Idüll paksu metsa sees

Siin ma siis olen - kiitlen, et elan keset paksu metsa & ei tea, mida probleemid naabritega tähendab. See tähendab, et ma tean küll, et ka kõige pisemas kohas ei taha naabrid omavahel läbi saada, aga distantsi hoides pole see väga meisse puutunud (kuigi ma eelistaks kõigi naabrite vahel sõbralikku läbikäimist, nii tore oleks minna ükskõik, millise naabri juurde soola laenama, koos autosid lumest välja kaevata jms). Nüüd võiks ma ka öelda, et meil on üks normaalne naaber ja üks kummaline.Miks?
Onupoeg tuli külla, et ATV-ga põllu peal paar tiiru teha. Viis minutit pärast seda kui Sven oli ATV-ga metsa sõitnud, ilmus platsi naaber, kes lõbusõidu ära keelas, politsei lubas kutsuda ja jumal-teab-mida-veel, sest "tema kolis metsa, et rahu ja vaikust nautida ja lärm segab tema grillimist ning superstaari-saate vaatamist".
Ma saan aru, et ATV-d ja motorattad ei ole kõige vaiksemad meeste mänguasjad, aga kui palju väikene lõbusõit ikka häirida saab? Kui see ei toimu su akna all ja pidevalt? Ja mitte keset ööd, vaid päise päeva ajal? Kas veerand või pool tundi "lärmi" on tõepoolest nii väljakannatamatu, et lööb elurütmi sassi?
Ma arvan, et sellisel juhul tuleks ka muruniidukid, föönid, tolmuimejad ära keelata. Linnas elades kolistas tramm mu akna alt mööda juba kuue ajal hommikul. Selle oleks pidanud ka ära keelama. Kui lihtne on kõike ära keelata...

Huvitaval kombel sobib lõik avaldamist ootavast külaromaanist siia lõpetuseks nagu rusikas silmaauku:

„Mis me sellest Karlist hetkel siuname,“ ütles Häidi hetk hiljem Ivarile, „püüame endale jalad alla saada uuesti, sa ju oled ettevõtlik ja tubli mees, ma ei taha, et sa niimoodi siia nukrutsema jääd ning alla annad. Sa ei ole selline mees!“

Tundus, et meelitamine mõjus Ivarile palju paremini kui õiendamine ja siunamine, sest esimest korda kogu selle aja jooksul, mis Häidi oli püüdnud Ivarit telekast ja õllepudelist võõrutada, Ivar tõepoolest mõtles naise sõnade peale. Ta tõesti ei olnud seda tüüpi mees, kes tagasilöökidest ja ühest läbikukkumisest end hirmutada laseb. Miks ta oli masendusse langenud ja jooma hakanud? Ta ei ole selline!

„Häidi, sul on õigus! Aitab sellest passimisest,“ hüüatas ta korraga ja haaras oma naisel kõvasti ümbert kinni. Häidi jäi nii positiivsest muutusest üllatusest sõnatuks.

Ei läinudki kaua aega kuni Ivar end uuesti tegutsema sundis. Esialgu käis aga salapärase näoga majatagust põllumaad kaemas, mõõtis seda ühelt poolt ja teiselt poolt, siis hakkas üha tihedamini vallas asju ajamas käima, üha rohkem ja rohkem nokitses ta millegi kallal hiliste õhtutundideni ja järjest rahulolevamaks ta muutus. Isegi Eleonore pistis nina oma majakesest välja, et sotti saada, millega poeg tegeleb.

„Kuidas sa ei tea, millega ta tegeleb,“ pahandas ta miniaga kui tollelt Ivari ettevõtmiste kohta aru pärima läks. Häidi kehitas õlgu, kuid muigas suunurgast ja lausus vaikselt: „Eks ma aiman, mis tal plaanis on, aga et ta oma hobi nii suurejooneliselt ette võtab, seda ma küll ei osanud aimata.“

„Hobi?“ uuris Eleonore, „mis hobi?“

Nüüd oli Häidi kord Eleonorele tagasi teha ja ta küsis kergelt köhatades: „Kuidas sa ei tea, mis hobid su pojal on?“

„Mis sa norid vanainimese kallal, räägi parem välja, mis hobi tal on.“

„Ei mina ei räägi enne midagi, kui Ivar ise oma plaanid meile kõigile avaldab,“ muigas Häidi ja jalutas tuppa. Eleonore jäi talle veidike vihaselt järgi vaatama. On alles minia! Külaski olid jutud liikvele läinud, et Ivaril mingid plaanid olevat olla, et hakkab vist teine jälle äriga tegelema, isegi vist lausa ehitama, sest keegi olevat tuttavalt kuulnud, et ta vallas ehitusluba olevat taotlemas käinud.

„Issake, aga äkki teeb meile siia ka ühe sellise, noh selle...sanatooriumi,“ ahhetas üks külaeitedest poetrepil.

„Spaa,“ parandas teda teine teadjam, „tänapäeval on need kõik spaad, mitte sanatooriumid.“

„Tule taevas appi, kas seda risti ja viletsust meile siia vaja oleks,“ ärritus keegi.

„Jah, rahvast hakkab siis ringi sõeluma nagu suures linnas, et ei saa üldse rahulikult olla, linnulaulu kuulata,“ laideti Ivari spaa-ehitus enne maha, kui isegi veel teada polnud, kas Ivar tõepoolest spaad ehitama hakkab või on see vaid külajutt.

„Aga mõelge kui palju töökohti see sanatoorium meie küla inimestele toob,“ püüdis keegi jutupaunikutest ka asja positiivset külge näha.

„No mis töökohti, mis sa arvad, et ta siit külast omale töötajad võtab, kindlasti tassib linnast linnavurled kohale,“ pahandati jällegi.

/..:/

„Ja nüüd veel lausa sanatoorium, siia samasse meie maja taha,“ õhkas ta edasi Häidile, kellega ta majatagusel sanatooriumi krundil kokku põrkas. Eleonore ei suutnud kuidagi oma rõõmu varjata.

„Mis sanatooriumist sa räägid?“

„Sellest samast, mida Ivar ehitab muidugi!“

„Ivar ehitab? Sanatooriumi?“ tegi Häidi suured silmad, „kust sa selle jutu oled võtnud?

„Noh, ise sa rääkisid ja siis küla peal olid juba ammu jutud ning eks ma siis panin kaks ja kaks kokku, Ivar ju ise midagi otse ei rääkinud.“

„Aga kas sa küsisid ka temalt?“

„Ei noh, kus nüüd mina vanainimene hakkan oma nina teiste asjadesse toppima,“ kohmetus Eleonore, „mõtlesin, et küll ta ise räägib kui aeg küps.“

„Ja siis kuulasid külajutte hoopis?“

„Ei, sa ju ise ka rääkisid!“

„Mina rääkisin?“ oli Häidi hämmingus, „mina? mina rääkisin sulle, et Ivar hobiga tegelema hakkas, mitte et ta sanatooriumi meile maja taha ehitab.“

„Et siis ei ehitagi?“ Eleonore hääles oli ilmselgelt kuulda pettumusenooti.

„Mis sa nüüd jälle minu käest uurid,“ itsitas Häidi natuke õelalt. Ta ei olnud põrmugi pahatahtlik, kuid teda pani imestama, et Eleonore ka ei õpi, ikka vaja külajutte kuulata ja ise lausa edasigi rääkida, teadmata millest üldse juttu on. „Või sanatooriumi,“ muigas ta omaette kui pahur Eleonore tuppa komberdas. Täpselt nagu teised tavainimesed, sai ka Eleonore alles külalaadal kuulda Ivari plaanist luua külasse korralik krossirada. Ei mingit spaad, nagu pikemat aega oli arvatud. Eleonore oli muidugi pettunud, kuid nähes, et idee vähemalt noorema generatsiooni seas hästi vastu võeti, leidis temagi, et idee tegelikult suurepärane on. Üldisest positiivsest vastuvõtust hoolimata oli siit-sealt ikka kuulda nurinat ja kiusu.

„Ah et nüüd hakkab siis oma ratastega siin meil lausa akna all lärmama!“

„Kas ma selle pärast maale kolisin, et rataste plärinat kuulata? Ma ei kuule niiviisi ju linnulaulugi.“

„Aga kuhu siis jääb spaa?“

/../

„Tohoo tont,“ vihastus Ivar, „nagu riik riigis, et enne kui külasse krundi ostan ja otsustan siia kolida, pean ka teie käest luba küsima.“

„Aga muidugi,“ bravuuritsesid külamehed. „Kui sa kavatsed meie küla rahu ja vaikust segama hakata, siis pead sa enne meilt ikka loa ka saama.

„Kes olete teie, et mulle seda öelda, mida ma oma maa peal teha tohin? Mina ka ütlen, et mind segab sinu murutraktori hääl, mis sellest et sa siit lausa mitme kilomeetri kaugusel elad ja arvatavasti minu mootorrataste müra isegi ei kuule,“ kaitses end Ivar.

Külamehed aga ei jätnud ja ajasid oma jonni. Alguse ei pannud Ivar neid tähelegi, harjus lausa ära sellega, et tihti keegi teda põõsa taga luuras, sobival hetkel välja hüppas ja jälle sõimama hakkas, kuid kui külamehed juba tema perekonda ähvardama hakkasid, oli Ivaril mõõt täis. Kõige sõjakamale külamehele tuli tal lausa lähenemiskeeld taotleda. Mõnda aega oli Ivari hoovis jälle rahu ja vaikus, mida aeg-ajalt katkestas mootorrataste müra, kuid kunagi ei sõidetud nii kaua, et see tõepoolest kellegi elu ja olemist siinses külakeses häirida võiks. Tundus, et kõige aktiivsema liikme eemaldamisega läks elu omasoodu edasi ja Ivaril oli jälle vaba voli omal maal teha, mida tema heaks harvas. Oi kuidas ta eksis!

/.../ Ükskõik kuidas Ivar ei püüdnud nendega kokkuleppele jõuda, ei tulnud sellest midagi välja. Protestijaid kannustas kui vana kuri või oli neil isiklik vimm Ivari vastu, aga mitte mingit moodi ei tahtnud nad Ivarit kuulata, vaid ajasid Ivari vastu oma jonni. Kutsumata külalised luurasid ikka Ivarit põõsastes ja nuhkisid krossirajal ringi. Mida see neile anda võis, ei osanud Ivar arvatagi, kuid lõpuks otsustas ta kutsumata külalistest lahti saamiseks soetada suure koera.

/.../