Pilt räägib enda eest:)

MIDA TEEVAD TOAD KUI MEID KODUS POLE?

Vannituba pani elutoaga uue remondi puhul räigelt pidu ja leidis hommikul, et ta on kusagil oma kraanikausi katki kukkunud. Elutuba aga ei suutnud hommikul kuidagi leida enda aknaid ja nurgadiivanit.

Vannituba küsis masendunult: “Täitsa p…s, kle me k...äisime eile väljas ka ve?”

Elutuba: “Vist jah... ma vaatan, et olen kolimisteenustele eile kella 03:00 ajal helistanud.... seega vist sõitsime jah kusagile..."

Vannituba: “ Krt, fakk jah, käisime eile Korteris, näe leidsin piletid vetsupotist."

“Mida p…t ma ilma akendeta ja nurgadiivanita tegema hakkan, mis elutuba ma enam olen... Vello tuleb koju ja saab hirmus vihaseks,” põdes elutuba.

“Öäääähhhh...ma tegelt väga ei pabistaks,” ringutas ja haigutas vannituba end veetorude raginal.

“Miks?” ei saanud elutuba aru.

“Mis sa arvad, et ta oskab meid kahtlustada ve... ta arvab, et murti sisse või käis ta eelmine tüdruksõber siis märatsemas,“ muigas vannituba. “See on ju nii selle hullu Kadi moodi, et kättemaksuks aknad kinni laduda või peaga kraanikauss katki peksta.” Elutuba hakkas seepeale irvitama, nii et tal tuli tapeet suunurkadest lahti ning ta ütles: “Aaaa jajah rsk... kle aga võtame siis ühe viina veel peale... mul lagi lõhub nii valutada rsk... pealegi ei tule Vello enne ülehomset nagunii tagasi."

Kui Vello ükskord koju jõudsin, siis oli nad üldse läinud... ainult esik kükitas hirmunult nurgas ja magamistuba magas norinal, teadmata, mis üldse oli juhtunud. Rõdu oli enesetapu äärel ja karjus, et hüppab alla, kui elutuba ja vannituba korrale ei kutsuta ja normaalset elukeskkonda ei tagata.

(Leitud FB avarustest)

"Ütles Lembitu"

Üks kord õnnestus mul ka olla õigel ajal õiges kohas. Muidu on alati nii, et täpselt sel ajal, kui mina olen Tartus, on Tallinnas mõni hea kontsert ja vastupidi. Seekord aga läks vastupidi. Just 22. õhtul kui Toomemäel kontsert ja võidupüha muinastule süütamine toimus, olin mina Tartus. Kontsert oli võimas!
Ja Toomemägi oli ilus, Tartusse sattudes pole ju aega sinna jalutama minna. Palju olulisemat on teha;) Taskus käia ja telekat vahtida näiteks.



Suurema osa oma teadlikust elust olen ma ikka pigem jaanipäeva kui võidupüha tähistanud. Paraadi vaatan telekast küll, aga sellega on asi nagu piirdunudki. Ma ei teagi, miks. Ja ma olen tihti mõelnud, et miks eestlased ei oska oma riigi üle uhked olla ning ikka pigem omaette hoiavad (eriti kui ma mõtlen, kuidas norrakad oma 17.maid tähistavad).
Kontserdil sain ma aru, et ma olen (järjekordselt) asjadest valesti aru saanud. Me oskame uhked olla küll ja ühte hoida, seda isegi välja näidata. Ilmselgelt ei tasu seda uhkusetunnet otsida Maardust või Lasnamäelt, aga "õigetel" üritustel näeb seda rohkem kui küll (me teeme norrakatele pika puuga ära;). Lihtsalt mina ei ole "õigetel" üritustel väga palju viibinud. Välja arvata laulupeod muidugi. Siiani. Nüüd hakkavad asjad muutuma.



(Videote kvaliteedi pärast pean ma muidugi vabandama. Ma püüdsin emmet välja zuumida. Nagu näha ilmaasjata. Ja Peeter Volkonskit. Nagu näha ka ilmaasjata. Et ma ka ei õpi, et läbi teiste peade ei saa filmida;)

Selgituseks;)

Vaadake, ma pildistasin seent ehk lapsepõlvemängumaadel

Ega ma ei oskagi seda jälle muu kui vanadusega seletada, et ühel ilusal jaanipäevaeelsel kolmapäeval otsustasin ma võtta ette ringkäigu lapsepõlvemängumaadel. Jalutasin siin ja jalutasin seal, meenutasin möödunud aegu, vaatasin räämas ja lagunenud maju, kuid jõudsin ikka ühele järeldusele - ilus aeg oli, oma võlude ja valudega.
Hommikuti (enne kooli? suvevaheajal?) saatis ema mind poodi piima- ja saiajärjekorda, kus ma seisin koos naabermaja memmedega, kellest osad olid veel hommikumantlis, osadel lokirullid peas, et värsket saia ja piima saada. Enne kui need otsa saavad. Piim oli siis klaaspudelis, hõbedase korgiga, millele mulle meeldis küüntega mustrit joonistada. Mõnikord tegin kogemata kaane katki. Selle eet sai pahandada.

Kooli minnes koputasin ma klassiõe aknale, et koos kooli minna. Mõnikord kui ma hiljaks jäin, tuli tema minu ukse taha. Lasi kella. Me läksime koos kooli. Kooli oli kaks minutit jalutada.
Kaugel tänava teises otsas asuvast poest sai kohvinätsu, kamašokolaadi ja Buratino limonaadi. Haruharva ka Fantat.
Annelinna kolimine oli suurem kui lotovõit. Kõigi mugavustega kolmetoalises korteris tuli kraanist sooja vett, meil oli täitsa oma wc ja kuuendale korrusele sai sõita liftiga. Lift oli tihti katki. Hiljem hakkas lift ka haisema.
Aga ikka oli Annelinn maapealne paradiis. Kõik ei saanud sellise luksusega uhkustada. Turnikas oli mu arvates üks tänuväärne leiutis. Seal sai vaipu kloppida. Pimesikku mängida. Hiljem naabripoistega niisama juttu ajada. Vanematele turnikad ei meeldinud. Nad ei näinud meid aknast.
Vanaema juurde maale sai bussiga. Mööda kõige ilusamat alleed. See on siiamaani ilus.
Poest sai jäätist. Kommi. Limonaadi. Emme ostsis sealt raamatuid. Mujal ei olnud nii head valikut. "Kangelane tiigrinahas" on nüüd minu raamaturiiulis. Poe kõrval oli söökla. Kandikud lõhnasid märja pesuräti järele. Poe taga jõid mehed õlut. Kui vanaisa kadunud oli, võis teda sealt leida.
Buss viis küla keskusesse. Mäest üles vanaema majani tuli minna jala. See oli üks kõrge mägi. Ära väsitas.
Vanaema ootas alati värava peal. Telefone siis ei olnud. Ta teadis bussiaegade järgi oodata.
Vanaisa jaoks on alati lilled kõige tähtsamad olnud. Et oleks silmailu. Umbrohi on ka lill.
Neid on alati palju olnud ja igal pool. Ehtsad taluaia lilled. Ma armastan "vana kooli" lilli - murtud südameid, pojenge, astreid, lumepalle. See armastus on vist lapsepõlvest pärit.
Ka maal vanaema juures on aeg oma töö teinud, asjad ja hooned on kulunud ja veidike räämas. Aeg on natuke seisma jäänud. Aga see just ongi võluv. Omamoodi. Armas.
Valgete pitskardinatega vana väsinud maja.
Lapsena mulle meeldis maal olla. Seal ei pidanud kogu aeg jalgu ja käsi pesema. Samal ajal kui teised tööd rassisid teha, võisin mina puu otsas raamatut lugeda. Lõunaks tegi vanaema mulle kaneeli ja suhkruga võisaiu. Puberteedieas mulle maal ei meeldinud. Seal ei olnud mugavusi. Kontserte. Pidusid. Sõpru. Nüüd mulle meeldib seal käia. Ringi vaadata ja uneleda. Samal ajal kui vanaema tööd teeb. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Seekord maal käies tahtsin ma vanaemale appi kartulipõldu rohima minna. Tegelikult ka. Aga vanaema arvas, et ei tohi oma käsi ära rikkuda. Vanemate inimestega ei ole ilus vaielda. Ma sõitsin linna tagasi. Vanaema jäi rohima, sest kartulipõld olevat nii umbrohtu täis. Ja nii pole ilus. Mida naabrid küll arvavad kui mööda sõidavad.
Minu silm nägi küll kõige umbrohuvabamat põldu, aga vanaema silm nägi midagi muud.
Mida teie silmad näevad?

Ussipessa tagasi jõudes haarasin ma valge värvi ja pintsli. Mul oli üks töö lõpetada. Enne kui meie lapselapsed saavad kunagi veidike ajahambast puretud lapsepõlvemängumaal jalutada, peab see ilus saama.
Ilus.
Armas.
Võluv.
Omamoodi. Nagu vanaema juures maal. Kivi tänavas. Annelinnas.


Valgete pitskardinatega.


Ja siis tuli politsei. Otsis krossirada. Ühte naabrit häiris teise naabri mootorattasõit. Kui ma laps olin, siis said naabrid omavahel hästi läbi. Laenasid üksteiselt suhkrut. Ja mängisid koos kaarte.

Random:
Aga uue raamatu esimesest osast on mul 59 lk kirjutatud. Nädala lõpus tahan ma mustandi ära saata. Loodan, et see meeldib. Need, kellele mu käekäik korda läheb, võivad pöialt hoida. Igaks juhuks:)

Nututuju

Avastasin, et vahepeal on päris hea paha tuju lihtsalt kõva häälega välja nutta. Omaette. Üksinda. Mitte kellegi teise peale välja elades. (Natuke enesehaletsust käis ka asja juurde.) Skype keeras end nurrudes mu kõhu peale kerra, Orkut puges teki alla, Hugo pistis oma koonu mulle sülle ja liputas (mind lohutada püüdes?) saba. Hilisõhtul kui Janek koju tuli, võttis ta mind kaissu. Paha tuju oli välja nutetud ja unustatud.

Ma polnud viimasel ajal (nii mitte-minulikult) üldse nutnud. Nüüd sai see viga parandatud.
Kergem hakkas.

Homme on uus ja parem päev:)

Hard work never killed anyone, but why take a change?

Ma ei ole juba neli ööd korralikult magada saanud. Mu selg valutab nagu vanainimesel. Täna öösel püüdsin valule leevendust saada põrandal magades. Aga ei midagi, ikka ärkasin ma iga natukese aja tagant valu käes ägisedes ülesse. Ja kõik on selle pagana Hugo kuudi süü. Või siis mu enda? Kes käskis mul seda valgeks võõpama hakata? Ma ju teadsin ette, et ma ei ole (sedalaadi) töötegemiseks loodud. Janek muidugi itsitas, et see on vähese töötegemise viga, tulevat aga pintsel ja värvipott jälle kätte haarata ning pihta hakata.
Kui aus olla, siis seljavalust vabanemise nimel olen ma kõigeks valmis.


PS: Eile suutsin ma noorele praktikandile öelda, et "minu vanuses tuleb oma tervisehädadele juba tähelepanu pöörata". Minu vanuses?

Edit:
Ma ei suuda enam seljavalu taluda:( Ja põrandal magada. Tahan voodis magada. Kaua võib?

Nii mittetubli-tunne

Kõik ümberringi lõpetavad, kaitsevad baka ja magistritöid, et ma korraga tunnen end nii mitte-tubli-ja-ainsana-ilma-magistrikraadita. Leidsin end täna isegi Tallina Ülikooli sisseastumiskatsete ja - eksamite aegu vaatamast. Võib-olla peaks tõesti proovima?
(Aga kui ma sisse ei saa? Halvad tulemused saan?)

Ja kelleks ma saada tahan? Ma olen ju juba niigi täiuslik...



Sellest lõpetamisest on igatahes juba igavik möödas. Ja tegelikult mulle ju natukene kõik need eksamid, öised tuupimised, pukside kirjutamised (mida ma ausõna ei kasutanud, sest pukse kirjutades jäi tekst juba enne meelde), närvipinge meeldis ka.

Idüll paksu metsa sees

Siin ma siis olen - kiitlen, et elan keset paksu metsa & ei tea, mida probleemid naabritega tähendab. See tähendab, et ma tean küll, et ka kõige pisemas kohas ei taha naabrid omavahel läbi saada, aga distantsi hoides pole see väga meisse puutunud (kuigi ma eelistaks kõigi naabrite vahel sõbralikku läbikäimist, nii tore oleks minna ükskõik, millise naabri juurde soola laenama, koos autosid lumest välja kaevata jms). Nüüd võiks ma ka öelda, et meil on üks normaalne naaber ja üks kummaline.Miks?
Onupoeg tuli külla, et ATV-ga põllu peal paar tiiru teha. Viis minutit pärast seda kui Sven oli ATV-ga metsa sõitnud, ilmus platsi naaber, kes lõbusõidu ära keelas, politsei lubas kutsuda ja jumal-teab-mida-veel, sest "tema kolis metsa, et rahu ja vaikust nautida ja lärm segab tema grillimist ning superstaari-saate vaatamist".
Ma saan aru, et ATV-d ja motorattad ei ole kõige vaiksemad meeste mänguasjad, aga kui palju väikene lõbusõit ikka häirida saab? Kui see ei toimu su akna all ja pidevalt? Ja mitte keset ööd, vaid päise päeva ajal? Kas veerand või pool tundi "lärmi" on tõepoolest nii väljakannatamatu, et lööb elurütmi sassi?
Ma arvan, et sellisel juhul tuleks ka muruniidukid, föönid, tolmuimejad ära keelata. Linnas elades kolistas tramm mu akna alt mööda juba kuue ajal hommikul. Selle oleks pidanud ka ära keelama. Kui lihtne on kõike ära keelata...

Huvitaval kombel sobib lõik avaldamist ootavast külaromaanist siia lõpetuseks nagu rusikas silmaauku:

„Mis me sellest Karlist hetkel siuname,“ ütles Häidi hetk hiljem Ivarile, „püüame endale jalad alla saada uuesti, sa ju oled ettevõtlik ja tubli mees, ma ei taha, et sa niimoodi siia nukrutsema jääd ning alla annad. Sa ei ole selline mees!“

Tundus, et meelitamine mõjus Ivarile palju paremini kui õiendamine ja siunamine, sest esimest korda kogu selle aja jooksul, mis Häidi oli püüdnud Ivarit telekast ja õllepudelist võõrutada, Ivar tõepoolest mõtles naise sõnade peale. Ta tõesti ei olnud seda tüüpi mees, kes tagasilöökidest ja ühest läbikukkumisest end hirmutada laseb. Miks ta oli masendusse langenud ja jooma hakanud? Ta ei ole selline!

„Häidi, sul on õigus! Aitab sellest passimisest,“ hüüatas ta korraga ja haaras oma naisel kõvasti ümbert kinni. Häidi jäi nii positiivsest muutusest üllatusest sõnatuks.

Ei läinudki kaua aega kuni Ivar end uuesti tegutsema sundis. Esialgu käis aga salapärase näoga majatagust põllumaad kaemas, mõõtis seda ühelt poolt ja teiselt poolt, siis hakkas üha tihedamini vallas asju ajamas käima, üha rohkem ja rohkem nokitses ta millegi kallal hiliste õhtutundideni ja järjest rahulolevamaks ta muutus. Isegi Eleonore pistis nina oma majakesest välja, et sotti saada, millega poeg tegeleb.

„Kuidas sa ei tea, millega ta tegeleb,“ pahandas ta miniaga kui tollelt Ivari ettevõtmiste kohta aru pärima läks. Häidi kehitas õlgu, kuid muigas suunurgast ja lausus vaikselt: „Eks ma aiman, mis tal plaanis on, aga et ta oma hobi nii suurejooneliselt ette võtab, seda ma küll ei osanud aimata.“

„Hobi?“ uuris Eleonore, „mis hobi?“

Nüüd oli Häidi kord Eleonorele tagasi teha ja ta küsis kergelt köhatades: „Kuidas sa ei tea, mis hobid su pojal on?“

„Mis sa norid vanainimese kallal, räägi parem välja, mis hobi tal on.“

„Ei mina ei räägi enne midagi, kui Ivar ise oma plaanid meile kõigile avaldab,“ muigas Häidi ja jalutas tuppa. Eleonore jäi talle veidike vihaselt järgi vaatama. On alles minia! Külaski olid jutud liikvele läinud, et Ivaril mingid plaanid olevat olla, et hakkab vist teine jälle äriga tegelema, isegi vist lausa ehitama, sest keegi olevat tuttavalt kuulnud, et ta vallas ehitusluba olevat taotlemas käinud.

„Issake, aga äkki teeb meile siia ka ühe sellise, noh selle...sanatooriumi,“ ahhetas üks külaeitedest poetrepil.

„Spaa,“ parandas teda teine teadjam, „tänapäeval on need kõik spaad, mitte sanatooriumid.“

„Tule taevas appi, kas seda risti ja viletsust meile siia vaja oleks,“ ärritus keegi.

„Jah, rahvast hakkab siis ringi sõeluma nagu suures linnas, et ei saa üldse rahulikult olla, linnulaulu kuulata,“ laideti Ivari spaa-ehitus enne maha, kui isegi veel teada polnud, kas Ivar tõepoolest spaad ehitama hakkab või on see vaid külajutt.

„Aga mõelge kui palju töökohti see sanatoorium meie küla inimestele toob,“ püüdis keegi jutupaunikutest ka asja positiivset külge näha.

„No mis töökohti, mis sa arvad, et ta siit külast omale töötajad võtab, kindlasti tassib linnast linnavurled kohale,“ pahandati jällegi.

/..:/

„Ja nüüd veel lausa sanatoorium, siia samasse meie maja taha,“ õhkas ta edasi Häidile, kellega ta majatagusel sanatooriumi krundil kokku põrkas. Eleonore ei suutnud kuidagi oma rõõmu varjata.

„Mis sanatooriumist sa räägid?“

„Sellest samast, mida Ivar ehitab muidugi!“

„Ivar ehitab? Sanatooriumi?“ tegi Häidi suured silmad, „kust sa selle jutu oled võtnud?

„Noh, ise sa rääkisid ja siis küla peal olid juba ammu jutud ning eks ma siis panin kaks ja kaks kokku, Ivar ju ise midagi otse ei rääkinud.“

„Aga kas sa küsisid ka temalt?“

„Ei noh, kus nüüd mina vanainimene hakkan oma nina teiste asjadesse toppima,“ kohmetus Eleonore, „mõtlesin, et küll ta ise räägib kui aeg küps.“

„Ja siis kuulasid külajutte hoopis?“

„Ei, sa ju ise ka rääkisid!“

„Mina rääkisin?“ oli Häidi hämmingus, „mina? mina rääkisin sulle, et Ivar hobiga tegelema hakkas, mitte et ta sanatooriumi meile maja taha ehitab.“

„Et siis ei ehitagi?“ Eleonore hääles oli ilmselgelt kuulda pettumusenooti.

„Mis sa nüüd jälle minu käest uurid,“ itsitas Häidi natuke õelalt. Ta ei olnud põrmugi pahatahtlik, kuid teda pani imestama, et Eleonore ka ei õpi, ikka vaja külajutte kuulata ja ise lausa edasigi rääkida, teadmata millest üldse juttu on. „Või sanatooriumi,“ muigas ta omaette kui pahur Eleonore tuppa komberdas. Täpselt nagu teised tavainimesed, sai ka Eleonore alles külalaadal kuulda Ivari plaanist luua külasse korralik krossirada. Ei mingit spaad, nagu pikemat aega oli arvatud. Eleonore oli muidugi pettunud, kuid nähes, et idee vähemalt noorema generatsiooni seas hästi vastu võeti, leidis temagi, et idee tegelikult suurepärane on. Üldisest positiivsest vastuvõtust hoolimata oli siit-sealt ikka kuulda nurinat ja kiusu.

„Ah et nüüd hakkab siis oma ratastega siin meil lausa akna all lärmama!“

„Kas ma selle pärast maale kolisin, et rataste plärinat kuulata? Ma ei kuule niiviisi ju linnulaulugi.“

„Aga kuhu siis jääb spaa?“

/../

„Tohoo tont,“ vihastus Ivar, „nagu riik riigis, et enne kui külasse krundi ostan ja otsustan siia kolida, pean ka teie käest luba küsima.“

„Aga muidugi,“ bravuuritsesid külamehed. „Kui sa kavatsed meie küla rahu ja vaikust segama hakata, siis pead sa enne meilt ikka loa ka saama.

„Kes olete teie, et mulle seda öelda, mida ma oma maa peal teha tohin? Mina ka ütlen, et mind segab sinu murutraktori hääl, mis sellest et sa siit lausa mitme kilomeetri kaugusel elad ja arvatavasti minu mootorrataste müra isegi ei kuule,“ kaitses end Ivar.

Külamehed aga ei jätnud ja ajasid oma jonni. Alguse ei pannud Ivar neid tähelegi, harjus lausa ära sellega, et tihti keegi teda põõsa taga luuras, sobival hetkel välja hüppas ja jälle sõimama hakkas, kuid kui külamehed juba tema perekonda ähvardama hakkasid, oli Ivaril mõõt täis. Kõige sõjakamale külamehele tuli tal lausa lähenemiskeeld taotleda. Mõnda aega oli Ivari hoovis jälle rahu ja vaikus, mida aeg-ajalt katkestas mootorrataste müra, kuid kunagi ei sõidetud nii kaua, et see tõepoolest kellegi elu ja olemist siinses külakeses häirida võiks. Tundus, et kõige aktiivsema liikme eemaldamisega läks elu omasoodu edasi ja Ivaril oli jälle vaba voli omal maal teha, mida tema heaks harvas. Oi kuidas ta eksis!

/.../ Ükskõik kuidas Ivar ei püüdnud nendega kokkuleppele jõuda, ei tulnud sellest midagi välja. Protestijaid kannustas kui vana kuri või oli neil isiklik vimm Ivari vastu, aga mitte mingit moodi ei tahtnud nad Ivarit kuulata, vaid ajasid Ivari vastu oma jonni. Kutsumata külalised luurasid ikka Ivarit põõsastes ja nuhkisid krossirajal ringi. Mida see neile anda võis, ei osanud Ivar arvatagi, kuid lõpuks otsustas ta kutsumata külalistest lahti saamiseks soetada suure koera.

/.../

Simon's Cat 'Let Me In!'

Valge värv ja minu jonn

Nädalavahetusel panin ma tõsiselt proovile oma kannatlikkuse ja haarasin nagu lubatud valge värvi ja pintsli, et Hugo uut kuuti seest valgeks võõpama hakata. Ega ma töötegemiseks loodud ei ole ja selline ettevõtmine minu käes teps mitte naljaasi, aga...kui ma midagi olen pähe võtnud, siis teoks ma selle ka teen. Ja Hugo kuut peab seestpoolt valgeks saama! Kasvõi hambad ristis.
Tegelikult tuleb tunnistada, et võõpamine ei olnudki nii hull nagu ma kartsin ja väga suurt kiusatust pintsel nurka visata ei tekkinudki, kuid värvitud on ka alles kaks seina.
Kõik mu luud-kondid-liigesed on kanged ja valusad, ometi on kõige kummalisem kogu asja juures see, et õhtul rampväsinuna ja surmkangena teleka ees vedeledes valdas mind kummaline rahulolutunne. Ma ei teadnud, et töötegemine niimoodi mõjuda võib.
Muidugi ei ole ma seda varem ka väga palju praktiseerinud.

Ja et töötegemine mulle liiga meeldima ei hakkaks või ära ei tapaks või jumal teab, mis veidrat mõju avaldaks, tegime me töisele reedele ja pühapäevale vastukaaluks laupäevast tõelise päikesevanni-lebo-jääkülma veega täidetud basseini- joogis sekundiga sulavate jääkuubikute-päeva. Lihtsalt vedelesime ja lasime päikesel end igast küljest grillida. Vahepeal on vaja parimate sõprade seltsis lihtsalt aega surnuks lüüa. Ilma igasuguse mõtestatud tegevuseta.
Suvevõlud.

Tõestisündinud tragikoomiline lugu naabritest

Mu vanematel on kahed naabrid. Ühed normaalsed. Ja teised kummalised. Kummalisteks naabriteks on pealtnäha täitsa tavalised vanainimesed, oma kiiksudega, aga ütleme nii, et kui oled nendega harjunud, siis ei pane enam tähelegi või pigem tuleks öelda, et ei lase end häirida. Paar nädalat tagasi tellis ema endale puid. Kummaline naabrinaine uuris, et kust sai ja mis hinnaga ning palus endale ka puud tellida. Puud said tellitud ja kohale toodud, aga varem kui naabrinaine arvanud oli. Selgus, et tal pole kodus piisavalt raha ja pangast ei saavat ta ka raha kätte enne järgmist nädalat, sest pass pikendamata või mida iganes. Ega see polegi tähtis. Järgmisel hetkel oli naabrinaine vanemate hoovis ja palus laenuks 100 eurot.Isa oli skeptiline, et ei tea, kas ikka tasub anda, aga ema leidis, et vanainimest tuleb ikka hädas aidata. Naaber ka ikkagi. Kuu lõpuks pidi naaber raha tagasi maksma. Sellega lugu lõppes.Mõneks ajaks.

Kui „kuu lõpust“ oli juba nädal aega möödas, küsis ema naabrilt, kas ta raha ka tagasi saaks. Naabrinaine vastas, et ei saa, sest koer hammustas teda ja see 100 eurot jääb selle eest valurahaks.Naaber teab, et vanematel on kuri koer, aia peal on ka hoiatussilt väljas, et keegi rumala peaga ise aeda ei roniks. Tol päeval kui naaber ootamatult aias oli, kuulis ema, et koer haukus ja läks aknale veel vaatama, kas keegi on äkki aia taga. Kas koer naabrit ka hammustas me ei tea. Võib-olla hammustaski. Igatahes on selge, et kui hammustaski, siis süüdi on selles vaid naaber ise. Selle asemel, et aia taga kella lasta või hõigata nagu muidu tehakse, oli tal vaja aeda tulla, teades, milline koer seal aias valvab.

100 eurot lubas ta igatahes endale valurahaks jäta, sest koer tahtis teda ära süüa ja tema ei saavat enam liikudagi (kui ära unustab või ei tea, et keegi terrassil istub, tormab memm mööda aeda ringi nagu pöörane, aga kohe kui kedagi märkab, hakkab lonkama). Vähe sellest, et koer teda ära süüa tahtis, on ema süüdi kõigis tema hädades, muuhulgas ka poja surmas, isa käib salaja tema keldris balloone ära varastamas, ja torusid läbi lõikamas ja üldse otsib metalliotsijaga tema aiast metalli ka.

Kuna tundus, et raha tagasi saada ei ole võimalik, pakkus isa välja, et kannavad pooled endale. Selle peale läks memm vihale, sest ei saa ju kindel olla kui palju puid pool on. Ema pakkus välja, et maksavad memmele ise veel 100 eurot ja kannavad kõik puud omale. Sellise idee peale hakkas vanamemm kirvega ähvardama. Laenatud summa ei ole küll suur, aga põhimõtte pärast tegi ema avalduse ja naaber sai tähtajaga hoiatuskirja. Mõnda aega hiljem tuli naaber (seekord mitte aeda, vaid aia taha) ja maksis ära 50 eurot. Pool summat lubas aga maksta nendele, kes ema käsul elektrihinda ja üüri jms tõstavad. Luges terve nimekirja ette, sealhulgas Tsahkna ja autojuhi, kes puid tõi. Lisaks sellele palus ta emale edasi anda oma prügikviitungid ja elektrimaksud ja mingit rämpsposti ka , et ema endale need p...e peale kleepida saaks. Naabrimemm tige nagu herilane, sajatades, et „tema ei taha rohkem meiega ja meiesugustega ja meie sugulastega riigikogust enam tegemist teha“.

On alles elu,ah? Mina vanemate asemel valmistuks igaks juhuks „Võsa-Petsi“ külaskäiguks end ette. Sarnaste olukordade vältimiseks tellisin ma Ussipessa ka värava peale hoiatussildi. Parem karta, kui kahetseda.

(Pilt on võetud FB-st, täna õhtuks saan ma kätte Ussisilma aiale tellitud sildi.)