Tuesday, June 30, 2015

Lihtne elu & imelaps


Ülemisel korrusel, kus me elame, hakati remonti tegema. Ma kartsin seda hetke, sest ei ole just teab mis mõnus elada nii, et töömehed edasi-tagasi siblivad. Lisaks sellele, et nad on ülemisel korrusel, käivad nad läbi minu poe, millest iseenesest ei ole midagi, sest nad on viisakad ja vaiksed. Ja ma tegelikult ei saagi kurta, kuigi seda ju võiks eeldada;), sest  minu kartus, et peame nendega koos aega veetma osutus asjatuks. Ma olin unustanud, et Norras on ju teistsugune tööaeg. 
Tööd alustasid nad kell kaheksa ja kuigi nad ehitavad vannituba inspekteerisid nad vähemalt tunnike maja väljastpoolt. Kell 11 olid nad juba tunniks lõunale kadunud ja enne kolme nägin ma neid tööpäeva lõpetamas. See on nii naljakas. 
Ja loomulikult jätsid nad endast maha laga, sest koristamine ei käi hinna sisse (ega vist Eesti ehitajad laias laastus paremad pole?). Tea, kas ma võiksin neile arve esitada, sest ma pesin nende järele põranda ära? Või on see mu enda asi, sest tegu on minu poe ja eluruumidega.

Noh igatahes lihtne elu. 

Aga natuke on tore ka, et nad ehitama hakkasid. Lapsega ei saa ehitusplatsil elada ja nii peab Ida natukene Mr. Poppinsiga hakkama saama. Mulle tundub, et mõlemad on selle üle õnnelikud. Ida on viimasel ajal piltidelt issit otsinud ja ka Mr.Poppins kurdab, et jääb ilma sellest vahvast ajast, kus laps kõige rohkem areneb. Tal on õigus, sest iga päev teeb Ida midagi uut, mis mind imestama paneb. Ma saan aru, et ma alahindan väikelapsi ja nende tarkust, aga ausõna mu jaoks on müstika, kuidas ta näiteks teab mingis tänavas, kuhu peab keerama, et jõuda rongijaama ja kuidas ometi on tal meeles, millise maja hoovis me kiikusime. Mõnikord ma unustan ära, et jalutuskäikudel ei ole taibukas mööduda Sigrid Undseti platsist, sest seal on need pisikesed purskkaevud ja see tuleb mulle meelde alles siis kui Ida mind käest tirib ja sinnapoole veab (kuigi sinna on veel paarsada meetrit).  Ja eile ei suutnud ma ära imestada, kui ta üht norrakeelset loomade äppi vaadataes täiesti selgesti "bie" (mesilane) järgi kordas. Müstika!


Sellest ei hakka ma rääkimagi, kuidas ta eile pisikese ostukäruga poes ringi kruiisis, asju valis, korvi pani ja siis need kassalindile tõstis...Oh wait! ma just rääkisin.
Siis ei jää muud üle kui lisada siia ka tänase poeskäigu video. Mulle tuli millegi pärast "Home Alone" meelde...
(Sry, mul ei ole ei aega ega ka oskusi videosid ilusaks tuunida. Minu tehniline taiplikkus on null, kuigi makseterminali oskan ma nüüd installeerida, seadistada, autoriseerida ja ühildada ipadiga)

                          






Monday, June 29, 2015

Väike killuke


Selleks, et keegi ei arvaks, et minu näol on tegu ühe sellise emaga, kes arvab, et kõige olulisem on lapse riietus, mitte see, et laps oleks õnnelik, siis panen siia katkendi "Õnnelikus peres" ilmunud loost lasteriiete teemal.
See "Pere ja kodu" erinumber on terve suve müügil. Lugege läbi ja andke tagasisidet, mida teie arvate:)






Aga mis saab siis kui minu laps ei jaga minu maitset ja ilumeelt?


Sellest, et vanemad ei ole alati "süüdi" selles, kuidas nende lapsed riides käivad, sain ma aru siis, kui lasteriietest ja laste valikutest artiklit kirjutasin. Ma ei saa sinna midagi parata, et teatud tüüpi lasteriided (kirevate Disney piltidega või üldse igasugu hiina kaup ja spordimaikad nt) ei ole üldse minu teetassikene.  On üsna selge, et Ida garderoob on üsna minu näoga ja ilmselgelt pean ma end ju väga hea stiilitundega inimeseks;) 
Eile hakkasin ma kahe asja peale mõtlema. Aga mis saab siis kui Ida ei jaga minu maitset? Ja talle meeldivad just täpselt need asjad, mis mulle üldse ei meeldi? Kui ta tahab selga panna just neid Disney pluuse või spordimaikasid. Kui teda ei huvita üldse mood? Kas see on siis maailmalõpp? Ma tean, ma tean, absurdne ja täiesti mitteüldseoluline küsimus, ma lihtsalt jäin sel teemal mõtlema.
Kas teie laste garderoob on teie näoga, teie mõjutustega? 


Põhjus, miks ma ka sel esimesel teemal mõtlema hakkasin, oli see, et ma nägin Facebookis pilte kellegi lapse sünnipäevast, mis peeti mängutoas. Teate, nendes mängutubades, kus on sadatuhat last ja kiiged ja võrgud ja pallid ja kohutav kohutav söök, sest oma toitu sinna kaasa ei tohi võtta ja nii tuleb kohapealt tellida friikartulid ja viinerid. Mulle absoluutselt ei meeldi sellised mängutoad. Selliste armaste tubade vastu, kus Ida esimene sünnipäev peetud sai, ei ole mul midagi, aga mul tuleb kananahk peale kui ma nende teiste tubade peale mõtlen. Ja nii ma siis hakkasingi mõtlema, et mis saab siis kui Ida saab vanemaks ja ta tahab oma sünnipäeva just sellises mängutoas pidada. Kas mul on sõnaõigust ja ma tohin öelda "ei", või olen ma siis nõme ema, kes lapse soove kuulda ei võta? 
Ma olen ka varem sellest kirjutanud, et mu meelest on üldse kummaline, kuidas laste sünnipäevi PEAB kusagil mängutoas pidama, aga ma saan ju aru, et näiteks ruumipuudusel on see väga hea lahendus või talvisel ajal. Aga südasuvel, kui on ilus ilm, kas siis peab ka sünnipäeva ilmtingimata pidama mõnes umbses ja lärmakas mängutoas? 


 Fotod: Efka

#pseudoprobleemid

Aidake leida!


Kes teeb selliseid kamspun-jakke nagu pildil? Kust neid leida? Aidake mind palun.


Sunday, June 28, 2015

Dolce far niente




Jada, jada, alle har allerede skjønt at jeg ikke liker Lillehammer søndager. Men vet dere hva? Jeg begynner å bli vant til "dolce far niente" (gleden av å gjøre ingenting) som ser ut til å være slagsordet til hele Norge på søndager. 

Selvfølgelig hadde jeg likt å ha minst en dag i uken når jeg kunne sove litt mer enn til seks (kvart på seks), men Britt Ida forstår ikke det. Sannsynligvis skal hun være i Estland eller Sverige i juli, da får jeg hvile litt...Jeg har jo ikke hatt særlig mye fri i det siste:)

I morges stod Britt Ida opp klokken 5:45 som vanlig, jeg prøvde å sove litt til, men sola skinte så fint ute og da Ida etter en halv time senere  stod med sko og jakker til oss begge i sengekanten, forstod jeg at det er på tiden å stå opp. 
Klokken halv atte var det allerede nydelig varm sommervær ute. Jeg vet at Ida er glad i vann (som alle barn?), så jeg tok ut en større plastbøtte med varmt vann og lot henne bare leke, kaste stein i vann, helle vannet ut av bøtte og ja, hun fikk lov til a sitte i vannet... Det er rart hvor lite barn egentlig trenger for å være glad. I fjor hadde vi en kjempefin "badeland" hjemme i hagen, men i år klarer vi oss med en bøtte, litt vann og noen stein:) 
Jeg sier ikke at jeg ikke ville gi henne noe annet å leke med, men situasjonen er som den er akkurat nå og da ma vi bare nyte det vi har  nå
Det er sommer, det er sol, vi har fått noen gode venner i byen (takket være Lilian spiste jeg nesten en hel melkesjokolade til frokost i dag!) og snart skal vi en tur til Sverige og kan endelig være sammen med hele familien. Til og med  (min) mormor skal være der! //






 Jaajaa, kõik me juba teame, mida ma pühapäevadest siin arvan, aga teate mis? Ma hakkan selle "dolce far niente" ellusuhtumisega ära harjuma. 

Ida tõusis üles kell kolmveerand kuus nagu ikka viimasel ajal ja jah, ma tahaksin, et ma saaksin kasvõi üks päev nädalas magada, kuid see hetk ei pruugigi kaugel olla, sest on võimalus, et Ida võtab minust väikese puhkuse juulis. 
Ma püüdsin täna hommikul veel edasi magada, aga kui Ida mulle terve hunniku kingi ja jakke voodisse tassis ning tegelikult aknast päike nii kenasti sisse vaatas, sain ma aru, et on aeg ärgata. Pool kaheksa oli väljas imeline suveilm. Ma tean, kuidas Idale (kõigile lastele?) meeldib vesi ja nii tassisin ma välja ühe suurema plastämbri ja lubasin tal veega solberdada, lõpuks istus ta otseloomulikult ka ise ämbris ja sulistas seal nagu oleks see maailma kõige ägedam tegevus üldse. Eelmisel aastal oli meil kodus aias püsti korralik "basseiniala", sel aastal saame me hakkama paari ämbri ja kividega. Rõõmu on sama palju. Kas pole tegelikult veider kui vähe lapsed vajavad selleks, et rõõmsad olla? 
Muidugi tahaks ma talle ka siin pakkuda rohkemat, aga kui hetkel on võimalused sellised, siis me naudime seda hetke.
On suvi, päike, meil on tekkinud head sõbrad (tänu Lilianile sõin ma täna hommikusöögiks peaaegu terve piimašokolaadi!) ja varsti läheme me Rootsi, et seal terve perega koos olla. Isegi (minu) vanaema tuleb. 





Saturday, June 27, 2015

Aga mis saaks raamatu pealkirjaks?


Ma olen viimastel päeval saanud nii palju positiivset energiat, et olen jälle kord hakanud mõtlema, et see Norra raamat, mida ma 2011.aastast alates muudkui alustan ja jälle pooleli jätan, lõpuks ometi kirja panna. //

I siste dagene har jeg fått så mye positiv energi - jeg tror det hjalp at mamma kom på besøk og at været har vært  fantastisk og ikke minst den hyggelige Sankthans middagen sammen med Lilian og hennes familie - at jeg har igjen begynt å leke med tanken  å skrive ferdig boken om (mitt opphold i ) Norge, som jeg har skrevet siden 2011.
Har faktisk 271 sider skrevet, bladde gjennom det i dag og tror jeg må stryke halvparten, men likevel...Tanken om boken er tilbake!
Og vet dere hva? Også de negative kommentarene og fæle mennesker har gitt meg styrke. Rart, jeg vet, men det er faktisk sant. 







***

Minu suhe Norraga katkes tervelt kolmeks aastaks. Lausa nii, et ma ei suhelnud sel perioodil isegi oma Norra perekondadega. Mulle tundus, et mul on Norrast ükskõik, mis moel, täiesti kõrini. Kõik, mis seostus Norraga, jättis mind külmaks. Mul oli isegi tunne, et mu norra keele oskus hakkas ära kaduma. Nii veider kui see ka pole, aga just sel hetkel kui ma hakkasin uuesti vaikselt Norra järele igatsema, sain ma tööpakkumise, mis mind juba mõne kuu pärast Norra viis.
Peale kolmeaastast pausi seisin ma jälle kord oma kohvritega „tiigrilinnas“, nagu norralased Oslot hellitavalt kutsuvad. Rong pidi väljuma kümne minuti pärast, ma oleksin pidanud kiirustama, kuid seisatasin hoopis viivuks. Otse ees tervitas mind Karl Johani nimeline peatänav, vasakul käel oli ikka omal kohal Oslo City kaubanduskeskus, kus ma nii paljud oma säästud olin laiaks löönud, Oslo S-i esisel väljakul jälgis möödujaid tiiger. Ma olin kogu aeg mõelnud, miks see tiigri kuju seal seisis, kuid mul polnud kunagi olnud meeles seda järgi uurida. Minu kõrval istus kivitrepil noor boheemlasliku välimusega tütarlaps. Ilma pikemalt mõtlemata otsustasin ma temalt küsida, kas ta teab, miks see tiiger siin seisab. Tütarlaps naeratas ja vastas, et see peaks külastajatele suurlinna halastamatust. Tegin suured silmad ja jäin talle rumalalt otsa vaatama.
Jah,“ naeratas ta, „ma saan aru, et seda on raske uskuda, võttes arvesse, et Oslo on ilmselt üks maailma turvalisemaid suurlinnu. Aga, vaata, see on tegelikult alguse saanud Bjørnstjerne Bjørnsoni luuletusest, kus tiiger, see tähendab suurlinn, ründas hobust, see tähendab Bjørnsoni, ja kunagi siis võis ju linn tõepoolest hirmuäratav olla.“
Ahh, Bjørnstjerne Bjørnson! Kui kaua ma polnud seda nime kuulnud! See kõlas nagu muusika mu kõrvadele. Ja kui veider, et ma varem polnud huvi tundnud, miks Oslot tiigrilinnaks kutsuti. Mis enamgi, mitte ükski norrakas polnud mulle seda lugu rääkinud. Ometi on nad ju rohkem kui varmad alati ja igal võimalusel tutvustama oma maa kultuuri-ja ajalugu. Igal juhul tänasin ma tütarlast ja jäin mõtliku pilguga tiigrit vaatama.
Ja nagu sellest veel vähe oleks,“ hüüdis tütarlaps mulle järgi, „meil on Oslos lõvid ka!“ Esimese hooga ei saanud ma aru, mida ta mõtles, kuid siis taipasin. Tõepoolest Norra parlamendihoone peasissepääsu valvasid kaks mürakat lõvikuju. Ei tea, mis nende lugu võiks olla? Ma ei hakanud tütarlast uute küsimustega tüütama. Las lõvid jääda mõneks teiseks korraks.
Väljas hakkas hämarduma, kevade saabumisega olid tänavatele taas ilmunud kerjused ja narkomaanid. Igas normaalses seisundis inimene oleks seda pidanud üsna trööstituks vaatepildiks, mina aga lihtsalt seisin ja ahmisin endasse kevadist õhku ja öise linna tulesid. Mu hinges valitses kummaline rahulolutunne ja ma naeratasin. „Kas mäletad mind?“ küsisin ma mõttes linnalt. „Ma olen tagasi!“

Friday, June 26, 2015

Kas "vanem naisterahvas" võib enda välimusega rahul olla või peab naine igavesti dieeti pidama?


Üks minu lemmikblogijaid on Janka Polliani - "vanem" naisterahvas (36), kahe lapse ema ja moeblogija. Minu arvates ääretult stiilne, särav ja inspireeriv naine, juba kasvõi sellepärast et olgugi et moeblogija, siis tema ei redigeeri oma pilte. 
"Käod" on õelad ka väljaspool Eestit ja nii juhtuski, et keegi anonüümne ka seda naist paksuks nimetas. Olgu, oleme siis ausad ja ütleme, et ta tõepoolest ei ole kondine ja tal on vormid, kuid on see paks? Ja mis on üldse paks? Ka siin Eestis on blogijate välimust ja kehakaalu piisavalt kommenteeritud. Välimus ja stiil on üks asi - maitse üle ei saa vaielda, vaid kakelda, kuid kas kaal on kõige olulisem asi maailmas? Kas ilmtingimata peab olema "supervormis" selleks, et endaga rahul olla või end hästi tunda? Kas väikene "muffin top" on midagi, mis tuleks piltidelt ära redigeerida või on see okei, et me oleme sellised nagu me oleme? 
Seda paksu- kommentaari lugedes mõtles Polliani, et võib-olla oleks pidanud enne pildi avaldamist pilti natuke kohendama, kuid mõtles siis, et olles kahe lapse ema ja aastaid anoreksiaga võidelnud, on tema mõte näidata end moeblogijana just sellisena nagu ta on. "Sest elu ei ole vaid täiuslikud pildid," kommenteeris ta. 
Ma ei saaks temaga rohkem nõus olla. Jah, loomulikult me kõik avaldame endast blogides ja FBs või Instagramis pildid, kus meil pole topeltlõuga või tagumik ei tundu sama suur nagu maakera, kuid on ju okei olla see, kes sa oled. Kaal ei ole kõige tähtsam. 

Oluline on rahulolu iseendaga. Minugi välimust ja kehakaalu on siin mingi aeg tagasi kommenteeritud, eks seal oli ka õigeid märkusi, kuid seoses Polliani kommentaariga tuli mulle meelde üks kommentaar, mis minu kohta kirjutati kui panin blogisse pulma-aastapäeval pildid "täna" ja "seitse aastat tagasi". See kõlas midagi sellist, et kunagi on ju täitsa kena olnud, aga nüüd...

Aga kas te teate, et tihti ei vasta peegelpilt hoopiski sellele, mida inimene endast ise arvab? Allpool on ports pilte minust erinevates eluetappides. Ei, see ei ole selline kiida-mind-postitus. Iga pildi all on kommentaar, kuidas ma end tegelikult tundsin. Eks vaadake ise, kas pilt ja hinnang lähevad kokku. Poole oma elust olen ma paks olnud. 



Pilt tehtud eelmisel aastal. Sain palju kommentaare, ka tuttavatelt, et olen suur, kõht ka veel ees. 
Jah, ma tundsin ka ise, et peaksin kaalus alla võtma. Ma nägin vaeva, et raseduskilodest (AASTA hiljem!) lahti saada, kuid asjatult. Mitte midagi ei muutunud. Samas ei saa ma öelda, et oleksin end koledana tundnud.


Kui me  sõbrannadega (10 aastat?) peale keskkooli lõppu koolilõpukleitides end pildistamas käisime, olin ma "paksu-perioodis".  Ma hoidsin kogu aeg kõhtu sees, et jumala eest mitte paks välja paista. Kui keegi oleks mind siis paksuks nimetanud, oleksin ma hakkanud meeleheitlikult dieeti pidama.


25-aastaselt pidasin ma kogu aeg dieeti. Sest ma olin paks.


Ma võtsin mõlemal korral kui ma Norras elasin juurde ca 10kg. Kuigi võrreldes eelmise pildiga olengi ma umbes kümme kilo kogukam, siis ma ei tundnud end sugugi paksuna. Ma kandsin liibuvaid pükse ja seelikuid, nabapluuse ja kitsaid toppe rohkem kui kunagi varem või hiljem. 


Umbes aasta enne Ida sündi olin ma jälle paks. Ma pidasin ikka dieeti, et kaalust alla võtta. See ei õnnestunud, ma jäin püüdlustest hoolimata sama paksuks nagu sel pildil näha.


Kom kuud rasedana tundsin ma end suurena nagu maakera. 


Kuuendal raseduskuul hakkasin ma päriselt maakera mõõte võtma (ma ju võtsin siiski 30kg juurde) ja mul oli nii kuradima raske olla, riided ei mahtunud selga ja kõik pitsitas, ometigi leidsin ma ise, et ma olen vägagi kena rase. Ma olin endaga rahul.


20-aastasena pidasin ma end vastupandamatuks. Saledaks ja kauniks. Igas olukorras ja igal hetkel.



            Kuna ma liikusin palju seltskonnas, kus oli nii paganama palju stiilseid ja kauneid naisi, siis enesekindlana ma end sel ajal ei tundnud.


Ülikooli lõpp on üks neist perioodidest, kus ma iseendaga väga rahul olin. Ma arvan kusjuures, et kehakaal ja välimus ei mängi siin mingit rolli, õnnelik inimene ongi endaga rahul. 



Täpselt sama võin ma öelda keskkooli lõpu kohta. Ma pidasin end vastupandamatuks. Ja kõhnaks.


Marekiga tuttavaks saades jõudsin ma päris päris tibi faasi. Loomulikult pidasin ma kogu aeg dieeti, sest ma olin paks ja nägin vaeva, et kena välja näha. Põhjus selleks oli madal enesehinnang, sest ma olin just lõpetanud suhte, mis mu enesehinnangule hästi ei mõjunud. Ma käisin ringi seltskonnas, kus luges vaid välimus ja tundsin end kogu aeg teistest kehvemana. Ma olin väsinud teistest koledam olema ja tahtsin uues suhtes kena olla. Ma uskusin, et juuksepikendused on üks moodus selleks. 


Pool oma elust olen ma kodust väljunud vaid korraliku meigikihiga, ikka vaid selleks, et ilus olla. Jah, mulle meeldib ka täna tõmmata põskedele põsepuna ja värvida huuled (see liigutus toimub mul lausa automaatselt), kuid ma usun, et ilusaks ei tee inimest mitte meik, vaid rahulolu ja õnnetunne. Ka emadus teeb naise üldjoontes minu meelest kaunimaks. Naiselikumaks ja õrnemaks. 


'

Selline olen ma täna. Kuigi siin pildil meigiga kaetud, on näha et mu silmade all on kotid, mul on kortsud siin ja seal ning magamatus on teinud oma töö. Ma kaalun ikka veel TUNDUVALT rohkem kui oma "paksu-perioodil", mul on ees pisike punu ja ma ei ole absoluutseltki mitte vormis. Ma ei saa ka kedagi süüdistada, sest ma ei tee selle heaks mitte kui midagi (vähemalt siiani pole teinud, nüüd käime me küll palju jalutamas, kuid seda ei tee ma eesmärgiga, et kaalu langetada). 
Kõige veidram kõige selle juures on aga see, et just sellisena nagu ma olen praegu, olen ma oma välimusega kõige rohkem rahul (maniküürimata küüned välja arvata, ma lihtsalt ei oska seda ise teha ja see häirib mind).  Ma olen terve oma elu vihanud oma hambaid ja püüdnud neid varjata. Enam mitte. Ma ei saa sinna mitte midagi parata - selline ma lihtsalt olengi. Ei parem ega halvem.

Ja ma mõtlengi, et võib-olla see ongi normaalne? Võib olla ongi okei, et "vanem naisterahvas" nagu mina ei soovi enam olla keegi teine, pidada eluaegset dieeti ja stressata tühiste asjade pärast.  Hoolitsetud välimus on üks asi. Kehakaal aga hoopis midagi muud. Tihti ei vasta ka pilt tegelikkusele. Väikese kõhu või tillukese tselluliidiga naine, keda paksuks sõimatakse võib tihti olla palju enesekindlam ja kaunim kui ideaalseks tuunitud naine, keda taevani kiidetakse. 
Lõppkokkuvõttes  - oled sa paks või peenike, kellelegi jääd sa jalgu ikkagi, kõigile meeldida ei saa, Mul on hea meel, et aina enam blogijaid julgevad end näidata just sellistena nagu nad on. Sest tahame või mitte blogijad on paljudele eeskujuks. Ajal,mil 14-aastased guugeldavad "kuidas selles vanuses seksi saada" pole vaja, et nad hakkaksid ka end piltidel redigeerima või veel hullem juba põhikooli lõpetamisel silikoonrindu või maovähendusoperatsioone kingituseks paluma. 



Mulle on räägitud, et ma olin maailma kõige ilusam laps. Millegi pärast on mul tunne, et võib-olla see siiski ei ole tõele vastanud? 

Skal du til Estland? Her er noen tips utenfor Tallinn. Vol 1


I går besøkte en hyggelig dame butikken og fortalte at hun skal reise til Estland, men at hun ikke har lyst til å se bare hovedstaten og Gamlebyen og vil gjerne reise med tog utenfor Tallinn. Jeg skulle skrive opp noen tips til henne, men så bestemte jeg at det er jo egentlig fint å dele dette i bloggen, det kan jo være at flere har lyst til å bli kjent med landet som det er. Utenfor Tallinn. Hovedstaden vår er selvfølgelig en vakker vakker by med den fine Gamlebyen, men det kan bli litt mainstream. Jeg leste fra en norsk forum hvor nordmenn anbefaler å spise i Tallinn. Det var bare restaurantene i Gamlebyen, som ofte er ikke gode i det hele tatt. Ja, Olde Hansa er jo en morsom opplevelse, men det er egentlig ikke noe annet enn en turistfelle. Samme med (mange) restauranter på Rådhusplassen.

Men nok om Tallinn. Om hovedstaden og TIPS om gode spisesteder, shoppingsteder, museer osv skal jeg skrive en annen gang.

Ja, det stemmer at togforbindelse i Estland ikke er best, men det begynner å bli bedre. Fra Tallinn kan man ta tog for eksempel til Sør-Estland, til hjembyen min Tartu, videre til grenseby Valga og derfra videre til Latvia. Sjekk tidstabell her. Togbillett fra Tallinn til Tartu koster 10.9 EUR. 

Toget stopper i Jõgeva, en liten by, før Tartu. Jeg kan ikke huske at det er noe veldig fint å se i Jõgeva, men skal du dit i August kan det være spennende å stoppe i Jõgeva - da har de "Hvitløksfestivalen" i byen. Fant ut at i 2015 er festivalen flyttet til Tartu, det syns jeg er litt dumt, men... Hjemmesiden til Jõgeva finner dere her. Men hvorfor jeg snakker om Jõgeva, hvis jeg mener det ikke er noe spesielt ved byen? Jo - fra Jõgeva kan man ta en utflukt til Palamuse og der er det fint.
Dessverre kjører ikke tog til Palamuse, men det er ikke langt å kjøre, sa det er greit å ta buss - sjekk tidstabell her.


Vi, estlendere liker Palamuse, fordi den  elskede filmen "Kevade" ble filmet her. Jeg tror 99% av estlendere kan filme utenat, sa det er alltid litt morsom å se skolen og omgivelsene som er så kjent fra filmen. Det gjør ingenting om dere ikke vet noe om filmen, Palamuse er et fint og vakkert sted  å besøke. Billetter til museer koster lite i Estland, så jeg anbefaler å ta en titt innom Palamuse museum.

Det finnes noen overnattingsteder i Jõgeva omradet, så her kan dere bestemme selv om dere reiser videre til Tartu samme dag eller syns Jõgeva er verdt en "grundigere undersøkelse".  Har dere god tid kan det jo være hyggelig a bruke en dag i en liten by som sannsynligvis aldri kommer til å bugne av turister, men det må jo absolutt ikke være en  bad thing.

Det tar litt over to timer med tog fra Tallinn til Tartu. Og Tartu er verdt å besøke. Jeg har selvfølgelig ikke alltid tenkt sånn, da jeg var tenåring mente jeg at Tartu var en kjedelig liten by, hvor ingenting skjer (kanskje det var sånn da?), men nå blir jeg alltid glad når jeg besøker hjembyen. Den er litt søvning, men utrolig sjarmerende.

Kulturs krybbe

Den nest eldste byen i den baltiske regionen er Tartu, først nevt i 1030 og Estlands nest største by. Tartu har på en måte vært en bro mellom øst og vest, mellom hanseatiske forbund og de rike russiske byene. I 1632 ble universitetet grunnlagt her. Det er Nord-Europas nest eldste universitetet etter Uppsala. Hovedbygningen til universitetet er et symbol for hele byen.



Blant andre bygninger verdt et besøk i byen som noen ganger kalles som Athen ved elven Emajõgi er Domkirken fra 1200-tallet og Jaani kirik fra 1300-tallet og selvklart Rådhusplassen i senklassisk stil fra 1700-tallet med Rådhuset.  Og ikke glem det skjevet huset (Tartu Kunstmuseum)!








Tartu beskrives ofte som estisk kulturs krybbe. Her begynte sangfestivaltradisjonen, den første festivalen ble holdt i Tartu i 1869. Mye av byens historise bebyggelse finnes fortsatt, og Supilinn (Suppeby, med gatenavn som Potet, Bønner, Erte...) er kanskje ett av verdens eneste bevarte "slum"områder.  Det har kommet mange nybygninger men de har klart å holde balansen mellom gammelt og nytt her.


Overnatting

Det er mange hoteller i Tartu, men jeg anbefaler enten hotel London eller hotell Antonius. Begge ligger midt i byen og er meget gode. Det er ikke ofte jeg trenger å overnatte i et hotell i Tartu, men hvis jeg skal velge, skulle de alltid være hotel London. Jeg har overnattet i suiten der med datteren min og anbefaler det - storby opplevelse i sjarmerende liten Tartu. Restauranten Polpo er en også verdt å besøke, men om spisesteder litt senere.


Ting å gjøre i Tartu

Reiser du med barn, skal du ta en tur til AHAA Vitenskapssenter eller Tartu mänguasjamuuseum, et museum som stiller ut leketøy, det er nok mest spennende for barn, men likevel gøy for hele familien.
En tur på Toomemägi hvis du skal se Domkirken (og det må du!) og gammelt observatorium. KGB Cages Museum er et museum som forteller om KGB historie i Estland, fem minutters gåtur fra sentrum.


Estisk nasjonalmuseum i Raadi Mõis (Raadi Herregården) er et stykke utenfor by - ca 20-30 minutter å ga, men Tartu er en utrolig fin by til gåturer, med mange grønne parker. Og det er jo alltid fint å sykle! (PS! Drosje koster ikke mye i Estland og det gr busser dit også).



Spisesteder

Det som er litt fint med Tartu, er at det egentlig ikke finnes turistfelle-restauranter i byen. Det finnes noe for hver smak, noen serverer bedre mat, noen litt dårligere, men  som sagt det finnes noe for hver smak.
 Min beste smaksopplevelsen i Tartu sist var restauranten Polpo, som ligger i hotell London. Jeg selv er ikke veldig stor fan av maten i Püssirohukelder (gammel Gunpowder Celler), men jeg må jo si at det er et spesielt spisested som jeg anbefaler å ta en titt innom. Jeg sa at det ikke finnes turistfeller i Tartu - kanskje Püssirohukelder er likevel litt av dette.
Da jeg spurte folk i Tartu hvor de anbefaler å spise, nevnte mange Vilde cafe/restaurant. Det er åtte ar siden sist jeg var der og kan derfor ikke si noe om maten, men jeg liker alltid bygninger med historie, bygningen har vært gammel trykkeri og foran huset sitter Eduard Vilde (estisk forfatter) og Oscar Wilde på benken og prater sammen. Diskuterer litteratur kanskje? 


Men...har du lyst på gode kjøttretter og kanskje de beste coctails i Estland, skal du innom Meat Market. Det har ikke vært noen kule utesteder i Tartu på veldig lenge - jeg liker ikke puber og de spisesteder som er populære i rådhusplassen er litt yesterday for min smak, men Meat Market Coctail Bar tar Tartu til nye høyder. Kult og trendy! 
NB: Det kan overraske deg litt at prisene ikke er så lave som du tror om Estland, ting har forandret seg etter euro.


Et av favorittstedene mine er vinotek Noir i nærheten av Rådhusplassen. Maten er ikke noe å skryte av, men er flott  sted for romantisk kveld med rødvin i en koselig og stille bakgård. Beste sushi serveres i BlackBerry restaurant 5-10 minutters gåtur fra Rådhusplassen.







#pisiasjad



 #lilled
Need, kes mind paremini tunnevad, teavad, et ma armastan lilli. Eriti suvelilli. Mul ei saa lilli kunagi liiga palju olla. Kõik potililled suretan ma küll välja (kui Marek õigel ajal jaole ei saa), kuid suvel ei suuda ma vastu panna soovile kõik võimalikud vaasid ja totsikud ning potsikud lilledega täita. Ma armastan lilli!
 #(ema)hool
Emad jäävad emadeks. Muretsevad, et laps ikka lõuna ajal söönuks-joonuks saaks. Ma ei hakka isegi tagasi ajama, et ma pole üks ärahellitatud laps, kindlasti olen. Mul on perekonnaga vedanud.  
 #jalutuskäigud
Mulle on alati meeldinud kõndida. Jalutamas käia. Vaikselt ja aeglaselt. Oma tempos ja omades mõtetes. Viimase 1,5 kuu jooksul olen ma kõndinud üle 60 kilomeetri. 
#nagupostkaardil
Ma armastan loodust. Mõnikord võin ma mõnd kohta lihtsalt vaatama jääda, sest mulle tundub, et see ei ole võimalik, et midagi nii ilusat olemas on. Nagu Colletti sild Lillehammeris. 


#heasöök
Ma armastan head sööki, mulle meeldib süüa teha. Viimased paar aastat ei ole ma väga usin kokkaja olnud, siin Lillehammeris ei ole mul üldse võimalusi korralikuks söögivalmistamiseks. Õnneks on meil tekkinud siia mõned sõbrad, tänu kellele me saame head sööki nautida. Eilset hommikut alustasime me värske rabarberikoogiga, tänast šokolaadikoogi ja puuviljadega. Life is short, eat dessert first, eks? Kui me ühel hetkel uuesti köögi saame (on see siis Ussipesas või siin Lillehammeris), siis ma hakkan uuesti kokkama. 

                        

#loomingulisus
Väikesed loomingulised vimkad käivad asja juurde. Mulle meeldib kui saab/tohib natuke kastist väljapoole mõelda ja tegutseda. Loomingulisus ja mängulisus on elus olulised.