Thursday, March 31, 2016

Kommenteerimisest ja Perekoolist vol 1000


Olgugi, et ma olen juba mõnda aega olnud liimist lahti ja võib-olla ka depressioonis, siis nendel hetkedel kui ma olen kaine mõistuse juures (ei kõla sugugi lõhestunud isiksusena, eip), tundub mulle, et hoolimata hetkel meie elus valdavale segadusele, rahalistele ja perekondlikele probleemidele (eip, ma ei ole vanaema kohta uurinud, sest mind ei huvitaks, vaid lihtsalt selle pärast, et ma kardan. Mida, pole vist vaja seletada rohkem. Aga te võite mind lohutada ja mulle teada anda. Alles nädal tagasi oli ta vaat et lennukisse istumas ja minuga Norra tulemas) olen ma natukene kasvanud. 

Alustame Perekoolist. Mitte et selle foorumi külastamine avaliku blogijana ilmselt küpsust näitaks, aga blogimaailma viimase draama valguses sai inimlik uudishimu minust võitu ja teate, ma lugesin päris palju blogijate kohta käivaid teemasid läbi ning pidin endale tunnistama, et neil on seal natukene ikka õigus küll.
Miks ma nii arvan? Meie kritiseerime ja analüüsime ja kommenteerime (okei, küll oma näo ja nimega) kõiki ja kõike. Mitte et me arvaks, et meil on õigus, vaid me avaldame oma arvamust. Me kõik avaldame oma arvamust tuntud inimeste kohta. Alles hiljuti vaatasime me Marekiga "Tuulepealset maad" ja ma hüüatasin ühel hetkel, et no on ikka Rasmus Kaljujärvel ilus tagumik ja mulle turgatas pähe, et me blogijad, olemegi natuke liiga karastamatud, ning peaksime võtma õppust nendelt, keda minusugused, kas siis positiivselt või negatiivselt kommenteerivad. Meile tundub, et see arvamuse avaldamine on meie põhiseaduslik õigus. Sõnavabadus. Me analüüsime raamatuid ja anname hinnanguid kirjanikele, me kommenteerime teatrietendusi ja hindame näitlejatööd, me vaatame uudishimulikult, kes kellega käib ja mida kannab, kuidas välja näeb või vananeb, kellel on kilo juures või kilo vähem. See kõik on meie õigus, mida me hoolsalt kasutame. Ka perekoolis avaldatakse oma arvamust. Meie kohta.

Me pakume lugejale meelelahutust - kes intelligentselt, kes irriteerivalt, kes pidades nunnut beebiblogi, kes tehes ilusaid videosid ja postitades esteetilisi fotosid, kes trenni tehes, kes süüa tehes, kes lihtsalt kirjutades. Me oleme endast ise vorpinud mingil määral avaliku elu tegelased (ei, mul pole suurushullustust, aga saate ju aru, mida ma mõtlen). Loomulikult kaasnevad sellega ka kommentaarid ja kriitika. Osa, tõepoolest lahmiv ja niisama soovist haiget teha ning kadedusest, kuid osa, tahame me või mitte ka killukese tõega.
Meie asi on end karastada ja õppida kriitikal ja kriitikal vahet tegema. Mitte vinguda ja halada, et meile kõik liiga teevad ja aru ei saa ning käod on pahad. Blogijana ütlen ma teile veel midagi. Mingil määral peame me Kägudele hoopis tänulikud olema. Kui meist räägitakse, järelikult on meid märgatud. Kas mitte see (peale selle, et me kirjutame endale ja hobiks ja mälestuste talletamiseks) ei ole üks blogimise eesmärke? 

Jah, ma olen esimene, kes tunnistab. et kriitikat on kuradima valus kuulda (võtta). Kaitsereaktsioon on loomulik, kõik inimesed ei oska olla diplomaatilised ning kainelt arutlevad. Mina olen üks neist. Muidugi saan ma mõistusega aru, et sellest ei ole mitte midagi, kui keegi mind "koledad kui öö" nimekirja liigitab või blogi "kohutavaks enesehaletsuseks" peab, maitsed on nagu me teame erinevad, kuid...
Ega ikka esimese hooga naerma ei hakka kui keegi su välimust materdab. Nutma muidugi ka ei hakka, aga oled natuke kurb. Vaatad peeglisse ja mõtled, et noh jah...sõltub kõik päevast ja nurgast ja maitsest ja inimesest ja... Miks ma sellel välimuse teemal üldse peatusin? Esiteks oli mu meelest naljakas, et keegi arvas, et minu blogipäises olnud pilt ei ole minust endast - no miks seal ometi peaks olema keegi teine? Ikka olen ju mina. Sellisena nagu ma olen. Teiseks aga selle pärast, et kusagilt jäi mulle silma küsimus, kas ilublogija peaks olema ilus ja mingid näited nö koledatest ilublogijatest. Ma näiteid ei too, aga pean tunnistama, et on paar ilublogijat, keda peetakse väga ilusateks, kuid minu arvates pole neis ei ilu ega isikupära, samas kui mõni teine ilublogija, kes pole ehk klassikaliselt kaunis, on minu meelest tunduvalt huvitavam, ilusam, isikupärasem. Meeldejäävate näojoonte ja hoiakuga. Sama on üldse mu jaoks kõigi blogijatega. Ma mäletan väga kui nägin Blogiauhindadel ühe blogija pilti, keda ma kuidagi ise ka olin liigitanud pigem koledaks. Sel üritusel oli noor ja särav naine. Ma tundsin piinlikkust, et olin välimust arvustanud. Kuid tulles tagasi postituse alguse juurde - see on meie õigus, mida me kasutame. Ja tegelikult ongi nii ilusatel kui koledatel häid ja halbu päevi. Nii lihtne ongi. Ma saan aru sellest, ilu on vaataja silmades ütlusest. Ja maitsed ON erinevad. Jumal tänatud.

Ja olles nüüd lugenud Perekoolis päris palju teemasid, siis ütlen käsi südamel, et seal on teemasid, mis teevad haiget: 
- sest need pole tõsi; 
- sest neis ON  tõtt; 
- sest me tahaks kõigile meeldida; 
- sest me ei meeldi kõigile; 

Kuigi ma alateadlikult võtan mõnd kommentaari rünnakuna ja vastan üleolevalt, siis uskuge mind, tagant järele analüüsides olen ma palju ka neist abi saanud*. Ka neist vastikutest, kus mind sajas surmapatus süüdistatakse. Sajas ma süüdi pole, aga 38 patus võib olla küll, ma ei tea - ma pole üles lugenud palju mul patte hingel võiks olla:) 
Need kommentaarid, mis mulle tunduvad ebaausad (tegelikult ka need viimastel nädalaltel kanepi-teema kohta tulnud sõnumid ja kommentaarid)  jäävad avaldamata. Minu blogis. Mujal avaldamise vastu ma ei saa. Ma saan neid mitte lugeda. Kui uudishimu võitu ei saa. Kui saab, siis olen ise süüdi, kui mõnd kommentaari hinge võtan. Palju on minu enda teha. Mina ise blogijana annan põhjuse kommentaarideks. Headeks või halbadeks.  Ja kommentaaride ja kriitikaga tuleb kah harjuda. Mitte püüda kõigile iga hinna eest meeldida. **


Ja there, I said it - pole see Perekool nii hull ühti. Olgugi, et mind seal ei armastata. Absoluuuutselt.

Siis kui ma veel maailma kõige ilusam olin
* See ei tähenda sugugi, et ma edaspidi ei nähvaks, kaitseks, ründaks (draamat ei tõmbaks, ennast ei haletseks jne jne jne) Ega ma siis ennast muuta saa.
** Eraldi teemana oli ära toodud ka blogijate madal haridus/haritustase. Ma ei tea palju teiste blogijate koolidest, aga  ma ei usu, et haridus blogimises väga suurt rolli mängib. Kooli ma selle pärast ei lähe, et keegi mind lolliks peab ja mis see kool siin siis muudaks. Blogis oleks magistrikraadist vähe kasu.






Wednesday, March 30, 2016

531 lehekülge puhast piina


Ma arvasin, et ma ei saa seda raamatut kunagi läbi, kuid nüüd, 531 lehekülge puhast piina hiljem, on see raamat lõpuks läbi. Jah, ma räägin oma "lemmikraamatu" teisest osast - "Viiskümmend tumedamat varjundit" (Heily, see on eranditult parim karistus, mis mulle kunagi osaks on saanud, ma olen edaspidi nõus kasvõi nädalas korra käsitsi kirjutama, aga palun mitte rohkem varjundeid).  Ma ei usu, et ma liialdan, kui ma ütlen, et see on halvim raamat, mida ma oma elus lugenud olen. Uskuge mind, mul oli kiusatus see pooleli jätta ja valetada, et lugesin läbi, kuid see ei tundunud aus. Nii ma end siis piinasingi.

Ei, ma ei ütle, et see on halb selle pärast, et nii olla vist popp öelda, ma ütlen seda käsi südamel.* Juba esimese osaga oli mul oma kana kitkuda. Kui ma oskaks sama hästi kirjutada, siis ma oleks sellest kirjutanud samasuguse arvustuse nagu SEE SIIN. Ainsa erinevusega, et pean ausalt tunnistama, et mingile osale (ma ei tea, kas alateadvusele või sisemisele jumalannale) natuke meeldis ka. Selles mõttes, et oli teistsugune, natuke erutav ja eks ma tahtsin teada saada, millega siis lugu lõppeb. Selline halvasti kirjutatud (ja ma ei aja seda kuidagi eestikeelse tõlke kaela) "koduperenaiste porno".
Teise osaga alustades olin ma ette valmistunud,et see pole minu teetassike ja suure tõenäosusega pean ma seda halvaks. Ma eksisin. See oli veel palju halvem.

Lugu ma ümber jutustama ei hakka, aga mul on tunne, et sõnad "urisema" ja "nurruma" on minu jaoks nüüd igavesti rikutud. Neli peategelast (Ana, Christian, Alateadvus ja Sisemine jumalanna) suutsid seksides, vabandust,  kiiksuga k****des ikka, nii palju nurruda ja uriseda, et ma enam ei suutnud neid sõnu lugeda. Ja uskuge mind, nad seksisid igal kolmandal lehel, sest Härra Viiskümmend, oli nii kuum, teisiti kohe ei saanud. Mu meelest on veider kui palju halbu seksistseene ühte raamatusse mahub. Ma saan aru, et selle eesmärk on lugejat erutada, kuid minu jaoks oli erutusest asi kaugel, raamatu viimastel lehekülgedel kui Ana nurrudes anaalsüütuse kaotab ja Christian urisedes "sisse rammib" või mida iganes ta tegi, ning kõik neli peategelaset on ekstaasis, võitlesin mina okserefleksiga. Ma ei tee nalja. Ja ma ei ole mingi vuih-kui-rõve-tüüpi inimene muidu. Kusjuures mind ehk häiriski kõige rohkem  see, et tegevused kordusid. Oleks piisanud 200 leheküljest ja võibolla siis poleks raamat nii tüütu tundunud (meespeategelase hull ekspruut tõi korraks põnevust, aga kadus sama kiirelt kui ta oli raamatusse sisse toodud. Traagiliste seksistseenide asemel oleks võinud seda liini rohkm sisse tuua).

Sellest, et tegelaskujud mind hulluks ajasid - mees kontrollifriik ja naine ebakindel ullike - ei viitsi ma ausalt kirjutadagi. Ma tean, et paljud on öelnud, et raamatul on palju sügavam sisu porno all peidus, mina ütlen, et sellel raamatul EI OLE mingit sügavat sisu. Nii nagu Toidutegu blogis kirjas, see on lihtsalt halvasti kirjutatud koolikirjand (ainult, et koolis oleks sellise kirjandi kirjutaja psühholoogi juurde saadetud kiiremas korras). Ma ei ole oma elus ühtegi pornofilmi vaadanud, küll aga erootilisi filme, kus puudub igasugune sisu. Teate küll, koduperenaine on kodus, kuum postiljon tuleb kirja tooma, naisel on kodus seljas latekspesu ja stilettod, kuum postiljon ei saa naiselt silmi ja nii edasi. See raamat on samasugune. Seksistseenide vahele on lihtsalt püütud mingi lugu kirjutada, sest noh 531 lk ei saa ju inimesed vaid seksida. Jälle tekib mul küsimus - MIKS kuradi pärast see raamat nii paks peab olema? Ja kui frigiidne peab see koduperenaine olema, kelle jaoks igal kolmandal lehel on vaja  ühel või teisel moel meespeategelase peenisest rääkida?

Kuni umbes 276 leheküljeni lugesin ma raamatut kerge muigega. Metsik armumine ja igatsemine ning see debiilne totaalselt sisutute meilide vahetus oli tüütu, kuid ma sain hakkama. Kui siis aga ühel hetkel "sisemine jumalanna roos hambus tangot hakkas tantsima" ja loomulikult nurrus/ohkis, tundsin ma, et piir on ületatud. Ma tahtsin raamatut käest visata. Sellest edasi oli raamatu lugemine puhas piin.**

Plussiks raamatu lugemisel vaid see, et saan selle ära märkida lugemise väljakutse 25 punkti all. Kingiks saadud raamat.

Moodsa aja piinamisvahend


*Ja ma ei taha kuidagi pidada selle raamatu lugejaid labasteks või madalateks. Nagu ka Lugemise väljakutse grupis sai arutatud, siis ma mõistan, et see võib olla lihtne meelelahutus vahelduseks "diipidele" raamatutele (ps: ma loen hetkel "Ohakalindu" - ma olen alles poole peal, kuid ei saa seda enam käest, SEE on hästi kirjutatud raamat. Jube irriteeriv ja vihaleajav, vähemalt see osa, mida ma hetkel loen, aga VÄGA HÄSTI kirjutatud) ega taha kedagi solvata, kuid ma ei saa midagi parata, et ma kohe tunnen tungi seda raamatut naeruvääristada. Vabandust!

** Näete, ma siiski tegin raamatule liiga. Ütlesin, et oli 531 puhast piina, tegelikult kõigest 255 lk.



Tuesday, March 29, 2016

Blogi - relv, lasteaed, hobi või mis?


Ma ei lugenud eelmisel nädalal kuigi palju blogisid, kuidagi ei olnud aega ja ei olnud nagu soonel ka, ühel hetkel torkas mulle ühe blogi Facebooki lehel silma mingi jube kaklus.  Lõpuks sain ma siis ka teada, millest jutt käis. 
Üks blogija oli avaldanud kahe teise blogija vahelise vestluse ja sai alguse üks paras lumepalli veeremine erinevatel teemadel: 
1) kuidas keegi võtab endale õiguse blogi kui ähvardust kasutada ("kui sa teed nii, siis ma kirjutan sinust")
2) kuidas keegi võttis endale õiguse teiste privaatvestluse avaldada ("mis see sinu asi on, mida inimesed omavahel kirjutavad")
3) kuidas blogijad endale tasuta asju nuruvad (miks see üldse antud kontekstis üles tõusis, jäi mulle arusaamatuks)
4) kuidas blogijad on võltsid ja madala haridus/haritustasemega (antud teemapüstitus, ikka kahe esimese teemapüstituse raames - miks - on meelelahutusena üleval Perekoolis, jah, tunnistan, käisin vabatahtlikult ise lugemas. Vist uudishimust. Sest teada on kui mõni draama üleval on, siis jõuab see ka perekooli. Ma ei eksinud.)
5) täiesti arusaamatu teema mingist batuudikeskusesse tehtud kõnest vms (ei jaksanud aru saada)

Kogu see virrvarr pani mind mõtlema.

Mis see blogimine siis on? Miks see on nii popp? Kas tõesti on kõigil nii palju öelda ja nii paljudele meeldib kirjutada või on seal taga ikka natuke soov saada feimi ja sulli? Mariann, anna mulle andeks, aga ma arvan, et (halbade) blogide hüppeline kasv on sinu süü:) Paljud tahavad sinu moodi olla ja loodavad nii saada kuulsaks ja saada tasuta asju, teenida raha. Iseenesest, why not, eksju? Kriitikameelt* pole aga paljudele antud ja nii tekib iga päev sisutühje blogisid. Või punnitatult kirjutatud blogisid lilledest ja liblikatest.** Anna mulle andeks, armas tüdruk, kes sa blogipostituste reklaamimise grupis, küsisid, millest kirjutada (nagu paljud teised on küsinud), et ma su siin näiteks toon, aga mul tekib üha enam küsimus. Kelle ja mille jaoks me blogime? Kas selleks, et olla kellegi moodi, teha midagi, mis on popp? Et saada asju? Ma ei suuda mõista, kuidas tekib blogijal küsimus, millest kirjutada?
Kui kirjutamine on hobi, siis mõtete puudust ei tohiks tulla ja kui korraks tekib tunne, et pole millestki kirjutada, siis tehaksegi paus, et mõtteid koguda. Ei ole olemas eduvalemit, et kirjutan neil teemadel ja olen popp valmis. Mallukas sai tuntuks, et sai lapse ja kirjutas lapseootusest teistsuguse raamatu - ei saa ju mõelda, et sama valem toimiks nüüdsest ka kõigil teistel. Hakkame kõik raamatuid kirjutama ja saame lapsi!
Mina ütlen, et blogi saab popiks vaid kahel juhul 1) oled õigel ajal õiges kohas või 2) oled paganama andekas kirjutaja (kirjuta siis kas investeerimisest või mähkmetest).

Klikid ja reklaamid ja kadedus ja konkurents käib nagu ma aru olen saanud blogimise juurde. Ma tunnen end küll paremini kui blogi on päevas külastanud 4000 inimest kui 800 inimest ja neil 800 külastaja päevadel olen mõelnud, mida teha, et lugejaid rohkem oleks. Algul sai blogima hakatud endale, aga olgem ausad, natuke on ikka kogu selles tegevuses ka edevust ja võistlusmomenti. Ah, blogijad,on ju nii?
Tasuta asjadega on minu arvates nii ja naa. Ma ei saa öelda, et ma poleks ühelegi firmale kirjutanud, et äkki hakkaks koostööd tegema, vbla nad ka itsitasid mu kirja lugedes ja kirjutasid Perekoolis, et vaata debiilikut, arvas ka, et on jube äge ja popp. Ma ei tea, mida nad mõtlesid, igatahes need, kellele ma ise olen kirjutanud, on mu puu taha saatnud. Ei ole piisavalt kõlapinda ja ma aktsepteerin nende vastust - kui ikka ühel päeval loeb blogi 800 korda keegi, vbla on see mu vanaema, kes 800 korda klikkinud on, ma ei tea, siis polegi kõlapinda. Rohkem ma ise kellelegi kirjutada pole viitsinud, pole mõtet.
Kui teised viitsivad, siis jumala eest, aga no ma ei kujuta küll ette, et ükski täie mõistusega inimene kirjutaks, et õu kui sa mulle seda või teist välja ei tee ja ei maksa, siis ma kirjutan sinust halvasti. Kammoon! Sellised "väljapressimised" oleks juba ammu avalikuks tulnud. Kui juba suvaline netivestlus välja tuleb, siis keegi kusagil firmas ikka tunneb kedagi ja oleks selle avalikuks teinud. Pigem on selliste kommentaaride taga küll kadedus, aga miks talle saadeti uued kingad/autod/juuksetangid/küünekäärid/patsikummid ja mulle mitte.

(Skandaalsemad) blogijad avaldavad oma arvamust igal teemal, mõnikord mõtlemata ja vales kohas. Mina kaasa arvatud. Me kirume, sajatame, kritiseerime, meid loetakse ja meil (mõnel rohkem mõnel vähem) on võim. Blogimine võib olla võimas relv. Relv milleks? Kui midagi ei meeldi, kirjutan blogis, kui keegi ei meeldi, kirutan blogis, kui keegi teeb liiga, kirjutan blogis. Ma ütlen käsi südamel, et pole kunagi fakte moonutanud, küll aga kirjutan ma ALATI oma mätta otsast. 99,9% tõenäosusega teevad sama ka teised. Ja tegelikult kui nüüd aus olla, siis blogimine ei erine suures osas kuidagi Perekooli foorumist. Ka seal avaldavad inimesed oma arvamust, lihtsalt julgemalt ja anonüümsemalt kui blogides.
Minu blogi lugejad on aru saanud, et mul on kana kitkuda oma õemehega, ma olen mõelnud, kas kirjutada omapoolne versioon loost või mitte. See on kole ja ebameeldiv lugu, mille pärast on juba liiga palju pisaraid valatud, liiga palju pooli valitud, liiga palju on segadust ja paksu verd. Ma riskiksin seda kirjutades mitme asjaga. Ja kas ma olen valmis kriitikaks, mis antud teema minu suunal kaasa tooks? On ilmselge, et selliste teemade puhul jagunevad inimesed kahte - need, kes mõistaksid mind, ja need, kes mõistaksid teist poolt. Aga kas ka kõik teavad lugu nii nagu mina tean, see on see, mis mul sees kripeldab? Või on faktid moondunud?
Ühesõnaga tahan ma öelda, et kui ma selle loo avaldaks, muudan ma ühelt poolt oma blogi relvaks ("sa ei meeldi mulle, ma kirjutan sinust").  Teisalt ongi ju mu blogi enda väljaelamise koht ja minu "psühhiaater" nagu ma teda hellitavalt kutsun.  Aga kas see oleks täiskasvanulik või oleks tegu lasteaia-mängudega? Nii nagu hetkel kuumas blogidraamas - "aga ma kuulsin, et ta ütles, et ta oli kuulnud, et keegi oli näinud ja mina arvan..." Blogimisega on selline naljakas värk, et kunagi ei tea, mis suuna teema võtab ja kui kaugele asi läheb.

Perekooli jõuavad nad otsapidi niikuinii. ***

Ma tahtsin (ise ka ei usu, et seda ütlen, aga pigem positiivselt)  veel pikemalt anonüümsetest kägudest ka rääkida, kuid romaanimõõtu postitus, mille mõte juba segaseks hakkab minema, oleks tark siin lõpetada. Küsimusega, kas blogimine on ikka vaid hobi nagu me kõik püüame näidata, või püüd teisi mõjutada? Mõjutama meile saatma asju, meist paremini mõtlema.? Olete tähele pannud, et peaaegu igas blogis on ära mainitud statistika ja rasvaselt välja toodud "kontakt/koostöö"? Aga milleks need on? Vastust teame me blogijatena kõik.



*Suur on tõenäosus, et ka mul pole paljude arvates kriitikameelt, kuid ma armastan kirjutada. Hästi või halvasti, aga ma tunnen end hästi kui saan kirjutada.
** Olles ise dramamama, meeldivad mulle pigem särtsuga blogid, kuid jumala eest, et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei pea silmas poppe roosasid blogisid - ma mõistan väga, miks neil on oma kindel ja lojaalne lugejaskond olemas. Ma panen siia patta, kasvõi näiteks Aili (SÜÕ) blogi, kes mu maitse jaoks (sry!) on ehk natuke igav, kuid samas inspireeriv/motiveeriv. Ma mõistan, miks ta popp on.
Punnitatud on mu jaoks sellised...ahh...ma ei oskagi selgitada, aga näiteid ei taha ka tuua, ausalt.
*** Ja tunnistame ausalt, et need blogijad, kellega ju mingit skandaali ei kaasne kogu aeg või kes ise tüli ei kaku, nendest seal ju ei kirjutata. Või kui kirjutatakse, siis positiivselt. Nii et pole see Perekool midagi hullem ussipesa kui me ise kokku. 

Monday, March 28, 2016

Sel ajal kui mina olen masenduses... /While I am depressed


See postitus on nüüd üks neist fassaadipostitustest. Imelistest munapühadest. Läbi pildi tundub kõik nii idülliline, muremõtted ei paista pildilt. Samas ei ole siin midagi võltsi, ma olengi nautinud iga hetke, olnud õnnelik ja rahulolev. Munapühad olid ilusad, kuigi ma pean tunnistama, et minu maitsele natukene liiga pikad. Te ju teate, et mul poleks midagi rantjee elu vastu, aga ikkagi...
Võib olla olen ma lõhestunud isiksus? Üks osa minust on õnnelik ja tänulik,lteine osa laisk ja mugav, kolmas osa masenduses.

Igal juhul siin ta on - meie pühad piltides.

This here is one of the posts to show that life is a flower. Everything looks perfect from the photos, and believe me - the easter holiday was pretty close to perfect, photos hide perfectly depression and fear. Perhaps I have multiple personalities? One me is happy and thankful for the life I have at the moment, the other me is lazy and enjoys the "dolce far niente", third me misses work, fourth is depressed and unhappy?  Confusing...

Anyway. Here it is - our holidays in photos.


Ma tundsin ühel homikul, et pean end tuulutama, mõtteid korrastama ja nii läksime me Idaga jalutama. Tagasiteel mõtlesin ma, et lõikaks natuke ja läheks üle järve. Läks aga nii, et neljakilomeetrise tee asemel venis meie jalutuskäik pea seitsme kilomeetri pikkuseks, sest ma suutsin täiesti vales suunas liikuma hakata. Ma ei tea, kui poleks taibanud ringi keerata, siis oleks me vist lõpuks Trondheimi jõudnud. Note to self: ära orienteeru punaste majade ja mägede järgi, neid on IGAL kaldal. Koju jõudes oli vein igati ära teenitud. 

// Me and Ida went for a little walk. I decided to take a shortcut over the lake, but instead of walking 4km we ended up walking almost seven, because I went in totally wrong direction. For some time I had no idea where we are, quite a strange feeling. So wine was well deserved when we finally got home. 





Mu ristitütar sai nädalavahetusel 16. Sellise mageda õnnitluse sai ta meie poolt. Okei, esialgu. Pakk ehk hakkab ka varsti kohale jõudma:)

//My goddaughter, who is a talented ballerina, turned 16 this weekend. I enjoy living in Norway, but when occasions like that I miss that I don´t have the possibility to be there. She will perform tomorrow in "Vanemuine" theatre - I would like to be there, but I wish her all the best for graduation. And hope she will start studies in Oslo soon. 


Nende piltide mõte pole eputada, et vaadake mind, olen masenduses, aga joon ikka kristallklaasist shampanjat ja söön vasikapraadi, vaid lihtsalt näidata, et elu ongi ikka hetkel väga veider ja vastuoluline. Samas olen ma nii tänulik, et hallis argipäevas on killuke luksust. Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks - nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja "Titanicu" tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;) 

//It´s not to show off "hey look at me and my luxurious everyday". It´s more to show that life is totally strange, full of coincidences. I am so grateful that I have had the opportunity to enjoy nice things and in a way it's to motivate myself. This is how I want to live!  For a moment I felt like Jack Dawson in "Titanic" - "having champagne here with you fine people":)





Ma ei ole kunagi väga suur kreemide kasutaja olnud ning peentest ja poppidest kreemidest tean ma sama vähe kui Kuust (vbla ma Kuust tean isegi rohkem). Domina Elegans nimest olin ma küll ökuulnud, kuid midagi kaasa rääkida ei osanud. Täna julgen ma teile öelda, et Golden Beauty mask (täpsemat utvustust loe SIIT) IMELINE! Ma tundsin end juba peale esimest kasutamiskorda palju nooremana. Nii 34;)

// I have never been a big user of daycreams and masks, but now when I turned 35, quite many presents included anti aging masks and creams. I had heard about Domina Elegans before, but had no idea that it actually can be as good as they say. After first time I already felt much younger. Like 34;) Read more HERE


Ma vaatan neid pilte allolevaid pilte ja mõtlen, et pagan võtaks. Kuidas on see võimalik, et muinasjutuline elu tegelikult nii kräpp on. (Jajaa, muudan oma suhtumist, muudan muudan!) Kõrvalt vaadates on ju nagu MUINASJUTT?

// I look at the photos and think bloody hell! How is it possible that this life that from photos seems like a fairy tale, is actually full of crap, problems, depression. How? When will this all end? When domI get things under control? 
Ps: Anyone in Norway who knows someone who knows someone who builds elementhouses? 





Ühel päeval otsustasime me külastada Moelvis asuvat Cafe Johnsen art deco pood-kohvikut. See oli nii võrratu koht (nagu lubatud kirjutan sellest pikemalt kui arvuti end kunagi ära apdeidib, KUI see kunagi üldse juhtub). Disainifriikid näevad ju mis lamp laes ripub. Just. Poul Henningsen. 

Väike fashionista valis ise oma outfiti ja nägi välja nagu päikesepaiste. Piltidelt ei paista aga, et ta oli sel päeval ekstreemselt pahas tujus ning toitus meie närvidest. Mida mul on niigi vähe.

//We visited a cool little art deco shop - café, which I have promised to introduce to you when I finally get my computer to work again. It definately is a place to visit if you love design. 
The little fashionista chose her own outfit and looked like a ray of sunshine, the photos don't show the extreamly bad mood she was in the whole day. Her favorite food that day seemed to be our nerves. 


No vot. Mis ma siis oskan öelda. Fassaad on muinasjutuline. Elu on lill. 

//So. What can I tell. The life I have chosen to show via blog, is wonderful. No wonder people are jelous. But don´t be. There´s a lot beneath the surface. It´s not often I want to show my weaknesses.




Sunday, March 27, 2016

Miks ma ei suuda positiivne olla

HOIATUS: Sisaldab suures koguses enesehaletsust. Antud artikli lugemine võib kahjustada teie vaimset tervist ja te ei saa kunagi tagasi seda aega, mis te raiskate minu liiga avaliku sisemise süvaanalüüsi lugemisele!

On asju, millest ei sobi rääkida ja on asju mida peidetakse naeratuse ja fassaadi taha, on asju, mida püütakse endale ja teistele sisendada. Mina olen nüüd mõnda aega püüdnud endale sisendada, et olen õnnelik, eluga rahul ja positiivne, ei vihka kedagi, ei soovi kellelegi halba, ei ole kade, aga ma olen kõiges selles feilinud. Ma ei ole õnnelik, ma ei ole eluga rahul, ma olen negatiivne, otseselt küll kedagi ei vihka ja halba ei soovi ka kellelegi, kuid kade olen küll. Rämedalt kade nende peale, kelle elu korras on.

Jah, ma pean tunnistama, et igas päevas on ka ühtteist, mille üle tänulik olla ja elu on pakkunud meile viimasel ajal fantastilisi elamusi ja kogemusi, ma olen naernud ja lõbutsenud ja nautinud neid kuldseid hetki, mis meil siin olnud on, kuid päeva lõpuks kui ma magama lähen on kõik teisiti. 
Ma teen tööd, kuid ei näe tulemusi, ma püüan olla kannatlik, kuid tunnen, et sel ajal kui ma püüan ühest otsast alustada laguneb kõik muu.  must auk, surnud ring, millest me kuidagi välja ei saa. Me ei räägi ausalt sellest kui raske meil on või kui palju me töötame ning kuna me peidame end palju fassaadi taha, saavad inimesed valesti aru ja heidavad mulle ette asju, mida ma teen/ei tee. Ma ei heida seda neile ette, ma annan läbi sotsiaalmeedia neile selleks ise põhjust. Ma vaatan oma blogi ja tunnen, et see on täis võltsi fassaadi ja enesehaletsust, mis laias laastus peaks tähendama, et selline ma ilmselt siis olengi - võlts ja ennast haletsev. See läheb aga vastuollu sellega, mida ma sisimas tunnen.  Ma kujutan endale ette, et  ma olen armastav ja armastusväärne, reaalsus on ilmselt midagi muud. Eluvale? Ma loen mõnd teist blogi, mis on sada korda populaarsemad kui minu oma ja olen kade, sest ma kujutan ette, et mu blogi on palju sisukam ja mina palju meeldivam inimene, tegelikkus on jälle ilmselt hoopis teine. Või vähemalt kui need blogijad ongi tegelikkuses minust ebameeldivamad, siis oskavad nad endast jätta meeldiva mulje, erinevalt minust. (Vahemärkusena: Enesehaletsus to the max! nagu puberteet, kes end teistega võrdleb). 

Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma kasutan teisi ära, elan kellegi kulul, ei tee ise mitte midagi. See kriibib mul sees, et keegi võibki minust nii arvata. Ma olen mõelnud, kas sel käsitöölisel, kes mind "anonüümselt" läks perekooli laimama, on õigus - et ma ei peaks poepidamisega tegelema. Samas ei suuda ma mõista, mille alusel ta seda ütles?  Ma ise usun, et ma teen midagi ägedat ja sisuga, midagi, millel on eesmärk ja ka tulevikku, kuid teisalt ei ole ma kindel, kas ma pean Norras vastu. Kas ma saan siin hakkama. Ilma tugivõrgustikuta. Ma tunnen puudust oma mehest - normaalselt mehe ja naise suhtest, kus me ei oleks väsinud, tüdinud ja stressis. Ma kuulen, kuidas mu tuttavad räägivad, kuidas nad naudivad lasteta puhkust, "viskavad" lapsed vanavanematele ja pääsevad korraks argirutiinist ja olen kade. Meil pole seda luksust. Ise ma kolisin Norra. Samas pole meil väga palju lapsehoidjaid peale tädide ka Eestis, olgugi et sellest ajast saati kui ma Marekiga tuttavaks sain, kuulsime me seda, kuidas me peame lapsed saama ja kõik lubasid last hoida. Mul ei ole enam isegi suhet oma õega, kellega me alati nii lähedased olime, sest mul on tunne, et isegi kui ta mees lubaks tal meiega läbi käia, siis ei taha ta enam seda ise. Ta on muutumas teistsuguseks inimeseks, kes ei mõista mind ja keda ei mõista mina. 
Ma võiksin seda ennnast haletsevat nimekirja asjadest, miks ma ei suuda olla positiivne, jätkata homse hommikuni, kuid tegelikult võin ma selle hala kõik maha kustutada ja võtta kõik kokku ühe lausega.

Ma olen püüdnud sisestada endale, et meie raskused on vaid rahalised, et kõik muu on meil ju olemas, tegelikkus on ju aga hoopis see, et elu ONGI rahalised raskused. Kõik probleemid saavad alguses sellest. 
Ja kui rahalised probleemid on nii suured nagu meil, siis on väga raske positiivne ja armastav olla. Ole nii zen kui tahad ja naerata nii laialt kui tahad, aga kui eluks vajalikke asju napib ja iga päev palud hommikul jumalat ja kõiki teisi olendeid, kellesse uskuda, et auto ikka edasi töötaks (samal ajal teades, et ühel ilusal päeval lähitulevikus oleme me siin autota. Mägedes sõitmine on vana auto sidurile üsna surmava löögi andnud), siis sisemas ikka ei naerata küll. Oled hoopis negatiivne , segaduses ja sihita.


Ahjaa, selle pildiga seoses tuli mulle meelde, et mul murdus ka üks hammas ära. Varsti olen ma suure tõenäosusega hambutu keskealine (ülekaaluline) mutt. Nii nagu vaesed inimesed ikka.

Saturday, March 26, 2016

Siis kui minust norrakat vooliti


Peale 15 aastast pausi sain ma jälle suusad alla. Ma ei mäletanud enam kui lõbus suusatamine tegelikult on. Sellega seoses otsisin ma välja mõned "vana aja lood" (+ uue aja pildid), meenutamaks esimesi kokkupuuteid murdmaasuusatamisega. Siis kui kõik mu vahetuspered ja tuttavad olid nõuks võtnud minust õige norraka voolida. Aga näete siis, punnisin ma tookord vastu mis ma punnisin, väike pisik õnnestus neil minusse ikka süstida.





Ma kujutan ette kui koomiline ma võisin välja näha – käed laiali ja suusakeppidega vehkimas nagu juhendaks ma orkestrit, suuskade otsa koperdamas ja kukkumas. Kukkumine tuli mul palju paremini välja kui suusatamine. Aga Knut ei andnud alla. Ta oli endale võtnud eesmärgiks mind suusatama õpetada, võtku see aega kasvõi munapühadeni, sest polnud kartagi, et lumi võiks enne seda ära sulada ja mind piinast päästa.
Ma ei teagi, mis ühel hetkel juhtus, aga korraga liikusin ma suuskadel edasi ilma, et ma oleks suusaotsi risti ajanud, nende otsa koperdanud ja pikali kukkunud. Ma suutsin terve ringi aiamaale peale teha ilma, et oleksin kukkunud. Ma olin õnnelik ja väsinud.









„Olgu, teeme siin nüüd väikese puhkepausi,“ otsustas Knut ja võttis taskust kaks apelsini ja kaks Kvikk Lunsj šokolaaditahvlit. Sel päeval õppisin ma, et mitte kunagi ei tohi suusatama minna ilma taskusse pistetud apelsinide ja Kvikk Lunsj’i šokolaadita. See oli rusikareegel, mille vastu ei tohtinud eksida. Ma ei tea, kas Knut ostis mind tol korral apelsinide ja šokolaadiga ära, igatahes hakkasin ma ühiseid suusapühapäevi lausa ootama. Ma muutusin iga korraga suuskadel aina kindlamaks ja kukkusin aina vähem, ma suutsin isegi Trulsi ja Erikuga sammu pidada.  Igal pühapäeval pärast suusatamist ootas meid kodus köetud saun ja värsked vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga.  Suusapühapäevadest sai minu ja Knuti iga-pühapäevane „isa-tütre-üritus“.  





„Ära kuula teda, Liisu,“ hõikas eemalt Anton. „Tule parem minuga murdmaad sõitma!“
Raputasin ägedalt pead: „Ei, seda viga ma enam ei tee!“ Anton itsitas omaette. David jäid mulle selgitusi nõudes otsa vaatama. 
„Eelmisel korral ma mõtlesin, et olen jube kaval,“ selgitasin ma. „Mäletate, ma ei viitsinud mäele tulla teiega ja mõtlesin, et lähen teen Antoniga tillukese tiiru, et palju üks 70-aastane mees ikka jaksab suusatada. Kilomeeter-paar ehk. Oi, kuidas ma eksisin. Pärast 13 kilomeetrit ei näidanud Anton mingeid väsimusemärke, aga halastas mu peale, kui nägi, et ma järjekordsel künkal enam-vähem et verd köhima hakkasin.“  Karilona itsitas kõht kõveras. Ilmselt ei olnud sellised lühikesed matkad talle võõrad.  




It has been 15 years since I last went cross country skiing (for my husband it was 25 years ago). When we found skiis in our friend´s hytta and for our surprise the skiis fit us perfectly we thought to try if we still manage to stand up.
 Probably it´s like riding a bike, once you have learned it, you don´t forget it. I had forgotten how much fun it can be though.
I have to thank my host parents who didn´t give up on me and learned me cross country skiing when I was in Norway first time as an exchange student.
It has been one of the coolest Sundays in Norway so far. And the outfits. Don´t you just love our outfits. It´s like timetravel made possible:)

Friday, March 25, 2016

Klassivend


Mul on üks klassivend, kellega me kooli ajal väga hästi läbi saime. Sõpradena. Käisime üksteisel külas ja aegajalt sai  isegi (kooli?)pidudelt koos koju mindud. Päris palju vahvaid seikasid tuleb meelde kui tema peale mõelda. Esiteks mäletan mina, et kunagi pidin talle jõulupaki tegema ning küsisin, mis talle meeldiks. Tema tahtis Michael Jacksoni kassetti. Ma pidin  palju kummalisi turuputkasid läbi kammima, et seda kassetti leida. Ega sel ammusel ajal kui me koolis käisime, ei olnud nii, et lähed poodi ja kohe ostad.
Tema aga tuletab mulle alati meelde kahte seika. Seda, et ma kunagi ajaloostunnis konspekti kirjutasin: "Valimisõigus oli VAID meestel. Naistel valimisõigust ei olnud." Ta peab IGA kord kui me kohtume, küsima, MIKS ma raiskasin aega selle teise lause kirjutamisele. Ma ei oska sellele vastata:) 
Teisena meenutab ta mulle, kuidas ta kunagi mul külas oli ja sel ajal kui ma midagi köögis asjatasin, uuris ta mu kassettide kogu, kuid sai hakkama eepilise veaga. Ta pani kassetid tagasi riiulisse vales järjekorras. Mul olid need kas värvide vms järgi seatud ja KOHE kui ma tuppa tagasi tulin, nägin ma seda kohutavat tegu, millega ta hakkama oli saanud. Ta sai korraliku peapesu. 

Peale keskkooli lõppu me väga ei suhelnud. Tema läks ülikooli Tallinna, mina Tartusse. Mõned korrad sattusime me ikka kokku, kuid me olime nii erinevaks kasvanud, et ega meil suurt klappi enam polnud. Ka tema pruudiga olin ma paar korda suhelnud, kuid mingeid südamesõbrannasid meist ei saanud. Me olime lihtsalt erinevad. 

Läks mööda HULK aastaid ja nii umbes kaks aastat tagasi juhtusin ma kokku ühe meeldiva naisterahvaga. Tolle sama klassivenna pruudiga, kellest oli vahepeal saanud klassivenna naine. Ja me hakkasime suhtlema. Ikka rohkem ja rohkem ja rohkem. 
Tänaseks on sellest naisest saanud üks minu toredamaid sõbrannasid. Mõnikord on tal mees ka kaasas kui me kokku saame. Enam ei ole ta mu klassivend. Ta on mu sõbranna abikaasa. 

Veider, kuidas mõnikord elu läheb, eksju? 



Wednesday, March 23, 2016

Kuidas oma elu lennujaamas põnevaks teha


Ma jätan vahele selle, kuidas eilsest õhtust alates on seekordne Eesti reis olnud täis segadust ja halvasti läbimõeldud logistikat ja lähen kohe edasi nõuanneteni, kuidas lennujaamas aega surnuks lüüa.

Alustuseks olgu öeldud, et eilsete uudiste valguses tundsin ma esimest korda elus end lennujaamas ebamugavalt. Kuidagi kõhedalt, turvamehed kontrollivad nurgataguseid, nii väljas kui sees jalutab ringi politsei, püss kaenlas. Muidu on mulle alati lennujaamad meeldinud. Mulle meeldib jälgida siblivaid-sagivaid inimesi, õhkutõusvaid ja maanduvaid lennukeid, arvata ära, mis rahvusest keegi on, lugeda, kirjutada, juua veini või kohvi.  Seekord oli kõik kuidagi teisiti. 

Esiteks suutsin ma järelvalveta jätta oma kohvri, mis loomulikult kohe turvameeste tähelepanu pälvis. Teiseks suutsin ma lennujaama kohvikus panna ühte nurka laadima telefoni, teise nurka mobiili ja ise istuda kolmandas nurgas. Mul on tunne, et nad jälgisid mind läbi kaamerate ja püüdsid aru saada, mida see kahtlane isik seal kohvikus juba kolm tundi teeb. Ma usun, et nurgataguste kontroll oli ettekääne mul silma peal hoida. Ma ei heida neile seda ette. 
Ma olin lennujaamas neli tundi varem. Vabatahtlikult, sest mul oli vaja teha tööd, siin on olemas wifi ja pole ju vahet, millises kohvikus ma istun. Minu suureks õnnetuseks keeldus arvuti minuga koostööst ja esimesed kaks tundi üritasin ma KOGU AEG kinni hanguvat arvutit käima saada viihaselt enda ette pomisedes. 

Niisiis. Punkt nr üks: käituge kahtlaselt.

Edasi tasub tülli minna check in´i töötajaga. Ma olen Tallinna lennujaamas Norwegiani lendudel käsipagasi ALATI ära saanud anda, seekord aga selgus, et see ei ole enam lubatud. Minu kohvris olid aga asjad, mis turvakontrollist läbi poleks saanud.

Punkt nr kaks: laiuta käsi ja küsi DRAMAATILISELT, et mida ma siis teen nende asjadega, mis kohvris on, sest need ei saa turvakontrollist läbi. Seda eriliselt rõhutades, et jääks mulje nagu poleks su kohvris kehakreemid ja vanniõlid, vaid midagi väga ohtliku. Tekita tagasihoidlik stseen ja jäta endast veel kahtlasem mulje. Arvatavasti on su kohver nüüd erilise tähelepanu all. 

On aeg liikuda edasi turvakontrolli. Kui sul veab nagu minul kipub vedama, siis hakkab turvavärav piiksuma ka siis kui oled kõik riided ja kulinad eemaldanud ning läbid turvakontrolli praktiliselt alasti. Sind katsutakse siit ja sealt ning peale seda kui oled eemaldanud pea kõik peale aluspesu, jõuad sa oma kottideni. Sind kutsutakse kõrvale ja palutakse avada kotike, mille sees on kingitus, mille sa oled just saanud, kuid pole taibanud, et enne sellega läbi turvakontrolli minekut, oleks olnud taibukas vaadata, MIDA see sisaldab.  

Seega punkt nr 3: võta käsipagasisse kaasa üllatuspakk, mille sisust pole sul õrna aimugi, ütle seda ka turvatöötajale. Kui selgub, et seal sees olnud kehakreem (MIDA MUL OLI NII HÄDASTI VAJA!!!) on lubatust suurem, on sul kaks varianti:

A) visata see ära
B) viia see infolauda, kus seda hoitakse 30 päeva (1eur päev!), kuni keegi sellele järele tuleb. Ära visata oli seda LIIGA kahju, ma kolistasin läbi turvatsooni tagasi infolauda. Rahvas vaatas mind kahtlaselt. Kõigepealt kohvridraama, siis keelatud vedelikud. Nüüd on mul aga ka palve - MAAILMA KÕIGE PAREM ONU TARMO, kui sa Tartust tagasi tuled, palun ole nii armas ja too lennujaama infost ära mu Joik kehakreem. Palun palun palun! 

Punkt nr 4: Kui teilt küsitakse, kuna te tagasi tulete, vastake DRAMAATILISELT, et te ei tulegi tagasi. Jättes endast veel kahtlane mulje. 

Lennujaamas sees aega veetes püüdke veel igal võimalikul juhul oma kottide ja telefonide ja läpakatega kummalist muljet jätta. Neli tundi (kui arvuti ei tööta ja te ei tea, mida siis peale hakata selle ooteajaga) mööduvad kui mitte kiiresti, siis huvitavalt. Sisustatult. 
Ma olin veendunud, et Oslo lennujaamas võetakse minusugune kahtlane element raudselt lennujaamas maha. Läks siiski teisiti. Ma jõudsin kenasti ja liigsete kontrollideta kohale. Kehakreemist on kahju. Ja sabaandnud arvutist. Kuidas ma nüüd blogin? Vaid telefonis? Jummel kui tüütu:)

Monday, March 21, 2016

Ajakirjandusest ja uudislugudest


Vanasti algasid mu hommikud sellega, et tegin lahti Delfi, Elu24 ja mõned teised portaalid ja viisin end Eesti elu ja uudistega kurssi. Jah, kollased uudised olid ka uudised. Mõne kohaliku kuulsuse lapseootusest Marju Läniku koera matusteni. Kõigega tuli kursis olla. Ma ei teagi mille jaoks mul kogu seda infot vaja oli teada, aga ma olen alati öelnudki, et ma tean liiga palju kasutuid fakte.

Viimasel ajal ei viitsi ma neid portaale enam üldse lahti teha, sest olgem ausad, 99,9% "uudistest" on täiesti mõttetu müra. Mõned näited: "Mälupokker ja Eesti esimene inim-Barbie", "Staarisaate Gerlil uus vahva amet", "Imelise muutumise Karini läbielamised pole lõppenud". Ma võiks näiteid jätkata, Mingil põhjusel armastab Eesti ajakirjandus luua uusi "kuulsusi", andke mulle andeks otsekohene arvamus, aga üks hullem kui teine. Mingi loogika ütleb, et inimestele meeldivad sellised "staarid", kelle iga liigutust jälgitakse, kõikide tegemistega kursis ollakse ja kohe kui nad midagi korda saadavad (olgu selleks kingapaelte sidumine või huultesse botoxi süstimine) on uudisportaalid neid uudiseid täis. Miks teile-meile meeldib selliseid asju lugeda?
Teine osa uudistest jätkab  oksendamiseni ära leierdatud teemadel:  Savisaare, korruptsioon, Donald Trump, pagulased...Üks uudi hirmutavam kui teine.

Samal ajal aga toimus Rootsis Falunis The Nordic Baltic Ballet Competition, mille võitjaks (ütlen ma uhkusetundega hääles) tuli minu ristitütar Laureen. Esimene eestlane, kes selle võistluse võitnud on. Ma olen alati  imetlenud tema pühendumust väikesest plikast saati, kümme aastat on ta iga päev teinud tööd, et jõuda tippu, siht silme ees jõuda kaugemale ja kõrgemale. Võite on tal varasemastki ette näidata, kuid see võit on mu meelest juba vägagi märkmisväärne. Kas teie olete midagi Laureenist või sellisest konkursist või võidust kuulnud? Muidugi ei ole. Ja ma mõtlen, et  miks selliseid uudised kajastust ei leia? Need võiks ju noortele vägagi motiveerivaks olla? Ei?




Samamoodi on mul üks teine tuttav, noor ja väga andekas sportlane, pühendunud ja võidab auhind auhinna otsa. Ujumises. Ka temast ei ole te midagi kuulnud. Aga miks? Palun seletage rumalale, miks leiavad kajastust erinevad "staarid", kes paistavad silma sellega, et müüvad Buduaari turul oma riideid või osalevad mõnes reality´s, kuid sellised positiivsed ning motiveerivad heatuju-uudised ei leia kajastust isegi väikese nupukesena?

Thursday, March 17, 2016

Palun seletage lollile, kes ja miks selliseid asju kannab?

Oma "armastusest" dresside vastu olen ma varemgi rääkinud. Viimane kord hakkas see teema täitsa oma elu elama, nii et üsna riskantne on jälle vana hea dressiteema üles võtta, kuid ma ei saa. Ma pean lihtsalt teada saama, kas ma olen ainukene, kes ei suuda aru saada: 

- kes tellib endale sellised suurte logodega dressid? 
- kes tellib endale selliste suurte logodega dressid, mis kaugelt karjuvad "feik"? 
- miks sellised dressid endale üleüldse soetada? ma usun,et H&M ning sajad tuhanded muud  "märgita" poed pakuvad sarnast tüüpi kodus-lösutamise-dresse.



Ja mis ometi toimub inimese peas, kui ta sellise riietusega  ( LINK) avalikku kohta läheb? Muidu ju 90% ajast stiilne ja kena naine, aga see? Mis asi see oli? See on ju hullem kui see kunagine saunamütsi-ämber. 
Kas koledad dressid on mingi selle kevade moehitt, mis endale kindlasti soetada tuleks? 

Kui mina lapsed saan, siis ma küll kunagi ei...


Te ei kujuta ette KUI palju erinevaid selliseid lauseid ma enne Ida sündi ütlesin. Ja täpselt sama palju olen ma oma sõnu söönud. Nüüd ma saan aru, miks nad kõik muigasid kui ma veendunult rääkisin, et ma üht või teist tegema ei hakka. Eriti käis mulle närvidele see "oota kuni sa ise lapsed saad- targutamine".
Ma ei hakka isegi rääkima sellest, mida ma lastest, lastekasvatamisest ja vanematest, kes ei suutnud oma lapsi vaikselt paigal istumas hoida, arvasin. Ma olen oma elus vist sada tuhat korda silmi pööritanud kui mõni laps lennureisi ajal nuttis või poepõrandal pikali oli.

Otseloomulikult lubasin ma, et mina küll mitte kunagi ei hakka oma lapse piltidega Facebooki ja blogi üle külvama. Kuid mida ma teen kui laps saab lasteaia "taliolümpiamängudel" oma esimese diplomi ja kuldmedali (mis koheselt kõhtu oli kadunud) saab?
Uhke vanemana laen ma selle pildi otseloomulikult üles nii Facebooki, blogisse kui Instagrami. Just nagu oleks Ida esimese titena maailmas läbinud Birkebeiner- suusaraja (54 km rada, kus kõik osavõtjad peavad seljas kandma 3,5kg kotti, mis sümboliseerib kuningapoeg, Haakon Haakonsøni, kes Birkebeinerite poolt üle mägede suusatades päästeti ja ohutusse kaugusesse viidi, vältimaks tema tapmist).  



Wednesday, March 16, 2016

Mis teil viga on? Või mis mul viga on? Ehk ühiskondlikust pissimisest.


Ma ei mäleta, kas see oli eile või üleeile kui mulle Facebooki lahti tehes tundus, et pooled mu tuttavatest ja nende tuttavatest ja nende tuttavatest on hulluks läinud. Igalt poolt karjus keegi "Kes see idioot, midagi sellist välja mõtles?", "Appi, kuhu me nii jõuame?, "Kas kampaania välja mõelnud debiiliku arvates kehtib soovitus vaid kodus või ka ühiskondlikes dushiruumides",  "R-Õ-V-E", "...ma saan aru, kui kutsutakse põlevkivitööstuse peale kusema...aga duši all kusema...see on ikka natuke asjatundmatu plaan" ja nii edasi ja nii edasi. Tagatipuks kirjutas üks ajugeenius: "No lisaks mu arust vanasti kirjutati dušši all ikka kahe š-ga!"

Juttu loomulikult Pissi.ee kampaaniast, mida ma ise tegelikkuses näinud pole, mille sõnumisse ma pole ka liigselt süvenenud, aga see polegi hetkel oluline, sest ma ei kavatse midagi kampaania kohta rääkida. 
Mind pani imestama see, et kõik Eesti inimesed tundusid nii šokis olevat mitte sellest, et kampaania on "asjatundmatu plaan vee säästmiseks" vaid sellest, et keegi midagi nii rõvedat välja on suutnud mõelda/öelda. Tänagi torkas mulle paar samateemalist blogipealkirja vastu, kuid ma ei viitsinud neid isegi enam lahti teha, sest olgugi et ma pean end "keskmisest elitaarsemaks" (jumala eest, see oli nali!), siis ma lihtsalt ei jaksa enam lugeda kui peened kõik teised peale minu on. 

Esiteks hakkas mulle vastu juba see ilkumine. Issand jumal, kas ma pean minema iga kord duši alla kui tahan pissile - see küll säästlik pole! või "Kõik koos peale trenni pesemisruumi pissile!". Kuradi tähenärijad, tahan ma öelda, te saate ju väga hästi aru, et keegi ei soovita teil kambakesi pissimas käima hakata,  end wc-s pesta või vaid duši all pissil käia. Tegu oli ühe soovitusega, kuidas vett säästa (olen ma laias laastus kampaaniast õigesti aru saanud, eks?)

Teiseks muidugi see - öäk, kui rõve. Jah, ma tean, et printsessid ka ei kaka ja ei puuksuta, samuti ei arva ma, et duši all pissimine on maailma kõige loogilisem tegevus, kuid mis seal siis nüüd nii rõvedat on? Minu jaoks on olemas teemad, millest ei räägita. Näiteks ei tuleks ma kunagi selle peale, et kellelegi mingeid peerunalju teha, kuid tulgu see teile šokina, aeg-ajalt minu 35 eluaasta jooksul tuleb ette, et ma puuksutan. Kakal käin ka. Ma ei saa sinna midagi parata - kui ma ikka ühest otsast söön, siis kahjuks/õnneks peab teisest otsast midagi ka välja tulema. 
Need on teemad, mida ma kohvilauas just ei aruta, kuid see ei tähenda, et selliseid teemasid poleks olemas. (Kas pole aga samas veider, et lapse kaka on täiesti tihti täiesti normaalne teema sõbrannadega arutamiseks? Eriti kui tegu on esimese lapsega, kui teadmine, et lapse kaka värvuse ja tema tuju, tervise, jalanumbri vahelisest seosest saaks lausa eraldi teadusharu.)

Kuna ma niikuinii paljude jaoks olen vastuvõetamatult rõve ja ebameeldiv, siis ma julgengi siin teha veel ühe rõveda ja ebameeldiva  sammu edasi ning šokeerin teid sellega kui rõve ma tegelikult olen. Minu jaoks ei ole duši all pissimises midagi hullu ega ebanormaalset. Ma ei taha siin öelda, et igal hommikul kui ma duši all käin, sirtsutan ma dušinurgas ja pesen end pissikollases vees, kuid ette on duši all pissimist tulnud küll. Kui tuleb duši all pissihäda peale, siis pidage mind rõvedaks, aga ma ei viitsi küll, kas a) kannatada või b) end kuivatada, wc-sse minna ja siis tagasi duši alla minna. Peale selle meie majas pestakse dušinurka, nii et ka midagi ebahügieenilist ma selles ei näe. 


Minust läheb see kampaania üldse mööda. Mitmel põhjusel. Esiteks olen ma pissi- ja kakanaljade east välja kasvanud ning selline kampaania ei paku isegi minusugusele sarkasmist läbiimbunud prouale mingit pinget Teiseks, kuna ma niikuinii olen duši all pissinud, siis ei šokeeri see mind ka oma rõvedusega. Kolmandaks on see teema juba "nii eilne päev" - lööge google'i otsingusse sisse sama teema säästmise eesmärgil. Neljandaks ei ela ma Eestis ja kahjuks ei näegi seda kampaaniat  oma silmaga (wait! ma olen ju järgmine nädal Eestis?)
Ma mõtlen hoopis, et need, kes arvavad, et tegu on üleskutsega ühiskondlikes ruumides koos duši all pissima hakata, on võib-olla ise natuke debiilikud? Ahjaa, kõik te, kes te selle kampaania rõvedusest šokis olete ja pole midagi rõvedamat näinud/kuulnud, mul on teile üks sõna. Sünnitus! Kummaline, et midagi, mille tulemus on nii ilus, saab olla nii sõnaseletamatult rõve. 

Vanusest ja välimusest/ About age and looks


Mul on sellised vaimukad sugulased, kes sünnipäevaõnnitlusteks igasugu huvitavaid vanu asju välja kaevavad. Sel aastal nende seas ka kaart, mille ma oma onule 1997.aastal saatsin. Nagu ise näete, siis ma pidasin teda meeeegavanaks, olgu küll naljaga pooleks, kuid ikkagi vanaks. Mu onu sai aastal 1997 33-aastaseks. Saate aru jah? 

Mina sain just 35 ja ei oskaks kuidagi mõelda, et olen vana, ometi pidasin ma 16-aastaselt vanaks 33-aastast. Olgu öeldud, et täna ei tundu mu onu mu jaoks üldse vana, pigem tundub mulle, et me oleme suhteliselt ühevanused. Kuidagi ei tundu vanus üldse mingit rolli mängivat. Mul on sõpru, kes on alla 30 ja sõpru, kes on üle 60. Mulle tundume me kõik ühevanused.
AGA...emme on ikka palju vanem kui mina (mis sellest, et ta on pmst sama vana mu parimate sõbrannadega) ja õde on ikka alles laps (mis sellest, et ta on juba 26), 

Kummaline värk kas pole? 

Teine asi on välimusega. Nägin täna mingis ajakirjas Rootsi kroonprintsess Victoria pilti ja hüüatasin, jessus kui vanaks tema ka on jäänud. Üldse mitte halvustavalt, vaid kuidagi üllatunult, just nagu inimesed ei vananeks ega muutukski. Ma mõnikord vaatan oma vanu pilte ja imestan, et kas see tõesti olen mina. Mitte muidugi niimoodi minestades, et oi appi, mis juhtunud on, aga no ikka on vanus täitsa oma töö teinud.
Nii et pole midagi imestada kui mind keskealiseks nimetatakse aegajalt. Ma ikka kadestan neid inimesi, kes oskavad kogu aeg laitmatult kaunid olla. Nt Janka Polliani, kes on mu lemmik blogija Norras, minust vanem, kuid näeb minust sada korda noorem välja. Ma tahaks ka osata, aga ma ei oska end ei meikida ega endale soenguid teha. Ma vaatan kadedusega kõiki neid blogijaid, kel juuksed on imeilusasse soengusse seatud. Mina ei oska.
Samas muidugi nagu öeldud ei tunne ma end ka vanana. Mõnikord ma jälle vaatan mammilikult riietuvaid omavanuseid naisi ja mõtlen kahe käega peast kinni hoides - why? Ma ei ütle sugugi, et inimesed peaksid ultramoodsalt riides käima, kuid milleks end enneaegselt vanemaks teha. Ma ei saa kahjuks näiteid tuua, sest ei oleks ilus kellegi teise välimuse kallal ilkuda, aga te saate aru, mida ma mõtlen eksju?

Minust endast rääkides, siis mul on tunne, et ma olen alles viimaste aastatega end leidnud, leidnud selle, kes ma olen ja milline on mu (riietumis)stiil. Ma ei tea, kas sel stiil ka mingi nimi on, kuid ma olen avastanud, milles ma end mugavana tunnen. Ja siis ma mõtlen, et vanus ja välimus ehk polegi oluline?  Ka kortsud, tselluliit või "vanainimesepõlved". Ehk ei ole mul ka  õigust öelda midagi kellelgi kohta, kes minu jaoks kannab oma vanuse kohta liiga lühikest seelikut või liiga mammilikku kleiti? Võib-olla üks neist tunneb end noore plika ja teine korraliku koduperenaisena, kes peabki emalikult riietuma? Võib-olla nad tunnevad end nendes rollides mugavalt. Nii nagu mina tunnen end mugavalt hetkel.

Või siis peaaegu mugavalt, sest ma olen ootamatult juurde võtnud ja ma palun südamest jumalat, et ma rase ei oleks. Eile kui mul süda paha oli, käis mul see õudne mõte peast läbi. Mareki lubasin esimesena maha lüüa kui midagi sellist peaks juhtuma. Ja kui juba ebamugavast rääkida, siis kui on midagi, mida ma enda juures ei salli (palju pole puudu, et ma ütleks vihkan), on olematud kulmud. Prrrr!


Pluus ja püksid: Fretex
Saapad: Viljandi second hand pood


For my birhday this year I got an old birthday card I had send to my uncle many years ago. It said something like I feel sorry for you for being so old. He was 33 then. And although with humor, but I honestly thought he´s old. I was 16. 

Couple of days ago I turned 35 and I swear I cannot feel I am old at all. I haven't even thought about the number. And you know what? Today I feel my uncle is not old either, we are almost the same age for me. I have friends under 30 and over 60 - I feel we all are same age. 

With exception that I still think my mom is much older than me (although she is not older than my best friends) and my sister is much younger, just a baby (although she's 26). 

Strange, right? 

And then there's looks. I saw photo of Crown Princess Victoria in a magazine today and  thought gosh, she's looks old. Not in a bad way at all, more like surprised that even princesses get older. When I look at my old photos sometimes I think is it really me on them. I don't faint when I look at myself in the mirror, but I see that years have done their job with my face and body. No wonder, people sometimes say I am middleaged. 
I envy all the bloggers who always look fresh and young, like my favorite in Norway - Janka Polliani. Older than me, but looks thousend times younger. I would like to look like that, but I cannot do my make up and I cannot style my hair, that's why I envy them. My hair is 99,9% of times in a "Little-My-Bun" and that's the style. 
In the other hand I feel that I have just found my style, the clothes I like and feel comfortable in. I am satisfied with the way I look. Well, almost. If I could change something, I would love someone to do my eyebrows. I hate the almost non-existing brows. And the few extra kilos bother me. Not tn the way I feel fat, but I am scared what if I am pregnant. I would kill my husband!

What did I want to say? I think it actually does not matter how old you are or how you look. The most important thing is to feel comfortable. So next time I want to critizise someone for wearing to short skirt or is dressed to "soccer mom", I will try to think twice. Maybe they feel good the way they look? 

Monday, March 14, 2016

Maaemo

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus - nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest. 
See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus. 

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode'ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse. 

Maaemo (LINK) on kolme Michelini tärniga hinnatud restoran, seega ei saanud laitmatu teenindus tulla üllatusena, lisaks toidunaudingule nautisingi ma kõiki neid pisiasju, millest see reis koosnes. Marek on vasakukäeline ja kui esialgu oli ka tema niiske käterätik ja salvrätik paremal pool, siis juba teist või kolmandat eelrooga serveerides asetati asjad vasakule poole. Pisiasi, aga nii meeldejääv. Samamoodi asetati salvrätikud ja niisked käterätikud uuesti kokkuvoldituna oma kohale sel ajal kui külastaja lauast eemal (tualettruumis) viibis. 
Iga roa juurde räägiti, millega tegu on, kust tooraine pärit on ja kuidas seda süüa (jällegi kui juhtusid eemal olema, korrati jutt sulle üle). Selles mõttes pean ma ütlema, et muidugi oli tegu uhke restoraniga, kuid mitte sellisega, kus sa ei julgeks istuda ega astuda ega tea, millist nuga-kahvlit kasutada. Kõik oli uhke, kuid samas nii lihtne ja maalähedane, et esimene kohmetus (tingitud ilmselt sellest, et ma ei suutnud ikka uskuda, et seal lõunatasime) möödus kiiresti. Pooled road tuli süüa üldsegi näppudega. 

Kokku ootas meid ees 20 erinevat rooga - eelroad, kala, liha ja magustoit. Muidugi ei olnud portsjonid suured ja paljud võivad öelda, et see pole toit kui lusikaga on üks kriips taldrikule tõstetud. Kui aga kokku süüa 20 sellist pisikest rooga, siis minu kõht hakkas täis saama enne kui me magustoitudeni olime jõudnud. 
Ja tegelikult ega selle restorani puhul ei saagi rääkida toidust. Vaid toidukunstist. Kõige huvitavam oligi see, et kuigi ma räägin toidukunstist, siis ei olnud seal mingit hookuspookust, vaid lihtsad maitsed, mis omavahel moodustasid kõige suurepärasemaid kooslusi. Ma ei ole mitte kunagi mõistnud norrakate hapukooreputru ehk rømmegrøti, kuid sellisel moel nagu seda siin serveeriti, võiksin ma seda süüa küll. Samamoodi fenalår (suitsutatud lambakints) ei kuulu mu lemmikute hulka, kuid lompe (kartulipannkook) Rørose või ja fenalår rasvaga oli imemaitsev. 
Viimaseks roaks jäid vahvlid pruuni juustuga, mis on ju kõige klassikalisem norra toit, kuid otseloomulikult ei serveeritud seda klassikaliselel moel, vaid väikese "kiiksuga". Kõik kooskõlas Emakese Maaga, mida restorani nimi soome keeles tähendab. 
Ma ei ole toidukriitik, see pärast on mul ääretult raske toite kirjeldada nii, et need ei jääks vaid sõnadeks, vaid annaksid edasi need maitsed ja tunded, mida selles restoranis igat rooga suhu pistes kogeda saab. Seda kogemust kui paned suhu ampsu austrist rannakarbi ja tillikastmes ei anna sõnadega edasi anda. Vähemalt minul jääb sõnadest puudu.  Eelroad olidki ju tegelikult pisikesed ampsud, mille maitset sai kogeda vaid hetkeks, kuid maitse oli veel koduteelgi huultel ja kogemus ajusoppi talletatud. 

Külastuse juurde kuulub ka köögikülastus (LINK), et näha kus toit valmib ja kes millegi eest vastutab. Olgugi, et köögis pidi olema metsik tempo, et kõik toimiks sünkroonis, tundus kõik nii rahulik, nii zen. Kokad suutsid teha nalja ja olid nii ääretult meeldivad. Üks meeldivamaid osasid restoranikülastusest on see, kuidas nad ka söögisaalis käivad rääkimas, mida nad järgmiseks teevad, mis ees ootab (LINK), kuidas midagi valmistatakse (LINK)
Selline koostöö ja sünkroonis toimetamine oli mu jaoks müstika, pearoad asetati lauale täpselt üheaegselt, nõud kadusid laualt täpselt sel hetkel kui olime söömisega lõpetanud, iga väiksemgi kübe eemaldati laudlinalt enne kui me jõudsime märgatagi, et midagi lauale pudenenud oli. Kõike seda saatis meeldiv huumor. 

Ma ei saa öelda, et kui Oslos olete, siis minge kindlasti sinna restorani sööma, sest esiteks nagu öeldud ei ole see niisama, et astun sisse kuna tahan, kuid peamine põhjus  sellise neljatunnise ehmatav hind. Ma ei taha kuidagi kõlada üleolevalt, kuid olles nüüd seda restorani külastanud, siis ma saan väga hästi aru, kust menüü hind tuleb ning ütlen, et see on väärt seda. 
Ma ei tea, kas mul kunagi veel tekib võimalus seda restorani külastada, kuid seda enam on see kogemus eriline ja unustamatu. Kui me saaksime sinna iga nädal/kuu sisse sadada, siis kaoks see maagia ju ära. Ja ei oska ma sõnadesse panna KUI tänulik ma selle harukordse võimaluse eest olen. 

Pikemalt menüüst ja veinidest (nii hästi kui ma oskan) kirjutan ma Estonian with a backpack blogisse üsna pea.