Spunki otsimas

Nii. Imeline nädalavahetus on läbi. Karm reaalsus tagasi. Aga...sellest hoolimata ei ole minu sees reedel karjuvast Edvard Munchi psycho-vennast grammigi järel. Tema asemel on mu sees hoopis täielik rahulolu. Ja kas midagi muud oleks üldsegi mõeldav, kui aknast laiub selline vaade kuupaistele ja merele. Täielik paradiis. Kui muidugi välja arvata sääsed ja need imelikud vuntsidega lendavad prussakataolised parmud - ehteestlaslikult annab millegi kallal ikka iriseda. Ilma irisemata ei saa olla, kui probleemi ei ole, siis mõtleme probleemi välja. Probleem peab olema, et puhkus oleks täiuslik.

Lisaks sellele, et tegu oli täieliku puhkuse ja maapealse paradiisiga, sain ma selle tagasihoidliku reisi käigus ullult palju materjali uueks raamatuks. Ma ju tean juba, millest uus raamat räägib, aga seiku elust enesest on ju juurde vaja, ega ma siis nii hea fantaasiaga ka ei ole, et niisama lambist suudan uued 126 lehekülge välja imeda.
Uues teoses pistan ma 7 naist Ruudolfisse (see on mu auto, kui te esimesest raamatust veel ei tea) ja lähme Spunki otsima. Ma ei tea veel, kuidas ja kas me selle leiame ja miks me teda üldse otsime, sest ma olen jõudnud kirjutada vaid alljärgneva lõigu, aga Hiiumaal käik oli nagu peaproov, sest Ruudolfisse mahtus tõepoolest 7 inimest ja igasugu olulist kilakola - kosmeetikast ja ajakirjadest, alkoholi ja kohukesteni. Ja kui 7 inimest ühte autosse pista, siis peab hakkama juba nalja saama. Saigi. Nabani. Ja ma olen suht veendunud, et lisamaterjali uue(veel nimetu) teose tarbeks sain ma ca 10 lehekülje jagu ikka.
Algus on lool esialgu selline:

Mul on 65 paari kingi. Janekil 12 - tema viimased papud torkavad kingariiulis silma nagu säravvalged esihambad (isver kui palju jalanõusid ühel mehel võib olla?) Lisaks sellele on mul mõned vaenlased – või siis pigem inimesed, kelle „Lemmikinimeste Top100“ sisse ma ei mahu. Mul on ka üks mees. Üks koer. Kaks kassi. Üks puuk oli ka, aga temasse ei olnud ma eriti kiindunud, sest tema klammerdus minu külge rohkem kui ma oleksin tahtnud ja mul oli täitsa hea meel kui ta kadus.
Ka perekond ja palju sõpru. Teistsugustest tõsisteni. Aga nad on olemas. Alati. Sest nad on harjunud olemas olema, nad on harjunud, et mina neil olen olemas, nad on harjunud, et on kelle üle naerda ja kellega naerda. Mina olen ka harjunud nendega.
Ja mida rohkemat võiks mulle veel vaja olla? Ah? M-I-T-T-E-K-U-I-M-I-D-A-G-I.
Kurask, kodu on mul ka. Jah, seda on ka tõepoolest vaja. Armastus, viis erksat meelt ja maailm minu ümber pealekauba. Oleks äärmiselt rumal olla rahulolematu!
Ma võin küll uskuda, et meid ümbritsevadki inglid ja päkapikud toovad kingid ja kuskilt jälgib meid jumal.

Aga ma ei ole rumal!

Tegelikult ma ei tea ka. Võib olla ma ikka natuke olen? Noh sellisel enne-küsin-siis-mõtlen-moel. Sest tegelikult ma ju tean, et lõvi ja tiiger ei ole üks ja sama, ometi ei takista see mul küsida, kas lõvi on isane ja tiiger emane. Ma ju tean, et lehmad on emased, ometi ei takista see mul küsida, kust te teate, et nad kõik emased on.
Või siis sellisel teen-suu-lahti-igal-pool-ja-mõtlemata-ning-võin-nii-liiga-palju-infot –vales-kohas-poetada-moel.

Aga ega ma siis ainuke „rumal“ ei ole – selliseid on minu tutvusringkonnas veel teisigi. Pole üldse harv juhus, et mehed juhtuvad pealt kuulma, millised on minu ja Kerle arvates valuveljed ja millised tavalised (apppppi! kuidas neid nüüd kutsuti? Kilbid? Saate aru ju küll, mida ma mõtlen?) ja kuidas neil vahet teha. Me oleme isegi püüdnud meestele musta valgeks rääkida, sest meie loogika rääkis teist keelt.

/..../

Olgu, selle saime selgeks et ma ei ole rumal. Aga kuidas on kiuslikusega? Ma vist ikka natuke olen kiuslik küll, kuidas muidu sai mulle pähe tulla mõte pista 7 erinevat naist Ruudolfisse (see on ju mu auto! Hellitavalt Ruuuuuudi, kui ta on hea auto olnud ja end ilusasti ära parkinud ilma teisi omasuguseid riivamata) ja minna Spunki otsima? Janek tegi kodus suured silmad:
„KEDA otsima? Spunki? Mis mõttes?“
„Otseses – ME lähme tšikkidega Spunki otsima!“
„Ei noh, Spunki,“ turtsus ja torises ta, „selle asemel, et midagi oma mehega koos teha, läheb tema Spunki otsima...“
Aga Janek tunneb mind juba nii hästi, et ta teab, KUI mina midagi pähe võtan ja tahan, siis mind ei ole mõtet takistada ega ümber veenda. MINA tean, mida mina tahan! Ja seekord tahan mina tšikkidega minna Spunki otsima. Ja mitte ainult – meie reisi eesmärgiks saab ka Spunk ülesse leida. Torises see Janek mis ta torises, lõi lõpuks käega, vaatas mind küll korraks sellise näoga, et ega sa ikka päris normaalne ei ole, kuidas sa enne abiellumist seda nii hästi varjata oskasid, aga teadis, et vaielda pole mõtet.
No jah, mina võisin ju teada, et ma lähen Spunki otsima ja Janek võis ju selle teadmisega leppinud olla, nüüd oli vaja kokku komplekteerida see seltskond, kellega ma tahan Spungijahile minna. Ega siis sellist vastutusrikast tegevust ei saa igaühega ette võtta.
Kai? Absoluutselt kindlasti. Siis saab vähemalt kõik eksimused, apsud ja äpardused tema kaela ajada, sest kõik apsud, äpardused, eksimused ja naljakad seigad juhtuvad alati Kaiga.
Liina? Hmm...tema ju kindlasti ei taha tulla. Või ei saa. Või ei lasta. Ei, saagu mis saab, Liina peab tulema – tulgu tagasi tavainimeste hulka, tagasi juurte juurde. Liinasse peab saama natuke erksust ja vürtsi ja särtsu süstida – elu on peolaud, selle ääres on patt nälgida!
Maarja ja Kerle! Kindlamast kindlam. Nii on blondid ülekaalus. Ja ma pean enda tagalat igaks juhuks kindlustama. Ma tean küll ,millised vaidlused meid ees ootavad. Ja mulle on vaja liitlasi, kes ka mõni kord arvavad, et tiiger ja lõvi on abielus.

/.../

No näed, isegi 2 tegelast on veel autosse toppimata. Mitte, et ma ei teaks, kes need on, TEAN küll (Roosi ja Proua T/pole veel suutnud talle õiget pseudonüümi luua), ma LIHTSALT olen liiga laisk olnud (jälle), et arvutis rohkem aega veeta. Nüüd on õige aeg end arvuti taha sundida, enne kui mul meelest ära läheb, millest ma kirjutada tahtsin (mu mälu on ju ka nagu ta on, seitse sekki ja kadund).

* Mulle meeldis see, kuidas Janek ja Indrek "õiget valikut" tegid - astusin sekundiliste vahedega oma tubadest välja, said keskpõrandal kokku, jõid kohvi ja läksid siis randa jalutama. Nemad lahkusid saatest paarina:)
*Mulle meeldis Svenilt eesti keelt õppida. Algul oli tunne, et tema jutule tuleks subtiitrid alla panna. No tee mis tahad, ei saa aru, millest jutt käib:
"A sa räägid ka eesti keeles vä? Ahah, a mis sa ütlesid?"
"Mul on bena ja kreda ka!"
"Ja see on hea vä?"
Issand, vaene Sven, ta pidi iga oma lauset tõlkima. Raivo sai ka uue sõna selgeks: "piff" (ma ei tea kuidas võiks selle sõna kirjapilt välja näha, sorry, kui valesti läks)
* Mulle meeldis, kui Janek kadakate vahel "Mehed ei nuta't tegi". Ma ei tea täpselt, MIS stseeni ta järgi tegi, aga no kindlasti oli filmis olemas stseen, kus keegi kadakat sakutas.
*Mulle meeldis teada saada, mis on perekond Prangel sündroom - KÕIKE on vaja korrata kolm korda enne kui keegi kuuleb ja üle ei küsi. Perekond Prangelid kõik räägivad, aga üksteist ei kuula.
*Mulle meeldis teada saada, kust on päris minu blondigeenid. Emast! Praamile sõites oli kaks järjekorda tema jaoks korraga liiast:
"Appi. Järjekord. Mis ma nüüd teen? Jään seisma? Kumba?"
"Ei, ära jää seisma, meil on eelispilet. Sõida järjekorrast mööda!"
"Aa, jään seisma jah? Kumba?"
*Mulle meeldis mu uus sõbranna:
"A mis su nimi on?"
"Johanna Maria"
"Väga meeldiv. Mina olen Marge. Sul on jube iiilluuuus nimi muide. Ütle oma vanematele aitäh!"
"Aitäh emme!"
*Ja mulle meeldis targemaks saada. Päriselt ka. Ma ei mõtle selliseid teadmisi, et tiiger ja lõvi ei olegi abielus ja muud siukest, vaid selliseid ajaloolisi fakte. Uusi kohti ja paiku näha. Suhteliselt sügava mulje jätsid mulle tagasiteel Haapsalu poole Ungru mõisa varemed ja selle mõisa traagiline elulugu. Mõisa viimane omanik Klaus von Ungern-Sternberg armus kellesegi mõisapreilisse, kellele aga meeldis oma isa loss nii väga, et ta sealt ära kolida ei tahtnud. Nii siis lubaski armunud Klaus TÄPSELT samasuguse lossi püsti panna. 1908. aastaks kui loss oli peaaegu valmis, tuli teada, et südamedaam on surnud. Teade seiskas lossi ehituse. Suht kiiresti pärast seda suri reisil Peterburi ka Klaus. Ta saadeti rongiga Haapsallu, kanti mõisa ja ta sai veeta seal oma ainukese öö, küll juba surnuna. Jäänud ilma otsese omanikuta, hakkas loss vaikselt lagunema juba Esimese maailmasõja ajal. Hiljem rüüstasid seda aardejahil olnud kohalikud ja vene sõjaväelased, kes vajasid ehitusmaterjale. Haapsalu sõjaväelennuvälja rajamisel peale Teist maailmasõda jäi Ungru loss nõukogude sõjaväe valdusse ja hakkas kiiresti lagunema, muutudes 1960teks aastateks varemeiks. 1968 otsustas lennuvälja ülem kasutult seisvad lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Kohalikul võimuladvikul õnnestus tutvusi ja keerulisi teid kasutades lammutustööd siiski seisma panna, kuid ligi kolmandik lossi müüre jõuti selle ajaga siiski lammutada.
Selline on omal ajal viis miljonit (!!!!!) kuldraha väärt olnud mõisa üürike elulugu. Traagiline, kas pole?
* Reigi kirikut meil seest ei õnnestunudki kaeda. Ma ei teagi, kas ma olen pettunud või mitte, aga see ei takistanud meil selle ümbruses ringi konnata ja kiriku tekkelugu uurida. 1802. a. valminud kivikiriku ehitas tolleaegse Kõrgessaare mõisa ja Hiiumaa suurmaaomanik O. R. L. von Ungern-Sternberg, keda tuntakse ka Randröövli ja Ungru krahvi nime all. Parun von Ungern-Sternbergi oli pahandanud tema poeg Otto Friedrich Gustav oma eluviisidega. Konflikt lõppes sellega, et poeg mõrvas end revolvrilasuga, mis isasse väga sügavasti mõjus, nii et ta otsustas enda patu lepituseks ehitada Reiki uue Jeesuse kivikiriku. Veider, kas pole?
Lisaks sellele ei olnud mina "Reigi õpetajast" midagi kuulnud (vist peaks piinlik olema onju?), seega kuulasin ma suure huvi ja hämminguga, kuidas "vanemad" ehk siis emme, Moonika, Indrek ja Raivo Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse elu ja lugu "noortele" ehk siis mulle, Janekile ja Svenile edastasid. kohtumine oma luigeliku naise Catharina Wyckeniga, süüdistus koolipoisi tapmises, kelle ülbe keelenäitamine kummitab Lempeliust läbi elu. Järgnev sündmuste jada on sama lohutu: Lempelius tagandatakse toomkooli juhataja kohalt, vaesus, lapsed surevad katku, Lempelius pagendatakse pärapõrgusse ehk Hiiumaale. Hädad jätkuvad noore rootsi abiõpetaja Jonas Kempe saabumisega Reiki. Kempe ja Catharina armuvad ning põgenevad, ent nad tabatakse ja ootavad hukkamist nüüd Tallinna toomkohtus. Ilus ja sünge üheaegselt, kas pole?

*Mulle EI meeldinud psühhopaatiliste kalduvustega sööklatädi tagasisõidu praamis. Täitsa hull oli! Pärast 25-minutilist ootejärjekorda söögisabas julgesin ma küsida:
"Vabandust, ega te ühtesid juustutaskuid ei unustanud?"
"EEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIII! MA EI UNUSTANUD! KANNATAGE! SÖÖK TULEB MUJALT!"
Eeeemmm, ok - vabandust, et julgesin küsida. Vabandust! Hea, et pead otsast ei hammustanud. Olin tõesti kärsitu. Kõigest 35 minutit ja mu juustutasku saabuski!

Ahjaa - Edvardi jaoks ei jäänudki muide aega. No ei lastud lugeda. Ma üritasin küll, aga kogu muu vadina taustal pidin ma ühte lauset 10 korda lugema ja meelde see lause ikka ei jäänud. Siiski. Valetan. Jäi meelde, et üks hull armuvalus tsikk lasi Edvardil ühe näpu peaaegu otsast ja pärast seda ei maalinud Edvard kunagi enam käsi. Või siis teadsin ma seda fakti niisama juba varasemast ajast?

Niisiis kõigest kahe päevaga:
*hulganisti uusi teadmisi ja fakte
*palju päikest, merd, ilusat loodust, kauneid kohti ja rahu (hmm nagu me Ussipeas elaks hullus lärmis)
*üks öö Printsessitoas (mis oli suurem kui me maja) ja üks öö Paadikuuris (mis oli veel natuke suurem kui Printsessituba)
*veel üks kord Ürgmeest ja veini/õlle/baguette'ide/pasta/küüslauguleibade müümist
*laupäeval natuke liiga palju veini
*üks Kõpust ostetud võinuga
*üks Haapsalust ostetud lõikelaud
*ühed muhu mustriga Suva sokid
*puidust nikerdiste ideid Janekile teostamiseks
*soov pikemaks ajaks tagasi minna, kadakate vahel heljuda ja võrkkiiges päikeseloojangut vaadata.