne tegelaskuju) ja "pigem tibilik" ei kõla just loogilise kooslusena? Ometigi....Jube tore oli jälle kord kohtuda. Kodus rääkis Mutrike oma abikaasale ka, et käis pärast A-klassi poisi ja Kerle ja veel paari inimesega lausa klubiski, Mutrikese abikaasa oli armukade. Ikkagi teise mehega käidi klubis. Mutrike oli solvunud, natuke isegi haavunud selle armukadeduse peale, sest tegu on nostalgia-sõbraga. Aga Mutrike ei öelnud oma abikaasale midagi, oli lihtsalt tasa ja lasi abikaasal armukade olla.

Mutrikesele meeldis suhelda teiste vanade koolikaaslastega. Mõnele vaatasid otsa ja ei tundnud ära. Sobrasid natuke mälusoppides ja tuletasid meelde, kust või miks ühte või teist võiks tunda. Kellega sai koos koolidiskol käidud, kellega koos pimedas koolinurgas musitatud...Naljakad vanakooli mälestused.

Mutrikesele meeldis, et tema klassist oli siiski kohal veel üks vapper tüdruk, kellega Mutrike pole kunagi varem väga suhelnud, kuid kellega sai õhtu otsa lobisetud. Mutrike peab tõdema, et eelarvamused on ühed koledad asjad ja aksepteerimine on palju meeldivam. Mutrikesele meeldis suhelda inimestega, kellega ta argipäevas ei kohtu ega suhtle. Maailmapilti avardav kogemus...Ja pigem meeldiv kui ebameeldiv.
Mutrike sai teada, et paljud ei tulnud kohale, sest väidetavalt tulevad sellistele üritustele vaid edukad inimesed. Mutrike tahaks kõva häälega vastu vaielda. Miks peaks olema kõige olulisem näidata oma edukust inimestele, kellega me tegelikult igapäevaselt ei suhtle. Miks tunnevad inimesed vajadust näidelda? Olla keegid, kes nad ei ole. Või siis ei tule kohale, sest nad ei taha teeselda, näidelda, ei oska või leiavad, et neil pole millegagi uhkustada. Miks mitte olla ISE? MINA ISE! TEMA ISE! MEIE ISE! Mutrikese arvates on see tegelikult kõige traagilisem. Mutrikesel ei ole suuri saavutusi, Mutrike ei ole avastanud uut keemilist elementi ega võitnud Nobeli kirjanduspreemiat, Mutrikesel pole kõlavat tiitlit ega isegi rikast abikaasat, aga Mutrikesel on midagi, mille tähtsusest teised pole veel aru saanud. Mutrikesel on olemas RAHULOLU ISEENDAGA! Mutrike julgeb olla tema ise ja julgesid olla nemad ise ka need, kes võtsid vaevaks kokkutulekule tulla. Enesekindlad, rahulolevad, energilised ja positiivsed inimesed, kes ei kelkinud oma saavutuste/mittesaavutustega, vaid lihtsalt tulid kokku nostalgia mõttes.
Mutrikesele meeldivad kokkutulekud. Olgu selleks kooli 90.juubel, vanaema 80 sünnipäev, jõulud, jaanipäev - nendel on Mutrikese jaoks eriline tähendus. Mutrike loodab, et viie aasta pärast on suurem osa vanadest klassikaaslastest midagi väga suurt saavutanud, leiutanud, korda saatnud, midagi niiiiiiiiiiiii suurt, et nad vaevuvad kohale tulema.

Koolikokkutulekul tegi Mutrike mõned huvitavad, kuid mitte väga originaalsed tähelepanekud:
1. Popid poisid ja nohikud keskkooli ajast on pöördvõrdelises seoses tänase päevaga ja koha vahetanud. Nohikud on šefid, popid poisid piinlikud
2. Inimesed muutuvad küpsemaks, tolerantsemaks, sõbralikumaks
3. Osa inimesi on ja jääb ebameeldivateks. Mutrikese klassivend, kes oli istuma jäänud ja sattus olude sunnil Mutrikese klassi, ei öelnud isegi "Tere". Ei teinud väljagi....kuigi vanasti sai olude sunnil ka koos peol käidud.
4. palju hakkas silma purjus naisterahvaid, kelle ilus meik ja kenad kleidid õhtu edenedes aina rohkem sära kaotasid. Kahju oli vaadata kenas peokleidis rõdul oksendavat naisterahvast.
5. õpetajad nägid kuradima head välja
6. vanemad õpetajad, keda Mutrike arvas ammu surnud olevat, rääkis seda teistelegi, olid täitsa elus ja kohal.
7. mälestused headest inimestest ei tuhmu - vaikselt ja salahilju tuli jutuks ka Mutrikese kooliaegne armastus, kelle elutee 10 aastat tagasi lõppes. Soe tunne tekkis, mitte kurb...
8. Mutrike on edukas, kui võtta arvesse, et kohal käivad vaid edukad.
9. Jube šeff tunne on, kui sul on nii lahedad nooruslikud sugulased, kellega koos saab peole minna, ema ja onu, kes näevad head välja!

Päeval kooli üle vaatamas käis Mutrike koos oma onuga, võttis käe alt kinni ja ütles, et ma loodan, et keegi ei arva, et sa mu abikaasa oled. Õhtul küsisid koolikaaslased Mutrikeselt: " Koolis olid sa koos oma abikaasaga, jah?" Jah, Mutrike on 29, Mutrikese onu 45. Vanematel meestel on tihti noored naised;)

Õhtu lõppedes oli Mutrike rahul, et selline üritus toimus. Ja kõige rohkem meeldis Mutrikesele järgmine hommik, kui vanaema praemuna ja kohvi pakkus ning ütles, et kohe lust oli oma lapsi vaadata, kes laekusid koju sirgelt, mitte tuigerdades. Kuigi Mutrikese valged kingad, mis ta oli õe käes laenanud, olid paksu mudaga kaetud, sest Mutrikese onu arvas, et kell 4 hommikul võiks natukene jalutada. Mutrikese ema elab väga mudases tillukeses tupiktänavas.
Kingad olid porised, aga kleit jäi puhtaks, isegi hinnasilt oli veel küljes, nagu Mutrike avastas tualettruumis nina puuderdades. Õnneks/kahjuks küll seespool...

šeff oli. Jube šeff oli.

Edukate seltsis. Edukana.

Heas seltskonnas. Hea seltsilisena.

Ja ilusa kleidiga - aitäh Tilluke Delisa!

Kahju, et liiga vähesed tahtsid sellest osa saada.

Pildi "varastasin" PALJU varasemast lennust. Mutrikese ema lõpetas kooli '79 aastal, kuna see pilt tehtud on, kes seda teab- nii palju aastaid tagasi ma ei oskagi arvutada:D

Wednesday, December 2, 2009

I wish I had a rabbit in a hat with a bat


Lapsemeelne Mutrike usub unistustesse, usub muinasjuttudesse, usub kuldkaladesse ja pudelitesse peidetud dzinnidesse, usub....Ja kuna hetkel on Mutrikesel vähemalt kaks väga suurt salasoovi, siis Mutrike usub, et mängu-kuldkala võib ka neid soove aidata täide viia.
1. Mutrikese salasoov on nii suur, et ei julge kohe mõeldagi, aga...
2. Mutrikese salasoov on nii suur, et ei julge kohe mõeldagi...veel rohkem välja öelda.
Mõlemad aga mahuvad õnneküpsisest leitud vihje sisse: "Raamat peidab endas kullast maja"
3. soovi Mutrikesel tegelikult ei olegi... sellist tõsist ja soovi-soovi, mis paneb pingutama ja lootma ja ootama. Seepärast soovib Mutrike, et tal oleks VEEL rohkem kingi!
Ma tean, et vähemalt Seera soovib saada kultuuriministriks ja ega Mutrike pole kade - Mutrike jagab oma lapsikusi suurima hea meelega temaga ka:)

Käbid ja kännud ja mutrid ja saapad


Käbi ei kuku kännust kaugele, eksju? Järelikult ei kuku ka Kruvid Mutrikesest väga kaugele. Mutrike on alati oma tillukesele õele eeskujuks olnud, seega pole ju üldse imelik, et Mutrikese tilluke õde Mutrikese moodi on. Vähemalt mis puutub kingadesse ja numbritesse.
Tilluke Delisa sattus kingapoodi ja leidis saapad, mis karjusid "Osta mind, osta mind, osta mind!" Tilluke Delisa ei olnud päris kindel, proovis ja vaatas ja...
Kodus jäi ikka kripeldama ja läks uuesti tagasi, vaatas ja proovis ja vaatas ja...Aga ikka ei ostnud veel. Kolmandal päeval läks tilluke Delisa tagasi poodi ja otsustas saapad siiski ära osta. Popi Firma saapad maksid vaid 690,- ja oleks olnud patt need poodi jätta. Õnnetuseks tuli välja, et tillukese Delisa arvel ei olnud raha ja saapad tuli järgmise päevani kinni panna. Neljandal päeval läks tilluke Delisa jooksusammul poodi ja saapad olid juba käeulatuses, peaaegu jalas...kui selgus, et saapa hind oli 1690,- Tillukesel Delisal ei olnud jälle piisavalt raha. Tuli saapakesed uuesti kinni panna!
Viiendal päeval läks tilluke Delisa uuesti poodi - kaasas igaks juhuks 2690,- krooni, et mine tea....Saapad olid olemas! Raha oli olemas! Aga tilluke Delisa oli kinni pannud vale numbri! Õige paar oli juba kaubaks läinud! Nüüd peab tilluke Delisa ikka veel ilma saabasteta olema ja lootma, et neid on veel mõnes teises poes alles.....
Mina ei tea, mis meie pere naistel viga on, kui asi kingadesse puutub. Mutrikesel on kodus 65 paari kingi, aga jalga pole ikkagi midagi panna:( Mutrikese õel on vähemalt sama palju kingi, aga ikka pole midagi jalga panna. Mutrikese emal on peaaegu sama palju kingi, aga ikka ei ole midagi jalga panna. Ja kõik me läheme pööraseks, kui meie silme ette satub silt "Shoes - 70% off!" ja numbreid ei tunne meist kingaostu puhul mitte üks;)
Kui mehed vaid teaks....