Sunday, August 30, 2009

Luuleõhtu Ussisilmal saiade triikimise ja hakklihakastmega




Luuleõhtu on nüüd selja taga. Ja jube vahva oli. Tõesti. Lisaks sellele, et rahvast oli seinast seina, sulelisi ja karvaseid, hakkan ma uskuma, et Ussisilma asub erilise koha peal. Mujal ümberringi sadas vihma ja oli hall ning nukker, Ussisilmal aga paistis päike, ilus ilm oli nagu tellitud. Mulle meeldis küünlavalgel õues heas seltskonnas veini limpsida, taustal tirtsude trance-muusika.. Mitte, et ma trance’i austaks, ei sugugi mitte, aga selline looduslik live trance on ju päris vahva. Teistsugune. Nagu ma ise. Ja muide, ma arvan et see üritus Ussisilmal läheb ajalukku kui kõige koogisem pidu ever. Üldiselt ei ole pakuta meie üritustel kooke, lihtsalt põhjusel, et Maria ei oska või ei taha neid küpsetada. Seekord aga toodi külakostiks niiiiii palju kooke, et laud oli erinevatest hõrgutistest lookas – šokolaadimuffinid, kohupiimakoogid, meekoogid, porgandikoogid. Ma kujutan ette kuidas hetkel kalorid mõnuga otsivad mu reitel kohta, kus end mugavalt sisse seada. Kalorid – mu ainus nõrkus, kuidas ma neid vihkan ja armastan. Ja saia triikisime me ka. Mina ei tea, mis planeedil need inimesed kasvanud on, et nad pole KUNAGI saia triikinud? Kerle ütles, et see oli ultimate „vaese lapse magustoit“, Delisa aga arvas, et see oli hoopis „rikka lapse magustoit“ – mõelda kui palju triikraudu ja taburette sai selle tegevuse käigus parematele jahimaadele saadetud. Mind üllatas, et Delisa mäletas saia triikimisest seiku, mida mina ei mäletanud. Lahe oli kuulata tema mälestusi ja mul on hea meel, et ma olen ikkagi oma oskused talle edasi pärandanud – saiatriikimine on väärt oskus, iga üks seda peent kunsti ikka ei valda. Aga meie Delisa, Kerle ja Janiga valdame, meie oleme šefid!

Oo ja suur aitäh emmele ja tädile, et nad mind kannatlikult õpetasid kartuleid keetma ja hakklihakastet tegema. Tuli välja, et selline kodune hõrgutis viis külalistel keele alla. Näete siis ise, ma ikka polegi nii lootusetu, kuigi ma ei oska kududa, õmmelda, viltida, pilutada, oskan ma siiski teha maailma parimat hakklihakastet. Ja maailma parimaid kartuleid. Tegelikult on lahe, et üldiselt ma ikka üritan oma külalisi üllatada millegi ekstravagantse ja teistsugusega, mida peenem nimi, seda parem. Aga mis tuleb välja lihtne kodune ja tuttav toit paneb kõigi kõhud mõnust laulma. In your face fois gras!

Jõudsin eile veel mõelda, et huvitav, kas mu sõbrad on väga minu sarnased või nad lihtsalt tunnevad mind nii hästi, et teavad mis mulle meeldib. Nad nagu oskaks aimata, et mulle JUBEDALT meeldivad korvid, mis on täidetud veini, puuviljade ja juustuga. Mul on täielik korvifetiš, nagu Anthea Turneril. Teate küll, see tšikk, kes telekas lohakate ja laiskade kodusid korda teeb. Ma jumaldan külalisi, kes saabuvad korvidega.

Mulle meeldib, et mu sõbrad tunnevad end siin nagu kodus, mulle meeldib, et keegi ei teeskle, keegi ei varju maski taha, kõik on täpselt sellised nagu nad on – ei paremad, ei halvemad, lihtsalt EHEDAD. Ausalt mu sõbrad ruulivad. TÄIEGA! Eriti tore on see, et isegi kui me pole pikka pikka pikka aega kohtunud, ei oma see mingit tähtsust, nad on ikka sama armsad ja meeldivad ja toredad ja lõbusad ja ... Ma olen tõesti õnnelik inimene, sest mind ümbritseb nii palju häid sõpru. Jaaaa, see on asi, mille peale tasub kade olla. Isegi Swarowski kristallid ja Stockmanni lõunad ei kaalu seda üle. Nad on minu „kullakallid“ (eile sai poole silmaga Sõrmuste isandat vaadatud, sealt ka „kullakallis“)!

Ja mulle meeldib, et mu perekond on alati minuga. Hoolimata väikesest kraaklemisest ja nähvamisest ja jonnimisest (teate ju ise, mida rohkem nääklemist, seda rohkem armastust) on mul alati hea meel, et nad mu lähedal on. Ma eeldan, et nad teavad, et see on mulle tähtis. Igaks juhuks ma seda neile muidugi ei ütle....mulle meeldib ju eeldada...
Kuidagi läks hommikukohvi ajal jutt enesehinnangule, psühholoogiale, lapsepõlvele ja siis sai emmet ka natuke noritud, et emme on põhjustanud Maalähedases Helles püürdumatuid lapsepõlvekhajustusi. Emme olevat kunagi öelnud, et ühes korralikus peres pestakse IGA päev põrandaid ja Helle nühib siiamaani hirmunult põrandaid, kui keegi Prangelite perekonnast on talle külla minemas. Vaene emme, ehmatas kohe ära, et kas TEMA on tõesti midagi sellist öelnud. Ei saa olla? Aga kui järgi mõelda, siis see kõlab väga emmelikult, midagi sellist kusagil öelda ja asi polegi põrandapesemise faktis kui sellises, vaid toonis, kuidas ta seda kindlasti ütles. PÕRANDAID LIHTSALT PEAB IGA PÄEV PESEMA! Oh kui Helle vaid teaks, et ma pesen põrandaid vaid äärmisel vajadusel. Ma lihtsalt ei viitsi, isegi kui emme külla tuleb. PS! Aga 24 tunni jooksul, mis emme siin oli, jõudis ta vähemalt kolm korda põrandaid pühkida. Nibin-nabin oleks ta ehk pesema ka hakanud, aga enne tuli äramineku aeg peale.

Enivei...pikk jutt kokku võtta...SUPERLUX OLI! Nii super, et istun siin hetkel ja mõtlen heldmusega, et kurat! Sada rubla ei ole mul ehk tõesti, aga sada sõpra on mul küll.
Sada sõpra, kes on alati minuga!

Jaa, kui arvate, et me raamatust üldse ei rääkinud ja seda ei analüüsinud, arutanud, siis te eksite, sai küll. Aga hetkel ei ole see oluline.

Isver, ma oleks peaaegu kõige olulisema unustanud - te ei oska ettegi kujutada, kui hea meel, mul on, et on olemas Jaaaaaaanek. Ta kohe oskab ekstreemselt hea olla, nii et mul isegi lausa süümekad tekivad oma mugavuse pärast. Tema oli see imeline haldjas, kes enne pidustusi maja nii läikima lõi, et parketilt võis oma peegelpilti imetleda ning pliit keset köögisaart nägi välja nagu särav kunstiteos, millel ei julenud süüagi teha hirmus see ära määrida. Sellised mehed juba puu otsas ei kasva!

Monday, August 17, 2009

Pikk päevatee kaob öösse




Kolm päeva hiljem ja ma olen ikka veel selle etenduse lummuses. See oli nii vaevaline ja valus, soe ja ilus, traagiline ja koomiline – kokkuvõtvalt mõtteid äratav. Ja näitlejatöö! Ma pean ütlema, et ma ei ole muidugi viimasel ajal väga tihti teatris käinud, kuid näitlejate nelik (viisik) jättis väga sügava elamuse. Ülle Kaljuste on nagu loodud mängima Daami, esiteks oli ta lihtsalt võrratult kaunis, oma soengu ja kleidiga oleks ta justkui päriselt vana aja pildiraamatust välja astunud. Nii väärikas! Ja siis see „saladus“ sinna juurde. Ei tahaks kuidagi uskuda, et sellise imeilusa välimuse alt koorub välja narkomaan. Pigem oleks kujutanud seda Daami päevavarjuga oma suvila aias patseerimas, naabritega vestlemas, roosipõõsaid nuusutamas, luulet lugemas... Aga ei, tema käis ülalkorrusel „puhkamas“ ja naases elutuppa aina nähtavamas joobes.
Meesosatäitjad mängisid oma alkohooliku rolli mu meelest nii hästi, et vahepeal pidin kergelt muiates Janekit müksama. „Ma’i le ülše purjušš, ma’i jää kahhešt višškist purrju“ – kas pole tuttav? Janek ka ei jää kunagi purju. Igatahes mängisid nad seda nii tõetruult, et hakka või uskuma, et pudelis ei päris viski.
Kuigi teine vaatus oli oma olemuselt süngem, oli see tänu humoorikatele seikadele ( „Ja siis ma pidin Paksule Violetale tõestama, et ma teda armastan“, „Vali milline sanatoorium tahes, rahas ei ole küsimust... aga ikka mõistlikuse piires“ jne jne) lõbusam. Kuigi selle lõbusa alt kumas kogu aeg sünge ja nukker ummikusse jooksnud pereelu, kus „saladust“ on senini varjatud, selle eest püütud põgeneda, seda vältida, sellest mitte rääkida, aga Saladus ei peida end, ta hiilis vaikselt, aga visalt lähemale ja kattis lõpuks kõik pereliikmed väljaarvatud imekauni aga õnnetu Mary paksu uduloori...
Või laest allakukkuvasse pitskardinasse....

Alles jäi meeletu aplaus, sügavad mõtted, rahutus...Kerge ärevus.

1. õhtul olin ma lummatud näitlejatööst ja lavastusest. Mulle tuli meelde, kuidas Suures Ja Tähtsas Ettevõttes öeldi, et tööd peab kirega tegema. Mina ei tee oma tööd kirega, aga nende näitlejate silmis oli näha Kirge, suure algustähega. Ja kui nad tänuks publikule kummardusid, jäi mulje nagu nad oleksid mänginud vaid mulle.

2. õhtul hakkasin ma mõtlema tegelaste elusaatuse peale. Mis ma sellest õppisin? In vino veritas – seda kindlasti. Delisa on „minu tehtud“ . Vanem vend James korrutab seda mitu nooremale Edmundile mitu korda – vanem vend on tahtnud olla oma nooremale vennale eeskujuks, olgu see siis positiivne või negatiivne eeskuju. Meie oleviku kujundab paljuski minevik – pärast seda kui vana Tyrone on oma ihnust põhjendanud, on temast lihtsam aru saada. Temast hakkab lausa kahju. Teos oli ehk natuke hirmutav? Ähvardav? Vist küll, aga võib olla on see mõnikord lausa vajalik?

3. päeval hakkasin ma mõtlema Johanna Maria Prangeli peale. Oi, pikk tee kirjanikuni ja veel pikem tee hea kirjanikuni on käia. Väga pikk. Ja vaevaline. Aga ma olen oma esimesest vasikast õppinud. Nüüd on kaks võimalust: kas langeda süngete mõtete küüsi ja uduloori kaduda või edasi minna. Tasapisi, teosammul, komistades ja kukkudes, aga edasi?

Vaatame, mis 4. päev/õhtu toob.

Thursday, August 13, 2009

OMG! Õmblusmasin on saatanast!




Oo My God! Eile tegin esimest korda elus lähemat tutvust õmblusmasinaga. Kaugelt nii süütu ja tilluke, lausa ilus ja sõbralik. Selline voolujooneline ja särav. Aga....ärge laske ennast välimusest petta. Tegelikult oli ta puhta saatanast! Ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik endale õmblemisega raha teenida? KUIDAS on võimalik pidada õmblemist hobiks?
Lähteülesanne oli tegelikult väga lihtne. Hugole oli vaja kaelarihmale uus silt – HUGO BOSS – õmmelda. Kõik vajalik oli olemas – kaelarihm, silt ja õmblusmasin. Ok, ma liialdan, et see oli mu esimene kontakt, natuke ma olen sellist masinat varem ka näinud, sest ma põhimõtteliselt teadsin, mis edasi teha. Ja siis hakkas pihta. Esiteks läks kõik natuke viltu. No pole hullu, mõtlesin ma naiivselt ja jätkasin. Siis läks niit katki. Siis sain niidi ja nõela uuesti sõpradeks. Siis ei õmmelnud. Lihtsalt tühjad augud jäid. Siis läks jälle niit katki.... APPI!
Ütleme siis nii ilma liialdamata, et samal ajal kui Janek oli väljas suutnud juba sada erinevat asja korda teha, maadlesin mina ikka veel niidi ja nõelaga. Meeleheitel. Ja valmis õmblusmasinat aknast välja viskama. No ei ole võimalik nõela läbi niidi viia. Või niiti läbi nõela? EI OLE! Ma vannun, see on tõsi. Kui Janek 25 minutit hiljem tuppa tuli ja hämmingus küsis, et noh kas läks jälle katki, olin ma juba meeleheitest sinine: „Ma ei ole seda niiti läbi nõela saanudki!“ Janek vaatas mulle kerges hämmingus otsa ning otsustas, et ohutum on ohjad enda kätte haarata. Vups ja niit oli seal, kus pidi. Peaaegu.
„Oi, aga sa siit ja siit ja siit polegi niiti läbi pannud?“
„Ahh? See tuleb veel kuhugi pista ve?“
„Ikka jah, siia ja siia ja siia ja siis siia ja siia ja siia ka
,“ näitas Janek vilunult ja vups jälle oli niit sekunditega seal, kuhu mina olin seda üritanud ajada (ilma vajaliku labürint-skeemita) viimased 25 minutit.
„Oi kurja, no kust mina pidin teadma, et enne õmblema hakkamist on vaja ümber õmblusmasina miski makramee punuda! Oo my God!“

Mul on hea meel, et mul on selline mees. 10 minutit hiljem lehvis Hugo juba uue kaelarihmaga mööda õue ringi, oranž HUGO BOSS selle peal välkumas. Šeff! Täiega! Mina oleks alla andnud ja Hugo rihmata jätnud.
Aga ühte ma ütlen – see, kes õmblusmasina välja mõtles, oli üks Evil Man....

Ja vanaemal ja tädil oli vist õigus: mina olen ikka üks õige printsess herneteral!

Tuesday, August 11, 2009

Ärge tundke muret selle üle, mis teised inimesed teist arvavad. Nad on liiga hõivatud murest selle üle, mida teie neist arvate



Nii...Esimene vastukaja või tagasiside MINU TÄITSA OMA JA ESIMESE raamatu kohta on olemas ning ma peaks ütlema, et see on väga huvitav. Kui ma oleksin targem, siis ma oskaks seda kindlasti jube targalt ja sügavalt analüüsida, aga ma ei ole. Ma oskan seda vaid oma vaatenurgast "analüüsida".

Noh esiteks mulle meeldib, et raamatut on peetud kaasaegseks, haaravaks ja väga ausaks. Et ma pole püüdnud midagi ilustada, vaid ütlen välja asjad nii nagu ma arvan, et ma jään iseendaks. Aga miks ma ei peakski? Kui ma julgen mõelda, julgen ma ka öelda ja ma julgen ka oma arvamuse ja sõnade eest vastutada. Loomulikult ma jään iseendaks. Ma ei pretendeeri täieliku tõe tagaajamisele ja otsingutele, ma ei väidagi, et minu arvamused on ainuõiged (kuigi, mis seal salata mulle meeldib küll nii arvata). Ma ei tahagi, et mul alati õigus oleks, sest ma pole täiuslik. Ma olen rohkem kui täiuslik –olen ainukordne - ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes!

Mulle meeldib, et see on pannud inimesi mõtlema ja enda sisse vaatama. Ma ei saa muidugi aru nendest, kes ütlevad et said haiget või neist, kes ütlevad, et oioioioi see ja too saab kindlasti haiget.
Need, kes haiget saavad, on minu tekstist välja lugenud midagi hoopis sellist, mida mina ei ole kirjutanud. nad on välja lugenud midagi, mida nad ise on tahtnud lugeda. Midagi, mis neis kripeldab. Midagi, mis neid ärritab. Midagi.... Mina olen nii palju egoist, et mina keskendun endale ja oma muredele. Kui midagi, siis minu sõnum KÕIGILE on ja jääb "TÄNANE MOOS" : sest elu on liiga lühike, et kahetseda, elu on liiga lühike, et oodata, elu on liiga lühike, et end raamidesse seada. Ja mis kõige traagilisem - elu on liiga lühike, et vaikida ja üksteist mitte kuulata, üksteisest mitte hoolida. Kui mu lapsesuiselt terav keelekasutus tõepoolest kellegi hinge kraapis, siis ma kogu hingest ja südamest palun vabandust, sest haiget teha ei tahtnud ma kellelegi, ma püüdsin vaid koputada inimeste ja ka enda südametunnistusele.
Ja need, kes arvavad, et see ja too saab kindlasti haiget kui raamatu läbi loeb, siis ärge parem sellele küll lootma jääge. Ega ikka ei saa küll! Kui tegu on tarkade inimestega! Võib olla te tahaksite seda? Ootate? Igaüks loeb sealt välja just seda, mida tahab ja enda jaoks vajalikuks peab, isegi kui heatahtlikud inimesed neid "õigele poole" üritavad suunata.

Selles mõttes mulle meeldib Igasugune Kunst, et igaühele jääb tõlgendamise vabadus. Võtke kasvõi see sama sõna "Evolution", kas te oskaksite sealt välja lugeda hoopis sõna LOVE! Kas te oskaksite uskuda, et tähtedest "abcdef" moodustub peaaegu et sõna "feedback"! Jah, Kunsti saab tõlgendada...Ei ole olemas Ühte Ja Ainsat Tõde.

Mulle meeldis aus kriitika. No loomulikult ma suurima hea meelega ootaks vaimustuse kilkeid ja müügimist(Tjorveni raamatus isa oli nii õnnelik ja rahul, et müügis...Oli vist onju?),aga konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud - seega eks järgmise vasikaga olen hoolikam. Aus kriitika oli selline, et algus läks suure tuhina ja hooga ja jube põnevalt, aga siis mingi hetk hakkasin ma end kordama, et võõrale inimesele oli seda kordust veits too much. Njah...ma ju rääkides ka korrutan ja heietan ja seletan ja leierdan - ega see raamatuke siis teistsugune ei saanud tulla. Aga ma püüan ennast kontrollida - püüan natuke konkreetsem olla edaspidi....Rõhk sõnal püüan!
Sellega seoses sai natukene emmet ka tögatud, tema oli ju minu nö korrektuur, tema lasi kõik vead läbi ja vaatas mõnigatele asjadele läbi sõrmede. Miks? Eht minu-emalikult ütles ta, et ta ei uskunud, et sellest kunagi raamat tuleb, et noh siis ei olnud vaja nii tugevat korrektuuri teha:D Sõu mai maam:DD Ruulib täiega! Mulle meeldib tema oskus kiita ja komplimente teha ning lohutada. Noh nagu siis kui ta Delisat lohutas pärast inglise keele eksamit:
"Ah, ära muretse. Marial läks ka veidike kehvasti!"
"Noh, kuidas tal siis läks?"
"Sai vist 97 punkti või midagi...."

Niisama igaks juhuks mainin ära, et 100 punkti oli lagi.

Mulle on siit ja sealt ette heidetud, et olen liiga karmi ütlemisega. Ausõna, ma ise ei saa aru, aga võib olla on see siis see "mida rohkem hammustan, seda rohkem armastan" teema? Kui mulle meeldib, et see raamat on pannud inimesi mõtlema, siis võib olla pani see ka mind mõtlema? Et äkki ma mõjungi liiga karmi ja võimukana ise sellest aru saamata? Võib olla minu parimast südamest mõeldud "soovitused" teevadki haiget? Igatahes see on asi, mille peale mõelda. Samas ma arvan, et inimesed, kes mind tunnevad, ei ole hämmingus, et kõik välja prahvatasin. Nad on seda tuhandeid kordi kuulnud. See ei tohiks neile üllatusena tulla. Pigem võib üllatusena tulla see, et kogu selle välise hammustamise all ma hoolin neist rohkem kui millestki muust.
Ja need, kes mind ei tunne, nemad ju võivadki mõelda, et olen üks eneseimetlejast ülbe tibi. Natuke ju olen ka:) Ülbe ehk mitte, aga eneseimetleja ikka. Mitte nii, et oma peegelpilti armuksin, aga nats ikka. Kuke tähtkujus ikkagi sündinud. Tehke omad järeldused!

Mulle meeldis, et inimesed, kellest tegelikult raamatus juttu ei olnud, tundsid tegelastes ennast ära - kas siis positiivsetes või negatiivsemates ka ja hakkasid enda sisse vaatama. Et sai nutta ja sai naerda... Tore ju! Mina enam ei tea, sest mina olen seda käsikirja arvutiekraanil tuhandeid kordi lugenud, enam ei oska ise MIDAGI arvata. Nüüd on tore kuulata, mida TEISED arvavad. Aga siiski niisama igaks juhuks pean õigeks meelde tuletada:

Ärge tundke muret selle üle, mis teised inimesed teist arvavad. Nad on liiga hõivatud murest selle üle, mida teie neist arvate:)


Aint need kuradima kirjavead....

Monday, August 10, 2009

Spunki otsimas



Nii. Imeline nädalavahetus on läbi. Karm reaalsus tagasi. Aga...sellest hoolimata ei ole minu sees reedel karjuvast Edvard Munchi psycho-vennast grammigi järel. Tema asemel on mu sees hoopis täielik rahulolu. Ja kas midagi muud oleks üldsegi mõeldav, kui aknast laiub selline vaade kuupaistele ja merele. Täielik paradiis. Kui muidugi välja arvata sääsed ja need imelikud vuntsidega lendavad prussakataolised parmud - ehteestlaslikult annab millegi kallal ikka iriseda. Ilma irisemata ei saa olla, kui probleemi ei ole, siis mõtleme probleemi välja. Probleem peab olema, et puhkus oleks täiuslik.

Lisaks sellele, et tegu oli täieliku puhkuse ja maapealse paradiisiga, sain ma selle tagasihoidliku reisi käigus ullult palju materjali uueks raamatuks. Ma ju tean juba, millest uus raamat räägib, aga seiku elust enesest on ju juurde vaja, ega ma siis nii hea fantaasiaga ka ei ole, et niisama lambist suudan uued 126 lehekülge välja imeda.
Uues teoses pistan ma 7 naist Ruudolfisse (see on mu auto, kui te esimesest raamatust veel ei tea) ja lähme Spunki otsima. Ma ei tea veel, kuidas ja kas me selle leiame ja miks me teda üldse otsime, sest ma olen jõudnud kirjutada vaid alljärgneva lõigu, aga Hiiumaal käik oli nagu peaproov, sest Ruudolfisse mahtus tõepoolest 7 inimest ja igasugu olulist kilakola - kosmeetikast ja ajakirjadest, alkoholi ja kohukesteni. Ja kui 7 inimest ühte autosse pista, siis peab hakkama juba nalja saama. Saigi. Nabani. Ja ma olen suht veendunud, et lisamaterjali uue(veel nimetu) teose tarbeks sain ma ca 10 lehekülje jagu ikka.
Algus on lool esialgu selline:

Mul on 65 paari kingi. Janekil 12 - tema viimased papud torkavad kingariiulis silma nagu säravvalged esihambad (isver kui palju jalanõusid ühel mehel võib olla?) Lisaks sellele on mul mõned vaenlased – või siis pigem inimesed, kelle „Lemmikinimeste Top100“ sisse ma ei mahu. Mul on ka üks mees. Üks koer. Kaks kassi. Üks puuk oli ka, aga temasse ei olnud ma eriti kiindunud, sest tema klammerdus minu külge rohkem kui ma oleksin tahtnud ja mul oli täitsa hea meel kui ta kadus.
Ka perekond ja palju sõpru. Teistsugustest tõsisteni. Aga nad on olemas. Alati. Sest nad on harjunud olemas olema, nad on harjunud, et mina neil olen olemas, nad on harjunud, et on kelle üle naerda ja kellega naerda. Mina olen ka harjunud nendega.
Ja mida rohkemat võiks mulle veel vaja olla? Ah? M-I-T-T-E-K-U-I-M-I-D-A-G-I.
Kurask, kodu on mul ka. Jah, seda on ka tõepoolest vaja. Armastus, viis erksat meelt ja maailm minu ümber pealekauba. Oleks äärmiselt rumal olla rahulolematu!
Ma võin küll uskuda, et meid ümbritsevadki inglid ja päkapikud toovad kingid ja kuskilt jälgib meid jumal.

Aga ma ei ole rumal!

Tegelikult ma ei tea ka. Võib olla ma ikka natuke olen? Noh sellisel enne-küsin-siis-mõtlen-moel. Sest tegelikult ma ju tean, et lõvi ja tiiger ei ole üks ja sama, ometi ei takista see mul küsida, kas lõvi on isane ja tiiger emane. Ma ju tean, et lehmad on emased, ometi ei takista see mul küsida, kust te teate, et nad kõik emased on.
Või siis sellisel teen-suu-lahti-igal-pool-ja-mõtlemata-ning-võin-nii-liiga-palju-infot –vales-kohas-poetada-moel.

Aga ega ma siis ainuke „rumal“ ei ole – selliseid on minu tutvusringkonnas veel teisigi. Pole üldse harv juhus, et mehed juhtuvad pealt kuulma, millised on minu ja Kerle arvates valuveljed ja millised tavalised (apppppi! kuidas neid nüüd kutsuti? Kilbid? Saate aru ju küll, mida ma mõtlen?) ja kuidas neil vahet teha. Me oleme isegi püüdnud meestele musta valgeks rääkida, sest meie loogika rääkis teist keelt.

/..../

Olgu, selle saime selgeks et ma ei ole rumal. Aga kuidas on kiuslikusega? Ma vist ikka natuke olen kiuslik küll, kuidas muidu sai mulle pähe tulla mõte pista 7 erinevat naist Ruudolfisse (see on ju mu auto! Hellitavalt Ruuuuuudi, kui ta on hea auto olnud ja end ilusasti ära parkinud ilma teisi omasuguseid riivamata) ja minna Spunki otsima? Janek tegi kodus suured silmad:
„KEDA otsima? Spunki? Mis mõttes?“
„Otseses – ME lähme tšikkidega Spunki otsima!“
„Ei noh, Spunki,“ turtsus ja torises ta, „selle asemel, et midagi oma mehega koos teha, läheb tema Spunki otsima...“
Aga Janek tunneb mind juba nii hästi, et ta teab, KUI mina midagi pähe võtan ja tahan, siis mind ei ole mõtet takistada ega ümber veenda. MINA tean, mida mina tahan! Ja seekord tahan mina tšikkidega minna Spunki otsima. Ja mitte ainult – meie reisi eesmärgiks saab ka Spunk ülesse leida. Torises see Janek mis ta torises, lõi lõpuks käega, vaatas mind küll korraks sellise näoga, et ega sa ikka päris normaalne ei ole, kuidas sa enne abiellumist seda nii hästi varjata oskasid, aga teadis, et vaielda pole mõtet.
No jah, mina võisin ju teada, et ma lähen Spunki otsima ja Janek võis ju selle teadmisega leppinud olla, nüüd oli vaja kokku komplekteerida see seltskond, kellega ma tahan Spungijahile minna. Ega siis sellist vastutusrikast tegevust ei saa igaühega ette võtta.
Kai? Absoluutselt kindlasti. Siis saab vähemalt kõik eksimused, apsud ja äpardused tema kaela ajada, sest kõik apsud, äpardused, eksimused ja naljakad seigad juhtuvad alati Kaiga.
Liina? Hmm...tema ju kindlasti ei taha tulla. Või ei saa. Või ei lasta. Ei, saagu mis saab, Liina peab tulema – tulgu tagasi tavainimeste hulka, tagasi juurte juurde. Liinasse peab saama natuke erksust ja vürtsi ja särtsu süstida – elu on peolaud, selle ääres on patt nälgida!
Maarja ja Kerle! Kindlamast kindlam. Nii on blondid ülekaalus. Ja ma pean enda tagalat igaks juhuks kindlustama. Ma tean küll ,millised vaidlused meid ees ootavad. Ja mulle on vaja liitlasi, kes ka mõni kord arvavad, et tiiger ja lõvi on abielus.

/.../

No näed, isegi 2 tegelast on veel autosse toppimata. Mitte, et ma ei teaks, kes need on, TEAN küll (Roosi ja Proua T/pole veel suutnud talle õiget pseudonüümi luua), ma LIHTSALT olen liiga laisk olnud (jälle), et arvutis rohkem aega veeta. Nüüd on õige aeg end arvuti taha sundida, enne kui mul meelest ära läheb, millest ma kirjutada tahtsin (mu mälu on ju ka nagu ta on, seitse sekki ja kadund).

* Mulle meeldis see, kuidas Janek ja Indrek "õiget valikut" tegid - astusin sekundiliste vahedega oma tubadest välja, said keskpõrandal kokku, jõid kohvi ja läksid siis randa jalutama. Nemad lahkusid saatest paarina:)
*Mulle meeldis Svenilt eesti keelt õppida. Algul oli tunne, et tema jutule tuleks subtiitrid alla panna. No tee mis tahad, ei saa aru, millest jutt käib:
"A sa räägid ka eesti keeles vä? Ahah, a mis sa ütlesid?"
"Mul on bena ja kreda ka!"
"Ja see on hea vä?"
Issand, vaene Sven, ta pidi iga oma lauset tõlkima. Raivo sai ka uue sõna selgeks: "piff" (ma ei tea kuidas võiks selle sõna kirjapilt välja näha, sorry, kui valesti läks)
* Mulle meeldis, kui Janek kadakate vahel "Mehed ei nuta't tegi". Ma ei tea täpselt, MIS stseeni ta järgi tegi, aga no kindlasti oli filmis olemas stseen, kus keegi kadakat sakutas.
*Mulle meeldis teada saada, mis on perekond Prangel sündroom - KÕIKE on vaja korrata kolm korda enne kui keegi kuuleb ja üle ei küsi. Perekond Prangelid kõik räägivad, aga üksteist ei kuula.
*Mulle meeldis teada saada, kust on päris minu blondigeenid. Emast! Praamile sõites oli kaks järjekorda tema jaoks korraga liiast:
"Appi. Järjekord. Mis ma nüüd teen? Jään seisma? Kumba?"
"Ei, ära jää seisma, meil on eelispilet. Sõida järjekorrast mööda!"
"Aa, jään seisma jah? Kumba?"
*Mulle meeldis mu uus sõbranna:
"A mis su nimi on?"
"Johanna Maria"
"Väga meeldiv. Mina olen Marge. Sul on jube iiilluuuus nimi muide. Ütle oma vanematele aitäh!"
"Aitäh emme!"
*Ja mulle meeldis targemaks saada. Päriselt ka. Ma ei mõtle selliseid teadmisi, et tiiger ja lõvi ei olegi abielus ja muud siukest, vaid selliseid ajaloolisi fakte. Uusi kohti ja paiku näha. Suhteliselt sügava mulje jätsid mulle tagasiteel Haapsalu poole Ungru mõisa varemed ja selle mõisa traagiline elulugu. Mõisa viimane omanik Klaus von Ungern-Sternberg armus kellesegi mõisapreilisse, kellele aga meeldis oma isa loss nii väga, et ta sealt ära kolida ei tahtnud. Nii siis lubaski armunud Klaus TÄPSELT samasuguse lossi püsti panna. 1908. aastaks kui loss oli peaaegu valmis, tuli teada, et südamedaam on surnud. Teade seiskas lossi ehituse. Suht kiiresti pärast seda suri reisil Peterburi ka Klaus. Ta saadeti rongiga Haapsallu, kanti mõisa ja ta sai veeta seal oma ainukese öö, küll juba surnuna. Jäänud ilma otsese omanikuta, hakkas loss vaikselt lagunema juba Esimese maailmasõja ajal. Hiljem rüüstasid seda aardejahil olnud kohalikud ja vene sõjaväelased, kes vajasid ehitusmaterjale. Haapsalu sõjaväelennuvälja rajamisel peale Teist maailmasõda jäi Ungru loss nõukogude sõjaväe valdusse ja hakkas kiiresti lagunema, muutudes 1960teks aastateks varemeiks. 1968 otsustas lennuvälja ülem kasutult seisvad lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Kohalikul võimuladvikul õnnestus tutvusi ja keerulisi teid kasutades lammutustööd siiski seisma panna, kuid ligi kolmandik lossi müüre jõuti selle ajaga siiski lammutada.
Selline on omal ajal viis miljonit (!!!!!) kuldraha väärt olnud mõisa üürike elulugu. Traagiline, kas pole?
* Reigi kirikut meil seest ei õnnestunudki kaeda. Ma ei teagi, kas ma olen pettunud või mitte, aga see ei takistanud meil selle ümbruses ringi konnata ja kiriku tekkelugu uurida. 1802. a. valminud kivikiriku ehitas tolleaegse Kõrgessaare mõisa ja Hiiumaa suurmaaomanik O. R. L. von Ungern-Sternberg, keda tuntakse ka Randröövli ja Ungru krahvi nime all. Parun von Ungern-Sternbergi oli pahandanud tema poeg Otto Friedrich Gustav oma eluviisidega. Konflikt lõppes sellega, et poeg mõrvas end revolvrilasuga, mis isasse väga sügavasti mõjus, nii et ta otsustas enda patu lepituseks ehitada Reiki uue Jeesuse kivikiriku. Veider, kas pole?
Lisaks sellele ei olnud mina "Reigi õpetajast" midagi kuulnud (vist peaks piinlik olema onju?), seega kuulasin ma suure huvi ja hämminguga, kuidas "vanemad" ehk siis emme, Moonika, Indrek ja Raivo Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse elu ja lugu "noortele" ehk siis mulle, Janekile ja Svenile edastasid. kohtumine oma luigeliku naise Catharina Wyckeniga, süüdistus koolipoisi tapmises, kelle ülbe keelenäitamine kummitab Lempeliust läbi elu. Järgnev sündmuste jada on sama lohutu: Lempelius tagandatakse toomkooli juhataja kohalt, vaesus, lapsed surevad katku, Lempelius pagendatakse pärapõrgusse ehk Hiiumaale. Hädad jätkuvad noore rootsi abiõpetaja Jonas Kempe saabumisega Reiki. Kempe ja Catharina armuvad ning põgenevad, ent nad tabatakse ja ootavad hukkamist nüüd Tallinna toomkohtus. Ilus ja sünge üheaegselt, kas pole?

*Mulle EI meeldinud psühhopaatiliste kalduvustega sööklatädi tagasisõidu praamis. Täitsa hull oli! Pärast 25-minutilist ootejärjekorda söögisabas julgesin ma küsida:
"Vabandust, ega te ühtesid juustutaskuid ei unustanud?"
"EEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIII! MA EI UNUSTANUD! KANNATAGE! SÖÖK TULEB MUJALT!"
Eeeemmm, ok - vabandust, et julgesin küsida. Vabandust! Hea, et pead otsast ei hammustanud. Olin tõesti kärsitu. Kõigest 35 minutit ja mu juustutasku saabuski!

Ahjaa - Edvardi jaoks ei jäänudki muide aega. No ei lastud lugeda. Ma üritasin küll, aga kogu muu vadina taustal pidin ma ühte lauset 10 korda lugema ja meelde see lause ikka ei jäänud. Siiski. Valetan. Jäi meelde, et üks hull armuvalus tsikk lasi Edvardil ühe näpu peaaegu otsast ja pärast seda ei maalinud Edvard kunagi enam käsi. Või siis teadsin ma seda fakti niisama juba varasemast ajast?

Niisiis kõigest kahe päevaga:
*hulganisti uusi teadmisi ja fakte
*palju päikest, merd, ilusat loodust, kauneid kohti ja rahu (hmm nagu me Ussipeas elaks hullus lärmis)
*üks öö Printsessitoas (mis oli suurem kui me maja) ja üks öö Paadikuuris (mis oli veel natuke suurem kui Printsessituba)
*veel üks kord Ürgmeest ja veini/õlle/baguette'ide/pasta/küüslauguleibade müümist
*laupäeval natuke liiga palju veini
*üks Kõpust ostetud võinuga
*üks Haapsalust ostetud lõikelaud
*ühed muhu mustriga Suva sokid
*puidust nikerdiste ideid Janekile teostamiseks
*soov pikemaks ajaks tagasi minna, kadakate vahel heljuda ja võrkkiiges päikeseloojangut vaadata.

Friday, August 7, 2009

I paused, feeling exhausted, and leaned on the fence/.../



Ma saan Edvardist täitsa hästi aru. Ma mõistan, mis pani teda sellist meeleheitlikku karjet väljendama. Kui ma oskaksin joonistada, siis ma teeks hetkel seda sama. Aga ma ju ei oska, ma olen nii andetu........
Noh muidugi keegi ei keela mul niisama KARJUDA, aga siis vaataksid vist kõik Tähtsad Inimesed, et see on ikka täitsa lolliks läind. Istuksid kusagil ja klatsiksid seljataga:
"Ma ju juba ammu rääkisin, et ta ei ole normaalne, ma ju rääkisin."
"Ma ju TEAN, et ta ei ole normaalne, aga mis siis täna?"
"Ah tead, seisab siin keset kontorit ja karjub. Lambist. Kujutad ette no niisama täitsa!"
"Issake, no on ikka lollakas!"


Seega, mis mu valikuvõimalused siis nüüd on?
1) Õppida joonistama (olen üritanud.No ei tule välja, ausalt!)
2) Karjuda (olen proovinud. Tuli välja, ausalt! Aga lõppes pigem halvasti)
3) Karjuda sisemiselt ja väliselt teha hea nägu (No allloooo! Kogu aeg juuuuuu. Enam ei viitsi)
4) Kogu kräpp ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta ja mõelda, et hoolimata kõigest on REEEEEEEEEEEEEEDE! Kaks päeva ja natuke peale puhkust Tähtsatest Asjadest. Kaks päeva puhast puhkust! Kaks päeva päikest ja merd ja kadakaid (eeem...Hiiumaal on ikka Kadakaid vä?)!
Ja kõigest 49 minutit veel selle kõigeni:)

Mis puudutab aga Edvardit, siis ikka ja jälle leian ma ennast raamaturiiulist haaramas ühte ja sama kapsastunud raamatut - Rolf Stenerseni "Lähivaateid suurvaimust". Ma ei tea, mis mind selle imelise kunstniku juures niiviisi lummab, see on mingi eriline miski, midagi seletamatut, tabamatut, mnidagi natuke hirmutavat ja ängistavat, samas rahustavat ja sooja.
Praam Hiiumaale ja tagasi sõidab just nii kaua, et ma suudan selle raamatu jälle üks kord läbi lugeda. Olingi just nuputamisest hall, et mida lugemiseks kaasa võtta. Rumal nagu ma olen, siis viimase ostetud Gardneri "juhtumi" (lombaka kanaarilinnu oma, mis oleks ideaalselt sobinud praamikirjanduseks, lugesin läbi paari tunniga, silmad valusad, aga no ei saanud jätta pooleli. Oli vaja ju teada, KES on mõrvar, KUIDAS Perry selle jälile jõuab.... Muide, kas teie teadsite, et selles samas lombaka kanaarilinnu juhtumis palub Perry Della Streeti endale naiseks? Mina igatahes ei teadnud! Nüüd tean!

Olgu selle Perry Masoni ja Della Streetiga lood kuidas on, aga mul on hea meel, et ma suutsin vähemalt praamikirjanduse välja mõelda. Võib olla "Lähivaateid suurvaimust" ei ole kõige normaalsem valik imeliseks suveilmaks ja tillukeseks puhkuseks, aga mina ei olegi ju normaalne. Mina olen teistsugune. Omamoodi. Ja seetõttu sobib see valik nagu rusikas silmaauku.