Segasumma suvila

Mutrike pole kunagi varjanud, et ta on veidike napakas. Mutrike ei saakski mitte-napakas olla kui ta on pärit ühest kummalisest ja napakast Lõuna-Eesti perekonnast. Seega on juba loodud kõik tingimused selleks, et ka Mutrikese jõulud oleks napakad.
Ja napakad nad olid. Ja see pole üldsegi mitte halb. Meielik pigem! Oleks veel napakam, kui ma kirjutaks, et jõulud olid rahulikud ja vaiksed. SIIS oleks midagi valesti.
Kõik algas sellega, et jõulud peaksid olema rahulik aeg, kus keegi ei kiirusta ega torma. Casa De La Prangelis on kõik hoopis vastupidi. Nagu Mutrike ja ta Abikaasa kohale jõudsid, hakkas ralli pihta. Mutrike ise alustas ka natuke - temal oli vaja kaubamajja, et tillukesele Delisale kindlasti leida Aruka blondiini dvd. Seda ta muidugi ei leidnud, aga leidis endale kingituse, mis kuuse alt just täpselt puudu oli.
Siis oli vaja tormata surnuaeda - ilus traditsioon ikkagi küünlad põlema panna lähedaste haudadel. See osa Mutrikesele meeldib. Aga kaasa oli vaja võtta ka onu Eevald, vanaema vend, kes ei saanud 20 minutit kingi jalga. Ja nii algaski ootamine, millest sai selle õhtu märksõna.
Iga kord kui on logistilistesse plaanidesse on kaasatud Mutrikese Ema, läheb midagi viltu. Tema oli planeerinud 5kohalisse autosse 6 inimest - Joeli vanaema vaja ka peale võtta ja Casa De La Prangelisse viia. Mutrikese Vanaema arvas kohe, et tema on kõikse noorem inimene ja tema läheb bussiga koju, siis mahub autosse Joeli vanaema ka. Õnneks on Mutrikese Abikaasa Janek üks väheseid loogilise mõtlemisega inimesi selles suguvõsas ja tegi Prangelitele selgeks, et Tartu ei ole nii suur, et ei saaks kaks korda sõita. Nii ka jäi.
Mutrike ja Janek jõudid poeski käia ja Ihastesse jõuda ning paar kinki ära pakkida, aga Mutrikese ema koos Joeli vanaemaga ei olnud ikka jõudnud. Oli vaja oodata enne kui sööma sai.
Lõpuks said kõik õnnelikult jõululauda, mis oli toitude all niiiiii lookas, et lauajalad olid juba kahele poole viltu vajunud. Mutrikese Ema ja Vanaema pingutavad SÖÖGIGA alati üle, seda on ALATI nagu tervele sõjaväele, poolele Eestile. Söök oli maitsev, vägagi maitsev. Ainult part sai ahju natuke liiga hilja ja seda oli veel vaja natuke oodata. Nii umbes poolteist tundi veel.
Siis läksid mehed sauna. BIG MISTAKE! Põhimõtteliselt oli meil sel õhtul 2in1 pidu - jõul/onu Indreku juubel. Seega pole midagi imestada, et mehed läksid sauna koos jookidega ja kunagi hiljem tulid sealt välja veits tsoknutõilt - nagu vanaema ütleb. Oli selge, et sealt kainet autojuhti, kes onu Eevaldi ja Joeli Vanaema koju sõidutaks oodata ei tasu. "Pole probleemi," arvas Joel, sest kohe pidi saabuma ka tema õe pere, kellega koos pidi ka jõuluvana saabuma ja kes siis viskab ka vanainimesed koju. Hakkas peale Joeli õe ja Jõuluvana ootamine. Mehed olid ikka saunas. Naised ootasid, kuni mehed saunast tulevad ja kuna jõuluvana saabub.
Lõpuks saabus Jõuluvana, andis kingikoti üle ukse tillukesele Delisale ja sõitis oma saaniga edasi. Oli selge, et sealt vanainimestele kainet autojuhti ei tule. Algas ootamine, et keegi naistest saaks sõita. Kõik olid joonud kaks kuni kolm pokaali veini, sest kõik teadsid, et Jõuluvana ja Joeli õe pere viib vanainimesed pärast kinkide jagamist koju. Algas ootamine, et vein verest lahkuks.
Õnneks saabus ka mõne aja pärast kui mehed olid ka saunast väljas Jõuluvana. Kahju, et Joel veel sauna jäi ja seda pealt ei näinud. See osa oli lõbus. Väga lõbus. Ja kinke oli palju ja veel rohkem. Huvitav selle asja juures on see, et see aasta oli kokkulepe, et "ärme siis kõigile kinke tee, eksju".
Nii Mutrikese Ema, Tilluke Delisa, kui Moonika ja Mutrike ise olid kõik selle aja peale võimelised vanainimesed ise koju sõidutama. Kes siis viib? Korraga oli meid kõiki liiga palju! Moonika otsustas, et tema jääb siis koju ootama. Vanainimesed koju viidud, tahtis Mutrike surnuaial põlevaid küünlaid vaadata. Nii ilus on ju. Tilluke Delisa arvas küll, et Mutrike on veits friik, et seisis surnuaia värava juures ja vaatas põlevaid küünlaid, aga ootas kenasti ära kuni Mutrike küünlaid vaatas.
Et mitte jõuluõhtust romaani kirjutada, siis Mutrike jätab siinkohal mõned tunnid õhtust välja. KUIGI...Mutrikesel tekkis kohe salakaval plaan kirjutada tilluke jõuluromaan "Ja jõuluõhtul juhtub asju...", seepärast pani ta mingil hetkel ka diktofoni tööle. Korraliku kirjanikuna on Mutrikesel diktofon alati taskus.
Selle õhtu viimane ootamine oli, et mehed, kes jõulu/juubeli tähistamisest küll juba väsinud, kuid ei tahtnud kuidagi magama minna, ikka magama läheks ja naised saaksid laua ära koristada. Andis oodata, aga seekord olid mehed nõrgemad.
Öösel magas kogu napakas suguvõsa rahulikku jõuluund. Isegi Mutrike. Ainult et vahepeal äratas teda eri suundadest kostuv norskamine. Irriteeriv. Sest norskaja ei olnud Janek, kelle oleks saanud hella küünarnukilöögiga vaigistada. Teised norskasid. Ja Hugo haukus. Nii ärkas Mutrike esimesel jõulupühal enda kohta jube varakult ja sättis end telekat vaatama. Oodates, et telekast tuleb vahelduseks ka midagi head. Jäigi ootama...
Esimene jõulupüha möödus vaikselt, rahulikult, nii nagu jõulud vist peakski olema. Kui välja arvata see, et armukade Hugo Mutrikese Ema käest hammustas. Sest Mutrikese Ema silitas MÕLEMAT koera. Hugo on harjunud, et vaid teda silitatakse. Nii sai Mutrikese Ema kätte hambajäljed ja ülbe Hugo esimest korda elus teise koera käest peksa. Jõulukingiks!
Jõuluseiklused jätkusid kolmandal jõulupühal Janeki vanaisa otsides, kes arvas, et tema peaks pühapäeva õhtul Reeda sünnipäeval ära käima. Kes on Reet ja kas tal ka sünnipäev oli, kes seda teab. Kas Reet üldse olemaski on....
Rahulik jõuluaeg!