Uued kingad

Et ma eelmisest korrast juba teadsin, KUI kaua aega Norra ametiasutustes järjekorras seista tuleb, lisaks veel, et "pühade-eelses seisundis" (mingil veidral põhjusel on Norras homme jälle punane päev) ei taha suurem osa norrakaid 8 tundi tööl olla, otsustasin ma ametis A kohal olla kohe kui nad uksed avavad. Minust oli väga naiivne loota, et ma olen ainuke nutipuuk (näete, Tillukese Delisa uudissõna annab kasutada küll!)- 10 minutit enne avamist oli ukse taga korralik rahvamass juba ees ootamas.

Põrgusse! Ma parem ootan 2 tundi järjekorras, kui koos teistega uksest sisse tunglema hakkan, mõtlesin ma. Ma olin isegi järjekorras ootamiseks ette valmistunud - läpakas ja raamat ja targad norra seadused kaasas. Ma ootasin rahulikult, kuni rahvamass oli eest ära läinud ja võtsin alles siis oma järjekorranumbri. Uskumatu, aga seekord sain ma oodata vaid alla poole tunni, ma ei jõudnud esimesi meilegi läbi lugeda. Raamatust ja seadustest rääkimata.
Naisterahvas, kes mind vastu võttis, naeratas tülpinult. Mul oli tunne, et ta mäletas mind. Kui eelmisel korral üritas ta mu'st lahti saada suunates mind kodulehekülgedele, kus "kõik vajalik informatsioon olemas on", siis nüüd kutsus ta minust lahtisaamiseks hoopis abiväe kohale. Ei, siiski mitte turvamehed. Hoopis kellegi targema, sest "ta ise nii väga hästi neid teemasid ei jaga."
Ja ma tõepoolest sain oma küsimusele vastuse. See tundus isegi loogiline ja õige! Hoiame siis pöidlad pihus, et nii ka tõesti on.
Et eelmise korra kahetunnilist ootamist "tagasi teha", ahistasin ma neid veel igasuguste küsimustega: "aga mis siis kui..", "aga kui...", "aga...", "aga siis...", "aga siis...", "ja siis..."
Igaks juhuks lasin ma ka oma norra isikukoodi taastada. Mulle tundus, et seda võib mul veel lähiajal vaja minna. Mingil hetkel veel teadmata põhjusel.

"Aga mis roll Teil selles ettevõtmises on?" otsustas ühtäkki üks neist mind vastu grillima hakata.
Hakkasin kogelema. "Eem-eem, ma-ma oskan lihtsalt norra keelt," tegin ma nalja.
"Aga Te olete selle ettevõtte palgal?" küsis ta edasi.
"Ja-aah," vastasin ma pisut kartlikult ja mõtlesin, et nüüd tuleb kindlasti välja mõni norra seadus, mis keelab mul siin edasi-tagasi siiberdada, ja mille ma kogemata olen kahe silma vahele jätnud. "Ma olen selles Eesti ettevõttes tööl," lisasin ma igaks juhuks täpsustuseks.
Nüüd tegi mees suured silmad ja esitas kõige veidrama küsimuse: "Miks?"
Mismõttes miks, mõtlesin ma, kusagilt peab ju inimene oma raha teenima? "See on mu töökoht.., " alustasin ma.
"Ja-jaa, aga kuidas Te sinna sattusite, norrakana..."
Nüüd ma taipasin. "Aga ma olen eestlane," katkestasin ta lause. Mees tegi suured silmad:"Oih, aga ma arvasin, et Te olete Norrast."
Mu tuju läks kohe heaks. Hoolimata oma eesti aktsendist olin ma üle pika aja kellegi suutnud ära petta. Võib-olla oli põhjus selles, et meesterahvas, kellega ma suhtlesin, oli tegelikult pärit Poolast:) Aga vahet pole. Seda oli tore kuulda!
"Jaa, mind petsite te küll ära," ütles ta, kui ma nende kontorist lahkusin. Võrreldes eelmise korraga oli seekordne ameti A külastamine palju meeldivam kogemus.

Tegelikult oli mu tänane päevakava ette näinud ka ühe tagasihoidliku reisi Norra läänerannikule, kuid pileteid broneerides olin ma liiga kaua uimerdanud ja sain jaole alles siis kui kõik sobilikud lennud olid välja müüdud. Pühade värk! Selle asemel tuli käiku lasta plaan B - "ahistada" Oslos asuvaid potensiaalseid kliente. Jumal tänatud, et üks neist asus ametist A mitte väga kaugel. Ma ei oleks suutnud palju rohkem enam jala käia. Mu jalad lõid tuld välja! Ma olin kaasa pakkinud vaid "korrektsed riided" ja kõrge kontsaga kingad. Kliendikohtumistel tuleb ju ikkagi soliidne välja näha, mis sellest et mugav ei ole! Ilu nõuab ohvreid. Aga mu jalad lõid ausõna tuld välja!
Pärast kliendikohtumist komberdasin ma oma valutavatel jalgadel raudteejaama poole. Ma tahtsin koju, et kingad jalast visata. Või siis kingapoodi, kus oleks vähemalt 50% allahindlus.

Kui jumal olemas on, siis on ta arvatavasti naine. Kuidas muidu seletada, et täpselt tee peale jäi täiesti juhuslikult kingapood, mille aknal ilutses kiri "Allahindlus". Jäi vaid loota, et seal ei müüa ortopeedilisi kingi või stilettosid.
10 minuti hiljem väljusin ma poest uute 100NOKiste sandaalidega. Kingajumalanna oli mu palveid kuulda võtnud!
Mõnda aega ei taha ma ühtegi kõrge kontsaga kinga näha. Olgu need kasvõi Jimmy Choo'd või Louboutin'id. Ausõna. Vist.