Kui taimetoitlased loomi nii väga armastavad, miks nad siis nende toidu ära söövad!

No nii. Ma juba kujutan ette, kuidas vaid pealkirja lugedes inimesed mind kivide (või lihaga?) pilduma tahasid hakata. Pole põhjust! Või siis enne lugege mu arvamus läbi ja alles siis heitke lihakänakas minu poole, kui leiate, et ma ikka täiega nõme olen.
Ma ei halvusta absoluutselt taimetoitlasi, igal inimesel on õigus süüa just seda. mida tahab. Kes sööb porgandit, kes seakintsu. Oma toidueelistuste pärast ei ole kindlasti üks või teine halvem või parem inimene. Mõni toitub üldsegi valgusest. Mina oma kilode juures peaksin sama tegema, aga olen otsustanud seda mitte teha. Mina söön seda, mis kätte juhtub. Nii porgandit kui seakintsu. Mulle meeldivad mõlemad.

Mul on kaks sõbrannat, kes on taimetoitlased, üks neist lausa toortoiduline. Võib olla veel aastaid viis tagasi vaatasingi ma neile natuke viltu, et no mis teil viga on ja mõtlesingi, et miks te loomadel toidu eest ära sööte kui te neid loomi nii väga armastate.
Ma teen neid nalju edasi. See lihtsalt olen mina. Oma veidra huumorisoonega. Aga maa olen pigem kade, et nad nii palju huvitavaid toite valmis oskavad teha. Maitsvaid. Ilusaid. Mitmekesiseid. Nende laual ei ole sugugi mitte vaid läige läätsepada või kinoa, hummus, pesto, pesto, pesto, nende söögilaud teeb kadedaks. Mind teeb kadedaks, et nad viitsivad ja jaksavad nii palju mõelda.
Meie ajame oma kodus teinekord läbi ka külmutatud pelmeenide ja täiesti tavaliste vinkudega. Peaasi, et midagi kõhtu saaks.
Mulle sobib nende taimetoitluse-vorm. Nemad ei halvusta mind. Nad ei suru oma arvamust mulle peale. Meil lihtsalt on erinevad arvamused. Inimesed ongi erinevad. Kas mitte üks reklaamgi hiljuti ei öelnud, et "erinevus rikastab".

Veider kokkusattumus, et mul just täna oli plaanis sel teemal kirjutada, et kuidas ma ise mõne aastaga muutunud olen. Et alles mõnda aega tagasi pidasin ma taimetoitlasi weirdo'deks ja nüüd pigem imetlen neid. Ja et just täna üks blogilugeja mu tähelepanu ühele FB grupi postitusele pööras. Nii see postitus ongi natuke ajendatud külaskäigust oma toortoidulisele sõbrannale ja sellest FB postitusest.

Ma ei saa öelda, et ma taimetoitlust 100% mõistan, on muidugi hetki, kus ma isegi pean mõtteid lihast loobuda, kuid leian siis siiski, et selline piiride seadmine ei ole siiski minu jaoks. Veel. Ma ei tea, mida ma räägin viie aasta pärast. Või kümne.  Aga ma ei halvusta kedagi, kes loomseid roogasid ei söö.  Seepärast tundus mulle veidike ülekohtune, et Diipi nõmedaks peetakse, sest me taimetoidu menüüd ei paku, kuid oma kodulehel reklaamime välja, et arvestame ka taimetoitlastega.
Tõsi, me tõepoolest arvasime, et suudame eraldi taimetoidu menüüd hakata pakkuma juba veebruarist. Viis kuud on läinud aga nii kiiresti ja need, kes meie tegemistega kursis on end hoidnud, teavad, et korda ajamist vajavad asju on olnud liigagi palju. Taimetoit on lihtsalt tahaplaanile jäänud.

Ometigi julgen ma ka öelda, et päris taimetoiduvaba meie restoran ei ole. Kalamaja salatileib on leidnud kiidusõnu just veganitelt, kes kasvõi vaid selle ühe roa pärast meid ikka ja jälle uuesti külastavad. Samuti on köök jõudumööda inimeste soovide ja eelistustega arvestanud. Ma saan aru, et oleme suuga natuke rohkem teinud kui käega, aga ma ei saa nõustuda sellega, et Diip seepärast nõme on ja justkui 50 parima restorani hulka ei võiks kuuluda.
Väikese kohana ei saa me kõigi soovidega arvestada, kuid on asju, millega peab ja millega tegelemegi. Näiteks gluteenivaba toiduga tegeleme uue menüü koostamisel sisukamalt. Samuti saab üks korralik veganitele mõeldud põhiroog uues menüüs olema.

                                                                          Foto: Lauri Laan


Nii nagu siin hiljuti on palju kraaklemist olnud gay'de poolt ja vastu teemadel, vaktsineerimise poolt ja vastu teemadel, saab ka alati taimetoidu poolt ja vastu vaidlema jäädagi. Lihtsam oleks lihtsalt mõlemat poolt aksepteerida. Pole kumbki pool nõme. Pole ka Diip nõme. Diip on Diip on diip!

Kuidas ma selle Idaga siis nüüd Rootsi lähen ehk palun Aasta Ema Tiitel sel aastal mulle!

Hea on, et täna täitsa lambist sõbranna mainis, et juhul kui tahan Idale ID-kaarti teha, et seda saab netis ka teha. Ma veel mõtlesin, et ei tea küll miks mul seda vaja oleks ja siis sähvatas. Selleks, et ma pühapäeval saaksin Idaga Rootsi minna, on mul ju ID-kaarti vaja.
Tormasin  kodus kohe netti, et kiirkorras ID-kaarti taotlema hakata. Aga võta näpust. Polegi nii lihtne, et vot lähen ja nüüd teen kohe. Esimest korda saab ID-kaarti taotlust esitada vaid teeninduses kohapeal.
Ja kiirkorras võtab ID-kaarti saamine viis tööpäeva. Ma küll lendan homme kohe hommikul vara platsi ja loodan, et suudan jube haledat nägu teha ning saan dokumendi reedeks kätte, aga...Tõenäosus ju jääb, et ei saa.
Oi, loll pea on ikka ihu nuhtlus küll. Täiesti uskumatu naine olen ma. Ma oleks rahumeeli Ida kaenlas pühapäeval sadamasse roninud ja lolli näoga ilmselt vaatama jäänud, kui mult Ida ID-kaarti oleks nõudma hakatud.
"Rongaemana" võiksin ma ju lapse Eestisse ka jätta. Emme ju enam tööl ei käi ja hoiab ilmselt hea meelega, aga...Väike tagasilöök. Emme tuleb ju lapsehoidjana Rootsi kaasa!

Well done, Eveliis! Well done!

Ma olen nii kärsitu!

Oeh, Brutselee hakkab vaikselt trükikoja suunas liikuma, aga ikka läheb veel aega. Neli-viis nädalat ikka. Ma ei jaksa enam oodata. Ma olen nii kärsitu. 

Aga ikkagi nii tore on!

Täitsa teemast kõrvale: mu yahoo meiliaadress hakkas segast peksma, seega ma otsustasin seda rohkem enam mitte kasutada. Kui tahate minuga ühendust saada, kirjutage eveliis.kundzujev@hotmail.com

Brunod ootavad Diipis. Lennake kohale!

Nii ilus ilm on. Päike paistab ja tuju on kohe automaatselt hea. Tulge Diipi veini jooma. Rõõmsameelsed ja tsips krutskeid täis teenindajad ootavad teid.  

Me polegi rongavanemad. Hoopis head vanemad!

Ma olen ikka siin rääkinud, kuidas me rongavanemad oleme. Et ilma süümepiinadeta väikese Ida vanaemale või tädidele hoida jätame. Et mis küll inimesed arvavad. Nii ju ei tohi. Elu peab keerlema ümber lapse. 

Hiljuti rääkisin ühe sõbrannaga, kes ütles, et talle öeldi, et laps ei tohiks olla kõige tähtsam elus. Kõige ette peaks panema enda, siis oma mehe ja suhte ning alles siis tuleb laps. Tema vastas ausalt, et ei suuda nii mõelda, talle on kõige olulisem laps. Ma olin temaga nõus selles suhtes, et jah, kõige olulisem on, et Idal oleks hea olla, et kõht täis, mähe kuiv, tervis korras...Aga ma leian, et me ise oleme ka tähtsad. Ma tahan mõnele üritusele minna väljapuhanuna. (Kuigi samas vahet pole nagu me 50 parima restorani pildilt nägime. Puhanud või mitte, pildil näen ma 97 juhul 100st välja puhas peletis:) 

Enivei. Ma olen pannud tähele, et kui meil on võimalus natuke ilma lapseta olla, lihtsalt kahekesi, oleme me pärast palju paremad vanemad. Me oleme puhanud ja rõõmsad. Ka Ida on rõõmus. Ma ei ole ausalt teist nii rõõmsat last näinud. (Kui kuidagi ta öösiti ka magama saaks, oleks elu nagu paradiis.)

Ida on rõõmus, sest ta vanemad on rõõmsad. Me tegeleme temaga suurima hea meelega. Aga me ei jaksaks seda teha 24/7. Meil on vaja lühikesi pause lapsest. Aega iseendale. Ja ma olen aru saanud, et see mitte ei tee meist rongavanemaid, vaid pigem just teeb see meist head vanemad. Puhanud ja rõõmsad vanemad, kes viitsivad ja tahavad lapsega tegeleda. Mitte väsinud ja tüdinenud. See, et ma julgen välja öelda, et ma lapsest vahel ka ära väsin, ei tee minust sugugi mitte halba ema.

Sel nädalavahetusel oli ka Ida vanaema ja tädi Merle hoida. Meil oli Diipis vaja nii palju teha -otsida terassimööbel, pidada koosolek töötajatega, panna paika tegevuskava, plaanid suveks jne jne. Jah, ka Idaga koos saab seda teha, aga ilma lapseta on tunduvalt lihtsam. 

Kodus hakkas Marek terrassi ehitama. Põhjus? Et Idal oleks hea seal suvel päikese käes ringi tuterdada. Ilma et me peaksime muretsema puukide ja muu jama pärast. 

Õhtul kui me toas telekat vaatasime, tundsime me mõlemad, et midagi on justkui puudu. Ida õhtune lalin. Nii vaatasime me koos telefonist Idast tehtud videosid.
Ja noh nüüd on meil võimalus ju igal hetkel imetleda "wallet-size" pilti Idast. Ülejäänud suguvõsa mahub ühele seinale ära, aga Ida pildi jaoks oli eraldi seina vaja. Isikukultus või midagi;)

Marek naljatas, et näe, jälle kui Idat ei ole on laual alkohol, et ma jätan ju meist puhta alkohoolikute mulje. Aga no mis teha. Kui laps kodus on, siis ei saa juua, järelikult on kogu alkohol vaja ära hävitada siis kui laps kodust ära on. 

Muideks, see Moet tekkis meie baarikappi eelmise aasta veebruaris. Me plaanisime selle ühel laupäeval lahti teha. Päev enne seda tegin ma rasedustesti. Nii see šampus seal kapis seisis. Eilseni. Meile tundus, et me oleme nädalavahetusel nii tublid olnud, et võime end natuke premeerida. 

Pool peenest joogist lahtus aga ikka ära. Sest jälle kord jäime me teleka ees magama. 

Ussipesa on avatud ehk mees roosa kastekannuga ehk oleme alati kodus välja arvatud siis kui ei ole

Igal aastal, kohe kui soojaks minema hakkab, teeme me sellise mitteametliku Ussipesa suve avamise peo. Peo kahele. Otsime välja talv otsa kuuris oma aega oodanud potid ja suvemööbli ja teeme Ussipesa suvele avatuks.  

Mees roosa kastekannuga ei ole kevadel Ussipesas enam üldsegi mitte üllatav pilt. Ta küll lubab igal aastal, et enam ei viitsi, et las naine madistab ise oma lillede ja asjadega, aga leiab siis, et naine ju tegelikult ei oska midagi õigesti teha ja et lihtsam on ise ära teha. Muidugi ma tegelikult oskan, aga ega ma ei protesteeri ka kui keegi töö mu eest ära teeb. Ma pole laisk, aga ma olen mugav. Nii on ju palju lihtsam.

Mulle meeldib kui asi hakkab ilmet võtma. Selles nurgas paistab alati päike. Ja on tuulevaikne. Minu absoluutne lemmikkoht. 

 Kui keegi veel ei tea, siis mulle kohutaval kombel meeldivad igasugu sildid. Neid ei saa kunagi liiga palju olla. Ja kuna punast aiamajakest me hellitavalt Hugo kuudiks kutsume, siis pole ka imestada, et just tema otsustab, kes sinna sisse tulla võib. 

Suvemööbli väljailmumisega on Ussipesa ametlikult kõigile külalistele avatud. 

Skype on esimene külaline.

Suvel on Ussipesas ilus. Tulge meile külla! Me oleme alati kodus. 

Välja arvatud siis kui ei ole. 

Meem: 6 küsimust ehk nii palju olulist infot minu kohta

Britti kaudu jõudis minuni kuus küsimust, millele oma ülipõnevad vastused kirja panin: 

1. Kui sul oleks võimalik võtta enda ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?

Ma olen kassi- ja koerainimene. Kuna meil juba on kolm sedasorti looma (koer Hugo ja kassid Skype ja Orkut) olemas, siis ega mul siin enam midagi juurde võtta ei ole. Iga kord kui ma näen mõnd kodutut koera või kassi, mõtlen ma, et isver kui kahju, et võtaks endale, aga no õnneks ikka mõistus segab tunnetele vahele. 

Naljatades olen ma küll öelnud, et kui meil peaks olema mingid loomad, sest me ju elame maal ja maal ometi on inimestel loomad, siis ainuke loom, kes mulle meeldiks, oleks kits. Kitsed on mu meelest ägedad. Saaks kitsejuustu kah. Ja kuidas see ütlus oligi, et "maailmas on vaid kaks asja, kellele saab kindel olla. See on kits ja vana naine." Seega kits sobiks ju hästi;) 
Vasikas meeldiks mulle ka, aga ma olen aru saanud, et mingi ajaga kasvab iga vasikas lehmaks. Lehmi ma kardan.

2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?

Ei saa öelda, et mul selline tunne üldse tekkinud oleks. Aga drinke teeks ma Brittiga. Seda põhjusel, et ilmselt peaksin ma selleks Prantsusmaale sõitma. Ma tahan nii väga Prantsusmaale minna. Viimati käisin ma seal kui olin 14-aastane. Vist.
Ja Heilyga teeks ka paar drinki. Aga seda tunnet ei teki mul tema blogi lugedes. Heily lihtsalt on nii äge inimene. Minu parim sõbranna.

3. Mis oli su viimane heategu?

Hahh...Reedel sain ma aru, et ükski heategu ei jää karistamata. Ma tõeliselt pettusin ühes inimeses, keda me oleme kogu perega väga pikka aega toetanud ja aidanud. Võib isegi öelda, et tänu meile on ta täna seal, kus ta on. Ma arvasin, et ta hindab seda. Aga eksisin. Ma ei tahakski enam head teha.
Samas ikka mõned heateod on ette tulnud. Andsin eelmisel kuul oma viimased 31 eurot ära ühele tuttavale, kel raha vaja oli. Siis saatsin mõned beebiriided inimestele, kel nendest rõõmu võiks olla. Ja turvakodusse viisin mõned oma riided ja jalanõud. 

4. Mis asjad sind närvi ajavad?

Lihtsam oleks vist küsida, mis mind närvi EI aja. Eile kui koju sõitsime jäin ma selle küsimuse peale mõtlema. "Millest sa mõtled?"küsis Marek. Seletasin, et mõtlesin selle peale, mis mind närvi ajab. Et mind ajab ju iga asi närvi. Kasvõi kui ma näen poes kenasid kingi, aga nendel on kinnitus, mis natuke kehvasti käib, siis ütleb Marek, et ära neid küll osta, sest sa lähed närvi kui neid kinni ei saa ja lõhud nad ära. Jah, mind ajab kõik närvi.  Saiapuru, liiga kuum kohv, halvasti käiv lukk, öine ärkamine, aeglane arvuti, uimerdavad autojuhid, aeglased inimesed, üksl lilleamplite jaoks mõeldud puu ühe Keila maja hoovis, mis on alati tühi või seal ripub vaid üks mannetu potike, Taavi Rõivas, Luisa Värki kokasaade, kanaemad, liigne öko, kehakaal, vale soeng, närtsinud lill, poesaba, ehituspoed, vähe raha, ootamine, hilinemine, kui ma ei saa saabast jalast, kui mul õigus pole, kui ma pean tunnistama, et mul polnud õigus. "Ma võin iga asja peale närvi minna," arutlesin ma edasi, "kasvõi vaatan oma käekella ja näen, et see ei tööta, aga ikka ja jälle hakkan vaatama, et mis kell on. See ajab mind närvi." Marek noogutas. "Kas üldse on olemas asja, mis mind närvi ei aja?"küsisin ma Marekilt. Marek raputas pead. 

M.O.T.T.

Aga noh kui tõsiselt, siis kõige rohkem ajab mind närvi ootamine, hilinemine, valetamine ja kahepalgelisus. 

5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?

Ma olen nii igav inimene. Ma ei ole viimasel ajal mitte midagi uut proovinud. Kujutate ette ma pole siiamaani austrid proovinud. A noh neid Ida mingeid möginaid olen proovinud, mu meelest on üks hullem kui teine. 

6. Millal viimati nutsid? Miks?

Nutmine on mu leivakas. Ma võin iga asja peale nutma hakata. Vihast, kurbusest, rõõmust, õnnest. Pole probleemi. Viimati päris nutma hakkasin ma aga siis kui Diipi jaoks elanikelt allkirju kogusin ja üks mees mulle halvasti ütles. Ma hakkasin pillima nagu väike laps. Ma olin magamata, väsinud ja kurb, et inimeste kiusu ja pahatahtlikuse pärast pidin ma niimoodi nagu Jehoova tunnistaja môöda kortereid kolistama ja inimesi tüütama. Emotsionaalselt oli hästi raske periood ja ma olin liimist nii lahti, et piisas vaid ühest lausest, et mind nutma ajada. Mul hakkas endast nii hale. 

Ma olen korralik piripill. Ja närvihaige. Aga muidu ilus ja hea inimene.

Küsimused edasi annan ma Heilyle. Ja Lipsukesele (kui keegi pole talle juba neid edasi andnud. Ma pole vaadanud.)

Kõik tööandjad otsivad töötajat, kes oskaks muuhulgas lindude ja loomade keelt?

Viimasel ajal töökuulutusi lugedes mind väga enam imestama ei pane, et absoluutselt igal töökohal on vaja osata vähemalt kolme võõrkeelt ja omada kümne-aastast töökogemust samas valdkonnas. Noh näiteks, et oled kümme aastat küll müünud moose, aga banaane müüma ei kvalifitseeru. Pole kogemust samas valdkonnas. 

Seega ei tohiks mind imestama panna ka töökuulutus, kus Norra saatkond otsib koduabilist. Arusaadavalt peab ta oskama võõrkeeli. Oli vist kolm.  Vist ei sobi enam võtta tööle kedagi, kes alla kolme võõrkeele oskaks;) Aga mitte see ei pannud mind imestama, sest sellest nõudest siin saan ma aru.

Aga... Nad otsivad koduabilist. Koduabilist, kes koristaks, teeks vajadusel süüa, jälgiks et kõik kodumasinad oleks töökorras ja vaataks, et need oleks remonti viidud, tegeleks kergemate välistöödega ( näiteks riisumine?) ja vajadusel assisteeriks vastuvõttude korraldamist. Ehk siis tööpakkumine ühele korralikule koduperenaisele, eksju? Ma usun, et selliseid inimesi, kes selle tööga hakkama saaks, on Eestis jalaga segada. 

Oletame, et ma olen oma kolme lapsega sada aastat kodune olnud ja tahaks nüüd tööle minna. Erilisi oskusi mul pole, sest ma olen nii kaua lihtsalt koduperenaine olnud. Ainuke, mida ma teha oskan, on söögitegemine, kodu koristamine, pesu voltimine. Ma oskan seda ideaalselt, see on need viimased sada aastat olnud minu töö. Laste kõrvalt olen ma õppinud salvrätikust luiki voltima ja õuntest öökulle meisterdama. Mu hobideks on lauakatmine ja mul on laitmatud kombed. Mu lemmikraamatuks on Maaja Kallasti " Oh ajad, oh kombed". Ehk siis ma olen perfect housewife! Ja ma leian töökuulutuse, et otsitakse koduabilist. Sobiv nagu rusikas silmaauku, eks? 

Aga nii lihtne see pole. Tööd saab inimene, kel on 2-3 aastat töökogemust soovitavalt restoranis või hotellis. Ideaalis diplomaadi perekonna juures. Kasuks tuleb söögitegemise oskus. Päriselt? Palun selgitage mulle, miks? Miks ei sobi seda tööd tegema tavaline kodupereanaine? Ma võin pea anda, et heade kommete, suurepäraste etiketialaste teadmiste ja kogemustega koduperenaisi on nii palju. Vaadake kasvõi koduste naiste blogisid! Osa neist on imenaised. Aga pole kunagi restoranis ega hotellis töötanud.

Seega koduabiliseks ei sobi. Ime et ka selles töökuulutuses ei otsita inimest, kes lisaks kórgharidusele ja kogemusele ning viiele võõrkeelele ka lindude ja loomade keelt oskaks. 

Kas te, kulla Norra saatkonna inimesed, tõesti arvate, et inimene, kes on 2-3 aastat hotellis või restoranis töötanud, oskab parem koduabiline olla? Ma olen tegelikult selles töökuulutuses pettunud. Ma arvasin norrakatest paremini. Ma ju tunnen norrakaid...

 Samal ajal meie Britt Idaga oleme emme elutoa seapesaks keeranud. Ilmselt ei jõua emme ära oodata, kuna me juba ära läheme;) 

Kusjuures mulle praegu sähvatas, et idee poolest sobiks ka minu kohe töötu ema koduabiliseks. Kahju ainult, et ta 16 aastat kriminaalhoolduses töötanud on. Muidu  sobiks ja oi kus talle meeldiks majandada ja organiseerida, aga vot see töökogemus rikub kõik ära. 

Noh, õnneks Töötukassast saab ju ka miski 40 euri kuus*, millest ära elada.

* mul pole tegelikult muidugi òrna aimugi, palju Töötukassast raha saab, panin lihtsalt huupi mingi summa.

Deemonbeebi sai kuuekuuseks!

No vot siis. Veel eelmise aasta alguses rääkisin ma, kuidas "ei mjina ljapsi taha, ikka pjuudrit ja njäokreemi". Ma tegelikult isegi teadsin, et ei saa lapsi. Kaks kuud hiljem ei suutnud ma uskuda, et rase olen. Kuidas? Mina? Mis? Ma ei osanud isegi seisukohta võtta. Ma mäletan, et ma nutsin kui teada sain, et rase olen. Ma ei teagi, miks. Ma kartsin Marekile öelda. Ma ei teagi, miks. Mul oli piinlik. Ma ei teagi, miks.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma aru saama, mis tegelikult toimub, kuid sellegi poolest ei suutnud ma uskuda, et Britt Ida Loviisa päriselt ka olemas on. Noh nii kohe päriselt päriselt.
Täna vaatan ma seda väikest inimest oma kõrval ja ei suuda uskuda, et ta on juba kuus kuud  olemas olnud. Ja et ta nii äge on. Tõeliselt vahva tšikk! Jah, eks ta öösiti ikka oskab paras deemonlaps ka olla ja paneb ikka aeg-ajalt mu närvid proovile, aga nii veider kui see ka pole, siis halvad asjad kipuvad ikka meelest minema ja rõõmu on ikka kordades rohkem. Päevad on kohe kuidagi teise tähenduse saanud.

Nii veider, kuidas üks väike tegelane nii palju muuta suudab. Mõtteid. Suhteid. Elu üldse. Ja kui palju rõõmu selline tilluke põngerjas tegelikult pakkuda suudab. Ma ei oleks seda kunagi uskunud. Mul on hea meel, et ma teada sain.

Täna ostame me Wernerist ühe tordi ja peame sünnipäeva:)

*ei ole just väga originaalne jälle samu pilte kasutada, aga suurem osa miljonist Idast tehtud pildist on ju kodus arvutis.

Avastasin, et pilte on ju väga lihtne juurde tekitada. Piisab vaid uutest tennistest ja ongi telefonis sada uut pilti juures;)
 

                            
Ja igaks juhuks jalutasime Wernerisse ka. Et kooki osta. Jõudsin kenasti kohviku ukse taha, aga avastasin siis, et ei saa käruga uksest sisse ja jalutasin koogita tagasi. Ilmselt parem ongi. Trenn see eest oli korralik. Toomemäest üles ja alla, üles ja alla. Ühtlasi sain ma kogu linnale ka oma uhket uut käru näidata. Mina poleks ju mina kui ma oleks mõne teistsuguse käru ostnud. Ikka roosamast roosa ja Tatty Teddyga. See Nagu Uus pood on ikka täitsa vahva, igasugu asju leiab.

                             

Nii et kooki sünnipäevalaps küll ei saanud, aga mõned uued asjad ikka. Ma ju räägin, et isegi kui mina Idat ära ei hellita, siis vanaemad ja tädid teevad seda minu eest. Kui mõni tädi tahab veel kingitusi teha, siis Nextis on ühed kenad kassidega teksad, mis Idal täpselt puudu on.

Kui ma oleks emmeta poes käinud, siis ma oleks need püksid oma viimase raha eest ära ostnud, aga emme oli kaasas ja ei lubanud. Ma tahaks salaja tagasi minna;)

                             

Moeblogi: kui endale midagi selga ei mahu

Kuna ma ikka jätkuvalt meenutan väiksemat sorti mammutit, siis ma keeldun endale uusi riideid ostmast ja nii pole mul enda uute asjadega võimalik eputada. Pealegi me kõik oleme näinud, et ma olen üsna ebafotogeeniline (muidugi alati jääb võimalus, et ma ebaadekvaatselt kõrge enesehinnangu tõttu ei ole aru saanud, et ma ka päriselus sihuke peletis olen nagu piltidel), nii et mingeid ootd postitusi endast ma üles niikuinii riputada ei saaks. 

Õnneks on mul olemas Britt Ida. Erinevalt oma emast jääb tema piltidele üsna nunnu ja kuna tänu tädidele ja vanaemadele ja sõpradele täituvad tema kapid aina uute riideesemetega, siis ootd-postitused on ju lausa loogilised. 

Näiteks täna sõitsime me peene preiliga Tartusse. Ärikohtumisele. Siis ju tuleb ka sobiv riietus valida. Chanel-tüüpi jakikese jaoks ei saa kunagi liiga noor olla.

Ja õues tuleb ka alati korralikud riided selga panna. Mis sellest et maal ja metsas. Kunagi ei tea, kuna mõni paparazzo põõsa taga luurab. Miks ta sed tegema peaks, ma ei tea, aga igaks juhuks tuleb alati valmis olla. Better to be overdressed;)

Üleüldse on mul tunne, et kasvamas on selline edev tütarlaps. Oma isa tütar. Või oma vanemate tütar. Sest olgem ausad ma ju olen ka natuke edev. Kuigi ma seda mõnikord tagasi ajama kipun:) Meie peres on nüüd vaid mul kikilips puudu. 

Elust minuga

On hetki, kui ma suu lahti teen ja sealt lausa kuldmune välja kukub. Järjest. Võtame kasvõi selle klassikalise näite kui Marek tee ääres lehmasid nägi ja "näe, tüdrukud!" hüüatas. Selle peale küsisin mina, et kust ta teab, et need kõik tüdrukud on.
Või siis kui me autoga sõidame, mina roolis ja me läheneme trammiteele. "Miks sa seisma jääd?"küsib Marek. 

"Ma tahan veenduda, et trammi ei tule," vastan ma.

"Peatuses ju polnud trammi, kust ta siis sinu arvates nüüd nii tuleb?"ei saa Marek aru.

"Aga võib-olla ta sööstab järsku sealt kurvi tagant sellise lauluga. Kunagi ei saa liiga ettevaatlik olla!"

Marek vangutab pead. "Et lihtsalt ilma peatuses peatamata korraga sööstab sajaga niimoodi?"

Noogutan. Kunagi ei või liiga ettevaatlik olla. 

Sel nädalavahetusel arutasime me selle üle, kumb kiiremini jookseb. Kas mina või lehm. Mul oli seda vaja teada, sest Idaga jalutamas käies möödun ma ka karjamaast, kus lehmad söövad. Mõnikord nad hakkavad mind märgates meie poole liikuma. Jooksusammul. Ma ei tea, kas piire neid peab. Võib-olla nad tahavad mind rünnata.
"Miks nad üldse sind ründama peaksid?" küsis Marek.
"Ma ei tea, äkki nad arvavad, et ma olen toit," vastan ma õlgu kehitades.
"Lehmad söövad rohtu!" vastab Marek.
"Aga äkki nad arvavad, et ma olen üks suur liikuv põhupall? Kunagi ei või liiga ettevaatlik olla. Lapsega jalutades ma pean teadma, kas lehmad kujutavad endast mulle ohtu või mitte."

Marek annab alla ja ohkab vaikselt. 


Samas aga  kui Marek küsib mult, mis fovism on, siis ma pööritan silmi ja mõtlen, et miks ta arvab, et ma seda ei tea. On ju iseenesestmõistetav, et see on kunstivool. Common knowledge, mu sõbrad. Või ta imestab kui ma tean, mis on Hruštšovi lemmikteravili või kuna oli Jüriöö ülestõus.
Ma tean palju kasutuid fakte.

Aga kuldmune tuleb mu suust tihedamini.

Rongavanemad ja 50 parimat restorani

Minu rongavanema geen aina süveneb. Kui keegi on nõus Idat hoidma, siis mina vastu ei ole. Ses mòttes, et ma ei ole kangelasema, kes lapsega üksi hakkama saab. Ma ei tahagi üksi hakkama saada, mulle meeldib kui  mul aidatakse Idat hoida. Nii me viisimegi Ida pühapäeval tädi Merle juurde ja nautisime 24h puhkust.

Õhtul kui Ida ära olime viinud, oli meil küll plaan veidi veini juua ja telekat vaadata ("Viini postmargi" vaatame raudselt lōpuni. Raudselt!), kuid pool veiniklaasi ja 20 min filmivaatamist hiljem norskasime me òndsas unes diivanil teleka ees. Aga ma sain peaaegi terve öö magada! Ma küll ärkasin nagu ikka kell üks ja kolm ja viis, aga sain kiiremini aru, et ei oea tormama süüa tegema kui siis kui esimene kord lapseta olime. 

Eile kui end garderoobis riidesse sättisin oli küll veider tunne. Et ma päriselt ka saan rahus kostüümi selga proovida ja ei pea muudkui toa poole kiikama, et kuhu Ida  nüüd juba jõudnud on. Väike metsaline liigub ju helikiirusel ja ikka teravate nurkade suunas. Kuid mitte eile. Eile sain ma täitsa omaette hommikut nautida. Ma ligunesin isegi tervelt tund aega vannis. Ja pärast seda istusin diivanil haudvaikuses. Lihtsalt olin. Ja siis hakkasin end vaikselt kokku pakkima

Aga kuhu me siis eile end sättisime? Eile oli selline päev, kus tehti teatavaks Eesti 50 parimat restorani. Edetabelisse pääses kokku 12 uut söögikohta. Mul on nii hea meel, et Diip ka nende seas oli. Neli kuud pingutusi on vilja kandnud, raskuste ja katsumuste kiuste (või nendest hoolimata) on Diip üks 50 parimast. Oktoobris selgub ka paremusjärjestus. On mida oodata. Ja mille nimel vaeva näha.
Eesti 50 parima restorani nimekirja leiate siit: www.eestimaitsed.com<http://www.eestimaitsed.com/>

Mulle väga meeldis Rootsi esineja, kes rääkis sellest, kuidas nad üritavad Rootsit reklaamida kui hea toiduga maad. Et Rootsi ei oleks tuntud vaid Ikea ja Volvo poolest, vaid hea toidu poolest. Sellega seoses tuli mulle meelde see, kui ma EASist toetust tahtsin saada. See peaks olema Ettevõtluse ARENDAMISE Sihtasutus, eks? Aga kui ülbelt mulle sealt vastati, et "jälle üks toidukoht? Ja Kalamajas? Miks te üldse arvate, et te püsima jääte? Noo te võite ju proovida, aga ma ei usu, et teil lootust on" Summa, mis EAS teoorias välja käiks, on max 5000 eurot. Seadmete ostmiseks. Selle saamine on tehtud nii tüütuks, et ma usun, et suurem osa ettevõtteid loobub. Ma mäletan, et me oleks saanud näiteks kassaprogrammi ostmiseks. Selleks oleks ma pidanud (1kuuse lapse kõrvalt) täitma mustmiljon vormi ja ootama nii kaks kuud kuni taotlust menetletakse.  Selle aja peale oleks me juba pidanud uksed avama. Aga toetust ei saa juba toimiv ettevõte. Ja nii edasi. Kui sulle on ka öeldud, et toitlustust me tegelikult ei toeta, siis ega pole motivatsiooni ka. 

 Ühesõnaga EASilt toetuse saamine ühe toidukoha avamiseks on nullilähedane. Sind naerdakse hoopis välja. Samal ajal aga Rootsi näeb riigitasandil vaeva, et maailmale Rootsi toitu tutvustada. Eestis on igaüks enda eest väljas. (See ei kehti ju sugugi vaid toitlustuse kohta.) Põhiline on, et saaks kedagi alavääristada vòi halvustada.

Ma lugesin täna ka Delfi kommentaare "50 parimat restorani" ürituse kohta. Seal ei olnud ühtegi positiivset kommentaari. Kõike ja kõiki tehti maha. Diip ilmselt läheb Delfi gurmaanide jaotuses "mòttetu hipsterkohviku" kategooriasse. Ma tahaks neile halvustajatele öelda, et te tehke üks selline "mõttetu hipsterkohvik" valmis ja vaadake siis, kas selline tunnustus nagu olla üks Eesti parimast söögikohast on ikka nii "mittevajalik eneseupitamine". Me oleme Diipi pannud kõik oma säästud, aja, närvid, me oleme võidelnud võitlusi, mille peale normaalne inimene oleks ammu alla andnud, me oleme juba üle aasta tegutsenud selle nimel, et Diip oleks Diip, mitte mõni suvaline kiirsöögikoht. Uskuge mind, siis on ikka hea tunne küll, kui sind tunnustatakse. Ja ma ei häbene, et ma selle üle uhke olen. Me oleme ise hakkama saanud! Inimesed, kes meie juures töötavad, on fantastilised. Paremat seltskonda annaks tahta. Miks ma siis peaks häbenema seda, et mulle meeldib see, kuhu me juba jõudnud oleme. Nii lühikese tegutsemisajaga.

Muidu üritus ise ei ole tegelikult midagi muud erilist kui vaid ettekääne keset lõunat šampust juua ja maitsvaid suupisteid nautida, natuke lorajuttu ajada, teiste kogemusi kuulata ning vaadata, kes on need 49 teist parimat toidukohta.

                                                      Foto:Lauri Laan

Ja siis nagu muuseas mõni pilt oma olemasoluga ära rikkuda. Nagu näiteks see: 

Foto:Lauri Laan

Aga ma ei saa ka sinna midagi parata, et ma maailma kõige ebafotogeenilisem inimene olen ja nagu Väike Mukk välja näen. Ma pean sellega lihtsalt leppima. Ja noh olgem ausad, ega see üritus ka all about me ei olnud. Oluline on see, et meil on nüüd ukse peal selline vahva kleebis: 

Sel põhjusel lasin ma Marekil endast isegi Diipi ees pilti teha. Uhke tunne ju ikka ka. Ja vahi vaid, endalegi üllatuseks seekord päris Väike Mukk välja ei näe. Mõnikord väga harva õnnestub mul ka normaalselt pildile jääda:)

Igatahes. Astuge sisse! Ootame teid ja püüame veel paremaks saada kui me nelja kuuga juba oleme saanud. See on suurepärase tiimi suurepärane töö. Nii juhtub kui imelised inimesed kokku satuvad. Kamp diipe hullukesi, kes teevad oma tööd suure naudingu ja kutsumusega. Südamest. 

Ja ma jõudsin järeldusele, et kuigi ma aegajalt vajan Idast väikest puhkust, siis ta on ikka  üks armas väike trollilaps.  Hea tuju tuleb kohe peale teda vaadates.

Mareki Hilfigeri sokid ja minu Valentino kleit

IGA KORD kui meil on Marekiga kuhugi minek,  kordub üks ja seesama. Mina olen riides ja siis ma ootan ja vaatan, kuidas fashionista end riidesse sättima hakkab. 

Minul on alati umbes välja mõeldud, mida ma selga panen. Nii ei lähegi mul rohkem aega kui lihtsalt võib-olla ehete või muude aksessuaaride valimine. Siis siseneb garderoobi Hr. Abikaasa ja küsib: "Mis ma selga panen?"

Ma pööritan silmi. Ma ei tea. Mul on ükskõik. Pane lihtsalt midagi. Pärast mõningast kaalumist leiab ta sobivad püksid. "Aga milline pluus?" Ma pööritan silmi. Ma ei tea. Mul on ükskõik. Pane lihtsalt midagi.

Marek solvub. "Miks sa ei aita?" küsib ta. Ma lihtsalt ei viitsi, sest ma olen kaheksa aastat seda sama mängu mänginud. 

Lõpuks leiame me kuidagi moodi sobiva pluusi. "Mis ma siia peale panen?" tuleb järgmine küsimus. Ma ei tea. Mul on ükskõik. Pane lihtsalt midagi. Noh ütleme, et peale tahetakse panna ruuduline pintsak. "Oi, aga siis see pluus ei sobi," vaatab fashionista end peeglist ja me oleme tagasi pluusi valiku juures. Sõltuvalt olukorrast jõuame me mõne aja pärast otsuseni, kas vahetada pluus või panna teine pintsak. "Kas ma panen värvilised sokid?" Küsimused ei ole kaugeltki mitte veel lõppenud. Millist värvi? Kas roosad? Kollased? Sinised? Kõik sõltub ju sellest, millised kingad välja valitakse. 

Kui lõpuks on Hr.Abikaasa suutnud kostüümi kokku sobitada, suundub ta vannituppa end kammima ja peegli ette viimistlema, st vaatama, kas kõik ikka sobib kokku ja on nii nagu peab. "Nooh, kuidas ma välja näen?" küsib ta lõpuks edevalt. 

"Väga hea," vastan ma tüdinult. Nii nagu iga kord. 

Mõnikord harva küsin ma, et noh äkki ehk mõnikord võiks ka mulle midagi öelda, et  ma näen/ei näe hea välja. "Ah, sa näed alati hea välja," vastab Marek sellisel juhul nagu muuseas ja tegeleb oma kostüümiga edasi. Kasvõi siis kui me ballile läksime ja mu kleidilukk katki oli. Vanaema üritas kleiti mulle selga õmmelda, et mul oleks üldse midagi selga panna, aga Marek solvus, sest keegi ei  vaadanud, kumb lips talle paremini sobib.
Teine kord on mul küsimus kingade kohta. Et kummad paremini sobivad. Mitte et Marek väga süvenekski vastab ta midagi lihtsalt vastamise pärast. Ta ei saa süveneda minu asjadesse. Ta peab otsustama, mida endale selga panna. Nii ma siis üldjuhul enam ei küsigi ja eeldan, et ma näen ka fashionista kõrval enamvähem talutav välja.

Nii oli ka see laupäev kui me peole läksime. Mina olin juba ammu valmis. Ja siis algas Mareki show. Mis püksid? Mis pluus? Mis värvi sokid? Mina istusin ja mõtlesin, et huvitav, kas kunagi tuleb ka kord kui Hr.Abikaasa mind märkab või et me valime mulle riideid selga.
"Jajaa, sa näed ka hea välja," heitis ta jälle nagu muuseas üle huulte ja valis sobivat värvi sokke edasi.
"Peaasi, et Hilfigeri märk sokkidel on," itsitas kõrvalt emme, "kahju aint, et keegi ei näe. Aga sa võid vahepeal pükse kergitada, siis paistab ikka see ka välja."
"Eks ole," laususin mina, "minul on ka Valentino kleit seljas."
"No aga te minge peole ja mainige kohe need väga olulised faktid ära," pakkus emme välja lahenduse. Mõeldud-tehtud!

"Väga ilus kleit," ütlesid peol teised naised. Vähemalt keegi märkab Hr. Abikaasa kõrval ka mind.
"Valentino," vastasin mina ja et Marek end ootamatust tähelepanust ilmajäämisest halvasti ei tunneks, lisasin ma, et Marekil on Hilfigeri sokid. Õnneks me sõbrad tunnevad meid, nad saavad aru, miks sellised vajalikud ääremärkused. Et need on lihtsalt naljad, mitte maailma kõige olulisemad detailid ka päriselt.

Täna on meil vaja kell kaks ühel üritusel olla. Ma palusin Marekil kella üheteistkümneks koju tulla. Et me ei peaks jälle viimasel hetkel pluuse, pintsakuid, kingi ja sokke sobitama. Sest mitte kunagi selle kaheksa aasta jooksul ei ole ta kordagi ette mõelnud, mida selga panna. Kõik juhtub alati viimasel minutil. Ja hoidku jumal kui siis selgub, et sobiv pluus on pesemata või triikimata või väike ja õiged sokid on kah pesus.

Loomingulised moodused magamiseks

Milleks magama minna nii nagu normaalne inimene, et viskad lihtsalt voodisse pikali ja jääd magama? See on Britt Ida jaoks liiga igav. Ja nii muutub ta iga ööga aina loomingulisemaks. 

Voodis tuleb kõige pealt jalgadega tekk pealt siputada, siis leida õige asend risti voodis ja padja peal, natuke maurata, sest voodi on laiuses liiga lühike, siis palvetaja-asendis magama jääda ja kui enam midagi muud teha ei oska, siis tuleb roomata teise voodi serva ja püüda sealt kaudu põgeneda. Kahjuks on ka voodi teine ots suletud. Ja kui selgub, et küüntega siiski ei õnnestu voodipõhja auku kaevata, tuleb roomata tagasi algusesse ja uuesti otsast peale alustada. 

Kuni lõpuks uni siiski võitu saab ja Britt Ida maailma kõige loomingulisemates poosides magama jääb. Kuni kolmeks tunniks. 

Siis tuleb jälle väike seiklus mööda voodit ette võtta. Õnneks on need  öised ekskursioonid lühemad. 

Mõned teemad kohe ajavad mind põlema!

Ma sattusin rääkima ühe omavanuse naisterahvaga tööajast, ületundidest ja sellest, mis on normaalne.

Poole vestluse pealt oleks mul olnud tahtmine tal suu nagu "Kevades" mudamättaga kinni pressida. Mulle tundus, et see, mis sealt tuli, oli kõige suurem jama, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. 

Nimelt rääkis see naisterahvas, et inimesed ei tohiks kurta kui peavad kauem tööd tegema, nädalavahetusel töömuredega tegelema vòi noh kasvõi sõbranna pulmas töökõnedele vastama.
"Minu arvates on nii nõme, et mõned inimesed virisevad kui nad peavad rohkem tööd tegema, sest noh, kuulge, tööajal ju ka nad tegelevad oma asjadega. Loevad Delfit, käivad Facebook'is, saadavad erameile, maksavad arveid, joovad kohvi ja loevad ajalehti. Nad ei tee kaheksa tundi tööd. Miks nad siis ei võiks seda aega kompenseerida tööga nädalavahetustel. See on täiesti normaalne!" rääkis ta.

Esiteks ajas mind närvi selle naise hääletoon ja üleüldse piiksuv hääl, kuid selle järgi ei saa inimest hukka mõista. Mul näiteks on äärmiselt madal ja mehelik hääl, aga ega see must veel meest tee. Teiseks ajas mind närvi ta liiga barbie'lik välimus, kuid ka selle järgi ei saa inimest hukka mõista. Ma isegi olen "rumala ja blondi-eelarvamusega" kokku puutunud. Keegi pole öelnud, et ilus naine ei tohiks tegelikult ka tark olla. Kolmandaks ajas mind närvi, kuidas ta rõhutas, et on ülikooli lõpetanud. Mainori.  Ma tahtsin öelda, et tead, sa ei ole sugugi ainuke, kes ülikooli on lõpetanud, meie seltskonnas oli isegi mitu magistrikraadiga inimest, kuid nemad ei jauranud oma kõrgharidusest vaid lasid Barbiel rääkida. Ise pihku itsitades. Ainult mina olin see loll, kes põlema läks ja vaidlema hakkas. Targa ja rumala inimese erinevus, eks?
Ma tahtsin talle umbes kaheksasada korda kogu selle aja jooksul öelda, et ta vait jääks. Enne kui ma hulluks lähen.

Kuid kõige rohkem ajas mind närvi väide, et kui kaheksa tundi järjest tööd ei tee, siis on see tööandja pettmine ja tööaja varastamine. Tõstke käsi ja öelge mulle, kes teist teeb kaheksa tundi järjest tööd? Ausalt? Kui selliseid leidub, siis no palju õnne, mina ilmselt olen maailma suurim tööajavaras ja luuser, sest ma pole kunagi elus järjest kaheksa tundi tööd teinud. Ma pole ka seda kunagi varjanud, sest ma usun, et puht inimlikult on see väsitav. Inimene vajab pause! Ja ärge öelge mulle, et teil ei ole ette tulnud päevi, kui kohe kuidagi ei saa end töölainele, et kohe ongi selline natuke logelemise päev. Kas selle pärast peaks siis järgmine tôöpäev olema 16 tundi?

Ärge saage must valesti aru. Ma sugugi ei poolda iga minuti lugemist ja töö pooleli jätmist kohe kui kell viis saab, kuid ma ei poolda ka seda, et ületöötamist peetakse normaalseks. Et ongi normaalne, et nii 24/7 ja  365 päeva aastas, sest siis sa oled tubli ja lojaalne. Kui saad kell viis ära minna, on sul järelikult liiga vähe tööd.
Jah, on asju, mis on vaja kohe ära teha. On olukordi, mis nõuavad pikemaid tööpäevi. Ja kõik ei ole must ja valge, kuid põhimòtteliselt ei ole okei, et hea töötaja on vaid see, kes 100% tööle pühendub. Ja luuser on see, kes julgeb tunnistada, et peale töö on ka midagi muud. Oma elu. 

Ja lõppkokkuvõttes olen ma tähele pannud, et töö juures ei hinnata neid, kes 24/7 tôöl on ja oma töö vaikselt ära teevad, vaid neid, kes oskavad rohkem ja paremini rääkida. Kas ma juba ütlesin, et seesama Barbie on suvel esimene, kes kiitleb, kuidas ta töölt kell 3 ära läheb, et veel randa jõuda ning kuidas ta reeded vabaks saab, sest tal on vaja "klienditega kohtuda". Sellised silmakirjalikud inimesed ajavad mind marru. Aga just sellised jõuavadki edasi. Töö teevad mutrikesed ära.

Ahjaa, kui ma Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest kinga sain blogi pärast, heideti mulle ette, et ma töö ajast hoopis blogi kirjutan. Jah, juhtus tõesti, et ma ka seda tegin, kuid kindlasti mitte ei teinud ma seda kogu aeg ja terved päevad. Ma isegi ei varjanud, et mõnikord bloggeris aega veetsin, kuidas te muidu arvate, et Tatraveskid mu blogist teada said. 

Kas ma seda ka ütlesin, et tegin seda lõuna ajal? Sest 80% ajast ma lõunat ei söönud. See oli see aeg, kui ma 56kilone paks olin ja söögiga tagasi pididn hoidma. Aga pausi tahtsin minagi pidada. Facebook'i kasutamine oli siis alles lapsekingades. 

Kas ma seda ka ütlesin, et Tatraveskid, kellele mu töö mittetegemine ette jäi, pidasid mõni päev kolmetunniseid lõunaid ja jooksid laua taha tööd tegema alles siis kui aknast omanikku nägid lähenemas? Ning ohkasid siis kõvasti ja häälekalt, kui raske päev on olnud, et nii palju on tööd olnud...

Hmmm. Kergem hakkas!

Diibid kunstiinimesed pühade ajal

Tere hommikust, sõbrad!

 Diibi uksed, aknad ja hing on teile avatud ka homme, suurel reedel. 

Astuge julgelt sisse! Pühapäeva veedame kõik kodus pereringis, mune koksides

 ja esmaspäeval oleme suletud seoses väikese värskenduskuuriga. 

Meie Britt-Idaga naudime aga juba mitmendat päeva täiel rinnal mõnusaid päikesepaistelisi kevadilmasid Ussipesas. Tema põõnab vankris ja mina mõnulen päikese käes. 

(Mikro)probleemid ja rasvad sulavad, põsed muutuvad punaseks ja vaim erksamaks. 

Te ei kujuta ette kui ilus on kevad Ussipesas!

Värvilisi pühi!

Nii ilus! Isegi kui ma pean seda ise ütlema

Kes see ikka koera saba liputab kui mitte koer ise. Kas pole mitte ilus? 

Mina olen rahul. Päriselt. 

Alles hiljuti küsiti mult, et kuidas ma neid raamatuid siis kirjutan, kui kirjastused huvitatud pole. 

"Väga lihtsalt," vastasin ma, "ise."

Aga miks sa seda teed, küsiti mult. 

"Igal ühel oma hobi,"vastasin ma, "kes surfab, kes kirjutab (laste)raamatuid.".  Ja kui leidub veel lugejaid...Mis saaks veel ühele hobikirjanikule meeldivam olla?

Väike metslane hakkas liikuma. Sihikindlalt teravate kapinurkde suunas.

Ida avastas eile, et roomamise asemel oleks palju mõistlikum põlved krõnksu tõmmata ja käperdades* edasi liikuda. Niimoodi jõuab palju kiiremini punktist A punkti B. Ja palju rohkem tähelepanu saab ka. Piisas mul ta vaid keset tuba panna ja arvuti taha istuda, kui ma pidin jälle püsti tõusma ja ta ohtlikest ja teravatest esemetest kaugemale tõstma. Normaalse lapsena tormas ta ju otsejoones kapi teravate nurkade suunas. Või siis oma garderoobinurka nagu tõeline naine. Üritas end kastide najal püsti ajada ja kingadeni ulatuda. 

Kuna ta just kõige elegantsemalt veel asju haarata ei oska, vaid tahab endale kõike selga tõmmata, asja raskusest/suurusest hoolimata, siis tundub mulle, et suuremate kukkumiste vältimiseks tuleb mul kõik iluasjakesed nüüd põrandalt kokku korjata. Või Ida mullikilesse mässida. 

Olgugi, et enam ei saa päris rahulikult istuda ja kogu aeg tuleb silmanurgast Idat jälgida, siis pean ma tunnistama, et selline tõugu kombel ringi rahmeldav laps on niisama paigal lamavast lapsest kordi lõbusam jälgida. Istud tal kusagil läheduses ja vaatad, kuidas ta edasi üritab ukerdada. Ikka sihikindlalt teravate nurkade poole. 

Ma peaks ta puuri panema. Huvitav, kas need "lastepuurid", kuhu mind ja veel Tillukest Delisatki väiksest peast kinni pandi, on tänapäeval keelatud? Ma ei ole küll kuulnud, et keegi sellist asja maininud oleks kusagil, veel vähem olen ma neid müügil näinud. Ju on inimõigusirikkuv ja seega keelatud. Ükski normaalne ema ei pane ju oma last kuhugi kinni!

* ma tean juba, et korrektne oleks öelda "käputama", aga see sõna on mulle nii võõras. Las ta siis natuke aega liigub käperdades, küll ME käputama ka hakkame:)

Konkurente kaemas @ Cafe Lyon

Tegelikult ei saa päris öelda, et konkurente kaemas oleks käinud, sest esiteks sattusin ma siia kohvikusse pooljuhuslikult ja teiseks kuni selle hetkeni polnud mul sellisest kohvikust õrna aimugi. Kui ma sain teada, et kohvik asub kusagil Õismäel kujutasin ma esimese hooga (ma ei tea ise ka miks) ette, et see on üks sellistest veidratest šašlõkibaaridest, millest ma ikka aeg-ajalt mööda sõidan, seega olin ma väga rõõmus kui šašlõkibaari asemel hoopis hubasesse prantsusepärasesse kohvikusse sattusin. 

Toiduvalikul tegin ma väikese vea ja valisin röstitud kitsejuustusalati peedi-carpaccio ja porgandi-vinegretiga. Mitte et see halb oleks olnud, aga selle valiku põhjal on toitu väga raske hinnata, sest noh röstitud kitsejuustusalat on ju tegelikult lihtsalt röstitud kitsejuust salatipadjal, veidikese lisanditega. Ei midagi originaalset, erilist ja ega seda väga pekki keerata ei anna, seega liiga igav valik, et julgeksin toidu kohta midagi öelda. Vana baklažaanisõbrana oleksin pidanud valima hoopis üleküpsetatud baklažaani. Selle järgi oskaks ma paremini oma hinnangut toidule anda. 

Ma saan aru, et Cafe Lyoni trumbiks on ekleerid ja saiakesed. Kui ma oleks umbes kuus kilo kergem, siis ma oleks neid endale kahe suupoolega sisse ajanud, aga et mulle vaatab peeglist ikka veel vastu väiksemat sorti mammut, siis on mõneks ajaks igasugu magusaga lõpp. Isegi lattetamise lõpetasin ära.

Ühesõnaga kuna ma toitu hinnata ei saa, siis ma hindan teenindust. Ja teenindus oli väga meeldiv. Meid teenindav tütarlaps oli äärmiselt sõbralik ja viisakas. 

Koht iseenesest oleks saanud ehk veel veidi hubasem ja prantsusepärasem olla, aga ega midagi ette heita ka ei saa. Mulle jättis väga hea mulje. Ja eriti hea meel on mul, et ka kesklinnast väljaspool hakkab olema kohti, kuhu sööma minna sünniks. Muidu ongi vaid kebabid, šašlõkid ja hamburgeriputkad, üks selline korralik boulangerie on alati teretulnud.

*Pildi autorina mainin igaks juhuks Mariann Kaasiku ära. Ei tahaks sõdima hakata autoriõiguste pärast. Ja teised inimesed lõikasin pildilt ära, sest jumal seda teab, kas normaalsed inimesed tahaksid ühes suvalises blogis ülesriputatud saada.

• 
  

Kuidas te tegelikult Isabelli valmis tegite?

Ma lugesin eile ühest Norra blogist ema ja ta nelja-aastase poja vestlust ja kohe pean selle edasi rääkima.

Poeg: Kuidas te tegelikult Isabelli valmis tegite?

Ema: Ehhhh...armastusega*.

Poeg:AGA kus mina olin ja MIKS minul ei lubatud kaasas olla?

Ema (stressis): Noh, me tegime ta teises toas valmis ja sina magasid sel ajal.

Poeg: Aga see ei olnud ju ometi laupäev, eks?

Ema: Ah?

Poeg (pärast mõttepausi ja kergelt pettunud): Jah, kuna te kasutasite pulgakomme*, mina ei olnud kaasas ja ma saan magusat vaid laupäeviti.

Ema on sõnatu.

Poeg: Aga muidu te võite ühe veel valmis teha. Ja talle Anna nimeks panna kui see tüdruk on. Või Pikne McQueen kui see on poiss. Sellest tuleks beebi-dude!

* pulgakomm on norra keeles kjærlighet på pinne ehk tõlkes " armastus pulga otsas", lühendatult kjærlighet ehk "armastus"

Ma isegi täitsa ootan selliseid huvitavaid vestlusi:)

                                     

Tegelikult natuke ikka on häid inimesi ka olemas ehk Brutselee jõuab varsti poodi!

Mäletate mõnda aega tagasi otsisin ma kedagi, kes torukolli loole pildid joonistaks? Sest ma ei tahtnud Marekit päris ära kurnata. Nii otsustasin ma selle palve üles riputada Facebook'i "Eesti blogijate" gruppi. Ega ma väga ei lootnud, et keegi mind aidata viitsiks, aga kujutate ette lausa kolm vahvat naist kirjutasid mulle, et on hea meelega valmis mulle pildid joonistama.  Kas tõesti on keegi nõus mind aitama? Lihtsalt niisama? Heast tahtest! Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin nii õnnelik!  Muidu oleksin ma pidanud illustratsioonideks fotod panema.

Sellised imekaunid fotod minust, Heilyst ja Tillukesest Delisast: 

Täna olen ma veel õnnelikum, sest Riina on pildid  valmis saanud ja lugu liigub nüüd edasi küljendamisse, et siis õige pea raamatupoe lettidele jõuda.  Mul on "Tillukese Delisa ja torukolli" jaoks olemas imearmsad pildid: 

 Oi, mitu korda ma alla tahtsin anda. Te ei kujuta isegi ette. Eriti, kui sain kirjastustelt eitavaid vastuseid või üldse mitte mingeid vastuseid. Ma olin peaaegu tunnistamas, et mul  ongi ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang ja et ma ei oska tegelikult mitte midagi. Vähemalt kirjutada küll mitte. Et kõik on üks suur (elu)vale. Mul on hea meel, et mu perekond sundis mind jätkama. Võttis aega see raamatuke, mis ta võttis, aga nüüd olen ma lõpusirgel.

Riina tegemisi saate jälgida blogis: Riina ja Pintsel. Veelkord suur aitäh, Riina! 

Mul on suuremat maja vaja ehk ostke voodi ära!

Kuna ma just nagu muuseas soetasin hetk tagasi endale uue voodi, siis vana jääb jalgu. KUI mul oleks suurem maja, siis poleks probleemi, ma tõstaks ta ühte viiest külalistetoast, aga meil ei ole majas viit külalistetuba. Seega, kas keegi ei taha endale korralikku puidust voodit soetada? Ütleme, et koos madratsiga 70 euro eest?

Muidu peab Marek meile uut maja ehitama hakkama...

Tundub, et mul ei õnnestunud Marekit pehmeks rääkida voodi vahetuse asjus. 

Ma olen oma oskused kaotanud...

Nii et nüüd on mul ülearune hoopis selline imeilus voodi. Mu süda tilgub verd. Mõõdud 180x200. Hind 80 eurot koos madratsiga.