Eilne ja tänane on mul olnud tusatuju päevad. Tegelikult terve see nädal on olnud kuidagi negatiivne. Nii tööalaselt kui eraelus. Vanaisa haigus, väga hea sõbra haigus - sõna "vähk" tekitab minus hirmu, ma hakkan mõtlema mõtteid, mida ma ei taha mõelda. Mulle tuleb meelde jutt mõttejõust ja siis ma tuletan endale meelde, et ei tohi negatiivselt mõelda, kuid avastan end hirmuga jälle kõige kurvemaid lõppe mõtlemas. Lisaks üks tüli, kus mulle öeldud sõnad nii haiget tegid. Jällegi hakkasin ma mõtlema. Mõtlema, et kas äkki ma siis olengi kohutav inimeseloom, kes kellegagi läbi ei saa? Aga miks mul on siis palju sõpru? Edasi mõtlesin ma nende kommentaaride peale, mis siin eelmiste teemade kohta on tulnud. Mõtlesin, kas ma olengi laisk ja lohe? Kasutan inimesi ära? Olen "ärahellitatud tattnina"? Mu pea on mõtetest paks olnud. Ma ei oska seisukohta võtta.
Ma loen hetkel Erlend Loe "Naiv.Super'it"
Seal saab peategelane kerge närvivapustuse, talle tundub, et "midagi pole enam õige, ei klapi kokku". Mul on hetkel sama tunne. Lihtne elu on täis keerulisi asju. Nii et midagi ei klapi enam kokku. Ka närvivapustuse äärel?
Praegu pidi olema uus trend - igal hetkel olla õnnelik ja eluga rahul (http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/vaata-ennast-isegi-siis-kui-sa-masenduses-oled/)
Mina ei oska ja ei tahagi vist. Mina tahan täna (ära) kassida.
PS: mul on nii hea meel, et mu sõbrad meil just praegu külas olid. Õigemat hetke ei oleks vist saanud validagi. Ja Ida on nagu ümbervahetatud olnud. Nii heas tujus 87% ajast. Ptüi, ptüi, ptüi.
No comments:
Post a Comment