Blogi - relv, lasteaed, hobi või mis?

Ma ei lugenud eelmisel nädalal kuigi palju blogisid, kuidagi ei olnud aega ja ei olnud nagu soonel ka, ühel hetkel torkas mulle ühe blogi Facebooki lehel silma mingi jube kaklus.  Lõpuks sain ma siis ka teada, millest jutt käis. 

Üks blogija oli avaldanud kahe teise blogija vahelise vestluse ja sai alguse üks paras lumepalli veeremine erinevatel teemadel: 

1) kuidas keegi võtab endale õiguse blogi kui ähvardust kasutada ("kui sa teed nii, siis ma kirjutan sinust")

2) kuidas keegi võttis endale õiguse teiste privaatvestluse avaldada ("mis see sinu asi on, mida inimesed omavahel kirjutavad")

3) kuidas blogijad endale tasuta asju nuruvad (miks see üldse antud kontekstis üles tõusis, jäi mulle arusaamatuks)

4) kuidas blogijad on võltsid ja madala haridus/haritustasemega (antud teemapüstitus, ikka kahe esimese teemapüstituse raames - miks - on meelelahutusena üleval Perekoolis, jah, tunnistan, käisin vabatahtlikult ise lugemas. Vist uudishimust. Sest teada on kui mõni draama üleval on, siis jõuab see ka perekooli. Ma ei eksinud.)

5) täiesti arusaamatu teema mingist batuudikeskusesse tehtud kõnest vms (ei jaksanud aru saada)

Kogu see virrvarr pani mind mõtlema.

Mis see blogimine siis on? Miks see on nii popp? Kas tõesti on kõigil nii palju öelda ja nii paljudele meeldib kirjutada või on seal taga ikka natuke soov saada feimi ja sulli? Mariann, anna mulle andeks, aga ma arvan, et (halbade) blogide hüppeline kasv on sinu süü:) Paljud tahavad sinu moodi olla ja loodavad nii saada kuulsaks ja saada tasuta asju, teenida raha. Iseenesest, why not, eksju? Kriitikameelt* pole aga paljudele antud ja nii tekib iga päev sisutühje blogisid. Või punnitatult kirjutatud blogisid lilledest ja liblikatest.** Anna mulle andeks, armas tüdruk, kes sa blogipostituste reklaamimise grupis, küsisid, millest kirjutada (nagu paljud teised on küsinud), et ma su siin näiteks toon, aga mul tekib üha enam küsimus. Kelle ja mille jaoks me blogime? Kas selleks, et olla kellegi moodi, teha midagi, mis on popp? Et saada asju? Ma ei suuda mõista, kuidas tekib blogijal küsimus, millest kirjutada?
Kui kirjutamine on hobi, siis mõtete puudust ei tohiks tulla ja kui korraks tekib tunne, et pole millestki kirjutada, siis tehaksegi paus, et mõtteid koguda. Ei ole olemas eduvalemit, et kirjutan neil teemadel ja olen popp valmis. Mallukas sai tuntuks, et sai lapse ja kirjutas lapseootusest teistsuguse raamatu - ei saa ju mõelda, et sama valem toimiks nüüdsest ka kõigil teistel. Hakkame kõik raamatuid kirjutama ja saame lapsi!
Mina ütlen, et blogi saab popiks vaid kahel juhul 1) oled õigel ajal õiges kohas või 2) oled paganama andekas kirjutaja (kirjuta siis kas investeerimisest või mähkmetest).

Klikid ja reklaamid ja kadedus ja konkurents käib nagu ma aru olen saanud blogimise juurde. Ma tunnen end küll paremini kui blogi on päevas külastanud 4000 inimest kui 800 inimest ja neil 800 külastaja päevadel olen mõelnud, mida teha, et lugejaid rohkem oleks. Algul sai blogima hakatud endale, aga olgem ausad, natuke on ikka kogu selles tegevuses ka edevust ja võistlusmomenti. Ah, blogijad,on ju nii?
Tasuta asjadega on minu arvates nii ja naa. Ma ei saa öelda, et ma poleks ühelegi firmale kirjutanud, et äkki hakkaks koostööd tegema, vbla nad ka itsitasid mu kirja lugedes ja kirjutasid Perekoolis, et vaata debiilikut, arvas ka, et on jube äge ja popp. Ma ei tea, mida nad mõtlesid, igatahes need, kellele ma ise olen kirjutanud, on mu puu taha saatnud. Ei ole piisavalt kõlapinda ja ma aktsepteerin nende vastust - kui ikka ühel päeval loeb blogi 800 korda keegi, vbla on see mu vanaema, kes 800 korda klikkinud on, ma ei tea, siis polegi kõlapinda. Rohkem ma ise kellelegi kirjutada pole viitsinud, pole mõtet.
Kui teised viitsivad, siis jumala eest, aga no ma ei kujuta küll ette, et ükski täie mõistusega inimene kirjutaks, et õu kui sa mulle seda või teist välja ei tee ja ei maksa, siis ma kirjutan sinust halvasti. Kammoon! Sellised "väljapressimised" oleks juba ammu avalikuks tulnud. Kui juba suvaline netivestlus välja tuleb, siis keegi kusagil firmas ikka tunneb kedagi ja oleks selle avalikuks teinud. Pigem on selliste kommentaaride taga küll kadedus, aga miks talle saadeti uued kingad/autod/juuksetangid/küünekäärid/patsikummid ja mulle mitte.

(Skandaalsemad) blogijad avaldavad oma arvamust igal teemal, mõnikord mõtlemata ja vales kohas. Mina kaasa arvatud. Me kirume, sajatame, kritiseerime, meid loetakse ja meil (mõnel rohkem mõnel vähem) on võim. Blogimine võib olla võimas relv. Relv milleks? Kui midagi ei meeldi, kirjutan blogis, kui keegi ei meeldi, kirutan blogis, kui keegi teeb liiga, kirjutan blogis. Ma ütlen käsi südamel, et pole kunagi fakte moonutanud, küll aga kirjutan ma ALATI oma mätta otsast. 99,9% tõenäosusega teevad sama ka teised. Ja tegelikult kui nüüd aus olla, siis blogimine ei erine suures osas kuidagi Perekooli foorumist. Ka seal avaldavad inimesed oma arvamust, lihtsalt julgemalt ja anonüümsemalt kui blogides.
Minu blogi lugejad on aru saanud, et mul on kana kitkuda oma õemehega, ma olen mõelnud, kas kirjutada omapoolne versioon loost või mitte. See on kole ja ebameeldiv lugu, mille pärast on juba liiga palju pisaraid valatud, liiga palju pooli valitud, liiga palju on segadust ja paksu verd. Ma riskiksin seda kirjutades mitme asjaga. Ja kas ma olen valmis kriitikaks, mis antud teema minu suunal kaasa tooks? On ilmselge, et selliste teemade puhul jagunevad inimesed kahte - need, kes mõistaksid mind, ja need, kes mõistaksid teist poolt. Aga kas ka kõik teavad lugu nii nagu mina tean, see on see, mis mul sees kripeldab? Või on faktid moondunud?
Ühesõnaga tahan ma öelda, et kui ma selle loo avaldaks, muudan ma ühelt poolt oma blogi relvaks ("sa ei meeldi mulle, ma kirjutan sinust").  Teisalt ongi ju mu blogi enda väljaelamise koht ja minu "psühhiaater" nagu ma teda hellitavalt kutsun.  Aga kas see oleks täiskasvanulik või oleks tegu lasteaia-mängudega? Nii nagu hetkel kuumas blogidraamas - "aga ma kuulsin, et ta ütles, et ta oli kuulnud, et keegi oli näinud ja mina arvan..." Blogimisega on selline naljakas värk, et kunagi ei tea, mis suuna teema võtab ja kui kaugele asi läheb.

Perekooli jõuavad nad otsapidi niikuinii. ***

Ma tahtsin (ise ka ei usu, et seda ütlen, aga pigem positiivselt)  veel pikemalt anonüümsetest kägudest ka rääkida, kuid romaanimõõtu postitus, mille mõte juba segaseks hakkab minema, oleks tark siin lõpetada. Küsimusega, kas blogimine on ikka vaid hobi nagu me kõik püüame näidata, või püüd teisi mõjutada? Mõjutama meile saatma asju, meist paremini mõtlema.? Olete tähele pannud, et peaaegu igas blogis on ära mainitud statistika ja rasvaselt välja toodud "kontakt/koostöö"? Aga milleks need on? Vastust teame me blogijatena kõik.

*Suur on tõenäosus, et ka mul pole paljude arvates kriitikameelt, kuid ma armastan kirjutada. Hästi või halvasti, aga ma tunnen end hästi kui saan kirjutada.
** Olles ise dramamama, meeldivad mulle pigem särtsuga blogid, kuid jumala eest, et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei pea silmas poppe roosasid blogisid - ma mõistan väga, miks neil on oma kindel ja lojaalne lugejaskond olemas. Ma panen siia patta, kasvõi näiteks Aili (SÜÕ) blogi, kes mu maitse jaoks (sry!) on ehk natuke igav, kuid samas inspireeriv/motiveeriv. Ma mõistan, miks ta popp on.
Punnitatud on mu jaoks sellised...ahh...ma ei oskagi selgitada, aga näiteid ei taha ka tuua, ausalt.
*** Ja tunnistame ausalt, et need blogijad, kellega ju mingit skandaali ei kaasne kogu aeg või kes ise tüli ei kaku, nendest seal ju ei kirjutata. Või kui kirjutatakse, siis positiivselt. Nii et pole see Perekool midagi hullem ussipesa kui me ise kokku.