Mombie chill vol2

Kui Ida oli Tartusse meist puhkama saadetud ei teadnud ma kohe, mida vaba päevaga peale hakata. Kuhu minna, mida teha, nii palju võimalusi. 

Esimene loogiline otsus oli muidugi minna KUMUsse balletikonkurssi vaatama. Laureenile kaasa elama. Ma hakkasin kodust sõitma tund aega varem, kuid jõudsin kohale viimasel hetkel. Minusugune kanapea suutis ju isegi gps-i abiga kolm korda valesti sõita. Kohale jõudes murdsin ma sisse valest uksest ja eksisin muuseumis ka ära. On ilmselge, et ma pean rohkem metsast väljas käima:) aga ma jõudsin kohale. Ja mul on hea meel, sest Laureeni etteaste oli IMELINE. Ka paljud teised etteasted olid hingematvalt kaunid. Kui ma pole seda varem juba maininud, siis ma armastan balletti. Ma loodan, et päntajalg Ida hakkab balletti samamoodi suhtuma. Laureen muideks sai kolmanda koha. Nii uhke tunne oli. Ikkagi ju minu ristitütar:) 

Sellega oli sisustatud vaid hommikupoolik. Aga päev oli veel pikk. Mida veel? Diipi lõunastama ofkoors. Diipi asemel valisime me seekord siiski Noa. Et noh kui Idat pole, siis võiks ju mujal ka süüa. Ma Noast kirjutan hiljem eraldi, aga...krt kus on vaade. Imeline! Ja arhitektuur. Detailid.

Sellega ei olnud päev ikka otsa saanud. Ma sain läbi tuuseldada ka terve trobikonna kaltsukaid. Paavlist Humanani. Kahjuks jäi saak igavaks. Vaid paar "nii minulikku" pluusi paari euro eest. Nagu see: 

 

"Sulle on see üks öö magamist nii hästi mõjunud," ütles Marek kui ta koju jõudis, "ma ei tunne oma naist ära. Sa ju naeratad!" Njah, eks ole. Ma tõesti tundsin end puhanuna. Et ma sellega aga liiga ära ei harjuks ärkasin ma öösel iga kahe tunni tagant. Vähkresin ja ei osanud magada. Nii nagu mulle oli öeldud;) 

Ma ei saa öelda, et ma Idast puudust oleksin tundnud, aga lihtsalt nii veider oli. Viis kuud ei olnud majas sellist vaikust olnud. Ma ei mäleta, kuna me lihtsalt niisama diivanil olime ja telekat vaatasime. Ilma et me oleks kedagi pidanud süles hüpitama. Küll aga vaatasime me  Marekiga Ida pilte just nagu oleks me ta juurest kolm aastat ära olnud: "A seda mäletad kui ta nii tegi?", "Või nii?", "A mis sul telefoni taustapilt on? Mul on see!"

Samal ajal nautis Ida puhkust Tartus. Kui ta just ei maganud kodus, oli ta vanaemaga koos kohtumajas. Sest ega emme, st Ida vanaema ei jäta jonni. Lootis ta, et tuleb minust jurist, kohtunik või vähemalt välisminister, aga tuli hoopis norra keele filoloog. Lootis ta samu asju Tillukesest Delisast, aga temagi on teise tee valimas. Nüüd siis vedas Ida kohtumajja, ilmselt lootuses, et kui juba viiekuuselt voolima hakata, et ehk siis tuleb vähemalt lapselapsest keegi. Muidu ei jää tal muud üle kui ohata, et: "Mul olid sinu jaoks nii suured plaanid, aga vaata, mis su'st sai!" (meie pere huumor või karm tõde minu kohta?)

Mombie chill, minu napakas perekond ja romantika

Alles see oli kui ma tahtsin, et Marek Tartusse tuleks. Aga tema ei tulnud. Tuli päev hiljem kaheks tunniks, sest talle tundus ühtäkki loogiline edasi-tagasi 400km sõita. Vaid nendeks kaheks tunniks. Veel kunagi varem tundus Tillukesele Delisale ja emmele täiesti loogiline tulla Tartust mulle Tallinnasse järgi selleks, et mind Tartusse viia. Seega ei ole ju midagi imestada, kui eile ühtäkki emme ja Tilluke Delisa meil Ussipesas hoovis olid. Nemad tulid meile puhkust andma. Oli täiesti loogiline sõita jälle edasi-tagasi 400km.

Niisiis läks Ida eile Tartusse. Meie jäime kahekesi koju. Te ei kujuta ette kui veider tunne see oli. Ei, ma ei tundnud lapsest puudust, aga ma kogu aeg ootasin, kuna ta üles ärkab või kuna Marek ta tuppa toob. Maja oli nii naljakalt vaikne. Isegi loomad ei saanud aru, kus väike päntajalg kadunud on ja vaatasid küsivate nägudega ringi.
"Noh, moor, teeme siis romantikat," ütles Marek ja võttis mul ümbert kinni.
"Teeme," vastasin mina. Järgmisel hetkel läks tema õue võsa lõikama ja mina vanni. Paar tundi hiljem kutsus ta mind õue. "Tule, istume natuke väljas. Nii ilus õhtu on. Võta veiniklaas ka kaasa. Teeme romantikat."
Me istusime õues ja kuulasime linnulaulu. Kaks minutit hiljem hakkas meil külm. Me läksime tuppa tagasi.
"Peaks vist süüa tegema," ütlesin mina.
"Mhm," noogutas Marek ja lisas jälle, "teeme romantilise õhtusöögi, onju?"
Romantiline õhtusöök nägi välja selline, et me mõlemad sõime ühel ja samal ajal. Sooja toitu. Ikka vaid kahvliga. Noa kasutamine tundus liigne peenutsemine olema.
"Tahaks midagi magusat ka," ütlesin ma mõne aja pärast. Marek hakkas naerma. "Hahh, ma ostsin küpsiseid ka, aga šokolaadiküpsiseid, sest sa ütlesid, et kui ma pean siia majja küpsiseid vedama, siis toogu šokolaadiküpsiseid!" Ja tõi oma Selga šokolaadiküpsised välja. Ma vaatasin mossis näoga küpsiseid. Ma tahtsin ka küpsiseid, aga šokolaadimaitselised ei ole tõepoolest mu kõige lemmikumad. Mida teeb sellises olukorras inimene, kes tahab kaalust alla võtta. Otseloomulikult ei jäta ta küpsiseid söömata, ta toob hoopis kapist välja kondenspiima. Ja ujutab šokolaadiküpsised sellega üle. Isegi taldrikule ei pane asju, vaid sööb nagu metslane. Otse pakist. Hommikul  veel imestab kaalule astudes, et miks see kaal küll ometi alla ei lähe.

Romantiline õhtu jätkus tervelt poole üheksani. Kauem ei suutnud me silmi lahti hoida. Me komberdasime unistena magamistuppa ja vajusime kõige magusamasse unne. Kõige veidram oli magada oma voodis ilma, et Koll Molly meid oleks oma sahmerdamisega ahistanud. Ma ei osanud kohe kuidagi ollagi. Valik oli nii suur - ühe külje peal, teise külje peal, kõhuli, pea padja peal...
Uni läks mul siiski kõige pealt ära kell kolm, peaaegu oleks ma alla komberdanud lapsele süüa tegema, ja siis kell kuus. Ma jäin kuulatama. Ja ootama. Ma ei saanud aru, miks keegi mind jalgadega kõhtu ei togi.

                                    

Kusjuures ma ei saanud aru, kui väsinud ma olin, enne kui me üksi jäime. Lapsega ei saa ju end lihtsalt niisama lõdvaks lasta või öelda talle, et kuule, ole nii hea, saa nüüd veidike ise hakkama, las ma magan tunni või paar. Kui me kahekesi jäime, tundsin ma, et oleksin olnud võimeline püstijala pealt magama jääma. Mõelda vaid, et veel aasta aega tagasi oli mul unega tõelisi raskusi. Kõik seltsimehed unetud, saage laps ja magama jäämise probleemid on kadunud;)

                                           

Minusugused ei tohiks lapsi saada?

Paar päeva tagasi küttis FB-s kirgi üks postitus, kus naeruvääristati üht (ma eeldan, et noort) ema, kes ühes väikeses lauses suutis teha üle kümne kirjavea. Ilmselt ei tohiks ma üldse midagi kaasa rääkida, sest minu eesti keele teadmised on ju kaheldavad - ma otsin kunstniku, sõidan karuselliga, mu seintest kostub heli (kui peaks kostma?), järgi/järele õiget kasutust ei suuda ma kohe kuidagi meelde jätta, ehmumise asemel ma ehmatan, komadest ei hakka ma üldse rääkimagi. Ometigi kirtsutan ka mina kulmu kui loen "müüja korralikkud 3.kuuse saapad, kordagi kandmatta, head käija", sest mulle tundub, et minu enda eesti keel on natuke parem. Ma olen tähele pannud, et hästi palju selliseid vigaseid tekste võib leida perekooli ja teistes foorumites ja erinevates beebigruppides.

Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, et mina ja mõned teised inimesed kirjaoskamatud oleme. Võib-olla on osad vigaselt kirjutavad inimesed teisest rahvusest või düsgraafikud või on nad lihtsalt natuke totud, ma ei tea seda. Ma ei tea ka seda, kas ma ehk olen ise ka düsgraafik nagu mulle siin blogis vihjatud on. Kõik võib olla. Sest kuigi  mulle on tehtud miljon märkust, teen ma ikka samu vigu. Võimalik, et ma olen ka lihtsalt loll. Ebaadekvaatselt kõrge enesehinnangu puhul on kõik võimalik.

Mind panid hoopis imestama selle postituse kommentaarid. "Mul on kahju sellest, et nii lollid lapsi saavad", "Sellised puudega inimesed ja kirjaoskamatud ei tohiks lapsi saadagi!", " Oot oot. Ta on ema?! Masendav." Ja nii edasi ja nii edasi. Ehk siis pooled kommenteerijad väitsid, et sellised ei tohiks üldse lapsi saadagi. Lähme nüüd tagasi minu postituse algusesse. Ma teen ka kohutavalt palju kirjavigu. Ja olen ema. Kusjuures ma ise pean end veel suht õnnestunud eksemplariks ja usun, et mu lapsel on hea elu. Nüüd aga selgub, et kirjaoskamatud inimesed (nende hulgas siis ka mina) ei tohiks üldse lapsi saada. Johhaidi!  Kas peaksin ootama, kuni lastekaitse ise mu metsast üles leiab või peaksin end ise üles andma? "Palun võtke mu'lt laps, sest ma ei oska kirjutada ja seega ma ilmselgelt ei ole oma lapsele sobiv ema!"
Jah, ma tõepoolest (nagu ka enne sai öeldud) kipun naerma, kui inimesed ei oska vahet teha sõnadel "müüja" ja "müüa" või kirjutavad "kärpseseen" ja "ültse", aga ma ei tuleks selle pealegi, et arvata, et inimesed, kes selliseid vigu teevad, võiksid olla halvad vanemad. Võib-olla nad ongi natuke naiivsed või ongi koolitee pooleli jäänud, aga millegi pärast mulle tundudb, et tihti on sellised natuke naiivsemapoolsed hoopis paremad emad. Tihti kasvavad sellisetes "rumalates" peredes väga helgete peadega lapsed, samuti on nad tihti hoolivamad, armastavamad ja arvestavamad kui need lapsed, kes kasvavad üles peredes, kus kõiki alavääristatakse ja naeruvääristatakse. Muidugi on alati erandeid, aga ma jään arvamuse juurde, et kirjaoskamatus ei tee sind automaatselt halvakse emaks.
Tippude tipp on muidugi see, kui "korrektselt" emakeelt valdavad inimesed selliste vigadega kirjutavaid või nö rumalaid küsimusi esitavatele inimestele kommentaarideks kirjutavad, et "kahju, et sul abordi jaoks raha ei olnud". Siis ma tahaks küll öelda, et tegelt ka vä, kas sa ikka said päriselt aru, mida sa just kirjutasid. Kas selline kommentaar teeb sind kirjaoskamatust inimesest paremaks inimeseks ja emaks?

Mary Poppinsi otsingul

Kust leida Idale lapsehoidja? Hea. Usaldusväärne. Päris Mary Poppins ei pea olema, aga midagi sinnakanti ikka.
Jumala eest, ärge küsige, et mis siis nüüd juhtus võiks miks sulle lapsehoidja. Ei, ma ei ole meeleheitel või ennast või Idat aknast välja heitmas, litsalt vahel harva juhtub, et me Marekiga tahaks teha midagi ilma lapseta. Kahekesi.
No näiteks oleks tahtnud eile TMW raames mõnele kontserdile minna või kasvõi pop-up restoranist läbi astuda, aga ei saanud, sest meil ei olnud Idat kuhugi jätta. Loomulikult ei olnud need elulise tähtsusega üritused, aga lihtsalt tore oleks olnud end tuulutada ja olla kursis teiste tegemistega.  Või täna oleks ma tahtnud minna KUMUsse balletikonkurssi vaatama, kus ka Laureen osaleb. Ma küll alguses ütlesin Marekile, et põrgusse, lähme koos Idaga, aga siis hakkasin mõtlema, et see on ikka veidike totter. Laureen esineb homme ka, aga tegelikult pole sellel olulist vahet, sest ka homme ei ole meil Idat kuhugi jätta.
Just selle pärast ma lapsehoidjat otsingi. 
Ja noh, kujutate ette, mõnikord lihtsalt tahaks minna sööma mõnda teise restorani kui Diip, süüa noa ja kahvliga ning mitte muretseda selle pärast, kuidas Ida end üleval peab. Kinno tahaks minna. Kuigi praegu ei oleks see ilmselt kõige taibuka mõte, sest pimedas ruumis jääksime me lihtsalt magama. Muuseumi. Titanicu näitusel jäi meil ka käimata, sest noh... nädala sees pole meil Idat kuhugi panna ja täna ei lähe enam ükski normaalse mõistusega inimene Lennusadamat ründama. Me ühel nädalavahetusel proovisime, järjekord oli meeletu. Muidugi ei oleks me ka seda pidanud viimasele hetkele jätma, aga no läks nii. Seegi pole elulise tähtsusega üritus, kuid ikkagi...
Ida on iseenesest väga vahva ja metsas elada on ka väga vahva, aga mõnikord tuleb kohe selline tahtmine, et tahaks midagi ilma lapseta teha. Või lihtsalt ilma temata korraks jalad seinale visata. Näiteks täna ärkas Ida öösel IGA tunni tagant ja see aeg, mis ta magas, togis ta kas mind jalgadega näkku või puges nagu väike tõuk Mareki padjale, nii et minu arvates Marek vaid tahtejõu abil voodis püsis. N
Tõsi, me võiks ju Ida Hugo, Sype'i ja Orkuti käpa alla jätta ja linna minna, sest niikuinii paljud blogilugejad arvavad, et Ida nende kasvatada ongi, sest mina olen ju kogu aeg lapsest väsinud või stressis ja Marek on tööl, aga noh...Ka minusugune rongaema eelistaks inimesest lapsehoidjat.
Aga kust seda õiget leida? Kas te oskate soovitada? Ma vaatasin küll seda pere24 vms linki, kust lapsehoidjat leida saab, kuid kust ma tean, et need inimesed seal päriselt ka Mary Poppinsid on ja mitte mingid hullumajast põgenenud patisendid?

Poolenisti hull, surmväsinud, aga õnnelik!

Niisiis. Nagu te olete aru saanud oli meil Diipis puudu üks dokument, mida ühistu juhatus keeldus allkirjastamast enne kui meil kõik dokumendid korras on. Kas te ikka saite aru, et puudu oli see sama dokument, mille nad ise pidid allkirjastama?
Hea küll. Teine variant oli hakata tüütama kõiki ühistu liikmeid ükshaaval. Mis meil siis muud üle jäi kui alustasime allkirjade kogumist. Ma kartsin, ma olin valmis sõimuks, eitavateks vastusteks ja vihasteks kommentaarideks, aga... Peaaegu KÕIK, kellega ma suhtlesin, olid nii toredad, abivalmid, sõbralikud ja otseloomulikult restorani poolt. Vaid kaks inimest ütlesid "ei". Üks inimene paar maja eemalt ütles, et tema toas on ka toidulõhnad, ja et need peavad olema restoranist. Ma ei hakanud vaidlema, sest ega ma ju lõhnaekspert ei ole. Teine vastuseis oli aga naljakas, tegelikult kohe üks naljakamaid vahejuhtumeid, mis minuga viimasel ajal juhtunud on.

Majast väljusid kaks naisterahvast ja toimetasid maja ees auto juures. Ma jooksin nende juurde, et küsida, ega üks neist korterist X pole. "Ei, ma olen korterist Y, "vastas ta. Vaatasin oma listi. "Väga hea, ka Teiega on mul vaja rääkida," alustasin ma. "Ma ei oska eesti keelt," vastas naine vene keeles. Mingil põhjusel jätkasin ma selgitamist eesti keeles.
"Miks te ikka eesti keeles räägite, kui ta ütles, et ei oska eesti keelt, rääkige vene keeles. Teil on midagi vaja!" sekkus sõbranna. Vene keeles. Kõik edasine vestlus käis vene keeles. Kui minu juttu muidugi saab vene keeles rääkimiseks pidada.
"Da, isvinite," vastasin ma, "U naš tam restoran i nada adin podpis što...." Oeh, kuidas ma purssisin.
"Mina tõlkida ei viitsi," lausus sõbranna vahele. "Rääkige- räälkige!"
Ma püüdsin edasi purssida. Naine hakkas naerma ja ütles, et olgu peale, temal ei ole midagi restorani vastu, et jah, tema kirjutab alla. Ma läksin õnnest särama nagu oleks ma lotovõidu saanud.
"Miks sa alla kirjutad?" küsis sõbranna ja vaatas mulle otsa. "Minult te allkirja ei saa, mina olen korterist Z!"
"Potšemu?" küsisin mina, samal ajal kui teine naine dokumenti allkirjastas.
"Sest ma olen... (sõna, millest ma aru ei saanud)," vastas ta ja hakkas naerma.
"Ja ne snaaju što eta snatšit," ütlesin mina.
"See tähendab "kiuslik"," vastas naine. Nüüd hakkasin mina naerma. Ütlesin, et ega midagi, et nii ka võib, et sundida ma millekski ei saa. Teine naine ulatas mulle allkirjastatud paberi ja soovis edu. "No miks sa niimoodi teed?" sarjas sõbranna teda. "Sa ei pidanud alla kirjutama."
"Tean, aga mulle meeldib see restoran," ütles naine ja istus autosse. Ma olin nii õnnelik. 

Ma olen kolme päeva jooksul suhelnud peaaegu kõigi korteriomanikega (mõned korterid lihtsalt kahjuks on tühjad olnud) ja ma ei oleks osanud unes ka loota, et me nii palju positiivset tagasisidet saime. Me saime kiita, meile sooviti edu, meid tänati hea restorani eest. Ma olin pisarateni liigutatud. Ma hakkasin uskuma, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt suurem osa. Lihtsalt ikka kipub meelde jääma see negatiivne osa.

Me pole küll Marekiga nädal aega saanud Ida nohu tõttu öösiti magada ning oleme ärganud iga päev nagu kellavärk kell 5:45  selle peale, et Ida meid kas jalgade kõhtu peksab või meid ninast tirib. Jah, me oleme väsinud. Jah, me oleme ilmselt juba poolenisti hullud. Aga ma ei oska isegi sõnadesse panna KUI õnnelikud. Meil on olemas elanike nõusolek selleks, et restoran majas olla võib.

Te ei tea kui palju see toetus meile tähendab:)

Ühtlasi palun ma vabandust ühelt noormehelt, kelle ukse taga ma nutma puhkesin. See ei olnud taktika. Kõrvalkorterist oli mulle just "ei" öeldud ja ma korraks murdusin. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. See oli esimene päev. Teise "ei" sain ma täna.

Miks te minuga sõbrad olete?

Ma julgen öelda, et mul on väga palju sõpru. Inimesi, kellele ma võin kasvõi kell kolm öösel helistada kui mul peaks mure olema, inimesi, kes minuga koos naeravad ja nutavad, mind aitavad ja toetavad. Nad peavad meeles mu sünnipäeva, pulma-aastapäeva, Britt Ida sünnipäevad ja kõik muud võimalikud tähtpäevad. Nad kuhjavad meid üle kingituste ja üllatustega. Nad helistavad mulle ja saadavad jõulukaarte. Postiga.

Mul on oma sõpradele üks küsimus: miks te minuga sõbrad olete? Päriselt. Ma olen võimeline ära unustama teie sünnipäeva. Mul pole õrna aimugi, kuna teie pulma-aastapäev on. Laste sünnipäevad unustan ma ka ära. Ma isegi päris täpselt ei tea kui vanad teie lapsed on. Ma ei tee teile kingitusi ja ma ei tee kingitusi teie lastele. Teile kingituseks mõeldud veini joon ma ka mõnikord ise ära. Ma helistan väga harva ja vastan telefonile veel harvemini. Ma ei võta külakostiks kaasa isetehtud küpsiseid või marineeritud seeni. Postkaarte luban ma saata igal aastal  juba viimased seitse aastat, kuid lubaduseks see jäänud ongi. Ma ei üllata teid lilledega või šokolaadimassaaži kinkekaardiga. Ma ei küsi, kuidas teil läheb, vaid räägin kuidas mul läheb. Kui mul on paha tuju valan ma selle teie peal välja. Kui ma tahan mossitada, siis ma mossitan teiega. Mõnikord ma kaklen teiega ja ütlen halvasti. Vabandan harva ja leian, et minul on alati õigus.  Ma ei ütle kunagi, et olete mulle kallid või et armastan teid. Kas ma pean jätkama?

Ometigi olete te olemas. Ja teid on palju. Ma ei suuda mõista, miks teile minusugust sõpra vaja on?

(Ei, ma ei ole haige. Lihtsalt jäin öösel mõtlema ja ei suutnud vastust leida.)

Sotsiaalministeerium ei suuda enam arveid maksta?

Sotsiaalministeerium käis meil veebruari alguses(!!!!) söömas. Kõik oli tore, inimesed jäid väga rahule, kiitsid toitu ja kiitsid teenindust ning tahtsid arvega maksta. Üldjuhul me arvega maksta ei lase, kuid otsustasime seekord erandi teha. Just põhjusel, et inimesed olid väga meeldivad ja noh...me eeldasime (naiivselt), et ministeeriumiga ei tohiks ju probleeme tulla.
 Veel kaks nädalat hiljem ei olnud keegi arvet maksnud, meeldetuletusele ei reageerinud keegi. Olgu, mõtlesime me, rneil on maksetähtaeg tavaliselt 21 päeva. Anname andeks ja ootame. Möödus ka 21 päeva. Ikka ei midagi. Ka meeldetuletustele ei reageerinud keegi. Ega reageeri siiani. 184 eurot on ikka maksmata.

Samas ei tohiks see mind ju üllatada, et neil (enam) pole raha ka selliseid tillukesi arveid maksta. Nüüd tuleb ju kokku hoida. Sest vaja on tõsta kasvõi lastetoetust. Kusagilt tuleb see raha ju kõrvale panna. Tänu meile saab Sotsiaalministeerum nüüd lausa 4,08le perele toetust maksta. Ma tunnen end kui heategija. Samas ei saa salata, et ma olen sellisest käitumisest pettunud.
Kui meie hilineme maksudega kasvõi päeva, hakkab tiksuma üüratu intress ja kontod pannakse kinni, Sotsiaalministeerium ei tee aga maksmata arvest väljagi...

Seega teistele restoranidele teadmiseks, kui te just ei taha panustada lastetoetuse maksmisesse, siis ärge Sotsiaalministeeriumil arvega maksta laske;)

Mehesuu ei valeta

"Kuule, täna näed sa päris väsinud välja!" ütles Marek mulle hommikul, "noh et kui sa linna peaksid tulema, siis täna pead sa ikka kõvasti krohvi peale panema." 
Ja siis räägitakse midagi lapsesuust, mis ei valetavat. Hoopis mehesuu ei valeta:) 

Aga ma siis igaks juhuks jooksin peegli juurde vaatama, et KUI peletis ma siis täna välja näen. Midagi ei olnud hullu. Isegi juuksed olid pestud ja kammitud. Ahhhh-mazing nagu alati. Ka mombie'na. *

*Mombie - väsinud ema, kes püsib ärkvel tänu kohvile ja on elus tänu veinile

Konservatiivne mina ehk suhted eksidega

Mulle jäi hiljuti ühe endistest elukaaslatest rääkiva artikli kommentaaride hulgast silma, kuidas paar naist kirjutasid, kuidas nad oma endistest elukaaslastest puudust tunnevad, aga ei saa ka midagi teha, sest neil on mees ja laps(ed). See tekitas mus kahesuguseid tundeid. Esiteks mõtlesin ma, vaene mees, kas ta ka teab oma naise tegelikest tunnetest ja teiseks mõtlesin ma, et kui palju on tegelikult selliseid suhteid, kus minevikust pole lahti lastud. Kui ma oleks see naine, kes seal kommentaarides kirjutas, siis ma läheks oma praegusest mehest lahku. Isegi kui meil oleks laps. Ma annaks mehele võimaluse leida keegi, kes teda armastab. Ja annaks endale võimaluse leida keegi, kes paneks mineviku unustama. Milleks raisata aega armastuseta suhtes? Elu on lühike, söögem magustoit kõigepealt. Yolo!

See sama artikkel ise kirjutas samuti sellest, kuidas naine, kes on justkui õnnelikus suhtes, igatseb oma endist kaasat. Ei, mitte kui mehena,väitis naine. Vaid kui sõbrana. Ma päriselt ka ei kujuta ette, et ma tahaksin mõne oma endise peikaga sõber olla. Ja et Marek oleks sõber mõne oma endise pruudiga. Ja me kõik õnnelikult käiksime läbi. Või mina ja mu endine peika käiksime koos sõpradena kinos. Või Marek ja mõni endine pruut sõpradena klubis. Ma ei usu sellisesse asja. Ma ei usu, et endised elukaaslased saaksid sõbrad olla.
Jah, muidugi saavad nad läbi käia. Näiteks kui neil on lapsed. On ju täiesti normaalne, et mu ema ja isa saavad läbi? Aga nad ei lähe ju koos kinno! Eks on ka inimesi, kes laste pärast endiste elukaaslaste ja nende praeguste elukaaslastega läbi käivad, aga see on hoopis teine teema.

Ma ei kujuta ka ette, et ma kirjutaksin kuhugi ajakirja, mida loevad mu tuttavad ja perekond, et ma igatsen oma endist elukaaslast, samal ajal kui ma muidu räägin, et mul on parim mees maailmas.
Tõsi, ei ole ka Marek minu elu esimene armastus, kuid kindlasti on ta viimane.
Kuidas ma saan väita, et Marek on minu "üks ja ainus" kui räägin justkui kahest armastusest? Väga lihtsalt. Esimene armastus sai traagiliselt otsa.  Ma mäletan, et tol hetkel tundus, et mu maailm variseb kokku ja ma ei mõistnud, kuidas inimesed said öelda, et küllap see pidi nii minema, et sa oled veel noor ja elu on veel ees. Ma mäletan, kuidas ma olin veendunud, et mitte kunagi enam ei suuda ma kedagi armastada. Ma ei saanud sellest aru, et inimesed ei saa aru. Täna saan ma sellest aru. Mina leidsin Mareki.

Tunnete väljendamine ei ole minu teetassike, kuid ma tean, mis on tõeline armastus.  Ma tean seda esimest korda, kui tunded ei tahtnud mõnikord minu tillukesse südamesse ära mahtuda ja ma tean seda viimast korda. Iga kord kui ma vaatan Marekile otsa, ka siis kui ma ta peale vihastan, tean ma, et see on täpselt see sama "õige armastuse" tunne, mis esimesel korral. Isegi nüüd, ikka veel, kui liblikad on ammu juba kõhust ära läinud;)

AMinevik on minevikuks jäänud, on vaid mälestused ja needki ajaga tuhmumas. Ma usun, et elus võib olla mitu "elu armastust", kuid kõige olulisem on olevik. Millelgi muul pole tähtsust.
Tõsi, ma viin ikka aeg-ajalt surnuaeda küünla või lille, ka Marek on teinekord minuga kaasas, aga ma ei tee seda igatsusest. Miks ma seda siis teen? Võib-olla austusest. Austusest selle pere vastu, kes siiani mind nii omaks peab.

Minu olevikus ja üsna kindlalt julgen ma väita, et ka tulevikus, on üks mees. Minu enda mees. Endised elukaaslased/peikad ei kuulu olevikku. Ei sõbrana. Ega vaenlasena. Ma ei leia, et varasemaid suhteid peab kahetsema, sest kindlasti on nad mulle midagi õpetanud, kuid see on ka kõik. Marek mu parim sõber. Parim sõber, kes teab kõiki mu saladusi, hirme ja lootusi, kes jagab minu rõõmu ja minu kurbust, teab mu veidrusi ja vigu, kuid armastab mind neist hoolimata.

Ja kui ta ühel päeval peaks mu juurde tulema jutuga, et kuule, Malle kutsus mind kohvikusse, siis ma noogutaks mõistvalt ja helistaks ise Kallele, et temaga kinno minna. Sest on täitsa okei endiste elukaaslastega sõber olla. 

Not.
 

Appi, lapsega on ju nii raske!

Mäletate kui Hr.Abikaasa mulle selgeks tegi, et lapsega kodus olemine on lihtne, et sel ajal kui laps magab on võimalik aknad ära pesta ja põrandad tolmuimejaga puhtaks teha? Ja et kui ta viril on, siis tuleb temaga tegeleda?
Eile, samal ajal kui mina Diipi probleemi lahendasin, jäi Ida issiga koju. Kui ma kolm tundi hiljem koju jõudsin, naeratas Ida mulle kõige laiemat hambutut naeratust.
"Nüüd sa siis naerad?" ütles Marek Idat mulle sülle andes,"aga miks sa minuga nii viril olid. Ma nüüd saan aru küll, et ta ongi sellele hea laps, kes koju tuleb, sest teine on temast juba surmani tüdinenud."
Muigasin vaikselt. Ahh, et nüüd saad aru? Ja mida mina siiani rääkinud olen?
"Ei saa öelda, et ta halb laps oleks, aga ta...ta..ta tahab nii palju tegelemist kogu aeg. Ma ei saa ju enam lõpuks aru, mida ta tahab!" jätkas Marek. Jah, ma tean seda, muigasin ma uuesti.
"Ma ju tean, miks sa arvad, et ma lõpuks ta'st siis ära väsin?" küsisin ma. Marek noogutas. Ida istus kogu see aeg mul rahuloleva näoga süles. Nii nagu ta tavaliselt on issi süles;)
"Temaga on üksi ikka nii raske, mitte midagi ei saa teha," kurtis Marek. "ma just sekund enne su tulekut jõudsin asju natuke kokkupoole panna. Enne lihtsalt ei olnud aega. Ta ei lasknud."
Jah, ma mõtlesingi, et miks ta pluus maas oli ja lapse asjad mööda tuba laiali. "No aga mina ju pean iga päev sellega hakkama saama," vastasin ma. "Ma ju panen tema kõrvalt ennast riidesse ja asjad kokku ja teen süüa, mõnikord isegi sulle." Marek pööritas silmi:"Ma ei saa aru, kuidas see tema kõrvalt võimalik on."
"Kas sa nüüd saad siis aru, miks ma väsinud olen? Mida sa minu asemel teeksid, kui sa päevast päeva peaksid temaga tegelema?" uurisin ma.
"Ma vist magaks võimalikult palju koos temaga!"
"Aga siis ma ei saaks ju mitte midagi tehtud. Me upuks tolmu ja koerakarvade sisse, ma ei saaks tegeleda ühegi Diipi asjaga, rääkimata millestki muust. Sa ju ise ka päevas neli-viis korda palud mul üks või teine või kolmas asi teha."
Marek jäi vait. Ta ei osanud midagi öelda. Ta sai lõpuks aru, et lapsega kodus olemine ei ole vaid lust ja lillepidu. Isegi kui ta tegelikult on 89% ajast naeratav ja lõbusalt lalisev. Jah, magava lapse kõrvalt on tõepoolest võimalik kõike teha - ka viiekäiguline gurmeeõhtusöök valmistada, aga teate...See aeg, mis ta päeval magab...Sel ajal on mõnikord nii hea lihtsalt niisama kiiktoolis istuda ja telekat vaadata, mitte aknaid pesta või wc-d läikima hõõruda. Nautida vaikust.

Ühesõnaga. Nii naljakas oli eile vaadata väsinud Marekit, kes ei saanud aru, kuidas mittemagava lapse kõrvalt on võimalik midagi veel korda saata. Kasvõi end riidesse panna või riidest lahti võtta. Ohh, neid mehi, ma ütlen:)

Beebiralli DIIPis

No mõnikord on nii, et pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna. Oli selline huvitav "segasummasuvila". Diipis tehti beebirekord ja magusalett söödi tühjaks. 
Aitäh Efkale vahvate piltide eest! 

Diip otsib jälle kunstnikku!

Kallid sõbrad! Meil on jälle tühjaks jäänud üks sein, kuhu oleks väga üht vahvat pilti vaja. Kas leidub kedagi, kes tahaks oma tööd Diipi seinal näidata? Muidu ma olen sunnitud selle pildi endast ja Hugost sinna riputama...
Aidake!
Meie samal ajal teeme kõik endast oleneva, et pahatahtlikud inimesed Diipi rahule jätaks.

Minge te ka kõik p....e!

Eilne päev algas nii kenasti. Ma pakkisin ka juba kotid, et täna hommikul spaasse minna. Lõpuks ometi! Ma olin seda päeva nii oodanud. Ja siis see pauk tuligi. Kujutate ette, et meie Suurim Sõber enam ei kaeba meie peale, sest kõik probleemid on saanud/saamas lahenduse. Nüüd aga kaebab meie peale inimene, kes teab, et meil on ühelt dokumendilt puudu allkiri. Allkiri, mille ta ise peab meile andma. Puhas formaalsus, aga siiski vajalik. Ja ta kaebab ning nõuab, et restoran kinni pandaks. 

Mis te siis arvate, kas sellises olukorras on võimalik spaasse puhkama minna? Loomulikult mitte, sest me ei tea, mis ootaks meid ees kui me tagasi tuleme. Võib-olla on Diipi uksed selleks ajaks juba suletud. Aga sellel lasen ma küll juhtuda vaid üle minu laiba! 

Niisiis samal ajal kui Britt Ida pidas Diipis oma sünnipäeva, olid minu mõtted mujal. Okei, tegelikult olid Diipi vallutanud lihtsalt terve trobikond väikesi inimesi koos oma turvadega ja Britt Ida lihtsalt juhtus just eile viiekuuseks saama, nii et me saime nalja teha, et vat kus staar, juba nii pisikesena paneb tema terve restorani kinni ja peab sünnipäeva. 

Kui aus olla, siis ma ei pannud seda üritust isegi mitte tähele, mul ei jää muud üle kui loota, et kohale tulnud inimestel oli tore. Minul ei olnud. Mina mõtlesin kogu aeg Diipi peale. 

Peale beebide üritust hakkasime me tegelema lahenduse leidmisega. Kui me lõpuks koju jõudsime olin ma surmani väsinud ja pettunud. Pettunud, sest me pidime spaa edasi lükkama. Kas ma juba ütlesin, et ma olin seda nii kaua oodanud, sest ma olin juba enne eilset surmani väsinud, Britt Idast veidike tüdinud ja vajan nii hädasti puhkust ning võimalust magada. Marek tundis end pahasti, just nagu tema oleks milleski süüdi. Mina tundsin end pahasti, et olin väsinud, aga vaene vapper Britt Ida oli veel rohkem väsinud. Ta oli nii väsinud, et hakkas alahuule värisedes nutma. Mul oli temast nii kahju. Ometi ei jää meil muud üle kui ka täna ta Diipi kaasa võtta. Ilmselt tuleb sellest veel üks pikk pikk päev. Nii mulle, Marekile kui Britt Idale. Aga ma ei lase Diipi kinni panna. Isegi kui minust selle protsessi käigus alkohoolik saab. Ilma mingi probleemita jõin ma suurest pettumusest eile ära pudeli veini. Täna lõuna ajal peaksin ma juba Võrumaal massaaži nautima. 

Ma tunnen, et olen nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud. Ma tahaks öelda, et minge kõik p...e! Ja ausalt kui Diipis ei oleks nii suurepärane meeskond, imeline peakokk ja nii toredad kliendid, annaks ma alla ja paneks ise restorani uksed kinni. 

Tallinn Music Week

Muusika ja hea toit sobivad kokku kui valatud. Just selle pärast pakuvad TMW lemmikrestoranid festivali ajal  erimenüüd. Iga restorani peakokk on selleks puhuks pannud kokku oma lemmiktoorainetest koosneva valiku. Festivalipassi omanikele kehtivad restoranides ka soodustused. 

Ärge siis unustage, et DIIPis 26.-30. märtsil festivalipassiga -15% kogu menüüst.

Kas oma lapsest tohib väsnud olla?

Ma tundsin eile üle pika aja, et olen väsinud. Ei saa öelda, et Britt Ida tegelikult halb laps oleks olnud, et nutaks tundide kaupa või teeks midagi muud ekstreemset, pigem (isegi nohust hoolimata) lagistab ta naerda ja on nunnu. Sellegi poolest tundsin ma eile, et olen väsinud. 

Ma olin just lõpetanud koristamise ja tahtsin natuke niisama omaette olla, lihtsalt nautida rahu ja vaikust, kui ta ärkas. Ma olin löödud. Ma olin ju lootnud, et ta magab veel tunnike. Päevane Ida lõunauni on ainuke minu-aeg! Ma lootsin, et ta on nõus natuke aega omaette mängima, kuid loomulikult ta seda teha ei tahtnud, vaid hakkas vigisema kohe kui ta maha panin. Nii ei jäänud mul muud üle kui Ida süles mööda tuba ringi kõndida. Mingil hetkel arvasin ma, et tal võiks kõht tühi olla ja olin lahkesti nõus end lahti pakkima. Rinda nähes ei muutunud ta mitte rõõmsaks, vaid hakkas karjuma nagu ei tahaks ma teda toita, vaid ise ära süüa. Niimoodi kohe luksudes ja südantlõhestavalt. See kordus kolm korda. Ma andsin alla. Rahulik oli ta vaid süles. Ja mitte nii, et ma oleksin istunud. Ma pidin püsti seisma. 

Nii ma tundsingi, et ma lihtsalt ei jaksa. Et see rutiin ajab mind hulluks. Pole vahet, kas on tööpäev või nädalavahetus, mul ei ole Idat kellelegi hoida anda. Marek on ka tööl ning isegi kui ta on kodus tahab ta juba väljas toimetada, sest kevad on käes ja väljas on niiiiiiii palju teha. Ja ma tundsin, et ma olen lapsest väsinud. Et ma vajaksin temast puhkust. Sellist lühikest. Et jõuaks käia Titanicu näitusel või Noas söömas või küünehoolduses ja kosmeetikus. Ei mingit ulmepikka pausi. Lihtsalt väikest puhkust lapsest. Üle pika aja hakkasin ma väsimusest nutma. 

Täna lubas Marek mul veidike hinge tõmmata. Oli lapsega väljas sel ajal kui mina "Kon-Tikit" vaatasin. Mul oli selle üle hea meel. Kas oma lapsest tohib vahepeal väsinud olla? 

Järgmisel hetkel aga naeratab ta oma laia hambutud naeratust

 ning on maailma kõige armsam laps. Väsimus läheb ka korraks üle. Te ei kujuta ette, kuidas ma järgmise nädala spaad ootan. Massaaži ja vähemalt kaheksa tundi JÄRJEST magamist. 

„Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teinekord."

Ma otsisin arvutist üht teksti, aga jäin hoopis üht teist teksti lugema. Millegi pärast tundus see mulle naljakas. Ja ma ei mäletanud seda enam. Kuigi ma tean, et see kunagi sai isegi kaante vahele pandud. 

                          ****

Vahel kohe tasub vanades asjades tuhnida ja tunda rõõmu selle üle, et igasuguste suurpuhastuste ja kolimiste käigus ei ole ma siiski kõike seda „mõttetut pahna” ära visanud. Nii tore on sentimentaalselt sorida vanades kirjades, juba sellepärast et täna ei kirjuta keegi enam kirju, selleks ei ole enam lihtsalt aega. Ja ei olegi ju kellelegi kirjutada. Ja põhjust nagu ka ei ole... Oleks ju suht koomiline kui kirjutaksin emale teise linna kirja:

„Kallis ema,

Tuleme järgmisel reedel, 01.11 Tartusse. Loodan, et olete kodus. Olen hetkel küll natuke külmetanud, aga muidu on meil kõik hästi. Marekil läheb töö juures ka hästi.

Kuidas teil läheb?

Liisu „

Suht totter, eksju? Ainukesed „kirjad”, mida me veel mingil määral saadame ja saame, on jõulukaardid. No vot ja nii ma siis lugesingi vanu kirju, mis tädi, vanaema, ema, sõbrannad olid mulle kirjutanud, kui ma Norras olin. Täitsa lahe kohe! Natuke piinlikud ka ja naiivsed, aga ikkagi armsad.

Lugesin hiljuti ühte nõuka-aegset raamatut, tegelikult oli raamat tõsistest asjadest ja noorte probleemidest, aga ometi ajas see naerma. Kogu see raamat tundus nii naiivne ja aegunud, aga samas oli seal kirjeldatud hetki, mis panid muigama, sest ka mina mäletasin neid.

Kodust ära minnes pandi uksele vahele paberilipik, millele oli kirjutatud : „Läksin poodi, tulen poole tunni pärast. Kell on 13:40” või „Olen Sale juures, lase kella” või „Oota. Tulen kähku tagasi. Kell on hetkel 12:15”.

Kuidas sa muidu jätsid ootamatutele külalistele informatsiooni. Külalised ei saanud ju ette helistada, sest telefone lihtsalt polnud. Tuldigi niisama, ootamatult ja ette hoiatamata. Ja selge see, et oli ju vaja jätta mingi teade, kui vaid korraks kodust ära mindi. Igaks juhuks. Äkki on just täna see päev kui keegi külla tuleb.

Mõnikord oligi koju tagasi tulles ootamatu külaline ukse taga, istus trepiastmel ja ootas. Teinekord oli ukse vahele jäetud vastukiri: „Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teine kord. Janne”. Mõnikord oli ukse taga ka kaasavõetud tort või midagi muud sarnast.

Minul oli alati jube kahju, kui külalised olid käinud, aga olid enne meie koju jõudmist ära läinud. Mulle meeldisid külalised ja ma leidsin alati mingi põhjuse ema või vanaema ja nende külaliste juures olla või siis vahetpidamata kohvilaua juurde asja teha.

Neil olid alati nii lahedad jutud, mitte et ma midagi neist juttudest aru oleksin saanud, aga lihtsalt tundus, et täiskasvanute jutud on jube põnevad ja asjalikud. Ja mina tahtsin ka asjalik olla. Ja seepärast ma muidugi jalus tolknesingi alati kui külalised tulid.

Üks huvitav fenomen oli veel see, kui me juhtusime kodus olema, aga ootamatud külalised tulid valel ajal. Ma isegi ei tea, mis see vale aeg oli või miks mõnikord ei tahetud külalisi sisse lasta, aga igatahes tuli siis uksekella kuuldes surmvaikseks jääda ja hiilida uksesilma juurde. Uksesilmast tuli vaadata nii, et koridoris olija aru ei saaks (mingi nipp oli isegi, aga seda ma küll enam ei mäleta). Kui ukse taga oli keegi, keda sel päeval ei oodatud, tuli hiirvaikselt tagasi teise tuppa hiilida ja seal hääletult edasi oodata, kuni külaline lahkus. Aga ega siis külaline ju kohe ei lahkunud – ta lasi mitmeid kordi kella, katsus ukselinki (jube piinlik, kui uks ei olnud lukus, siis tuli mingi kiire vale leida, et „issake, küll on hea, et sa ust katsusid ja sisse said, ma just koristasin kappe ja olin siin tabureti otsas, karbid süles, ei saanud ennast kohe liigutada, hõikasin küll, et sisse, aga ju sa siis ei kuulnud...”), lõgistas ukselingi kallal ja siis oli vaikus. Aga see ju ei tähendanud ka, et külaline oleks ära läinud. Ei... siis tuli vaikselt kardina vahelt piiluda ja kuulatada, kas koridoriuks käis. Kui oli näha, et külaline lahkus, tohtis jälle rääkima hakata, kui aga seda näha ei olnud, tuli mõnda aega edasi sositada („ei tea, kas ta on ikka veel koridoris?”), uksesilma juurde hiilida ja olukorda hinnata ja igaks juhuks veel mõnda aega tasa olla, sest uksesilmast ei näinud ju tervet koridori ja võib-olla külaline luuras kusagil nurga taga.

Naabrivalve oli tol ajal ka ERITI tõhus, naaber teadis TÄPSELT, kas sa oled kodus, kuna sa tulid, kuidas sa tulid, kellega sa tulid, miks sa kodust läksid, kuhu ja kauaks. Seega võis ikka ette tulla, et abivalmis naaber andis ootamatule külalisele nõu: „Lase aga veel kella, nad on kindlasti kodus, ma ise nägin, kuidas nad pool tundi tagasi tulid ja läinud ei ole nad küll kuhugi, ma oleks näinud....”

Jumal tänatud nende valvsate naabrite eest!

Ja siis olid veel igasugu muud veidrused, näiteks telefonikõned. Igaühel ju telefoni ei olnud, meil ka mitte, aga tädi naabril oli. Ja kui siis keegi juhtus tädile sinna helistama, oh seda põnevust ja elevust, naaber tormas sõnumiga kohale ja kõik, millega parasjagu tegeleti, jäeti telefonikõne pärast pooleli.

Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid ju kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib.”  

Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda, mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku telefonivalves.  (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähenda sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu ajada,  minul oli selles tähtsas jutuajamises „muidugi” kandev roll).

Oh seda elevust, kui telefon siis lõpuks helises. Ausõna onu Oskari telefonikõne oli nagu pidupäev.  Lausa ime, et me selleks puhuks end pidulikult riidesse ei pannud. Või äkki tädi pani ka, ega mina kõike ei mäleta.

       Ikka ei ole ma seda lapsepõlvemälestust välja mõelnud:) Sest kuigi tädi elas kortermajas, kus justkui kõigile oleks pidanud juba 80ndate alguses telefonid olema, sai tema telefoni aastal 1997. 20 aastat peale järjekorras ootamist. 

Mida ebamugavam meil, seda mugavam Idal

 Nohu tõttu on Ida magamised viimased kaks päeva olnud veidike vaevalised, seega muidugi ka meie (öised) magamised, aga no meie ei ole ju enam olulised, kõige olulisem on nüüd laps:)
Nii oli ta kõige olulisem ka eile. Kella üheksa paiku vajus ta diivanile ära ja kumbki meist Marekiga ei julgenud teda sealt liigutada, ärkab veel üles ja püüa siis ta uuesti magama saada.
"Ma magan temaga all diivanil," ütlesin ma Marekile. Marek ei olnud nõus. "Ei, ma magan ise," vastas ta.
"Miks sina? Sul on ju siin ebamugav, las ma magan ise all," ütlesin mina.
"Magame siis mõlemad siin," pakkus välja Marek, "niikuinii ta ju kaua ei maga, siis kui ärkab lähme üles ära."
See tundud olevat mõistlik plaan, sest Ida ongi öösiti ärganud iga kolme tunni tagant ja nüüd oli ta juba poolteist tundi maganud. "Keerame end siia pikali, vaatame filmi ja kui ta ärkab, lähme üles!" *
"Ma toon meile siis vähemalt tekid," ütlesin ma, aga Marek keelas selle ära. Mina võtku pleed ja tema keerab end hommikumantli alla. "No nii ei lähe, iga kord kui me niimoodi ebamugavalt end sisse seame, magab ta pikalt," lisasin ma ja olin tekkide järele minemas, kui mulle sähvatas, et meil peakski ebamugav olema.
"Ma lähen siis toon ühe teki, see on ka piisavalt ebamugav, et äkki me petame ta sellega a ära ja ta magab kauem!"
Tekk sai toodud. Ida mõnules kõhuli vaikselt nohisedes ühel diivani poolel. Meie Marekiga pidime ära mahtuma teisele poolele. Nii me seal siis magasime, minul varbad Mareki näos ja temal varbad minu näos, kitsal diivanipoolel ühe teki all.
Ida ärkas alles kuus tundi hiljem. Rõõmsa ja rahuloleva näoga vaatas ta meile otsa. Nii nagu ikka. Mida ebamugavam meil, seda mugavam ja magusam uni kipub olema temal. Ka ülejäänud öö magas ta rahulolevalt laiutades meie vahel voodis. Meie pidime end kahe meetri laiuses voodis ära mahutama loetud sentimeetritele. Kõik selle nimel, et Idal hea magada oleks.

*Filmist ei näinud me muidugi mitte midagi kohe sellest hetkest nagu me pea padjale panime. Õnneks ETV kordab reedeõhtuseid filme pühapäeva päeval. Mul on selle üle hea meel, sest viimasel ajal on ETVs ainult head filmid ja jube kahju on need kõik maha magada. Küll on hea, et ETV minusuguste peale mõtleb:)

Roosamanna reede

Just siis kui meie lemmikmüts, see Heily vanaema tehtud, hakkas väikseks jääma, tekkis asemele uus. Ma tahan endale ka sellist.  Ei tea, kas oleks väga imelik kui täiskasvanud naine sellise roosamanna mütsiga ringi lehviks? 

Mehed ei mõtle üldse

Ühel ilusal pühapäeval oli tädi Merle nõus last hoidma. "Lähme siis Titanicu näitusele," ütlesin ma Härra Abikaasale. Tema kirtsutas nina. "Kas me kindlasti kohe peame TÄNA minema?" küsis ta, "me võiksime ju nädala sees minna, mul pole mingi probleem Diipist päeval ära käia, Lennusadam kohe seal kõrval ka." Noogutasin mõistvalt. Või siis siiski mitte.
"Kuhu ma sinu arvates siis Britt Ida panen?" küsisin ma kulme kergitades.
"Ahjaa, see ka veel," kehitas ta õlgu ja lisas vastumeelselt: "Eks me siis pea minema jah!"
Ma veendusin, et mehed ikka kohe üldse ei oska loogiliselt mõelda. Nii nagu juba tookord kui me peaaegu ooperisse ei läinud, sest Marekil polnud (minu arvates) midagi selga panna. Ka siis ütles ta, et no pole hullu, me saame ju teine kord minna. Oot, kas sa unustasid ära, et meil on kodus viiekuune laps ja me ei saa igakord kui mõte pähe tuleb kuhugi tormata?

"Ma tahan spaasse minna," ütlesin ma ühel teisel ilusal pühapäeval. "Kas sulle sobiks kui me läheksime märtsi lõpus? Ma nii vajan natuke lõõgastust! Ma tahaksin kaheksa tundi JÄRJEST voodis magada." Marek kirtsutas nina. "Kas me kohe kindlasti peame SEL KUUL minema?" küsis ta, "lähme parem maikuus, siis ehk on Diipis juba kergemad ajad, ma ei saa sealt eemal olla praegu."
Noogutasin mõistvalt.
"Otseloomulikult võime me maikuus ka minna," vastasin ma, "sest ma ju mõistan, et kaks päeva töölt eemal olla on ennekuulmatu ja ega ma ju ei olegi praegu väsinud."
Hahh, loomulikult ei noogutanud ma tegelikult mõistvalt, vaid ärritusin. "Ma ju ütlesin, et mul oleks lapsehoidja PRAEGU olemas, maikuus ma ei tea, SEE on nii kaugel, ma ei tea, kas mul siis on Britt Ida kuhugi jätta!"
"Ahjaa, see ka veel," kehitas ta õlgu ja lisas vastumeelselt: "Eks me siis pea minema jah!"
Ma veendusin veelkord, et mehed ei mõtle ikka üldse. Nende elu on kogu aeg lill.

(Aga spaasse lähme me ikkagi NÜÜD. Mitte maikuus.)

Oo, see imeline lastetoetus

Mul on tõsiselt kopp ees sellest, et kõik (okei, suur osa) lastega inimesi kukkusid kilkama, rõõmust käsi plaksutama ja šampusepudeleid avama, sest lõpuks ometi tõstetakse lastetoetust. Nii vahva! Nii tore! Lõpuks ometi! Mul on sellest nii kopp ees. Miks? Sest tasuta lõunaid ei ole olemas. Mis te, naiivitarid, arvate, et see raha trükitakse lihtsalt juurde? Või läks rahapuu lõpuks ometi kasvama? Nii huvitav "kokkusattumus", et selline otsus tehakse just nüüd, aasta enne uusi valimisi. Hmm...Huvitav.

Kas te tõepoolest arvate, et mõned maksud ja/või aktsiisid jäävad tõusmata? Nii nagu ma aru sain, tõuseb näiteks lasteaiamaks. Palju õnne! Lahutame, liidame, jagame ja saame ilmselt tulemuseks, et pole vahet, kas toetus on 19 eur või 45 eur.
Ja nüüd loen ma, et alkoholi-ja tubakaaktsiis tõuseb. Mitte et ma suitsetaks või liitrite kaupa alkoholi jooks, aga ma mõtlen Diipi peale. Peale selle, et me palkade pealt maksame 77% lisaks riigile, hakkame me nüüd ka kallimalt kaupa ostma, sest alkohol nagu teada on söögikohtades üsna olulise tähtsusega. Et meil jumala eest ikka lihtne ei oleks. Ja 77% asemel võiks ju pigem 97% makse maksta. Kõik õilsa eesmärgi nimel.
Et mina hakkaks saama 45 EUR lastetoetust kuus. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, ikka on tore kui keegi su kontot suurendab, aga mu elus ei muutu sellest toetusest niikuinii midagi, raha tuleb arvele ja kaob sealt enne kui ma olen arugi saanud, et see seal olnud on.
Kui ma sõltuks lastetoetusest, siis ma ei oleks endale saanud last lubadagi. Hetkel tean ma palju kulub mähkmete, kreemide, rohtude ja toidu peale, kuid nagu ma aru olen saanud, siis mida vanemaks laps saab, seda rohkem talle raha kuluma hakkab. Mulle tundub (võib olla ma eksin?), et 45 euro eest ei saa lubada eelkoole ja eraõpetajaid, mis pidada tänasel päeval olema ainuke normaalne viis selleks, et tagada lapsele helge tulevik, trenne ja huviringe ega muud. Saate siis isegi aru, miks mul on ükskõik palju see lastetoetus on.

Ma ei taha kõlada üleolevalt, aga mulle käib jubedalt närvidele, kuidas kõik rõõmust rõkkavad ja kastist väljapoole ei suuda vaadata. Ma saan aru, et võib-olla tõesti on peresid, kus lastetoetus on väga olulise tähtsusega, aga aitamegi siis pigem neid perekondi. On ilmselt suur vahe, kas 45-eurose lastetoetuse saab ema, kelle sissetulek on 200 eurot või ema, kelle sissetulek on 2000 eurot. Minu jaoks mõjub see summa nii või naa mõnitavalt, aga kuna ma Britt Ida Loviisat ei sünnitanud riigile, siis ega ma väga ei vigise ka. Toetuse suuruse kallal. Ma vigisin inimeste kallal, kes odavat populismi ära ei tunne kui see neile näkku karjub.

Lähengi vaatan nüüd, kas äkki minu rahapuu on ka kasvama läinud. Viimati kui ma vaatasin ei paistnud sealt midagi. Aga ma ei anna alla. Ikka kastan seda poti sisse pistetud seemet ja loodan. Sest nagu näha mõni rahapuu siiski on kasvama läinud. Ehk läheb minu oma ka. Võib-olla peaks poti päikese kätte viima?

Beebid DIIPis

Beebialbum

        

 Ma olen üsna kärsitu. Teen asjadega algust küll, aga siis tüdinen ära ja tahan, et keegi asjad minu eest ära lõpetab. Üldjuhul Marek nii teebki. Beebialbumiga on tibake keerulisem. Ma ei kujuta ette, ma käseks Marekil selle projekti lõpuni viia. Mitte et ta hakkama ei saaks, aga no see oleks juba tiba veider. Siis võiks mind küll vist õigusega diivanikaunistuseks nimetada. 

Nii ma selle albumiga siis maadlengi. Oi jummal, kui tüütu on. 

Tulemus on nagu ta on, veidike vildakas. Minu moodi;) 

Saaks need 12 kuud juba kiiremini täis. Seda ei kirjutata ju kuni laps kooli läheb või abiellub?

Ilmselt mitte. Muidu poleks selle nimi ju beebiraamat. Või mis?

Väike väänik

 

Väike väänik õppis mõni aeg tagasi end keerama. Jeeiii, jube vahva, hüüdsime me. Vaata, kuidas ta ukerdab! Nii tore! Lõpuks ometi teeb ta midagi muud peale lamamise! 

Alguses keeras väike väänik end vähem, aga nüüd viimased nädal aega arvab ta, et seda peab tegema kogu aeg. Magades, süües, riidesse pannes, mähkmeid vahetades, istudes, süles olles, pestes...you name it. 

Nii ei tee ta mu elu üldse lihtsaks, mähkmete vahetus ja riidesse panek on nagu prooviks kaheksajalga kotti panna, jalad ja käed vehivad eri suunas ja vupsti! kõhuli ta jälle ongi, mina vaatan nõutult, mähe näpus, kõrval. 

Ja siis ta vihastab. Vihastab, et on kõhuli ja näeb eemal asju, aga ei jõua nendeni. Sest ta lihtsalt ei oska veel. Sellest ei saa ta aru. Ma olen talle püüdnud küll seletada, et viiekuune ei oska veel edasi liikuda, aga tema ei kuula mind, tema vihastab ja püüab jonnakalt, kuid siiski (kahjuks/õnneks) tulemuseta, edasi liikuda. 

Ma olen talle püüdnud ka selgitada, et jube vahva, et sa nüüd keerata oskad, aga seda ei pea kogu aeg tegema. On tore küll, et oled uue oskuse omandanud, aga...Et noh ütleme, et mina õpiksin nüüd mingil veidral põhjusel ära õmblemise või heegeldamise, siis ometigi ei teeks ma seda ju kogu aeg. Magades, süües, riidesse pannes, istudes, autoga sõites. Või? 

Ma kohe tegelikult ootan kui ta roomama hakkab, tundub, et targemate lapsevanemate ennustused lähevad täide. Siis ei saa ma üldse enam rahulikult istuda. Aga kas ma siis äkki lõpuks ometi peenikeseks? Kui ma kogu aeg pean tal sabas roomama? See osa plaanist mulle meeldiks. 

Retooriline küsimus, mitte väljakutse!

Ega siis kui KÕIK teised ümberringi haiged on, siis mina ei saa ju ka kehvem olla. Otseloomulikult pean mina ka haigeks jääma. See veel puuduski! Ja loomulikult jään ma haigeks kõige ebasobivamal ajal. Mul oli sada tuhat asja vaja täna teha, kuid siin ma nüüd siis olen. Lääbakil ja poolsuremas.

Ja ega siis Ida ei ole samuti mingi lihtne lilleke. Tema otsustab ka just nüüd hea-lapse-perioodi mõneks ajaks unustada ja kisendab nagu põrguline. Millegi pärast on mul kuri kahtlus, et ka tema on haigeks jäämas. Pole ka imestada kui ma tema kõrval tatistan ja läkastan.

Alles eile ütlesin ma ühele tuttavale,et haige laps on mu suurim hirm. Muidugi on ju olemas tôenäosus, et haigus Idast mööda läheb, aga minu õnne juures...

Igatahes jube äge. Ma ei saaks õnnelikum olla. Parim ajastus ja üleüldse, nagu meil probleeme veel vähe oleks. 

Ma ei saa aru, KELLELE ma NII PALJU halba olen teinud, et mind nii karistada on vaja? Ma isegi kodus püüan hea naine olla, eile ma isegi pesin pôrandaid. Ma ei armasta põrandapesu. Aga ei, sellest pole kasu, et ma püüan hea olla. Mind on vaja haigusega karistada. 

Armas Elu, kui ma küsisin, kas saaks veel raskemaks minna, siis see oli retooriline küsimus, mitte väljakutse!

Diip "TMW maitsed" restoranifestivalil

“TMW maitsed”restoranifestivali programmis on lisaks pop-up restoranile 16 armastatud söögikohta, mille hulgas valikuid igale maitsele ja meeleolule – legendaarsest hea toidu institutsioonist Gloria uue mõnusa Kalamaja restoranini Diip, eksootilisematest paikadest ka Hiina teemaja- ja restoran Cha Dao. TMWi külaliste koduks 2009 aastast olnud Nordic Hotel Forumi restoranis Monaco lõunatavad festivali väliskülalised, õhtuks on Monaco uus a la carte menüü aga avatud kõigile huvilistele. Tegemist on TMW festivalimeeskonna lemmiksöögikohtadega Tallinnas, vankumatuks valikukriteeriumiks maitsev ja värske toit. 

Restoranide puhul on tänavu luubi all iga restorani olulisim väärtus ja hing – peakokk, kes paneb festivali ajaks kokku oma lemmiktoorainetest koosneva TMW erimenüü. TMW veebilehel www.tmw.ee/foodsaate tutvuda eripakkumiste ja soodustustega ning lugeda ka peakokkade lühiintervjuusid nende toidufilosoofiast ja muusikaeelistustest.

“TMW maitsed” restoranifestivali programmis on:

TMW pop-up restoran, peakokk Ants Uustalu (Disaini- ja arhitektuurigaleriis Pärnu mnt 6, kaupluse Laste Maailm kõrval) / Cha Dao, peakokk Zhiqiang Jiang (Suur-Patarei 2) / Cru, peakokk Dmitri Haljukov (Viru 8) / Diip, peakokk Toomas Lääts (Soo 1/6) / F-hoone, peakokk Andrei Soloha (Telliskivi 60a) / Gloria, Dimitri Demjanov (Müürivahe 2) / Hetk, peakokk Jevgeni Jermoškin (Roseni 9) /Kaerajaan, peakokk Jaak Hiibus(Raekoja plats 17) / Kohvik Sesoon, peakokk Maia Smõslova (Niine 11) / Baar Bistroo Kukeke, peakokk Helen Andema (Telliskivi 57) / Leib Resto ja Aed, peakokk Janno Lepik (Uus 31) / Monaco, peakokk Oleg Alasi (Nordic Hotel Forum, Viru Väljak 3) / NEH, peakokk Yves Lelay (Lootsi 4) / NO99, peakokk Riho Heinmets (Sakala 3) / Sfäär, peakokk Heldur Hillak(Mere pst 6e) / Till & Kummel, peakokk Jürgen Lip (Nunne 7) / Von Krahli Aed, peakokk Juhan Heinsalu (Rataskaevu 8)

Restoranide eripakkumised kehtivad 26.-30. märtsini, festivalipassi omanikele kehtivad soodustused. Tutvu lähemalt tmw.ee/food.

DIIP

     

   

Diip. Foto: Aron Urb.                Toomas Lääts. Foto: Tõnu Tunnel

Väike, hubane ja kodune restoran Kalamaja alguses, kus hoole ja armastusega koheldakse igat klienti, südamega tehakse igat rooga.Valdavalt eestimaine, kvaliteetne ja valitud tooraine on meile teejuhiks nii praegu kui ka tulevikus. Lõpuni viimistletud ja puhtad maitsed on meie tugevus.

Peakokk Toomas Lääts

Lemmiktooraine? Pea kõik, mida saab siitsamast Eestist – põllult, metsast, vetest.

Toidufilosoofia? Käia ühte sammu loodusega ja tagada, et see kajastuks alati meie menüüs.

Milline muusika inspireerib? Elektrooniline ja indie, sealt äärealadelt. Puhas pop jääb mulle veidi igavaks.

Pakkumine:
26.-30. märtsil festivalipassiga -15% kogu menüüst.