Tuesday, November 27, 2012

Nagu väike laps


Kui ma väike olin, meeldis mulle emme kappides tuhlata. Siis kui ma üksi kodus olin ja keegi ei näinud. Ma mäletan, et tal oli kapis üks lilla sitside ja satsidega hommikumantel, mis tol ajal tundus olevat võrdne printsessikleidiga. Mulle meeldis sellega mööda tuba ringi lehvida. Aeg-ajalt julgesin ma salaja kasutada emme meigikomplekti, mis oli küll kõrgele kappi ära peidetud, aga sõber taburet aitas alati hädast välja. See oli selline sinine plastmasskarp, plastmassist õlarihmaga. Aga milleks see veider plastmassist rihm, mõtlen ma nüüd. Kuigi kott meenutas õlakotti, siis vaevalt keegi oleks tegelikult ka linna peale läinud plastmassist kosmeetikakott õlal?  Veel ühte kõrgesse kappi oli peidetud parfüüm, mida ma nuusutamas käisin. Tegelikult selle lõhn mulle üldse ei meeldinud, aga et see oli keelatud ja "nii kallis", siis ma lihtsalt pidin seda aeg-ajalt ka kasutama. Oma lillale "printsessikleidile" pihustama, et see veelgi printsessilikum ja luksuslikum tunduks. 

Ja kes meist ei oleks siis lapsena ema riietes tuhlanud? Kõrgetes kontsades mööda tuba komberdanud, punase huulepulgaga end kokku mökerdanud ja tundnud end täiskasvanuna...

Eelmisel nädalal avastasin ma ühel hommikul, et olen emme juurde jäetud täiesti omapäi. Maja oli tühi. Kõik olid tööle läinud. Olime vaid mina ja emme riidekapid. Ma ei saanud kiusatusele vastu. Kõige pealt katsetasin ma ta kreeme, seejärel proovisin ma ehteid, tuhlasin kapis ja proovisin,kas midagi mulle ka selga sobiks. Lilla "printsessikleidi" asemel leidsin ma seekord kena kamspuni. Millele otseloomulikult oli vaja pihustada "keelatud ja kallist" parfüümi. Ja siis. Ma teadsin, et kusagil selles kapis peavad olema hästi ära peidetud Max Mara saapad, mida meil kummalgi Tillukese Delisaga puutuda ei lubata. Need olid tõepoolest hästi ära peidetud. Aga ma leidsin nad üles! Ja panin jalga. Mul oli vastupandamatu kiusatus nendega ka linna minna, kuid ma ei olnud kindel, et enne emme kojutulekut tagasi jõuan ja need sama hästi tagasi kappi oskan peita. Nii pidin ma leppima vaid vaatamisegi. Seekord;)

Ma olin nagu väike laps emme kapi kallal. Põnev oli. Just nagu lapsepõlves. 



Friday, November 23, 2012

Vestlus

Ma ei ole just kõige virgem inimene. Või ütleme siis nii, et ma olen väga mugav inimene. Ma ei viitsi end ilmaasjata liigutada. Ja ka väga sportlik ma ei ole. Teoorias küll. Aga mitte praktikas. Seepärast ei olegi imestada, et järgnevas vestluses olin mina hämmeldunud kuulaja pool.

"No ja siis ma nägin, et buss tuli ja hakkasin kohe jooksma, et peale jõuda, aga näed, nina ees pani uksed kinni," jutustas mu 80-aastane vanaema elavalt ja lisas ärritunult. "bussijuht pidi mind nägema küll, aga mis ta arvas, et vanainimene, sellel aega küll, et las istub ja ootab järgmist bussi, no kurat, seda ma ei viitsinud!"

Ma tõstsin vaid hämmingus kulmu. Ei viitsinud niisama istuda?

Ja vanaema jätkas: "No ja siis ma mõtlesingi, et ah, mis ma siin siis niisama istun, et lähen siit üle silla, käin kärmelt turul ära ja siis vaatan, mis bussiga koju saan."

"Ah et vaid turgu, ma mõtlesin, et sa ikka jala koju hakkasid minema," norisin mina. Mille peale vanaema vastas: "Eelmine kord mul viskas hinge täis,et jälle buss nina alt uksed kinni pani, läksingi siis Eedenini jala. Vahepeal sõitis kolm bussi mööda, aga vot enam ei tahtnud ma bussiga minna ja kõik. Mul noored jalad ja mis ta siis visata on..."

Need, kes Tartut tunnevad, teavad, et Pärmivabrikust üle silla turule või Pärmivabrikust Eedenini on ikka natuke jagu maad. Aga mitte minu 80-aastase vanaema noortele jalgadele.  Tema jaoks pole probleem isegi Eedeni juurest koju Ihastesse jalutada. Või noh, eks ta pärast on väsinud, aga ega see ei takista tal jalgsi koju minemast. Sest ta ei jaksa oodata, kuni buss tuleb. Või ta lihtsalt ei viitsi helistada, et keegi talle järele tuleks. Või mõnikord tal näiteks viskab hinge täis, kui mõni 60+ vanur  tal bussi minnes ees koperdab ja siis ta ka leiab, et läheb hoopis jalgsi. "No ei saa siis natukenegi ennast kiiremini liigutada," toriseb ta, "aga istmekohani jõuavad küll joosta..."
Tõmbab oma seljakoti aga tugevamini selga ja punuma. Mina kutsuks Janeki järele ja toriseks kui liiga kaua peaks ootama.*

"No viskad mind siis maale ära, jah?" küsis vanaema vestluse lõpuks.
"Aga miks?" itsitasin mina, "sa võid ju jalgsi ka minna, mis see siis minna..."  Vanaemaga ei tasu selliseid nalju teha. Mine tea, pärast, hull, panebki ajama, sel ajal kui mina näiteks wc-s käin. Tõmbab aga seljakoti selga ja lippab.

Vanaemast võib selliseid asju oodata.

*****

Muideks.  Kas vanaemade tekid ei peaks lõhnama reumasalvi, saialilletinktuuri või mõne muu ravimi järgi? Minu vanaema tekk lõhnab Hugo Bossi Deep Red´i järele. Ma öösel tundsin lihtsalt. Hetkel tuli meelde.

*samas ei olegi selline äkk-jalutamine mulle ikka päris võõras. Ma olen küllalt jalgsi Keilast Ussipessa või Annelinnast Raadile jalutanud, sest lihtsalt ilus ilm on olnud. Keilast Ussipessa muidugi ei saa ka teisiti kui jalgsi. Või autoga.

Tuesday, November 20, 2012

Mul on passis sama pilt...

Eile läksin ma oma uuele passile järele. Minu üllatuseks olid Benjamin-Button-kortsud  jäänud kenasti turvaelementide varju ja ma olin peaaegu et oma uue reisidokumendiga rahul. Kuid seda vaid hetkeks.

Me kõik teame seda lugu, kuidas Kivipallur ütles, et "mul on passis sama pilt" ja pakkus siis, et tegu on  Boutros Boutros Ghaliga. Minu passis oli ka sama pilt, mis mulle iga päev peeglist vastu vaatab, aga minu passis ei olnud minu allkiri. Ka ei olnud seda minu ID-kaardil. Minu allkirja asemel oli hoopis tundmatu kõverik. Midagi sellist ei olevat varem juhtunud! No jah, on ka üsna loogiline, et kui kusagil midagi veidrat, eriskummalist või esmakordset juhtub, siis olen ikka mina asjasse seotud:)

***
Veerand tundi hiljem helises mu telefon. Nii kaua, kuni ma selle Tootsi taskut meenutavat kotist üles leidsin, oli kõne juba lõppenud. Kaks sekundit hiljem (ma kusjuures üldse ei liialda) helises Janeki telefon. Sama number. Kui mind kätte ei saadud, helistas Politsei-ja Piirivalve kohe Janekile. Ei olnud mingit pausi, ei mingit "et Pr Prangel ei vastanud, aga otsime siis tema Abikaasa numbri välja", vaid kohe kui üks telefon ei vastanud, helises teine telefon. Kui Janek poleks vastanud, kas nad siis oleks kolme sekundi pärast automaatselt emme numbri valinud? Ja kust nad üldse teadsid, et ma Janekiga koos olen? Skeeri...Someone is watching us.

Monday, November 19, 2012

Kas pole veider?

Ma pole selle peale varem mõelnud. Aga täna arsti juures olles turgatas see mõte mulle pähe. Miks on nii, et kui testid arsti juures osutuvad positiivseks, tähendab see tegelikkuses hoopis midagi negatiivset?  
Nii ma siis täna kuulasingi, kuidas üks analüüs teise järel positiivseks osutus ja selle asemel, et positiivselt meelestatult ja energiat täis uksest välja kepselda, istusin ma edasi ja vaatasin pealt, kuidas arst mulle ravimeid välja kirjutas. Mis selles siis positiivset on?

Oi, aga võtan sõnad tagasi. On ikka midagi positiivset ka. Üle ma-ei-tea-mitme-kuu nägin ma jälle "Vapraid ja ilusaid"! Ja ei suutnud ära imestada, et nende kuudega pole mitte midagi muutunud. Ma usun, et ei liialda kui ütlen, et vaatan seda seriaali üks-kaks osa iga kuue kuu tagant ja olen ikka ree peal.  Uskumatu, et nii umbes kuus kuud tagasi jahusid noored Forresterid ja Loganid ja Spencerid selle ümber, kes kellega koos peaks olema, kes kellest lahutama peaks ja kes kellega abielluma peaks. Täna oli ikka sama seis. Tõsi, nüüd oli jõutud pulmadeni, aga ma ei saa ju välistada, et vahepeal on see kolmik omavahel veel kolm-neli korda lahutanud ja abiellunud. "Vaprad ja ilusad" on vaieldamatult kõige sürreaalsem televiisorikogemus. Isegi Võsa-Pets kahvatub selle kõrval.
(Teleka vaatamisest olen ma vaimustuses ka see tõttu, et meil sai just telekas korda ja kuu aega teleka-pausi on selleks korraks läbi!)

Ja üks asi veel, mille peale ma nädalavahetusel mõtlema hakkasin. Esimest korda. Vist. Sest varem pole lihtsalt huvi olnud. Mind pani imestama kui raske on poest leida alkoholivaba õlut või siidrit. Ma pidin ikka mitu tiiru tegema enne kui need kusagilt nurga tagant avastasin. Miks need nii ära peidetud on?  Ja miks valik nii väike on? Ja miks on kõik alkoholivabad šampused magusad?

Veidrad mõtted...

Friday, November 16, 2012

Daamid ja härrad, lubage tutvustada - Benjamin Button!

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, kui ma emmega tema sünnipäeval restorani läksin ja meid sõbrannadeks peeti. Tõsi, kusagil ei ole öeldud, et 31-aastasel ei võiks olla 51-aastasi sõbrannasid  ja tõsi, et mõned mu lähedasematest sõbrannadest on liginemas just viiekümnele, aga fakt jäi faktiks. Möödas on need ajad, kui oli silmaga arusaadav, et üks on ema ja teine tütar. Ma ei hakka isegi nii kaugele minema, et mõelda, kas mina nägin välja pigem 51 või ema pigem 31, on ilmselge, et see kompliment läks igal kümnel juhul ema väravasse.

Üsna järgmisel päeval sattusin ma juttu ajama ühe teise 51-aastase naisterahvaga. Täiesti võõraga kusjuures. Digiboksi parandusse viies. Rääkisime maast ja ilmast, kunstist ja muusikast ja teatrist ja...
kui ühtäkki lausus naisterahvas, et "talle kohe meeldib vanemate inimestega suhelda" (ma väga loodan, et siin ei  pidanud ta mind silmas) ja küsis sinna juurde: "Kui vana Teie olete kui tohib küsida?". "Kolmkümmend üks," vastasin mina, mille peale naine ohkas ja vastas, et "oeh, siis on ta küll minust tunduvalt vanem". Mis mõttes "siis"?  Paha sõnakasutus või ilmselge vihje, igatahes otsustasin ma sellepeale astuda sisse esimesest ilusalongist ja palusin end värskendada. Nii 31-aasta vanuseks.

Nojah. Aga sealgi ei antud mulle armu. Silmalaugusid ei tasu mul värvida, sest silmadel on mul tugevad kortsukesed ja vaadaku ma siis, et õhtu jooksul silmaalustesse kortsudesse pudeneva värvi ära pühin. Ikka. Muidugi. Kas mõni korts jäi kahe silma vahele ka? Ei, muidugi mitte. Protseduuride lõppedes tõi kosmeetik välja ka kortsud mu otsaesisel. "Ega paremaks enam ei lähe," lausus ta naeratades, "kui siis vaid ilulõikusega..."

Ja olgem ausad kirsiks tordil oli passi ja ID-kaardi vahetus, kus kõige peal tuli endast fotoboksis pilt teha. Sellega, et dokumendipildid ei õnnestu mul mitte kunagi, olin ma leppinud ning väga ka ei pingutanud, et Miss Estonia moodi välja näha. Minu enda üllatuseks olid kaks pilti aga täiesti talutavad, vaid kolmas läks minulikult aia taha, sest just siis kui masin "klõps" tegi, oli mul vaja kulmu kergitada.
Ma oleksin peaaegu, et esimest korda elus saanud passi ja ID-kaardile rahuldava pildi, kuid oh ei...see olekski liiga ilus olnud. Otseloomulikult valis ametnik selle kolmanda pildi. Selle kolmanda, kus ma kogemata kulme kergitasin, mis omakorda tõi nähtavale otsaesised kortsud ja ma meenutan kedagi...kedagi...kellele ma küll sarnanen... ah jaa... Daamid ja härrad, lubage järgmised viis aastat minu  dokumentidel teile tutvustada Benjamin Buttonit! 
Minu vaikse nurina peale lausus ametnik aga sõbralikult, nii et ükski korts ta näos ei liikunud, et "pole hullu. Tulete viie aasta pärast uuesti ja siis vaatate, et küll see eelmine oli ikka ilus pilt!"  Ennustaja oli rääkinud.

Mul ei ole mõtet enam võidelda. Ma pean leppima, et olen 31-aastane vana ja kortsus  Benjamin, kelle ainsaks rõõmuks on kui ilmselgelt halva silmanägemisega poemüüja mu´lt alkoholi ostmiseks dokumenti küsib või purjus soome ehitajad mind "kenaks neiuks" peavad.

                                                    ******
Dialoog paar nädalat varem.
Tilluke Delisa (oma sõbrannale): See on minu vanem õde. Kas sa kujutad ette, et ta on minust vanem? Paku, kui vana ta on?
Tillukese Delisa sõbranna (soovides mulle komplimenti teha) : Jaa, ei noh vanem on ta sinust küll. Aga ma arvan, et üle kolmekümne ta küll pole. No maks kolmkümmend üks. Aga mitte rohkem!
Mina (hääletult. The young person screaming inside of me, trying to get out): Ma olengi 31. Kui vana ma siis sinu arvates tegelikult välja näen?

Wednesday, November 14, 2012

Loogiline mitteloogilisus

Midagi ei juhtu ilma asjata, eks? Kõigel on põhjus, eks? Niisiis ei ole mitte midagi imelikku selles, et ma just nüüd koduseks jäin. Ei, ma ei ole töölt ära tulnud, mind ei ole blogi pärast koondatud või mõne muu eksimuse pärast vallandatud. Ma jäin haigeks.

Huvitaval kombel juhtus see just nüüd. Nüüd kui ma olen olnud üleväsinud ja tülpinud, segaduses ja soovinud muutusi, samas ka mitte, tahtnud lihtsalt endas selgusele jõuda, leida aega kodu ja Janeki jaoks, aga samas ka teha tööd, mis mulle meeldib, aga mis mulle meeldib, kas praegune töö on see, mis mulle meeldib...Segadust on mu tillukese aju jaoks olnud piisavalt. Ma jään ühe oma väga hea tuttavaga eriarvamusele ja julgen siiski osa sellest segadusest stressi ja ületöötamise arvele panna.

Ja siin ma siis nüüd olen. Vähemalt paar nädalat kodune. Vaatan filme. Kuulan Frank Sinatrat. Magan. Puhkan sõna kõige otsesemas mõttes. Ja ilmselt olen antibiootikumidest ja muudest ravimitest pooluimas, sest kuidas muidu seletada seda, et mul tuli vastupandamatu soov teha midagi, mis on üldiselt feilimisele määratud ka terve peaga... Aga ma vähemalt üritasin (nagu ikka anda endast parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu tavaliselt) ja jätan Janekile võimaluse see korda teha.
Ja nii veider kui see ka pole, elu väljaspool tööd on olemas. Ja taevaski pole alla kukkunud. Niisiis on vaid loogiline, et ma just hetkel haigeks jäin. Sellel oli oma põhjus.

Absoluutselt loogiline ei ole aga üks põhjustest, millega ma koju jäin. Puugihammustus! Talvel? Nüüd kui esimesed lumed ja külmad on ära olnud?  Tubli saavutus! No jah,  pigem olin ma juba mitu kuud puugihammustuse tagajärgede käes vaevelnud, kuid alles nüüd sain ma vähemalt teada, miks ma juba mitu kuud olin end kehvasti tundnud.  Peapööritused, iiveldus, väsimus... See kõik oli juba mõnda aega kestnud, kuid  ega ma siis ei viitsinud sellele tähelepanu pöörata ja polnud ju aega ka, et arstile minna. Ma arvasin, et see on tööst tingitud. Puuk oli mu viimane kahtlus. Ei, valetan. Puuk oli mu eelviimane kahtlus. Rasedus oli viimane.

Vot nii läks mu elu esimene lähedasem kokkupuude puugiga. Hehh, ja kui nüüd just ei juhtu, et ma paari nädala pärast enam kedagi ära ei tunne või totaalselt segast peksan, siis tegelikult oli väike puhkus ju just see mida ma vajasin...





Friday, November 2, 2012

Tee tööd, siis tuleb armastus. Või?

Ei tea, kas see oli nüüd kokkusattumus või otsene vihje, aga juhtusin sel nädalal lugema kaht kirjutist, mis rääkisid töötamisest. Esimene neist rääkis sellest, et inimesed identifitseerivad end liiga tihti läbi töö ja teine sellest, kuidas siniste silmaalustega mehed 24/7 tööd rabavad teha, sest "need tööd on vaja ju ära teha" ja end niiviisi tapavad.

Esimesest kirjutisest ajendatuna otsustasin ma seekord Norras vähe rahulikumalt võtta ja tavapärase "hommikul-kuuest-jalul-kuni-hilisõhtuni. kolm-neli-kohtumist-päevas-et-maksimaalne-kasu-oleks-rutiini" asemel leppisin kokku vaid ühe kohtumise igaks päevaks. Ja esimest korda elus tundsin ma end kui valge inimene. Või siis lihtsalt inimene! Ja ma ei tundnud süümekaid kui ma juba kell kolm pärastlõunal Karl Johanil jalutasin ja omi mõtteid mõlgutasin. Omi. Mitte tööga seotud.

Kõige üllatuslikum (või siis tegelikult üldse mitte?) kogu selle uue üks-kohtumine-päevas-taktika juures oli see, et tulemus oli tegelikult parem. Nii kohtusin ma inimestega, kes tegelikult ka olid koostööst huvitatud, mitte ei käinud ukselt uksele nagu piiblimüüja, kus lõppkokkuvõttes kolmest uksele koputamisest ikkagi vaid üks uks avanes. Ja esimest korda ei olnud ma õhtuks ega järgmiseks hommikuks surmväsinud.

Teisest loetud kirjutisest ajendatuna pahandasin ma eile õhtul Janekiga, kes niigi  ööd-päevad tööl veedab, ka kodus vaid töömõtetes on ja nüüd veel haige peaga tööle ronis. Mida sa ronisid tööle, oleksid pidanud kodus olema, pahandasin ma. "Nojah, eks ma nii end tapan," pomises ta vaikse ja nohuse häälega minu pahandamisele vastu, "aga ma pidin minema, need asjad oli vaja ära teha."  Sarnaseid vabandusi, et "nad ei oleks minuta saanud", "see asi oli väga tähtis", "see oli vaja hetkel ära teha", "see või teine on puhkusel", "praegu on kiire, aga küll varsti läheb lihtsamaks" olen ma kuulnud vähemalt viimased aasta.

Perekooli-tarkpead ütleks selle peale ilmselt, et  ei käi su mees mitte tööl, vaid et tal on armuke,  aga teate...ausalt, ma isegi eelistaks, et see tõepoolest oleks nii.  Siis oleks ta (vist?) palju rahulolevam ja ei tapaks end niiviisi. Noh kui ta just väga noore ja energilise armukese otsa ei satuks;) Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis tal ju ongi armuke. Töö.

Nojah.

 "Aga mõtle kui sa infarkti saad, kellest siis sulle kasu on või trammi alla jääd, " laususin ma. "Jajah, ma tean, ma tean..." vastas Janek. Nii nagu iga kord. Igatahes pahandas Janekit lõpuks, et ma teda ei toetanud ja me lõpetasime kõne.  Ma istusin uuesti arvuti taha ja hakkasin vastama päeva jooksul sissetulnud meilidele, arvutama ja kalkuleerima, kuidas ja mis ja kus ja kaua. Ehk siis teiste sõnadega hakkasin ma tegema tööd. Kuigi telekast tuli samal ajal "Kaks ja pool meest". Kaks osa järjest! Ma keerasin heli maha ja jätkasin meilide kirjutamist.

Ja siis ma taipasin. Mis kasu on sellest, et ma lõpetasin tööpäeva valge inimese kombel? Ma olin ju ikkagi ära. Ja mis sellest, et ma tundsin rahulolu, et olin seekord vaiksema tempo valinud, kui päeva lõppedes istusin ma ikka arvutis? Selle asemel, et visata jalad seinale, juua klaas veini, tunda head meelt edukate kohtumiste üle, mõtlesin ma tööst ja sellest, et mis siis kui... Mis siis kui me ei jõua kokkuleppele, mis siis kui ma ei suuda oma lubadustest kinni pidada, mis siis kui midagi olulist jäi ütlemata, mis siis kui...Mis siis kui.
Ma oleksin pidanud mõtlema "ja mis siis kui!" Mina olin endast andnud parima. Ja ma oleks pidanud vaatama "Kaht ja poolt meest" või kirjutama! Ma olen kirjutamisest puudust tundnud, aga aega sellega tegelemiseks pole leidnud, sest "tööd on nii palju" ja "pärast tööd olen ma nii väsinud".

Mind häirib viimasel ajal üha enam, et Janek nii palju töötab ja vaid tööst mõtleb. Aga. On mul õigus talle seda ette heita? Kas ei ole mitte nii, et see, mis meid kelleski teises kõige rohkem häirib, on see, mis meid tegelikult enda juures kõige rohkem häirib? Liiga palju tööd.  Ja seepärast naudingi ma neid väheseid hetki kui me Janekiga koos saame olla,  ilma tööle mõtlemata, ilma sellest rääkimata.. Kasvõi kell seitse hommikul hotelli hommikusöögilauda kattes.

On üks tuntud tsitaat, me kõik teame seda ja kasutame seda tihti. "Tee tööd ja siis tuleb armastus!" Mitte väga ammu aega tagasi kuulsin ma aga selle tsitaadi tänapäevast  varianti: "Tee tööd ja näed, kuhu armastus kadus!"
See pani mind esimest korda mõtlema. Ärge lugege sellest ütlusest välja midagi, mida seal pole, aga tõepõhi on sellel ütlusel ju siiski olemas. Laiemas plaanis. "Abielus tööga" on ka üks kõigile tuntud väljend. Ja   olete te tähele pannud, et üha enam ilmub ajakirjades lugusid ületöötamisest, stressist, liigsest pingest, vähesest puhkusest ja lõõgastumisest?

Ma arvan, et me mõlemad (ja väga paljud teised ka!) peaksime vaatama peeglisse. Mõtlema järele, kas töö on kõige tähtsam. Kas seda saab öösel kaissu võtta? Kas sellel saab käest kinni hoida? Kas sellega saab jagada oma kõige rumalamaid mõtteid? Naerda koos? Nutta koos? Kuigi me mõlemad tahame olla (võib-olla olemegi?) oma töös parimad, siis ei peaks me püüdlema selle poole, et olla asendamatud. Asendamatuid inimesi on teadagi mis kohad täis.

PS: Irooniline, aga just hetk taga helises mu telefon. Töö. Selgus, et kaup, mis peab koormasse mahtuma, ei mahu sinna. Ma ei tea veel , kuidas see laheneb, sest ma pean lennuki peale minema. Õnneks? Aga mu süda valutab, sest mis siis kui...




















Thursday, November 1, 2012

Movember


Ka hotelli liftis tuletakse meelde, et vuntsid on "kuningas". Ei tea, kas ma peaksin väga häbenema, et enne selle nädala algusest, kui üks kunstiinimesest töökaaslane mind valgustas, ei olnud ma Movemberist mitte midagi kuulnud?

Igatahes, kui leidub veel minusuguseid pimeduses kobajaid, siis Ringvaates tutvustati ka, millega tegu on:  http://etv.err.ee/index.php?05593527&video=1789

Janek, vuntse kasvatama!