Öised mõtted

Mul ei tulnud õhtul und. Leidsin Fabulast ühe lapsepõlve lemmikraamatu ja hakkasin lugema. Eduard Bornhöhe "Tasuja. Villu võitlused." Veider lemmik lapsepõlvest eks? Tegelikult olid lapsepõlves vist kõik raamatud mu lemmikraamatud. Bullerby lastest Tasujani. Ma ei hakka raamatu kokkuvõtet kirjutama, sest noh olgem ausad, iga koolis käinud inimene teab,  millest see räägib. Kui keegi ei tea, siis Jüriöö ülestõusust, pärisorjusest 13.sajandil, sõprusest, reetmisest, armastusest, "klassivahest". Tegelikult üks hirmus raamat, aga samas huvitavalt kirjutatud "lasteraamat" Eesti ajaloost. 

Ma käisin vist neljandas klassis kui me perega kuuks ajaks onu Oskarile Rootsi külla läksime (miks nii pikaks ajaks üldse?) ja kogu aeg ei olnud mul seal midagi teha. Nii avastasin ma elutoast ühe raamaturiiuli eestikeelsete raamatutega. Selle sama ja "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" - mõlemad said läbi loetud ja tollest ajast on need kuidagi mulle hinge jäänud. Ma mäletan, kuidas ma lootsin, et sepp Villu pääseb vangist ja leiab õnne koos Maiga, ma lootsin, et Emmi jookseb Jaanuse käte vahele, Priidu jääb ellu (Priidu lugu - ema reetsis sakslastele vandenõulaste plaani, et lunida välja lubadus, et poeg ellu jääb olla ka kroonikate järgi päriselt juhtunud) ja ülestõus saab õnneliku lõpu. Nagu me ajaloost teame õnnelikku lõppu sellele loole ei tulnud. 

Ma lugesin seda raamatut, vahepeal mõtlesin muid mõtteid, lootes, et uni peale tuleb, kuid seda ei juhtunud. Nii lappasid mu mõtted sajas erinevas suunas. Sepp Villu ja Jüriööülestõusust inimsmuugeldamiseni ja kasutute faktideni. Nii nagu Erlend Loe, tean ka mina palju kasutuid fakte ("ühel või teisel põhjusel kahtlustan ma, et tean liiga palju asjadest, millest on idiootlik palju teada"). Näiteks tean ma une pealt mingite ajaloosündmuste aastaid. Muuhulgas ka Jüriööülestõus. Ma tean, et Charles Chaplin võitis oma teisikukonkursil kord 3.koha. Ma tean, et keelega ei ole võimalik puudutada oma küünarnukki. (Tunnista üles, et sa proovisid seda nüüd järele?) 70kilone inimene kaalub Kuu peal ca 12kg. 

Järgmisel hetkel mõtlesin ma nende "sponsorettide" peale ja jõudsin järeldusele, et see on ikka üks kole elu. Ma olen mõningaid profiile vaadates õhanud kadedusest, et tahaks ka nii elada, samas ei tea me kunagi, mis piltide taga tegelikult peidus on. Sama on blogidega. Keegi ei tea, kui palju on blogides tegelikult tegelikkust ja kui palju retušeerimist. Mingil määral nagu paralleelmaailm.

Madelein McCann käis mu mõtetest läbi. See teema jäi mulle (vist) Britti blogist silma ja ma mõtlesin, kui haiges maailmas me elame, kus tegelikult nii palju õõvastavaid asju juhtub. Elu on habras. Keegi kommenteeris siin hiljuti, et oluline on hinnata ja nautida hetke. Ma olen nõus, kuid see on oskus, mida meil paljudel tegelikult ei ole. Me võrdleme ja anname hinnanguid, kahetseme ja loodame, ootame midagi muud. Mida, seda me isegi ei tea. Küll valget laeva, küll päiksepaistet. Hetk läheb mööda ja me ei märka seda. 

Mu mõtted elasid eile õhtul oma elu. Neil oleks mu peas nagu pidu olnud, kus ma paratamatult osalesin. Ma püüdsin neid välja lülitada, magama ajada, kuid mõtted said sellest vaid hoogu juurde. Kell üks lõpetasin ma raamatu lugemise. Totakas vanatüdruk Mai sõitis Villu surnukehaga kodu poole. Ma jäin lõpuks magama. 

Ohakalind ja emotsioonid

Uhhh, ma sain nüüd "Ohakalinnu" läbi loetud ja mu sees on nii palju erinevaid emotsioone, et tahaks need kõik kohe kirja panna. Lugemise väljakutses pidime me seda raamatut koos analüüsima alles juunis ja ma ei taha kellegi lugemisrõõmu ära rikkuda, nii et suurt siiski esialgu kirja ei pane, aga natuke ikka. Ei saa teisiti.
See romaan kõnetas mind ja pani mind mõtlema. Võib-olla kui ma oleks seda mõnel teisel ajahetkel lugenud, mõtleks ma ehk teisiti. Üks osa minust ütleb, et see oli väga raske raamat lugeda (palju sõnu, tihe tekst, kokku vist 900 lk lausa, mina lugesin raamatut päädis) ja esimesed mitusada lehekülge ei saanud ma täpselt aru, miks seda nii väga kiidetakse ning ma ei suutnud leida põhjust, miks ma peaksin tahtma seda veel lugeda, teine osa minust aga sattus raamatu lummusesse ja oli vaimustuses, lugedes seda igal võimalikul hetkel (äpis lugemise üks suuri plusse!). Põhjus ilmselt selles, et kõik, mis pekki minna sai, läks selles raamatus pekki. Ma lugesin ja mõtlesin koguaeg, mis järgmiseks, ma tahtsin teada saada, kuidas see lugu ometi lõppeb, mis saab "Ohakalinnust", kes on "Ohakalind", mida sümboliseerib. Mitmeid kordi vihastasin ma tegelaste peale ja elasin kaasa "palun ära tee nii!", "palun ära mine" ning vihastasin uuesti kui nad minu soovitustest hoolimata ikka midagi sellist tegid, mis heaga ei lõppenud. Mu emotsioonid käisid raamatut lugedes üles-alla. On see hea raamat? Halb raamat? Tüütu? Miks nii palju sõnu ja kirjeldusi? Kuhu need viivad? Mida nendega öelda tahetakse? Miks kõik pekki läheb? Kas kunagi hakkab ka ülesmäge minema?

Mul on siin sõbranna, kes on mulle paljus toeks. "Nüüd on küll kõik, mis pekki saab minna, pekki läinud, edasi saab vaid ülespoole!" hüüatasin ma talle üks päev kui teda nägin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Nii nagu ma sulle räägin, et pole olemas karmat, pole ka olemas sellist seaduspärasust, alati saab hullemaks minna ja jäädagi hulluks, mitte mingi seaduspärasus ei ütle, et nüüd peab hakkama paremini minema."
Temal endal avastati hiljuti kolmas (!!!) kord vähk. Ma mõistan tema suhtumist, kuid jäin veendumusele, et rohkem enam küll midagi juhtuda ei saa. Minu elus. Raamatus ei olnud ma nii kindel. Muidugi ma eksisin.  Oma elus. Nüüd ma istungi Norras, olen hajevil ja mõtlen, mida teha. Mulle ei meeldi need mõtted, millega ma mängin ja end harjutan. Igaks juhuks. Näiteks sain ma eile teada, et vanaema peika (nagu me teda naljaga pooleks kutsume, sest tegelikult on ta olnud terve elu meile isa ja vanaisa eest) on kriitilises (aga stabiilses?) seisus haiglas. Vanaema on ka haige. Üks osa minust tahaks kõigele siin käega lüüa ja Eesti minna, aga mida see aitab ütleb kaine osa minust. Keda see aitab? Samas tuleb mulle kogu aeg meelde viimane kõne tädile, mida ma ei jõudnudki teha...

Võideldes siin ka oma depressiooni ja muredega mõistan ma väga hästi, miks "Ohakalinnu" viimastelt lehekülgedelt just see lõik mind kummitama jäi:*

"Ja üha enam leian ma end keskendumas trotsile, mis ei lase tal alla anda. Sest ma ei hooli sellest, mida teised ütlevad või kui võidukalt nad seda teevad: mitte keegi ei suuda mind iialgi uskuma panna, et elu on mingi äge rahuldust pakkuv nauding. Sest tõde on hoopis see, et elu on üks katastroof. Eksisteerimise elementaarne alus – mille järgi meil tuleb ringi liikuda ja enestele süüa otsida ja sõpru leida ja mida kõike veel – on katastroof. Unustage ära see naeruväärne “Meie linnakese” jama, millest kõik jahvatavad: ime, mis peitub äsja sündinud beebis, rõõm, mida valmistab üks­ainus lihtne õieke, Elu Sa Oled Liiga Suurepärane, Et Sind Hoomata jne. Minu jaoks – ja ma kavatsen kuulutada seda kangekaelselt kuni surmani välja, kuni ma kukun maha, näoli oma tänamatu nihilistliku lõusta peale, ja olen liiga nõrk, et seda öelda: parem on üldse mitte sündida, kui sündida sellesse reoveetiiki. Äravooluava täis haiglavoodeid, kirste ja murtud südameid. Pole pääsemist, pole õigust edasikaebamisele, pole võimalust “vigade parandusele”, kui kasutada üht Xandra lemmikväljendit, ei mingit edasiminekut peale vananemise ja kaotuse, ei muud pääseteed kui surm. [“Kaebuste büroo!” mäletan ma Borissi lapsena ühel pärastlõunal nurisemas, kui me olime tema juures ja arutasime oma emasid puudutavat ähmaselt metafüüsilist küsimust: miks pidid nemad – inglid, jumalannad – surema? sellal kui meie jubedad isad olid täis elujõus ja napsitasid ja lamasklesid ja vusserdasid edasi ja kakerdasid jätkuvalt ringi ning laastasid kõike oma teel, tehes seda pealtnäha väsimatu tervise juures? “Nad võtsid valed inimesed! Tehtud on viga! Kõik on ebaõiglane! Kellele me selles sitases urkas peaksime kaebuse esitama? Kes siin vastutab?”]

Ning võib-olla on naeruväärne seda mõtet edasi arendada, kuigi vahet ei ole, sest keegi ei näe seda niikuinii kunagi, aga kas on üldse mõtet teada, et lõpp on halb meie kõigi jaoks, isegi kõige õnnelikumate jaoks meie seas, ja et lõpuks kaotame niikuinii kõik selle, mis meile oluline on – ja teada samuti, kõigest hoolimata, et kuigi kaardid on ebaõiglaselt jagatud, on võimalik mängida seda mängu siiski teatud rõõmuga? Sellele mingigi mõtte andmine näib uskumatult kummastav. Võib-olla näen ma mustrit ainult sellepärast, et olen piisavalt kaua vahtinud. Aga samas jälle, kui parafraseerida Borissi, võib-olla näen ma mustrit sellepärast, et see on olemas."

(Donna Tartt "Ohakalind")

*Kuigi "Ohakalindu" võiks pidada üsna süngeks raamatuks, nagu ka see lõik vihjab, siis tegelikult ei mõjunud see süngena.  Ma ei ole kunsti valdkonnas mingi asjatundja, kuid maali kirjeldust ja vana mööbli restaureerimisest lugedes tõstis endine kunstiajalooõpilane (jumal, see kõlab sama lamedalt nagu Sisemine Jumalanna) minus huvitunult pead ning neid osasid raamatust neelasin ma hoopis teise pilguga. ja kui juba lamedate väljendite kasutamiseks läks, siis ma ütlen lühidalt, et teos on mitmekihiline. Juunis juba pikemalt. Endal ka huvitav, mida ma raamatust siis arvan, kui esimesed emotsioonid on meelest läinud. 

Kurru nurru vurrud

 

Kui mind piinas Heily "varjundite raamatutega", siis Idal läks sada tuhat korda paremini. Nimelt tõi Heily talle kaasa kaks uut vahvat raamatut. Ühe neist - Epp Petrone "Kurru Nurru vurrud" on ta jõudnud kolm korda läbi vaadata - "oi, kiisu", "kiisu männib", "oi, kass!", "oi, ilušš!" igal lehel hüüdes. Epp Petroneni jõudes hüüatas ta "Emme!" . Mul on nii hea meel, et vähemalt mu laps näeb mind ikka kõige ilusamana. Alles hiljuti oli telekas mingi kinnisvarasaade, kus maakler oli megasuperhot noor pikk ja peenike naine  ning Ida hüüatas ka siis "emme!".

Aga siis raamatu juurde tagasi. 

Mina olen raamatu läbi lugenud ja püüan nüüd Idale seda lugeda nii nagu on korrektne - lehekülg või peatükk üks teise järel, Ida muidugi tahab kümme lehte korraga keerata ja ütleb siis lihtsalt "kõik" ning paneb raamatu ära. Siis me alustame jälle uuesti, kuid teda kipuvad esialgu pildid rohkem paeluma kui lugu. Võib-olla on asi minu hääles? 

"Kurru nurru vurrud"on üks selline raamat, mis peaks olema iga väikese lapse ja koduloomadega perekonna kohustuslike raamatute nimekirjas. See on järg Epp Petrone lasteraamatutele ja uue raamatu peategelane on perre võetud triibuline kass. Kiisu on veetnud mitu aastat loomade varjupaigas ja nüüd algab tema uus elu. Ta teeb tutvust naabrikassi ja peeglikassiga, eksib ära, teeb pahandust, osaleb laste mängudes ja katsetes. 

Hästi südamlikult ja laste keeles õpetab see lastele, kuidas kassidega käituda tuleb. Et neid ei tohi väntsutada, kõhu alt tõstes sülle tirida ja miks ei tohi kohe kindlasti mitte lõigata kassi vurre. Selliseid õpetlikke ja armsaid lasteraamatuid ei ole kunagi liiga palju. 

Ja vähe sellest, et lugu on armas, siis ma tahaks eraldi veel välja tuua Piia Maiste illustratsioonid. Need panevad kohe raamatu elama. 

VÄGA VÄGA VÄGA soovitan kõigile!

531 lehekülge puhast piina

Ma arvasin, et ma ei saa seda raamatut kunagi läbi, kuid nüüd, 531 lehekülge puhast piina hiljem, on see raamat lõpuks läbi. Jah, ma räägin oma "lemmikraamatu" teisest osast - "Viiskümmend tumedamat varjundit" (Heily, see on eranditult parim karistus, mis mulle kunagi osaks on saanud, ma olen edaspidi nõus kasvõi nädalas korra käsitsi kirjutama, aga palun mitte rohkem varjundeid).  Ma ei usu, et ma liialdan, kui ma ütlen, et see on halvim raamat, mida ma oma elus lugenud olen. Uskuge mind, mul oli kiusatus see pooleli jätta ja valetada, et lugesin läbi, kuid see ei tundunud aus. Nii ma end siis piinasingi.

Ei, ma ei ütle, et see on halb selle pärast, et nii olla vist popp öelda, ma ütlen seda käsi südamel.* Juba esimese osaga oli mul oma kana kitkuda. Kui ma oskaks sama hästi kirjutada, siis ma oleks sellest kirjutanud samasuguse arvustuse nagu SEE SIIN. Ainsa erinevusega, et pean ausalt tunnistama, et mingile osale (ma ei tea, kas alateadvusele või sisemisele jumalannale) natuke meeldis ka. Selles mõttes, et oli teistsugune, natuke erutav ja eks ma tahtsin teada saada, millega siis lugu lõppeb. Selline halvasti kirjutatud (ja ma ei aja seda kuidagi eestikeelse tõlke kaela) "koduperenaiste porno".
Teise osaga alustades olin ma ette valmistunud,et see pole minu teetassike ja suure tõenäosusega pean ma seda halvaks. Ma eksisin. See oli veel palju halvem.

Lugu ma ümber jutustama ei hakka, aga mul on tunne, et sõnad "urisema" ja "nurruma" on minu jaoks nüüd igavesti rikutud. Neli peategelast (Ana, Christian, Alateadvus ja Sisemine jumalanna) suutsid seksides, vabandust,  kiiksuga k****des ikka, nii palju nurruda ja uriseda, et ma enam ei suutnud neid sõnu lugeda. Ja uskuge mind, nad seksisid igal kolmandal lehel, sest Härra Viiskümmend, oli nii kuum, teisiti kohe ei saanud. Mu meelest on veider kui palju halbu seksistseene ühte raamatusse mahub. Ma saan aru, et selle eesmärk on lugejat erutada, kuid minu jaoks oli erutusest asi kaugel, raamatu viimastel lehekülgedel kui Ana nurrudes anaalsüütuse kaotab ja Christian urisedes "sisse rammib" või mida iganes ta tegi, ning kõik neli peategelaset on ekstaasis, võitlesin mina okserefleksiga. Ma ei tee nalja. Ja ma ei ole mingi vuih-kui-rõve-tüüpi inimene muidu. Kusjuures mind ehk häiriski kõige rohkem  see, et tegevused kordusid. Oleks piisanud 200 leheküljest ja võibolla siis poleks raamat nii tüütu tundunud (meespeategelase hull ekspruut tõi korraks põnevust, aga kadus sama kiirelt kui ta oli raamatusse sisse toodud. Traagiliste seksistseenide asemel oleks võinud seda liini rohkm sisse tuua).

Sellest, et tegelaskujud mind hulluks ajasid - mees kontrollifriik ja naine ebakindel ullike - ei viitsi ma ausalt kirjutadagi. Ma tean, et paljud on öelnud, et raamatul on palju sügavam sisu porno all peidus, mina ütlen, et sellel raamatul EI OLE mingit sügavat sisu. Nii nagu Toidutegu blogis kirjas, see on lihtsalt halvasti kirjutatud koolikirjand (ainult, et koolis oleks sellise kirjandi kirjutaja psühholoogi juurde saadetud kiiremas korras). Ma ei ole oma elus ühtegi pornofilmi vaadanud, küll aga erootilisi filme, kus puudub igasugune sisu. Teate küll, koduperenaine on kodus, kuum postiljon tuleb kirja tooma, naisel on kodus seljas latekspesu ja stilettod, kuum postiljon ei saa naiselt silmi ja nii edasi. See raamat on samasugune. Seksistseenide vahele on lihtsalt püütud mingi lugu kirjutada, sest noh 531 lk ei saa ju inimesed vaid seksida. Jälle tekib mul küsimus - MIKS kuradi pärast see raamat nii paks peab olema? Ja kui frigiidne peab see koduperenaine olema, kelle jaoks igal kolmandal lehel on vaja  ühel või teisel moel meespeategelase peenisest rääkida?

Kuni umbes 276 leheküljeni lugesin ma raamatut kerge muigega. Metsik armumine ja igatsemine ning see debiilne totaalselt sisutute meilide vahetus oli tüütu, kuid ma sain hakkama. Kui siis aga ühel hetkel "sisemine jumalanna roos hambus tangot hakkas tantsima" ja loomulikult nurrus/ohkis, tundsin ma, et piir on ületatud. Ma tahtsin raamatut käest visata. Sellest edasi oli raamatu lugemine puhas piin.**

Plussiks raamatu lugemisel vaid see, et saan selle ära märkida lugemise väljakutse 25 punkti all. Kingiks saadud raamat.

Moodsa aja piinamisvahend

*Ja ma ei taha kuidagi pidada selle raamatu lugejaid labasteks või madalateks. Nagu ka Lugemise väljakutse grupis sai arutatud, siis ma mõistan, et see võib olla lihtne meelelahutus vahelduseks "diipidele" raamatutele (ps: ma loen hetkel "Ohakalindu" - ma olen alles poole peal, kuid ei saa seda enam käest, SEE on hästi kirjutatud raamat. Jube irriteeriv ja vihaleajav, vähemalt see osa, mida ma hetkel loen, aga VÄGA HÄSTI kirjutatud) ega taha kedagi solvata, kuid ma ei saa midagi parata, et ma kohe tunnen tungi seda raamatut naeruvääristada. Vabandust!

** Näete, ma siiski tegin raamatule liiga. Ütlesin, et oli 531 puhast piina, tegelikult kõigest 255 lk.

Sõltuvus

Mäletate ma tutvustasin teile mõnda aega tagasi Fabula raamatuäppi (SIIN). Ma ei olnud kunagi varem e-raamatuid lugenud, sest see tundus kuidagi nii vale, aga tegin esimese raamatuga proovi ja täna ütlen teile käsi südamel, et olen sellest äppist täiesti sõltuvuses. 

Kuna ma võtan osa ka Lugemise väljakutsest, kus on vaja lugeda korralik ports raamatuid, olen ma olnud vägagi õnnelik, et nii mõnigi raamat saab läbi loetud nii, et ei pea "telliskivi" käekotis kandma. Hetkel loen ma Donna Tartti "Ohakalindu" (ma ei ole veel veeranditki läbi lugenud, aga see on väga kaasahaarav, ma kogu aeg mõtlen, et mis edasi saab). "Ohakalind" on aga korralik "telliskivi" - oli seal 600 või 800 lk ja mõelda vaid kui peaks seda kogu aeg kotis kaasas kandma. No vot, sellepärast on Fabula äpp jube praktiline.

Ma saan peatüki või paar läbi lugeda bussi oodates, rongis kasvõi ühe peatusevahe sõites, sest olgem ausad, kõik need sellised ootamise hetked oleks mul telefon niikuinii näpus. Aga nüüd selle asemel, et Facebookis üles alla scrollida või kellegagi mõttetult chattida, loen ma raamatut. Muidugi on iPadist kordi mugavam lugeda, kuid seda ei viitsi ma kogu aeg kotist välja võtta. Telefon on mul aga kogu aeg taskus.  E-raamatud on ikka üks paganama äge leiutus. Rongisõidud Oslosse ja Stockholmi on Fabula seltsis väga kiiresti läinud. Kui ma ei eksi, siis ma nägin, et ka Stigi "Minu Kennedy" oli neil valikusse tulnud. Minge uudistage natuke, hetkel saate seda teha tasuta kui aktiveerite koodi "PAABEL" (vt siit lähemalt)

Sandra M, Berit, Mariann, Kristiina ja Anete J, kes te "pidupäeva giveawayst" osa võtsite, saatke mulle Diip kunstiinimene Facebooki lehe sõnumitesse oma meiliaadress, saadame teile meilile lugemisõiguseks koodi.

PS: Seda postitust ei ole mult keegi tellinud ja keegi ei ole mulle selle eest maksnud. 

Naiv. Super.

Minu esimene Erlend Loe raamat oli "L" - selle kinkis mulle mu vahetusperekonna "õde", sest ta oli kindel, et see on TÄPSELT minu maitse. Ta ei eksinud. Järgmiseks kingiti mulle "Naiv.Super" ja "Tatt av kvinnen". Ka need Erlend Loe raamatud kuuluvad mu lemmikute hulka. Erlend Loe minu lemmikkirjanike hulka. 

Selles mõttes ei ole ma eriti originaalne, sest Erlend Loe on Norra üks populaarsemaid kirjanikke, väga paljude lemmikkirjanik ja minusuguseid fänne on tal alates 1996.aastast olnud jalaga segada. Ma jäin praegu  mõtlema, et miks läbimurre kirjanikuna tuli teise raamatuga, miks "Naiv.Super" oli parem kui "Tatt av kvinnen" (ma ei tea, kas see on eesti keelde tõlgitud, kuid ma sattusin kunagi kogemata nägema ETVs selle põhjal tehtud filmi. Mis selle nimi eesti keeles oli, ma siiski ei tea,. Naisest võetud?)?  Mulle meeldib vist isegi esimene rohkem.

Nojah. Igatahes. "Naiv.Super" siis. Lugemise väljakutse 24. punkt on lemmikraamat. See on ilmselt selle väljakutse kõige keerulisem punkt, sest mul on neid raamatuid päris palju, mida ma ikka uuesti ja uuesti kätte haaran. Kui ma seal raamaturiiuli ees seisin, siis jäin ma lõpuks kahe raamatu vahele. Erle Stanley Gardneri "Kaks juhtumit" (tühja plekkpurgi juhtum ja ohtliku mänguasja juhtum) ja "Naiv.Superi" vahele valima. Pean tunnistama, et tegelikult tegin ma vist sohki, sest juhtumite-raamatut olen ma rohkem lugenud, samas "Naiv.Super" tundus õigem.

Olen ka siin ebaoriginaalne ja ütlen, et on hea raamat. Nii nagu on öelnud tuhanded teised. Seda on nimetatud geniaalseks. Ma mõistan seda. Nii nagu raamatu tagakaanel on kirjas, siis on see "lihtne raamat keerulistest asjadest". Täpselt nii see ongi. Naiivsete lühilausetega kirja pandud. Kuid mõte, mis sõnadega taga peidus, on hoopis midagi sügavamat. Väga lühidalt kokku võttes saab 25-aastane peategelane vennaga kriketit mängides närvivapustuse, maailm variseb kokku ja talle tundub, et mitte miski ei ole enam õige, millegi pole mõtet ja ta ei tea, mida elult tahta. "Miks mul hea ei ole?" on küsimus millele (naiivne kuid samal ajal (elu)tark) peategelane peab vastuse leidma. Läbi lihtsuse ja otsekohesuse. Ta loobub kõigest - jätab pooleli õpingud, ütleb üles üürikorteri, kolib venna reisiloleku ajaks tema korterisse ning püüab läbi palliviskamise, kopsimisaluse ja nimekirjade kirjutamise end leida.

Ma olen seda raamatut väga mitu korda lugenud. Esimene kord plaksutasin mõttes käsi ja hüüdsin ka "Geniaalne!", teine kord lugesin seda Oslo Ülikoolis "Skandinaavia kirjanduse" kursusel kui seda teost analüüsisime ja mõtlesin "Vau, kui diip", siis sain ma aru kui sügavamõtteline see raamat tegelikult on, kolmas ja neljas ja viies ja kuues (ja ma ei tea mitmes veel) lugesin ma ajaviiteks, kirjastiil on nauditav. Ma ei saa eestikeelseid näiteid tuua, sest ma ei oska nii hästi tõlkida ja mul pole eestikeelset raamatut käe pärast, kuid mõned inglisekeelsed näited siia:  

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.” 

“I have enough trouble with useful information, never mind being burdened with what is useless.” 

“When the universe is ephemeral, one can easily feel that human existence is meaningless. Why should I do anything at all?
On the other hand it is tempting to try and make the best of it. I'm here, anyway. The imagination won't cope if I try to picture where I'd otherwise be.” 

“I still don't know if things fit together, or if everything will be all right in the end. But I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one.” 

Lihtsad laused, mis annavad kaks võimalust:

- loed läbi, naerad ja liigud edasi
- loed läbi ja hakkad mõtlema öeldu peale, sobitad mõtted oma elu-oluga.

Tekivad küsimused:

- Miks mul hea ei ole?
- Kas asjad lähevad hästi või halvasti?
- Millesse ma usun? -
- Kas mul on ka mitu head ja üks halb sõber?
- Miks mul on halb sõber?
- Mida ma tean?
-  Mida teha kasutute teadmiste ja faktidega?
- Kas aeg on olemas?
- Aga ruum?

Järgmisel hetkel tunned sa vastupandamatut soovi nimekirju kirjutada:

- Asjadest, mis sul on;
- Asjadest, mida sul ei ole;
- Loomadest, keda sa oled näinud;
- Asjadest, mis sind lapsena rõõmustasid.

Ma ei saa öelda, et see raamat mulle seekord sama tugevat muljet avaldas kui esimesel lugemisel. Ma kadestan neid, kes seda esimest korda lugeda ja analüüsida saavad, kuid sellest hoolimata on see üks paganama hea raamat. Pole ime, et see üks mu lemmikuid on. Väga hea kaaslane vaba aja veetmiseks. Hummorikas, lihtne ja mõtlemisainet pakkuv. 

Pidupäev ja giveaway

Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril, millega tähistatakse Eesti Vabariigi  väljakuulutamist 1918. aasta 24. veebruaril. Läbi aegade on Eesti pidanud rinda pistma eri riikide ja rahvustega, kindlasti on see jätnud oma märgi aga endiselt oleme tänulikud oma riigi ja emakeele eest. 

Nüüd, suhteliselt rahulikul ajal, olles eestlane või väliseestlane, saame ise valida, kus riigis ja mis keeles toimetame ning multilinguaalsus on ju alati IN olnud. 

Ka Fabula e-raamatute äpis saab lugeda raamatuid 5 keeles: eesti-, soome-, läti-, inglise- ja vene keeles, kokku üle 10 000 e-raamatu. 

Legend räägib, et kui Paabeli riik võimsaks sai, muutusid selle elanikud uhkeks ning otsustasid ehitada taevasse ulatuva Paabeli torni. Seepeale segas Jumal kõigi keeled, nii et ühel päeval keegi enam üksteist ei mõistnud ning torniehitus jäeti katki, varem olid ju kõik kõnelnud sama keelt. Sellest loost pärinebki kõnekujund paabeli segadus.

Ka Sina saad proovida Paabeli segadust: loed erinevaid raamatuid, erinevates keeltes 2 nädalat tasuta, kui aktiveerid koodi PAABEL.

Selleks lae Fabula rakendus enda mobiili või tahvelarvutisse App Store’ist või Google Play poest ning toksi kampaaniakoodi väljale sõna “Paabel” ja ongi kõik!

5 x 1-KUULISE KINKEKAARDI LOOSIMISEKS OSALEMISEKS: 

1. Jälgi @eestifabula Instagrami kontot

2. Kirjuta blogi postituse alla, milline Eesti kirjanik Sulle kõige sümpaatsem on VÕI milline @eestifabula Insta pilt kõige toredam tundub. 

5 kinkekaarti, mis annavad 1-kuulise tasuta lugemisõiguse saadetakse võitjatele pdf kujul emaili peale ja loositakse välja 13.03.

Meie Idaga soovime teile ilusat pidupäeva  Ussipesast! 

A small break. And an Estonian with a backpack

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”  

― Erlend Loe, Naïve. Super

Ma natuke mõtlen, mis ma selle blogiga siin teen, kas sel on mõtet ja kellele ja milleks ja kuidas ja...

Kahju oleks kuidagi lõpetada. Ühesõnaga ma siis mõtlen natuke. Seniks võite kiigata mu seljakotiblogi ESTONIAN WITH A BACKPACK, kuhu saavad koondatud "seljakotilood" raamatu tarbeks. Võib olla leiab keegi sealt kasulikku infot ka. 

=======================================================================

In case you have too much spare time I invite you to vist my "backpackblog" ESTONIAN WITH A BACKPACK where I will gather all the stories I wish to use in the book about Norway, The places we visit, the things we do. And other "backpack stories"

Pimekohting geniaalse mõrvariga

Tegelikult oleks muidugi õigem nimetada seda pimekohtinguks geniaalse parfüümimeistriga, sest eelkätt oli  Jean-Babtiste Grenouille  just seda, mõrvadeni ei viinud teda mitte perversne kirg, vaid "täiusliku lõhna" otsingud. 

18. sajandil elanud Grenouille´d, keda samal ajal elanud Sade ja Masochi kõrval on nimetatud  geniaalseks koletiseks, võiks nimetada ka parfüümimeistrite Mozartiks, Lõhnaõlid olid väljaheidete, kanalisatsiooni, pesematuse järgi lehkavas ühiskonnas moeasi, mida jõukam elanikkond endale haisu peitmiseks pudelite kaupa peale valas. Parfüümimeistrid võistlesid klientide pärast, kuid keegi ei saanud vastu geniaalsele Jean-Babtiste Grenouille, ta oli tolle aja parim lõhnameister. Täiusliku parfüümi otsingul, millega inimeste üle valitseda, tappis ta 25 noort naist. Nende naiste tapmises ei olnud midagi sadistlikku ega himurat, tal oli vaja talletada nende lõhn. 

Millest ma ometi räägin, mõtlete te ehk juba ja ei saa midagi aru. Lugemise väljakutsest ehk 48. raamatust. Ma natukene kartsin silmi kinni panna ja haarata raamaturiiulilt suvaline raamat, sest meie üürikodus on raamaturiiul täis rootsikeelseid pakse raamatuid ning kuigi ma olen võimeline lugema ka rootsi keeles, tundus hirmuäratav lugeda mõnd mitte minu teetassikeseks kvalifitseeruvat raamatut võõras keeles. Mul läks hästi ja kätte sattus norrakeelne Patrick Süskind´i romaan "Parfüüm. Ühe mõrvari lugu". 

Või noh esialgu  ma ei teadnud, et hästi läks. Ma võtsin raamatu ja hakkasin lugema, et aimu saada. Esimesed leheküljed olid nii humoorikad, et ma ei saanud enam aru, mis žanri see raamat kuuluda võiks. Oli see humoorikalt kirja pandud elulugu või väljamõeldis. Faktid, aastaarvud, võrdlused, kirjeldused viitasid tõsielule, aga kuidas sai keegi 1738.aastal sündinud mõrvari hingeelu nii hästi teada? Mul on kahju, et ma ei saa siia tuua näiteks mõnda tsitaati humoorikast algusest, sest ma lihtsalt ei oska nii hästi tõlkida, aga näiteks Grenouille´i ema kirjeldab autor umbes nii: " üsna noor, 25-aastane ning tal olid alles veel enamus hambaid ja isegi juuksed peas, kellel ei olnud tõsisemaid haigusi kui süüfilis ja kerge tuberkuloos ta oli kindel, et elab veel kaua, nii umbes viis kuni kümme aastat"  Sarnaseid musta huumoriga kirjeldusi on päris palju. 

Jean Babtiste Grenouille on sündinud inimeselõhnata ja tema olek ja välimus panevad inimesi end tema seltskonnas ebamugavalt tundma, nagu külm õhk hiiliks ligi ja tekitaks kananaha ihule. Lastekodus püüdsid teised teda mitu korda padjaga lämmatada, et sellest ebameeldivast tundest lahti saada, kuid Grenouille ei surnud kõikidest katsetest hoolimata. See annab aimust, et temas oli midagi ebainimlikku. Ta tundus olevat midagi Hannibal Lecteri ja Quasimodo vahepealset. Üheltpoolt geenius, kes eristas ja tundis kõiki maailma lõhnu ning oskas õlide ja aroomidega käia ringi nagu helilooja, teisalt eemaletõukava välimusega väikene mees. Nii nagu ikka (mõrvarite ja geniaalsete koletiste juures) paelus mind midagi ka tema juures. Äärmiselt põnev karakter. Ja üldsegi mitte tülgastav nagu võiks ühe massimõrvari kohta arvata.

Võib-olla mängib olulist rolli see, et Jean-Babtiste Grenouille´d pole kunagi päriselt eksisteerinud. Tegu on täielikult kirjaliku väljamõeldisega. Et ta aga tundub nii tõene, siis ma otseloomulikult ka guugeldasin "kas Jean-Babtiste Grenouille oli päriselt olemas?"

"Parfüüm" on minu arvates fantastiliselt lõhnav raamat. Tänavatele visatud väljaheidete ja kõikide muude jäätmete, inimeste, kes haisesid higi ja aegajalt ka sperma järgi, haiguste, lillede, erinevate eeterlike õlide, taimede, surnud koerakutsika, kassikaka, roiskunud liha, rasva, villa ja noorte naiste lõhnad ärkavad raamatus ellu. Seda raamatut on võimalik lisaks lugemisele ja nuusutada. Need lõhnad tungivad lugedes ninna. Ausõna, ma ei valeta. Lugege ja te tunnete ise kõiki neid lõhnasid. Jällegi on mul kahju, et ma ei saa näitena tuua seda, kuidas ta ahmis endasse esimese noore tüdruku lõhna, nuusutas teda pealaest jalatallani, et midagi kaotsi ei läheks, kuidas ta ootas mitu aastat, et viimase "kroonijuveeli" lõhn küpseks täiuslikuks, kuidas ta seda nuusutamas käis ja mis moodi ta selle lõpuks säilitas, millise detailse täpsusega ta oma tööd (mõrvasid) ette valmistas. Autori humoorika kirjastiili tõttu ei mõju mõrvad kohutavalt. Ühtepidi on mul kahju, et ma ei saa teile näiteid tuua, kuid teisalt on mul hea meel, et see jääb teil endal avastada kui peaksite otsustama raamatut lugeda. 

Kui ta siis lõpuks arresteeritakse ja terve linn on end hukkamispäevaks üles löönud,  naistel on seljas pühapäevkleidid, mehed on pühkinud lakk-kingadelt tolmu, toimub midagi ootamatut. Mis täpselt, lugege ise, aga lõpuks õnnestub maailma parimal parfüümimeistril ning geniaalsel koletisel saada võim inimeste üle. Täiuslik parfüüm on teinud oma töö. 

Elu on natuke nagu värviline plastiliinikarp

Kaheksatunnine autosõit Rootsi oli täpselt paras aeg, et jälle üks raamat läbi lugeda. Kahjuks ei lähe see vist kuidagi ühegi "Lugemise väljakutse" teema alla, kuid kaanekujundus kohe kutsus just Nele Siplase "Mina olen moslem" raamatut lugema. Just eelmisel õhtul olin ma näinud Facebookis ringlevat videot islamist (vaata siit) ja seetõttu tundus vägagi intrigeeriv lugeda ühe eestlannast moslemi lugu.

Kohe esimestest lehekülgedest alates muutus autor mulle ääretult sümpaatseks, mulle meeldis tema ladus kirjutamisviis ja hoiakud, tundus kuidagi soe ja siiras inimene, aga võib-olla natuke ka kurb, üksildane. Sellest kurbusest saan ma tegelikult väga hästi aru. Ela sa Norras, Egiptuses, Abu Dhabis või Venemaal, igal pool oma plussid ja miinused, kuid ikka tuleb ette neid hetki, kus Eestimaa rohi tundub kõige rohelisem. Lugedes seda, kuidas Egiptuses pole väga parke, kus jalutada, mõnuleda, lastega aega veeta ning suurem osa aega veedetakse toas nelja seina vahel teleka ja konditsioneeri seltsis või hilisõhtul katusel, siis tuli mul ka kurb peale. Ma ei kujutaks ette kui mul ei oleks õhku ja ruumi liikumiseks, toas istumine ajaks mind hulluks ja nii ajaks ma ilmselt omakorda hulluks oma lapsed ja abikaasa. Raamatu autor küll oli selle tõsiasja üle kurb, kuid võttis seda kui paratamatust, mis kuulubki teise kultuuri kolimise juurde. Mulle meeldis tema suhtumine ja selline zen-olek. Ma oleks väga tahtnud, et raamatut oleks ka illustreerinud pildid, sest ma muutusin nii uudishimulikuks kui ta rääkis oma riietusest ja nägu katvast loorist, ma tahtsin näha, milline on ta looritatuna ja looritatult. 

Islamist ja moslemiks olemisest ta tegelikult väga põhjalikult ei kirjutanudki, pigem oma tõekspidamistest ja hoiakutest, esimese hooga ma pettusin, sest noh jällegi ma ootasin mingit metsikut intriigi sellest, kuidas ta mees sundis teda loori kandma ja kuidas ta usu (ja armastuse?) pärast on pidanud loobuma endale meeldivatest asjadest, kuid seda ei olnud. Mulle meeldis, et ta ei hakanud ajama mingit jama, et Muhammad ilmutas end talle ühel ilusal õhtul ja islam kõnetas teda kohe tol hetkel, vaid ütles, et kindlasti andis islamiusku pöördumisele tõuke armastus. Huvitav oleks lugeda nüüd kellegi teise lugu, kes ka teisest rahvusest ja kultuuriruumist on mingil põhjusel islami omaks võtnud ning räägiks sellest tumedamast poolest. Kas selline teos on olemas?

Ja siis ma hakkasingi mõtlema usust ning sellest, kus on siis tõde. Kas tõde on see, mida me näeme ülalpool lingitud videos või tõde on see, mida kirjutab Nele. Tema kirjeldab islami väga ilusaks. Ma julgen selle raamatu põhjal öelda, et Nele Siplasest saaks väga hea poliitik, ta oskaks musta valgeks rääkida. Ta tunnistab, et Pakistanis kannatab suurem osa naisi koduvägivalla käes, kuid lisab siis nii kenasti, et ega see vaid usust kinni pole, vägivaldseid inimesi on ka teiste uskude pooldajate seas. Noneh, tõsi ta ju on.  Selliseid kohti on veel palju, kus ta paneb lugeja mõtlema, et aga võib-olla tõesti. Võib-olla tõesti ei ole islam sugugi nii kole koll (aga miski sisimas jääb ikka skeptiliseks). Ma ei tea, võib-olla ei ole ka, mulle on see usk lihtsalt tundmatu ja võõras, kõik mis on võõras ja tundmatu on natukene hirmuäratav. (sotsiaal)meedias ringlevad videod ja uudised ei muuda islamit kuidagi soojemaks ja turvalisemaks. Aga nii vist ongi, et must-valget maailma pole olemas, seal vahel on ka terve trobikond halle varjundeid. 

Ah isver, peaaegu oleks unustanud. Vot ümberlõikamisest ja selle õigustamisest ei saa mina aru. Palun selgitage mulle rumalale, miks see hea on? Ja kui ma saan aru, mis poistel/meestel ära lõigatakse, siis palun öelge mulle, mis naistel ära lõigatakse. Ega ometi...? Aga ilmselt siiski, kui eesmärk on seksuaalse iha kaotamine. See on ju barbaarne! Seda osa lugedes ma reaalselt tundsin valu, kui keegi peaks mind mõnest teatud kohast noa (või millega?) nüsima. Jeebus. Ma kirjutaks kahe käega alla igale palvekirjale, mis sellise õuduse keelustaks. 

Ma ei saa öelda, et ma sain raamatut lugedes palju targemaks, kuid mõtlema see pani, lugemine läks ludinal ja silmaringi laiendamiseks tasuks see läbi lugeda küll. Muidu näemegi me vaid üht osa "suurest koledast islamikollist", Nele Siplase raamat andis meile ka teise vaatenurga. Kas me temaga nõustume või mitte, see on juba hoopis teine teema. Mina ei kritiseeri. Mina tahaks Nele Siplasega kohtuda.

PS: Ülaltoodud video tegi mul tegelikult raamatu lugemise natuke keeruliseks, sest autori ilusate sõnade taga olid mul samal ajal kogu aeg peas need koledad pildid tollest videost ning peas vasardas mõte "kus on siis tõde, mis on siis tõde".

Ta lendab mesipuu poole

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mul kõigepealt end natuke lolliks teha. Ma võisin olla umbes 18-aastane kui me olime emaga kahekesi laulupeol ja "Ta lendab mesipuu poole" ajal kõik nutma hakkasid. Kõik peale minu. Ei saanud mina aru, mis selles laulus erilist on. 

Teid ei peaks vist üllatama kui ma ütlen, et Juhan Liiv on üks minu lemmikluuletajaid. See on ju loogiline kui võtta arvesse, et mulle meeldivad traagilised elusaatused ja vähemal või rohkemal moel kiiksuga artistid. Ja Juhan Liivi elutee oli üsna kurb. Kas pole tegelikult kummaline mõelda, et üks andekas luuletaja elas põhimõtteliselt vallavaesena? 

Igatahes. Peale toda laulupidu süvenesin ma "Ta lendab mesipuu poole" teksti. Alles hiljuti käisin ma emaga Stockholmi Eesti majas uusaastapeol, kus samuti see laul üles võeti. Ma küsisin, et miks see laul meile nii mõjub, nii südamesse poeb. Ma saan küll sõnadest ja sõnumist aru (ning uskuge mind absoluutselt IGA KORD kui ma seda laulu kuulen, hakkan ma nutma. IGA KORD), kuid kuidas on nii, et üks laul on nii hinge pugenud. Ema vaatas mulle nagu lollile otsa ja küsis, et kas ma siis sõnu ei tea. Tean küll, aga mulle jääb ikka mõistatuseks, kuidas mõni tekst muutub suuremaks kui autor ilmselt kunagi arvata oleks osanud. Mis see on, mis selle nii eriliseks teeb? Mure reaalse ja olemasoleva Eestimaa pärast, mitte niisama romantiline heietus või siirus, lihtsus ning selle taga peituv sügavus? Mõnikord on mul isegi raske uskuda, et end Poola troonipärijaks pidanud luuletaja on kirjutanud nii ilusa luuletuse nagu "Ma lille sideme võtaks" Eestimaale.

Miks ma üldse Juhan Liivist kirjutan? 

Lugemise väljakutse raames tuli läbi lugeda ka üks luulekogu (nr 41). Mingil põhjusel tundus mulle sobilik olevat just Juhan Liivi lugeda. Võib-olla tänu sellele uusaastapeole Stockholmis, ma ei tea, aga tundus õige.

Ma ei saa öelda, et tema luuletused hoolimata lihtsusest ja siirusest oleks lihtsad lugeda, need on natuke rõhuvad, kuid samas nii ilusad. Ma tean, see kirjeldus kõlab nii tobedalt ja segaselt, kuid täpselt nii ma tunnen. Kas teid üllatab, et mu teine lemmikluuletus tema sulest on "Must lagi on meie toal"? Ilmselt ju mitte. Ja see on mu jaoks täpselt selline nagu ma kirjeldasin. Lihtne ja siiras, natuke rõhuv, kuid samas nii ilus. Mulle meeldis see luuletus juba põhikoolis (tahtsin esimese hooga kirjutada algkoolis, kuid ma millegi pärast usun, et 1-4.klassis me ikka Juhan Liivi veel ei lugenud. Või lugesime? Vanad klassikaaslased, aidake;). 

Kuue varba asemel "Viienäpu"

Sain ühe raamatu jälle läbi loetud (lugemise väljakutse raamat nr 8). Nagu pealkirjast võib aimata on tegu raamatuga, mille autor on lätlane (kusjuures ma ausalt ei tea, miks me lätlasi kuuevarbalisteks kutsume?) Mara Zalite. 

"Viienäpu" pälvis aastal 2014. Läti kirjanduspreemia, on jõudnud lätlaste kõigi aegade lemmikraamatute edetabelis kõrgele kohale ning tõlgitud juba paljudesse keeltesse. Ma ei ole ühtegi Läti autori raamatut kunagi lugenud. Ei, isegi "Kaluri poega" mitte, kuigi see oli meil (nagu kõigil?) kodus raamaturiiulis. Ma mäletan, kuidas mu lätlasest kirjasõber Santa rõõmustas kui seda raamatut meil riiulis nägi, küsis, kas ma olen seda lugenud, ma valetasin, et olen. Miks, seda ma ei mäleta. Ju siis tahtsin head muljet jätta. See on kuni siiani mu ainus kokkupuude Läti kirjandusega. 

Romaan on kirjutatud viieaastase tüdruku Laura silme läbi ning jutustab sellest, mida ta kogeb koos vanematega Siberist tagasi koju Lätti naasdes. Või õigemini tuleb öelda, et Laurale on Lätti tulek esmakordne (tema sündis Siberis barakis), kuid ta ei suuda ära oodata kohale jõudmist, sest ta on emalt kuulnud Läti kohta nii palju head. See on kui unistus, kui paradiis. Laura ei pettu Lätimaale jõudes milleski, sest ta ei oska tegelikult ju midagi oodata, kuid ta näeb ema pettumust ja see teeb talle muret. Läti on Laura jaoks uus ja ta suhtub kõike uudishimuga, palju on asju, millele ta ei oska nime anda - ei läti ega vene keeles. Teinekord ei saa ta asjadest aru ja kahtlustab, et põhjuseks on tema veidike konarlik läti keele oskus. 

Kui ma olin raamatust ära lugenud esimesed leheküljed, siis pean ausalt tunnistama, et mulle raamat ei meeldinud. Tekst tundus kuidagi nii konarlik ja puine, sündmustik ka vale. Mitte et ma oleks ajaloos päris võhik, aga minu jaoks on Siber olnud alati natuke "Eesti teema", aga nüüd korraga on Eesti asemel Läti. Ma mõtlesin mitu korda raamatut pooleli jätta, sest kuidagi tundus, et see ei ole grammivõrdki minu teetassike. 

Ma jätkasin vaid seetõttu, et puisest ja konarlikust keelest hoolimata, suutis kirjanik mulle Laura tegelaskuju nii meeldivaks luua. Juba esimestelt lehtedelt tundus ta olevat väike ninatark. Aga heas mõttes. Millegi pärast tuli mulle kogu aeg pähe võrdlus Idaga, Kui Laura kirtsutas nina vene baabuška peale, kellest õhkas "vanaduse lehka, mis tuleb pesemata jäetud pissistest pükstest, niiskeisse riietesse pugenud hallitusest, roiskunud toidust", kujutasin ma vaimusilmas ette, et nii umbes kolme aasta pärast võib Ida samamoodi rääkida. Omamoodi, aga õigesti asju kirjeldada. Ilustamata ja ausalt. Nii nagu raamatus teeb seda peategelane Laura. See on veider, kuidas mõnikord tekib mõne tegelaskujuga selline kummaline side. Just nagu oleks tegu päris inimesega. 

Mida peatükk edasi, seda põnevamaks läks raamat ja enne kui ma arugi sain, olin ma raamatu lõppu jõudnud. Võib-olla selle pärast, et ma lasin lahti mõttest, et Siberisse saatmine seostub Eestiga ning nautisin seda, kuidas autor kirjeldas elu 1960-aastate Lätis läbi nutika lapse silmade. See oli kuidagi nii värske. Kohati kurb, kohati tragikoomiline, kohati hüsteeriliselt naljakas. Kuigi raamatus otseselt Siberi elust ei räägita, tuli mulle palju meelde lugusid, mida mu vanatädi on mulle rääkinud (mõned katkendid siin). Ja kõik see Nõukogude eluolu ja töö kirjeldus tuli nii tuttav ette. 

"ISAL ON ESIMENE PALGAPÄEV, ning juba on kontori kassaluugi juures esimesed väisajad oma tulekust teada andnud. Esimest palgapäeva tuleb tähistada! Kena, muidugi. Isa teab küll, et Emale ei meeldi enam külalised, aga peab ju tähistama, Isa ei saa ju ära öelda, kas oleks siis parem, kui Isa paneks pidu kuskil poe taga kraavis, kus pärast palgapäeva on kõik jotad otsekui tulerahest maha niidetud ning lebavad nagu surmaunes soldatid pärast lahingut? Ei, Isa kutsub parem kõik Avoti-koju. Siin on vähemalt korralik laud, pealegi enda tehtud. Teisel päeval on juba valge väljas, Laura on ärganud, sest Isa norskab õudselt ning Laura tahab pissile. Laura läheb ettevaatlikult. Külalised on teinekord kuskile oksendanud. Külalised pole pärast eilset õhtut ära läinud, hilja oli juba, ning nüüd magavad nad veel laua taga, vara on veel. Kõik külalised on igavesti vinged semud, kuigi Ema paljusid ei teagi. Näiteks neid. Ei ühtegi neist neljast. Kõik põõnavad, pead laual, üks otse taldrikus."

Lauraga juhtub kogu aeg midagi, küll kukub ta kaevu ja tõrvatünni, pahandab oma krutskitega vanavanaema, kuid oma elava loomuga suudab ta panna uuesti elust natukenegi rõõmu tundma vanavanaisa. Ja selles pole mitte midagi imestada, sest ta on oma olemuselt nii siiras ja armas ning peegeldab paljus oma (vana)vanemate hoiakuid. Näiteks suhtumist "venkudesse". 

"Laura tunneb, et läks liiale, aga – venku! Selline solvang! Venkud käivad terve suve paljajalu igal pool õunaraksus! Isegi täitsa toored ubinad panevad pihta. Venkud varastavad võõrastelt peenardelt porgandeid. Venkud ei pese, venkud ei tea, mis asi on hambahari! Venkudel on täid! Venkud… Miima teaks hoopis paremini öelda, kui vastikud need venkud on, Laura nii hästi ei tea."

Mulle läks nii hinge see, kuidas see viieaastane tüdruk üritab täiskasvanute maailmast aru saada, kuidas ta kirjeldab täiskasvanulikult tähtsaid asju, kuidas ta on mures ema pärast, kuidas ta tajub valu, kuidas ta soovib, et kõigil oleks hea, kuidas ta tahaks, et kõiki saaks usaldada, aga Siberist tulnuna ei tohi kedagi usaldada. Mulle meeldis kogeda maailma läbi lapse silmade.

"Ema istub kontoris. Arnoldsile ju ei tee selgeks, mis see kontor endast kujutab, et see on selline maja, kus kõik istuvad buumaagadega ja arvutavad. Terve päev tuleb istuda ja arvutada sada protsenti."

Ma võrdlesin paljus Laurat Idaga. Selles mõttes, et raamatus ei pane täiskasvanud tihti tähele viieaastast last ja ma hakkasin mõtlema kui palju targemad lapsed tegelikult on sellest, mida me, täiskasvanud arvame. Sama on Idaga. Kõigest kahene, kuid suure tõenäosusega tajub ta maailmaasjadest palju rohkem kui ma endale tunnistan. Ma jõudsin mõelda, et huvitav, mida mõtleb Ida kui näeb, et ma olen pahas tujus, milleski pettunud, solvunud, haiget saanud. Kuidas tema seda läbi elab ja oma kaheaastase silmade läbi näeb? Kuidas tema seda kirjeldaks? 

"Viienäpu" - Laura puges hästi sügavale mu hinge. Kui ma raamatu läbi olin saanud, tundsin ma peategelasest puudust. Õnneks lõppes raamat lausega "Esimese raamatu lõpp". See annab lootust Lauraga uuesti kohtuda. 

Ja raamatu lõpp oli mu meelest nii armas ja südamlik, natuke kurb ja naiivne, kuid kuidagi nii soe. Ma sain aru, miks see raamat kirjandusauhinna sai. Mina hääletaks ka selle raamatu poolt. 

Lisaks raamatu peategelasele hakkasin ma ühtäkki puudust tundma ka oma vanatädist. 

Mina tahan ikka klatši ja kõmu

Ei ole midagi teha kui endale tunnistada, et mina tahan klatši ja kõmu. Ehk siis lugesin "Raimond Valgre legendi" ja tundsin, et see oli nii poliitkorrektselt kirjutatud raamat, et mul hakkas kohati igav, sest te ju teate, mida ma poliitkorrektsusest arvan. Kuhu jäi klatš ja kõmu? 

Mulle on Raimond Valgre ja tema looming alati ääretult sümpaatne olnud. Mulle meeldib see õrn ja romantikuhingega muusik, kes loomingu tagant paistab. Tema meloodiad on mu meelest nii lummavad, mul mängib kodus/tööl tihti taustaks Francis Goya "Pleased To Meet You Mr.Valgre". Mulle meeldib selle muusika taustal end argipäevast ja argimuredest eemale unistada. Krõbeda külmaga talveilmal mõjub "Saaremaa valss" eriliselt kutsuvalt. Ma kipun tihti seda (ja teisi lugusid) kaasa ümisema. Mu arvates peab selleks olema eriline anne, et luua viise, mida rahvas armastab ja teab kasvõi unepealt kaasa ümiseda. Ja Raimond Valgre lugusid teame me ju kõik. Tartlasena ei pea ütlema, et lisaks nendele ilusatele ja romantilistele lugudele nagu "Sinilind" ja "Muinaslugu muusikas" on üheks minu lemmikuks "Tartu marss". Sest noh "kauneim linn on Eestis Tartu".

Ma peaks tegelikult tööd tegema, aga selle asemel...

"Need vanad armastukirjad" on üks mu lemmikfilme ja nii nagu ikka kipub olema, et film äratab rohkem huvi sündmuse/tegelase vastu, juhtus ka minuga. Film muutis Raimond Valgre kui inimese minu jaoks nii huvitavaks, et ma olen ikka temast püüdnud rohkem teada saada. Temas oli (on?) midagi erilist, midagi tabamatut ja võib olla ka see muudab Raimond Valgre minu jaoks nii huvitavaks.   

Seda te ju juba teate, et mulle meeldivad II maailmasõja-aegsed lood, inimeste saatused, armastuslood ning seda kõike pakub Raimond Valgre elu. Kui ma käesolevat raamatut lugema hakkasin, siis ma ilmselt pettusin raamatus natuke seetõttu, et mingil veidral põhjusel ootasin ma, et see oleks nagu Raimond Valgre enda kirjutatud. Ma saan ju väga hästi aru, et see on võimatu ega oskagi seletada, miks ma seda ootasin. 

Ma tahtsin kuidagi rohkem lugeda tema tunnetest, tema hingeelust, tema hirmudest, eriti üleelamistest tööpataljonis, mis päikesepoisi allakäigule viisid. Vaadates raamatut illustreerivaid pilte Pärnu rannas päevitavast šokolaadipruunist playboy'st ei anna ju esialgu kuidagi aimu, et ta võiks oma elu lõpetada hullumajas. See traagiline elukäik on minu jaoks põnev (ausalt, ma ei tea, miks mulle sellised lood nii hinge poevad ja pinget pakuvad).  Milline oleks olnud tema elukäik kui tal oleks õnnestunud pääseda sõjaväkke värbamisest? Kas ta oleks elanud kauem? Kas peaaegu karsklane oleks jäänud karsklaseks? Või oleks alkohol, peod, austajad ja kambajõmmid siiski teinud oma töö ka siis kui II maailmasõda poleks röövinud heliloojalt romantilist ja idüllilist maailmavaadet? 

"Raimond Valgre legendi" lugedes saab Raimond Valgre elust väga palju teda, selles mõttes võtan ma küll mütsi maha autor Jaak Ojakääru ees, kes on andmete, intervjuude, mälestuste kogumisega kõvasti vaeva näinud. Ma ei kujuta ette kui raske võib olla kirjutada elulooraamatut inimesest, keda meie seas juba ammu enam ei ole. 

Aga nüüd tuleb see "aga", mis mind, vana klatšiarmastajat segama jäi. Lisaks imeilusale armastuloole Niinaga, ootasin ma põnevusega seda osa, mis oleks kirjeldanud tema abielu - välkabielu võõraga, mis olevat sõlmitud kihlveo tulemusena. Marika Korolev mängis abikaasa Evi osa filmis nii põnevaks (kas pole veider, et kui oled näinud filmi, siis on raamatut lugedes ka tegelased näitejate näoga?) , et ma tahtsin teada, kas see kõik oli ka siis tõsi, kuid raamatu autor on austusest helilooja vastu otsustanud abielu kohta käivatest kuulujuttudest mitte juttu teha. Sähh sulle siis kooki moosiga. Või oodatud kõmu. 

Kui te arvate, et ma nüüd lõpetuseks ütlen, et tegu oli halva raamatuga, sest nagu ma alguses ütlesin, läks lugu mu jaoks igavaks, siis te eksite. Kindlasti ei ole tegu halva teosega, sest nii palju kui võimalik on autor üritanud kaante vahele saada keeruka ja lühikese eluteega inimese lugu, lihtsalt selle lugemiseks peab minu arvates teil olema sügavam huvi Raimond Valgre vastu. Raamat on väga detailne ja korrektne, palju on seniavaldamata materjale, kuid Raimond Valgre jääb mu meelest detailidest hoolimata tabamatuks. Muinasjutuks muusikas. Kelle kohta kahjuks on haiglas kirja pandud järgnev lugu:

Anamneesis-eellugu (ema)93 : Patsient tarvitab alkoholi umbes 3–4 aastat, kuid viimased 2 a. eriti palju, kord-korralt muutus seisukord halvemaks, viimane aasta tarvitab alkoholi iga päev, [---]. Tööd teeb, kuid vähe. Mängida ei saa. Tahab jätta viina tarvitamist, kuid ei saa, hirm on väga suur. Teda joodetakse igal pool, raha polegi tal vaja. [---], räägib omaette. Sööb vähe, sugugi ei maga. 27. XII s.a. kukkus raskelt.94 Eile oli raske epilepsia (langetõve) taoline kramp. Patsient on abielus. Abielu pole korras. Lapsi ei ole. [---] Vastuvõtul patsient oli alul aruselge. Ütleb, et tundvat ennast halvasti, jalg olevat tal haige, tegevat valu. Desorienteerunud. Insulini 0,3 x 2 Solucio glycosae 40% 20 cm Paigutatud valve jaoskonda. Järgneb surmaeelse seisukorra kirjeldus, millest selgub, et patsient polnud enam teadvusel, kuni saabus Exitus letalis kell 5.45. Nii kustus üks heledamaid tähti Eesti muusikas.

Armastus lootusetuse ja hirmu (kadumise) keskel

Nädalavahetusel haarasin lugemise väljakutsel sarvist ja lugesin läbi Margus Pikhofi "Mahakantud inimeste saare" (Läheb 19. punkti alla - kaasagne Eesti autori teos). Raamatu tegevus rullub lahti Euroopa Alcatrazina tuntud vanglasaare Goli otok lootusetus, julmas ja räpases keskkonnas.

Goli otok, müütiline ning kurikuulus kaljusaar Horvaatia Põhja-Aadria meres on avalikkusele teada kui “Alasti saar“, “Asustamata saar“ või “Euroopa Alcatraz“. Need nimed on saar tänu oma kirevale ja verisele ajaloole auga välja teeninud. Algusaastatel kasutasid saart nudistid. Esimeses maailmasõjas saatis Austria-Ungari Goli otok’ile oma sõjavangid. 1949. aastal muudeti kogu saar Jugoslaavia valitsuse poolt kõrge turvalisusastmega ülisalajaseks vanglaks ning sunnitöölaagriks. Vangid elasid ja töötasid väga rasketes tingimustes. Neid piinati, peksti ja tapeti - kas siis valvurite või ka vangide endi arveteklaarimise läbi, mida valvurid ei takistanud. Inimesed kannatasid haiguste ning nälja käes. Ka ilmastikutingimused olid ekstreemsed. Temperatuur tõusis suvel 35-40 kuumakraadini, talvel laastas saart jäine Bora tuul.

Kuigi 1988. aastal vangla suleti ja 1989. maha jäeti, on saar kohalike seas senini tabuteema staatuse säilitanud. Analüütikud aga usuvad, et juba iseenesest Goli saarelaagri olemasolu oli põhjuseks, miks Titol jäi saamata Nobeli rahupreemia, mille ta justkui välja oli teeninud. Hoolimata sellest, et paljud kohalikud tunnevad nüüdisajal puudust Titost, kelle režiimi ajal polnud tööpuudust ja õppimine ning ravi olid tasuta, on inimeste kollektiivne mälu ikkagi üllatavalt lühike. Teatud repressioone - nagu saart - ei soovita meelde tuletada. Tito surma 15. aastapäeval 4. mail 1995 ei toimunud kõikvõimsa marssali austamiseks mingeid ametlikke mälestustseremooniaid. Meedia tegi mõne üksiku kommentaari, millest enamus olid negatiivsed või sarkastilised. Kuni 1990. aastani külastas Tito mausoleumi 14 miljonit inimest, kuid nüüd ilmusid kohale vaid pereliikmed ja mõned pisikese ning poliitiliselt marginaalse kommunistliku partei liikmed. Tito hauda ei valva enam presidentlik auvalve. Müüt Titost, suurest ühendajast, poliitilisest ja sõjalisest geeniusest, kes oli julgenud vastu astuda Stalinile endale, kadus aegade hämarusse. Saar aga eksisteerib meeldetuletusliku monumendina “mahakantud inimestele“.

(Autori eesõna, Quote made with Fabula.)

Raamat on piisavalt rõve (et mulle meeldida). Ma olen ju sada tuhat korda öelnud, et ma olen üks veider inimeseloom, kes naudib piinamisi, julmusi, ebainimlikke kannatusi. Palun öelge, et te saite aru, mida ma mõtlesin? Et te ei lugenud siit välja, et ma kodus kassipoegi piinan või kõht vappudes naeran kui kellelgi küüsi ära tõmmatakse. Ma kardan valu, aga mulle meeldivad lood, mis ühtepidi oma rõveduse ja julmusega ajavad mul südame pahaks, aga teistpidi on nii põnevad, et ei saa raamatut käest. 

See raamat siin on jällegi üks neist. Kui sündmustik toimub ülisalajases vanglas, siis on teada, et julmusest puudust ei tule. Selliseid lugusid lugedes mõtlen ma alati, et mis viib inimese nii kaugele, et ta on võimeline teist inimest ebainimlikul moel piinama? Mis toimub nende inimeste peas? Mis on inimesed nii kaugele viinud? Kallis lugeja ei pea arvama, et ma kaitsen ka kriminaale, aga peategelasest 17-aastasest Fatmirist on mul küll kahju.

"Esimest hoopi tundis poiss kõige teravamalt. Oo jaa! Fatmiri pea raksatas. Ajudes kärgatas kõu. Nahkkinda metallneedid rebisid näolt nahka. Löök oli sedavõrd jõuline, et saatis ta toolilt tahapoole lendu. Fatmir sülgas suutäie lappavat verd ja hambatüki põrandale. Ta ei öelnud sõnagi, ei palunud, ainult oigas. Kusagilt kummastus talle Bato lausutud trööstiv fraas “Surm tuleb linnutiivul meie kõigi juurde“. Nii oligi, täna oli lihtsalt tema kord. Poiss ei tundnud hirmu ega ka mitte viha, polnud vajadust saada andestatud, väljalunastatud. Ta oli maailmaga rahu teinud, oma kurja saatusega leppinud. Olukord ei allunud enam temale. Drago rebis teda toolile tagasi. Fatmiri kätesse soonisid valusalt robustsed köied. Käed sidusid kinni Sabani vennad, kes nüüd peksmist koos Arminäoga pealt vaatasid. Tentsikute rahulolevad näod lõid iga löögi järel sadistlikult, egoistlikult lõõskama. Need värdjad nautisid etendust."

Ma teadsin, et raamat on kurva lõpuga ja seepärast olin ma kindel, et peategelane saab surma, piinatakse surnuks, või veel hullem, et mingil põhjusel piinatakse surnuks tema armastatu Mariana. Õnneks ei juhtunud kumbagi, aga lõpp oli ikkagi kurb. Veelgi kurvem. Traagiline armastuslugu. Ja kellele ei meeldiks armastuslood?

Raamatu autor on kriminaalse taustaga ja raamat on kirjutatud eeluurimisvanglas. Kui ma lugema hakkasin, mõtlesin ma, et kuidas ometi suudab keegi nii ehedalt žargooni kasutada. Kirjaniku taust vastas sellele küsimusele. Autori kohta võite huvi korral lugeda ka ühest õhtulehe intervjuust: http://www.ohtuleht.ee/680085/vanglaelu-rank-reaalsus-eesti-krimiromaan-valmis-sveitsi-vanglas. Ei tea mina, kui suur pätt autor tegelikult on, aga mulle meeldib, et raamatu kirjastanud Sass Henno on 2005. aastast mitmeid kinnipeetavaid loovkirjutamisega tegelema julgustanud, sest usub, et see aitab inimesi "suuremast sitast välja". 

"Mahakantud inimeste saar" ei ole vaid julma vanglareaalsuse kirjeldamine, vaid lugu sellest, kuidas kõige selle keskel kaob hirm, milliste tagajärgedega on reetmine, lugu sõprusest, vaprusest ning nagu öeldud armastusest. Äkiline, pingeline ning hästi kirjutatud. Mina lugesin raamatu läbi päevaga, sest ma tahtsin teada, kuidas ülestõus lõpeb, kas Fatmir pääseb saarelt ja mis saab Marianast. 

Mulle väga meeldis. Ma olen kuulnud ka teistsugusi arvamusi, et on ebaveenev ja kohutavalt halb. Eks maitsed ongi erinevad.

Ka mina arenen!

Ma olen mõnes mõttes vanakooli inimene. Hoolimata sellest, et ma elan elu  nii Facebookis, blogis, Instagramis ja Snapchatis ning mu telefon ja ipad on täis erinevaid äppe, kipun ma teatud asju ikka tegema vanakooli moel. No et rongipiletid võtan ikka välja piletiautomaadist, mitte ei aktiveeri äpis, lennuki check in'i teen lennujaamas, arved maksan netipangas, mitte telefonile koputades või plaksutades ja nii edasi ja nii edasi. Ka raamatuid (nii vähe kui ma neid loen) loen ma ikka pärisraamatutena. Seepärast on igasugu e-lugerid ja lugemisäpid ja e-raamatud mulle täitsa tundmatu maa olnud. Või ütleme siis, et mitte minu teetassike. Ma olen ikka arvanud, et see pole päris see. 

Kuna ma elan aktiivset elu Instagramis, siis jäi mulle mõnda aega tagasi silma selline kihvt konto nagu @eestifabula. Väga šeff konto, soovitan neid jälgima hakata. Uudistasin nende Facebooki lehte ja kodulehte, sain teada, et tegu on e-raamatute äpiga ja sinna see jäigi. 

Eile olin ma mingis veidras uute äppide allalaadimise tujus ja nii laadisin ma alla kaks uut äppi - Digipill (pidi 13 minutiga magama panema) ja Fabula raamatuäpi. Ise ka ei uskunud, aga olin astunud oma esimese sammu e-raamatute lugemise poole. Ka mina arenen! Esimese miinusena selgus muidugi, et kahjuks ei saanud ma oma klikiaegsest 4S-ist sisse logida (pole etteheide äpile, vaid ilmselt meeldetuletus mulle, et ammmmmmuuuuuuu oleks vaja uut ja modernsemat telefoni), ipadist sisse logimine oli aga imelihtne ning s kui see oli tehtud sain siiski Fabulasse sisse ka telefonist. Ja Samsungi tahvlist. Ühe koodiga saab korraga raamatuid lugeda kuni neljast erinevast seadmest (eriti mugav eksju)

Pean ausalt tunnistama, et ega ma uskunud, et kohe hullult raamatuid alla laadima ja lehitsema hakkan, kuid kuna mul oli ees pooletunnine bussisõit koju (ja bussis on loomulikult tänapäeval wifi olemas!), siis otsustasin siiski äpiga lähemalt tutvust teha. Täitsa veider, aga ma sattusin kohe natuke sõltuvusse uuest nutividinast. Mitte et mul oleks kogemusi mõne teise lugemisäpiga (on neid üldse?), aga Fabula oli superlihtne kasutada. 

Okei, raamatute valik ei ole võrreldav sellega, mis on kaupluste lettidel, aga... minusuguse vähese lugemusega lugemishuvilisele oli valikut rohkem kui küll. Kuna mul parasjagu käib poes taustaks Raimond Valgre muusika (ja ma olen ka Raimond Valgre loomingu austaja), siis esimeseks allalaaditud raamatuks sai Raimond Valgre eluluga. Ma ei piirdunud vaid sellega, vaid kukkusin hullama ja laadisin raamatukogusse veel paar tükki kohe järge ootama. Noh et kohe kui üks läbi loetud, saan järgmise kätte haarata. Ma tundsin end nii fancyna bussis e-raamatut lugedes! Muidu olen ma ikka teisi vaadanud ja mõelnud, et see peab ikka palju ebamugavam olema kui pärisraamatu lugemine. Ei ole! Mugav on (valgust saab ka tuunida, nii et õhtul lugedes ei hakka valge taust silmadele), tahvel ja/või telefon on meil ju niikuinii kogu aeg käekotis, ei mingit lisaruumi ega lisakilosid. Ideaalne lennukisõidul! Ma lennureisideks ikka viskan mõne raamatu kotti ja vannun pärast, et kott on nii täis, et sealt ei saa midagi kätte. Nüüd on see mure ka lahendatud. Ja mulle meeldib, et raamat avaneb sellest kohast, kus see pooleli jäi. Mul on alati jama järjehoidjate ja lehekülje numbrite meeles pidamisega. 

Ma ei tea, kas ma kujutasin endale seda ette, aga raamatu lugemine läks nii kiiresti, et eilse õhtuga jõudsin ma Valgre raamatuga juba poole peale (mitte et see oleks oluline, aga äpp näitab ka ära mitu protsenti raamatust läbi on).

Kuues keeles (eesti, inglise, vene, läti, soome ja saksa) raamatuid pakkuva kihvti rebaselogoga äpi leiate App Store'ist või Google Play poest. 

Hetkel on Fabula Facebooki lehel (link) käimas ka kampaania, kus võita võib iPad mini ja kuus kuud eestikeelseid e-raamatuid. Minge vaadake ise täpsemalt järele. Mina igatahes olen nii rahul, et otsustasin sammukese nutikamaks saada. Ma ei tea, miks ma varem nii e-raamatute vastu olin. Noh jah, kunagi olin ma ka seda meelt, et jään alati kassette kuulama...

Suur lugemishuviline. Või siis mitte?

Mäletate, kuidas ma siin alles ohhetasin, et mu sõbranna oli eelmise aasta jooksul mingi 158 raamatut läbi lugenud? Ma olen siiani elanud vist mingis pettekujutelmas, sest olen end ikka suureks raamatusõbraks pidanud. Kui aga hakkasin siis kokku lugema mitu raamatut mina eelmise aasta jooksul läbi lugesin, sain umbes täpselt kümme kokku. Suurimaks elamuseks oli kindlasti Sarah's key - see kohutav ja suurepärane samaaegselt, The Help oli loomulikult ka väga hea (jälle - palju parem kui film!), A Well-Tempered Heart ja The Art of Hearing Artbeats olid samuti mõtlemapanevad, Norra vabamüürlaste seadused (ärge küsige, miks ma seda lugema hakkasin) jäi pooleli, sest oli kirjutatud mu jaoks natuke liiga keerulises norra keeles või ei olnud lihtsalt mu teetassike ning rohkem ma võõrkeelseid raamatuid ei lugenudki. Paar lasteraamatut lugesin ka läbi - Sööbik ja Pisik, Väike pähklipruun jänku ja Kardemoni linna röövlid. Oskar ja asjad ka. Eestikeelsetest lugesingi ma läbi vaid selle ning Stig Rästa "Minu Kennedy". Ei ole just kõige muljetavaldavam list. Ahjaa, Jaan Tätte oivalise "Vaikuse hääl" lugesin ka läbi. 

Ma lubasin endale, et hakkan 2016. aastal rohkem lugema. Selle asemel, et lollakalt telekat klõpsida ja vinguda, et sealt ei tule ju mitttemiiidagi (välja arvatud "The Modern Family" - seda jään ma ikka vaatama!). Nii liitusin ma ka Facebookis sellise grupiga nagu Lugemise väljakutse. Võib-olla oli see viga? Lisaks sellele, et ma pean end suure lugemusega (khmkhm) inimeseks, pean ma end ka kesmisest intelligentsemaks. Aga..selles grupis tunnen ma end vaieldamatult kõige rumalama inimesena, kel mitte midagi pole kaasa rääkida, sest vähe sellest, et ma pole 90% seal loetud raamatutest lugenud, pole ma pooltest uutest raamatutest kuulnudki. Saate aru? Päris piinlik. 

Kui palju teie 2015.aastal lugesite? Ja Eesti autorite teostega end kursis hoiate? Kas te Arko Oleski "Mälumängupiiblit" olete lehitsenud? "Kahvliahvi kokaraamatut"? (ma ei ole seda ise küll veel lehitsenud, aga ma tean, et selle kokaraamatu pean ma endale muretsema. Kahvliahv on šeff!) Tarmo Vahteri "Karuks istus vangitornis… 1980 – aasta, mis raputas Eestit" teadsite? Aidi Valliku "Laste oma Eesti" olete endale soetanud? Mida te arvate Mart Sanderi "Litsid" raamatust? Aga Doris Kareva "Perekonnaalbumist"? Selle pean ka endale soetama. Mulle nii meeldib Doris Kareva luule. Alates daamiluuletusest (teate ju küll, "et olla daam ma kannan kõrgeid kingi. Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.") ja lõpetades nende kurva tuju luuletustega. 

Ma tunnen end kui tõeliselt ebaintelligentne inimene, kes üldse ei loe, kuid mul on hea meel, et palju on siiski neid, kes loevad. Ja samamoodi on mul hea meel, et tublide Eesti autorite tunnustamiseks on Apollo raamatueksperdid koos Eesti Kirjastuse Liiduga võtnud kätte üks selline üritus korraldada. Selleks on nad ära teinud põhjaliku eeltöö ning valinud kuues kategoorias välja kümme teost. Antud valikus on 2015.aasta enimüüdud ja tähelepanu pälvinud Eesti autorite teosed. Kuni 24.jaanuarini toimub antud eelvaliku hulgast parimate raamatute hääletamine. 

Hääletada saab 24. jaanuarini kõikides Apollo kauplustes ja kodulehel: http://www.apollo.ee/parimadraamatud. 

Ma muidugi ei leidnud nimekirjast oma raamatut, aga siis tuli mulle meelde, et ma pole ka midagi kirjutanud (aga ma olen seda viga parandamas ning lubasin endale sel aastal Norra loo lõpuks valmis saada. 1.jaanuaril sai 42 lk kirjutatud. Patsutan end õlale!)

Aga tagasi päriskirjanike juurde. Minge andke oma lemmikule hääl! See on mu meelest nii tänuväärne üritus. Ja kõikide hääletajate vahel läheb loosi ka uus Apollo e-luger. Not bad, eksju? 

Mitte et ma oleks sellest nimekirjast väga palju raamatuid lugenud nagu te juba aru saite, aga ilma kahtluseta läheb minu hääl Stig Rästa raamatule. See liigutas tõesti. Minu esimesed emotsioonid, mida FB-s jagasin:

"Ma nüüd loen seda Stig Rästa "Minu Kennedyt". Täna veel lugesin enne tööle minekut, samal ajal kui Marek ja Ida juba riides olid ja uksest välja minemas. Ei saa käest. Väga aus ja hea raamat. Kuidagi nii lihtne, aga mõtlemapanev. 

Kui jõulukink veel ostmata kellelegi, siis see on täiega väärt kingitus. Ma suutsin isegi Marekis huvi tekitada, ei saa öelda, et ta muidu väga suur raamatute sõber on, aga nüüd muudkui kiibitseb mul külje all, et kuna ma lõpetan. 

Ettevaatust muidugi kui selle raamatu oma teismelisele pojale peaksite kinkima. Võib juhtuda, et tal tekib tunne, et kellelegi kaussi kütta ja ecstasyt sisse kühveldada on megalahe, aga kui ta vähegi mõtlev inimene on, siis tegelikult ei tohiks ka seda karta. Stigi ise kisub end lugeja ees täitsa paljaks. Ma ei tea, kas ma julgeks kirjutada kuidas "püksid rebadel enda munad täis oksendasin", aga tema julgeb. Hoolimata pätilikust minevikust, väga sümpaatne tüüp. Mulle on alati meeldinud. Sex mu meelest. Ma kunagi ütlesin Marekile, et kui ma poleks abielus, siis ma hakkaks Stig Rästa stalkeriks ja nõuaks, et ta minuga abielluks. Nojah. 

Igatahes.Mulle väga meeldib raamat. Ja soovitan. Soojalt. 

Kes juba lugenud on, kas olete minuga sama meelt?"

Minu minipalverännaku lõpp-punkt, kuhu "Minu Kennedy" mind ajas.