OOTD dressipüksteta

Ma olen nüüd inimesi natuke provotseerinud sel dressipükste teemal, eilsele jätkuks veel lisa ka Pere ja Kodu lastemoe blogis SIIN, nii et on viimane aeg näidata ära minu arusaam vabaajariietusest.* Nii lapse kui enda puhul. 

Mantel: Mimi Disain

Pluus: Ukauka

Kaelussall: Trinka Stuudio

Märkmik: Trilevik

Püksid ja kingad: second hand

Seelik: Dukiboo/Dukiboo Norge

Kampsun/magamiskott: N.O.R.A. knitting

* Ei Ida ei käi 24/7 kingakestes ja lipsukestes, vaid mängimiseks/lasteaias käimiseks ja niisama trööpamiseks on tal hoopis teistsugused riided ka olemas, kuid linna peale/reisile läheksin ma temaga sellises outfitis

Pluus: Tallinn Dolls/Wear Arts

Püksid: Hugo Boss

Tennised: Lacoste

Kott: teadmata päritolu, vist õe pärandus

Pontšo: Woolish

Teksad: Vero Moda

Kingad ja kott: Michael Kors

NB! Riiete märgid pole olulised:) 

Naised, visake dressid minema!/ Damer, kast joggebuksene!

Minu meelest on irooniline, et samal ajal kui Norras on nii palju moeblogijaid, ajakirjad, Facebook ja Instagram kubisevad stiilsetest Norra naistest, siis mida kannab suur osa Norra naisi igapäevase ootd-na? Dressipükse või lausa treeningriideid. Eriti siin Lillehammeris. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks kuradi pärast kantakse trenniriideid väljaspool trenni? Okei, kodus veel, et hea diivanil lösutada (kuigi ma ei mõista ka seda), aga igapäevaselt tänaval. See on nii kole. Eile sattus poodi üks naisterahvas, kellega ma sel teemal arutlema hakkasime. "Ma ei julge kõva häälega öelda, aga mu meelest käivad siin liiga paljud naised trenniriietega ja see on nii kole," sosistasin ma. "Tead, sa peaks seda kohe kõva häälega ütlema, sest keegi peaks seda neile ütlema!" naeris naine, "kui sa oleksid prantslanna, siis sa juba ammu kirjutaks sel teemal kohalikku ajalehte või oleksid siit põgenenud." 

Ma naersime ja arutlesime selle koleda trendi üle. "Tahad ma avaldan sulle ühe saladuse?" sosistas naine vandeseltslaslikult. Ma noogutasin. Ja ta seletas mulle, miks siin linnas naised spordiriideid kannavad. See olla staatusesümbol. Sest siin on olnud OM ja kõik peavad näitama, et nad teevad sporti. "See on siin linnas kõige olulisem, kui sa tahad siin linnas keegi olla, siis sa pead nende hulka kuuluma ja see tähendab spordiriiete kandmist," lausus ta ja vangutas pead. "Mina keeldun selle trendiga kaasa minemast, sest mind ei huvita sport ja nii ma neile ka ütlen. Ma tahan naine olla!" 

Jabur põhjendus trenniriiete kandmiseks, kas pole. Kõige kummalisem on aga asja juures see, et samal ajal kui nad kannavad trenniriideid on ju näha, et nad tegelikult trenni ei tee. Nende ostukärud on täis Pizza Grandiosat ja kuuspakke Fanta ning Colaga, nad söövad igal vabal hetkel jäätist või kebabi/burgerit ning nende trenniriiete alt paistab korralik päästerõngas. No milleks siis püüda jätta muljet tervislikkusest ja sportlikust eluviisist? Dressipükste kandmise fenomen on Norra kõige kohutavam "moetrend". Jumala eest naised, visake need dressipüksid oma garderoobist minema! Või kandke neid päriselt trenni tehes!

                                                                  

Syns dere ikke at det er ironisk at samtidig som det er tusenvis av motebloggere i Norge, magasiner, Facebook og Instagram er full av stilige kvinner, går så mange kvinner i joggebukser eller treningstøy som helt normale hverdagsklær? Særlig her i Lillehammer. jeg har aldri forstått hvorfor i all verden vil noen bruke treningstøy når de IKKE trener. Det er jo stygt! I går kom en dame innom butikken og jeg husker ikke hvordan vi begynte å snakke om dette. "Jeg tør ikke si det høyt, men jeg syns så mange pene unge kvinner går i stygge joggebukser her," hvisket jeg. "Jo, jeg mener du skal si det høyt! Hadde du vært fra Frankrike, hadde du lenge siden skrevet en artikkel i avisa og bedt kvinner her i byen ta på seg litt kvinnelige klær, eller rømt fra byen allerede."

Vi lo og diskuterte den stygge trenden. "Vil du høre en hemmlighet?" hvisket hun. Jeg nikket. "Treningstøy er statussymbol i Lillehammer, vi har hatt OL og er så stolte at selv 21 ar senere, må alle vise at de trener," sa hun og ristet pa hodet. "Jeg nekter å bli en av dem, men vil du være noen her, skal du vise at det eneste du bryr seg om er Birken, Sykkelbirken, Inga-Låmi. Jeg er ikke interessert i det og det sier jeg også. Jeg vil være en kvinne!"

Er det ikke det rareste og latterligste grunnen til å bruke treningstøy? For å vise at man trener, selv om alle ser at de IKKE gjør det. Magene deres henger over handlevogner og vogner er fulle av Pizza Grandiosa og 6-pack med Fanta, is og kebab/burger er yndlingsmaten når det går på tur på en søndag. I treningstøy selvklart.  Hvorfor i all verden skal de vise at de er sunne, når de ikke er det? 

Joggebukser og treningstøy er det verste norske motetrend. Kjære damer, kast joggebuksene eller bruk dem når dere virkelig trener!

NB! Vakre og kvinnelige kjoler fra Margit Salk Design har ankommet i nEST (Storgata 91, Lillehammer)

Kas ma olen ka millegi võrra rikkamaks saanud?

Kui eelmine postitus oli pigem melanhoolne, sest kaotusi, mis paratamatult selliseks muudavad, on olnud piisavalt, samuti ka tagasilööke, väga ebameeldivaid kohtumisi ja üldse päris paraja portsu ebameeldivusi, siis järgmine päev oli hoopis helgem. Nii nagu meie elu siin hetkel on. Nagu Ameerika raudtee. Üles ja alla. Hirmust karjudes ja elevusest kõva häälega naerdes. 

Meil ei olnud Idaga pühapäevaks muid plaane kui jalutama minna, sest mida siin muud ikka teha. Pühapäevased jalutuskäigud on saanud osaks meie argipäevast, ja mida pikemad seda paremad, sest pean ausalt ütlema ka, et värskes õhus liikudes tunnen ma end kordades positiivsemana. Ja eile oli imeilus sügisilm. Päike paistis ja silitas põski.  

Elu on veider. Plaanideta pühapäevast sai täiesti korraliku programmiga päev. 

Tund aega peale jalutuskäigu algust, jõime me kohvi ühe mu vahetusõpilasaegse perekonna juures, veel tund peale seda sain ma sõnumi Antonilt ja Lilianilt, kes meid Maihaugenisse käsitööliste päevale kaasa kutsusid, paar tundi hiljem sõime me Antoni juures lõunat. Kuna Anton kuulub Vabamüürlaste hulka, hakkasime me sel teemal rääkima ( nii palju kui nad võivad, eksju) ja ma laenasin Antonilt raamatu Vabamüürlaste reeglitega. Ida jäi diivanile tukkuma, mina hakkasin lugema. Järgmisel hetkel sain ma snapi Lilianilt, et kell kuus olgu me kohal nende juures. Vein ja pitsa ootas. 

Ma olen saanud terve perekonna võrra rikkamaks. Ma olen leidnud inimesed, kes mind ja Idat võtavad sellistena nagu me oleme (tema armas ja mina veider;), nad lihtsalt on meie jaoks olemas. Antoniga jutuajamised on rikastanud mu silmaringi. Näiteks eile sain ma teada, kuidas tema koju sattus Knut Hamsunile kuulunud seinakell. Ma olen saanud teadmiste ja kogemuste võrra rikkamaks. 

Ja kui mõelda, siis seda polegi nii vähe? 

Ma pean tunnistama, et peaksin end tundma õnneliku inimesena. Aga siis saan ma mõne arve, mille tasumiseks mul raha pole ja mõtlen jälle, et kurjam küll, kuna see materiaalne pool ometi kontrolli alla saab, sest kõik muu on nii tore.

Tunnetest ja tänulikkusest

Ma ei ole kunagi väga hästi osanud oma tundeid välja näidata, või kui siis mõelda, just positiivseid tundeid. Oma vihapurskeid oskan ma suurepäraselt pereliikmete peal välja näidata, aga muus osas ei ole ma väga osav.

Ma istusin eile poes ja nutsin, loomulikult sattus sel hetkel poodi ka üks külastaja, ma pühkisin pisarad ja vabandasin (nutust kinnise ninaga), et ma sellises olekus külastajaid vastu võtan. Naine naeratas ja ütles: "Sellest ei ole midagi. Inimesed, kes oma tundeid julgevad välja näidata, elavad rikkamat elu." Me rääkisime veel paljudel teistel eksistentsiaalsetel teemadel ja vestlus temaga pani mind mõtlema. 

Viimased neli kuud minu elust on mind väga palju muutnud. Nii heas kui halvas mõttes. Näiteks hakkasin ma mõtlema, kui tihti ma ütlen, et issakene, miks Ida nii halb laps on, kuid eile hakkasin ma mõtlema, et asi ei pruugi olla Idas. Kas ma olen endalt küsinud, et võib-olla olen hoopis mina halb ema? 

Lisaks olen ma maadelnud viha ja vihkamisetundega, ma ei mäleta, et ma oleksin kedagi varem vihanud, kuid viimase paari kuu jooksul on mu hing nii vihkamist täis olnud, et see on muutnud mind kibestunuks, ma olen soovinud halba ja mõelnud halbu mõtteid. See ei ole tegelikult üldse mina. Ma olen püüdnud sellest mõttest lahti lasta.

Vihkamine on asendunud hirmuga.

Ma olen oodanud positiivseid vastuseid erinevatele koostöövormidele, kuid saanud eitava vastuse või üldse mitte vastust. Üks neist oli "Minu Norra" kirjutamine, mul oli lootus, et just mina saan selle loo kirjutada, kahjuks sain ma vastuseks, et "olid viimaste kandidaatide seas ja kirjutad hästi, kuid valisime seekord teise kirjutaja, sa võiksid oma lugu kellelegi teisele pakkuda." Ma üldse ei kahtlegi, et minust on kordades paremaid kirjutajaid, kuid kui te oleksite minu asemel, siis oleksite ju teie ka kurvad. Ja see ei olegi üldse etteheide ega hala, vaid lihtsalt üks tunne neist sadadest tunnetest, mida ma viimase paari kuu jooksul olen tundnud.

Ma olen vähemalt kaheksa korda mõelnud, et ei taha enam üldse elada, ma olen tahtnud alla anda, sest ma ei ole suutnud selgelt mõelda ega naiivselt (nii nagu mulle muidu kombeks on) mõelda, et "ahh, kõik saab niikuinii ühel või teisel moel korda". Ma püüan välja tulla depressioonist ning keskenduda pisiasjadele, leida lahendusi.

Ma olen ka kurb, et mul ei õnnestu oma jõududega kolida poodi suuremale pinnal, mis nii ahvatlevalt siin kõrval mind tühjana ootab:) Mu tuttavad hoiatasid mind, et mul ei ole mõtet Hooandjaga vaeva näha, sest see ei toimi (erinevatel põhjustel) niikuinii, ma võtsin seda südamesse. Ma võtsin südamesse sapiseid kommentaare, kuid täna püüan ma näha nii, et  see ei ole maailmalõpp. Ju see peab millekski nii minema, et peame ikka ära mahtuma siia tikutoosi, mille me siiski oleme suutnud teha hubaseks ja armsaks pesaks.

Ja siis tulevad positiivsemad muutused.

Tegelikult ei ole kõik sugugi mitte vaid mustades toonides. Eile pidin ma (veidike raske südamega) panema müüki mulle mõned olulise sentimentaalse väärtusega ehted. Käekella, mille mulle perekond ülikooli lõpu puhul kinkis, kõrvarõngad, mille mulle kinkisid Ida sünni puhul isa ja tädi Kaire, ning mille ma Idale kunagi edasi tahtsin kinkida. Asjad, mil on minu jaoks lugu, kuid teistpidi hakkasin ma mõtlema, et need on vaid asjad. Lood ja mälestused ei kao kuhugi, need jäävad alles. Viimase nelja kuu jooksul olen ma kaotanud palju, kuid ma olen saanud selgeks, et elus polegi olulised asjad, mis meil olemas on, vaid need, kes meil olemas on.

Ma olen loobunud suhtlemast inimestega, kes mõjuvad negatiivselt. Eelmisel nädalal käisin ma ühe tuttavaga kohvi joomas, peale seda tunnikest olin ma emotsionaalselt nii kurnatud, sest talle ei sobinud ükski asi, ta nägi kõiges vaid halba. Ma tundsin, et rohkem ma temaga suhelda ei taha. Võib-olla see kohtumine peegeldas mulle kõike seda, mis mulle enda juures ei meeldi. Sellisel juhul olen ma selle kohtumise eest tänulik.

Ma olen õppinud tänulikkust. Mul on palju, mille eest tänulik olla. Tõsi, on hetki, kus ma ei suuda seda selgelt näha ning keskendun ikka sellele, mida mul pole, kuid tegelikult olen ma tänulikum kui kunagi varem oma elus. Ma olen tänulik oma sõpradele. Kas teil on mõni selline sõber, keda te tahaks kogu hingest tänada, aga ei oska? Ei oska seda tänulikkust kuidagi deasi anda. Sõnadest jääb puudu, materiaalselt pole võimalusi ning kuidagi ei suuda välja mõelda mõnd tegu, millega oma tänulikkust välja näidata. Kuidas selliseid sõpru tänada?

Tahaks pea liiva alla peita ehk perverdid, kanep ja alkohol

Ma ütlen ausalt, et ma tahaks pea liiva alla peita ja teeselda, et sellist maailma, kus pedofiilid ringi liiguvad, ei eksisteeri. Vaatasin eile "Pealtnägijast" lugu Tartu psühholoogist, kes elas topeltelu ja kogu see lugu ajas mind iiveldama (http://www.ohtuleht.ee/695736/hinnatud-tartu-psuhholoog-ja-pereisa-seksis-lastega-ooseks-kaissu-suuseks-ja-grupiseksi-eest-300-eurot). 

Oma loo rääkisid ära 13- ja 15-aastased tüdrukud, kes vanema mehe juures pidutsemas ja ööbimas käisid. Loomulikult on kurb juba see, et leidub lapsi, kelle vanemad neist ei hooli, kes ei huvitu sellest, et nende alaealised lapsed öösiti kodust ära on, kuid jätame selle kurva fakti kõrvale. Jätame ka selle kõrvale, et ühtepidi ju tüdrukud käisid lõbutsemas ja ise nõustusid raha eest ka "seksivärgiga" tegelema, kuid 1+1 kokku liited saab ju mõista, kuidas üks asi viis teiseni. Selles vanuses peame end tihti täiskasvanuks ning pole selles pidutsemises ka midagi erakordset, kuid ma võin pea anda, et isegi kui selles vanuses püütakse seksikas olla, siis üheksal juhul kümnest on see lihtsalt jutt ja "seksivärk" on siiski pigem erand. Kahjuks aga leidub perverte, kes selliseid lapsi ära kasutavad. Täpselt nii nagu see (kahtlase taustaga) psühholoog. Lisaks alkoholile olid mängus ka kanep ja gaas. Palun, siin on teile näide kanepi "kasulikkusest"! Muidugi legaliseerime, nii et see oleks veelgi paremini kättesaadav.  Aitab lõõgastuda. Nagu neil tüdrukutel. 

Nagu keegi ka kommentaarides kirjutas, olen ma nõus, et eestlased ei ole valmis kanepi legaliseerimiseks. Me ei oska piiri pidada mõnuainetega ja kasuteguri asemel hakkame võib-olla hoopis rohkem sarnastest lugudest kuulma. Kas on seda tarvis? 

Mind paneb imestama, et mitte keegi ei pannud toimunut tähele. Psühholoogi naabrid? Tüdrukute tuttavad? Kellelgi ei tekkinud kahtlusi ega küsimusi? Alles koolis pandi tähele, et tüdrukutel, kel kunagi taskuraha polnud, oli tekkinud raha. Loo kõige kurvem hetk oli see, kui üks tüdruk ütles, et tahtis sõbrale kingitust osta ja oli seepärast nõus seksuaalvahekorraga, sest talle pakuti selle eest raha. See tüdruk, kes ülekuulamise ajal kaisukarust turvatunde tekitamiseks sülle haaras. 

Kus on inimeste silmad, et mitte keegi ei märganud? 

Ja (selliste lugude taustal) jään ma oma arvamuse juurde, et selle asemel, et tegeleda mõttetustega, peaksime me keskeduma teistele teemadele.  Mida teha, et lapsed ei otsiks nii varajases eas lohutust alkoholist ja uimastitest? Mida teha selleks, et lastel oleks lapsepõlv? Kuidas märgata pedofiile? Kuidas lapsi nende eest kaitsta? Kuidas nö katkisi lapsi aidata?  Muretseme selliste asjade pärast. Ja mitte selliste asjade pärast, mida perverdid oma haiglaste kirgede rahuldamise eesmärgil ära kasutada saavad.

Miks just mina?/ Hvorfor jeg?

Samal ajal kui me vaevame oma pead sellega, kumb on meie lastele tulevikus ohutum - kas kanep või alkohol, mõtlen mina, et me peaksime keskenduma hoopis teistele asjadele. Mida teha selleks, et meie lastel oleks hoopis teised huvid. 

Kui ma eile 18 aastat peale vahetusõpilasaastat käisin Mesna Rotary klubis külas, sain ma aru, millise tähendusega see aasta vahetusõpilaseks olemist mulle tähendanud on. Kui õnnelik ma olen, et just mind selleks vahetusõpilaseks valiti. 

Aastal 2015 kui terve maailm on meie ees valla, on raske mõista, et 1997.aastal ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt. Ma pean alustama sellest, et Anton ja Mesna Rotary hakkasid peale Eesti iseseisvumist tundma huvi Baltikumi vastu, Anton külastas Tartu Rotary klubi (miks just Tartu tekib küsimus? Keegi ei tea täpselt.)  ja rääkis vahetusõpilaste programmist. Kas te kujutate ette, et Tartu Rotary klubi ei näidanud selle vastu erilist huvi üles. Aga see pole etteheide, kõik see oli meile uus ja ilmselt ka arusaamatu. Läks mitu head aastat kui Mesna Rotary Tartust uuesti kuulis. Nüüd oli neil olemas õpilane, keda Norra saata. See õpilane olin mina.  (Kadri, kuidas sina Norra sattusid?)

Ühel kenal koolipäeval tuli meie kooli direktor minu juurde ja küsis:" Eveliis, kas sa tahaksid Norra minna aastaks?" Miks mina? Miks see pakkumine tuli mulle ja näiteks mitte minu pinginaabrile?  Mõnele teisele klassiõele-vennale? Minu vanematel ei olnud mõjuvõimsaid sõpru, uhkeid töökohti ega ei kuulunud nad Rotarysse. Juhus? Ma ei tea. Ma pean tollaselt direktorilt küsima. Ma olin hea õpilane, kuid sugugi mitte kõige eeskujulikum. Ja üldsegi, kuidas sai valituks üks õpilane Raatuse Gümnaasiumist, mitte mõnest eliitkoolist? 

Ma mäletan, et ma käisin veel ühel Soome Rotary klubi (sest Tartu klubil polnud kogemusi vms) kohtumisel, kus justkui veel sadade õpilaste hulgast valiti  need paar vahetusõpilast esseede ja intervjuude põhjal, aga mina teadsin juba ammu, et ma olen juba valitud. See oli naljakas formaalsus. 

Ka edasi ei läinud kõik nii libedalt nagu läheks praegu. Esiteks tähendas vahetusõpilasprogramm, et keegi peaks minu asemel tulema Eestisse.  Sellist õpilast polnud. See tähendas ka, et mind polnud Norras ootamas "vaba" perekonda. Kaks perekonda panid end vabatahtlikena siiski  kirja. Nemad olid nõus ühele Ida-Euroopa tüdrukule selle võimaluse andma.

Ja siis tuli paberimajandus. Minu Norra saamiseks pandi Mesna Rotary poolt tööle vägagi kõrged tutvused - Lillehammeri politseiülemast Norra suursaadikuni Eestis. Ma mäletan hästi, et veel paar tundi enne lendu käisime me saatkonnas viimaseid dokumente korda ajamas. Kogu mu vahetusõpilase aasta rippus juuksekarva otsas.

Mõned tunnid hiljem maandusin ma Fornebus, kus mind võttis vastu Anton. Anton, kellest mulle on justkui saanud vanaisa, keda mul kunagi olnud pole. Muideks ka Lilian oli oma vanaisaga kaasas. Mina ei mäletanud teda. Tema mind ja Yukot küll.

Ma ei tea, kas kõik vahetusõpilased saavad oma vahetusperedega nii lähedasteks kui mina või vedas mul jälle. Britt ja Arne ning Knut ja Kari on mind muutnud rohkem, kui nad ilmselt teavad. 

Ma olen pärit tavalisest keskklassi perest, mul ei oleks 16-aastasena ja ka hiljem avanenud neid võimalusi, mis tänu nendele inimestele. Samuti ei oska ma öelda, miliseks oleks minu elu võinud kujuneda kui ma oleksin koju jäänud. Mul on suurepärane perekond, kuid ühe pereliikme alkoholiprobleemide tõttu oli pingeid piisavalt. Kes teab, võib-olla oleks ma mõne "ägeda" Annelinna kutiga 17-aastaselt kodust jalga lasknud, end põhja joonud või Koplisse süstima jõudnud. Ma muidugi kahtlen, aga ühe puberteedi mõistust ei või kunagi ette teada.

Kas te teate, mis on minu Rotary vahetusõpilasaastast pärit kõige ilusam ja kurvem mälestus samaaegselt?  Ma sain kogeda maailma kõige imelisemat jõulutunnet Haugenis Camilla ja Britt-Ida juures. Kui ma koju helistasin, sain ma teada, et minu pisikese 7-aastase õe ja ema jõulud ei olnud samal ajal sugugi ilusad. Ma ei soovinud mitte midagi rohkem kui, et ka mu õde saaks kogeda selliseid Haugeni jõule nagu mina. "Usu mind, ta saab," lohutas mind Britt-Ida.  Kas ma uskusin teda? Ja nagu te (kui te olete pikemaajalised blogilugejad) teate, siis paar aastat hiljem keset südasuve mu soov ka täide läks. Pole ime, et meie tütre nimi Britt Ida on. (Kui meil oleks veel lapsi, siis nende nimedes oleks Knut, Kari, Arne või Anton:))

Ei ole liialdus öelda, et Rotary vahetusõpilaseks olemine on minu elus vâga olulisel kohal.  Edasi tuli kunstiajalugu, skandinavistika, Oslo ülikooli stipendium, esimene norra keelega seotud töökoht, teine ja kolmas, kuni poeni Lillehammeris.

Seepärast ma mõtlengi, et kas me ei peaks rohkem tegelema selliste asjadega, mis noori muudavad, nende silmaringi laiendavad, neid arendavad... Võib-olla me siis peaks tegelema vähem teismeliste raseduste, alkoholi- ja narkoprobleemidega? (Okei, ilmselt juba eos liiga sinisilmne mõte).

Det er egentlig rart at vi har diskusjoner om hva som er minst skadelig for barna våre -alkohol eller narkotika (ja, jeg sier at marijuana ER narkotika), men burde vi ikke konsentrere oss om andre ting? Slik at barna våre hadde andre interesser?

I går da jeg var på Mesna Rotary møte etter 18 år, forstod jeg hvilken betydning dette året har hatt i livet mitt senere, hvor heldig jeg er at det var nettopp jeg som ble valgt til utvekslingstudenten fra Estland. 

I dag, i 2015 er det vanskelig å forstå at alt ikke var like enkelt i 1997. Det var ikke bare bare å reise til et ukjent land som 16-åring. Jeg må være takknemlig at Anton og Mesna Rotary begynte å se mot Øst -Europa etter Sovjetunionens oppløsning, at Anton besøkte nettopp klubben i Tartu (hjembyen min), at jeg ble valgt som den som studenten som skulle til Norge... Det er mye å være takknemlig for. eller er det tilfeldigheter? Hvorfor Tartu? Hvordan jeg ble valgt? Jeg var en god elev, men absolutt ikke den beste.  Jeg,  en vanlig jente fra en middelklasse-familie, ikke kjente foreldrene mine noen som man skulle for å ha fordeler og heller ikke var de Rotary medlemmer. Og hvorfor ble ikke noen fra en elitskole valgt? I dagens Estland hadde det vært logisk.  

En dag kom rektoren på videregående skole bort til meg og spurte: "Eveliis, vil du studere et år i Norge?" Jeg visste knapt hvor Norge var. Sånn var dette bestemt. Jeg skulle til Norge. Men det var der problemene begynte. Problemer med byrokrati. Blant andre var til og med politimesteren i Lillehammer og norsk ambassadør  i Estland involvert i hele prosessen. Jeg husker at noen timer før jeg skulle ta flyet, hentet jeg en eller annen tillatelse fra norsk ambassade. Det er rart å tenke på hvor mange mennesker jobbet med det at jeg, Eveliis Kund, kunne bli utvekslingstudent i Norge.

Noen timer senere landet jeg på Fornebu. Anton var den første nordmannen jeg traff. Han spurte hvor Rotary jakken min var. Jeg visste ikke hva det var engang. Jeg løy at jeg hadde glemt det hjemme.

Og Lilian var med i bilen til bestefar. Jeg husket ikke henne. Men hun husket meg og Yuko.  Anton ble på en måte en bestefar jeg aldri har hatt. Og 18 senere fikk jeg en familiemedlem til. Hun heter Lilian. Er det igjen bare tilfeldighet at jeg ble kjent med henne akkurat nå? Nå, når jeg har det virkelig vanskelig. Hun og hennes holdning til livet har gitt med så mye støtte. Uten henne hadde jeg gitt opp flere ganger allerede.

Jeg vet ikke om alle utvekslingstudenter blir så nære med sine vertsfamilier eller var jeg bare heldig. Britt og Arne og Knut og Kari betyr mer for meg enn de sannsynligvis vet (jeg er ikke flink til å uttrykke følelsene mine). Det er takket være dem jeg er den jeg er i dag. Jeg har fantastisk familie hjemme, men pga av alkoholproblemer stefaren min hadde vet jeg ikke hvordan livet hadde blitt om jeg ikke hadde fått denne sjansjen. Et tenåringshjerne er ikke alltid lett å forstå. Kanskje jeg hadde rømt, blitt alkoholisert, blitt narkoman? Det tviler jeg selvfølgelig på, jeg har vært heldig med sterke kvinnelige forebilder i familien,men som sagt... Det er ikke alltid enkelt å vite hva en 16-åring kan tenke.

Vet dere hva er det fineste, og samtidig det tristeste minnet jeg har fra det Rotary året? Jeg hadde verdens vakreste juleaften hos Britt-Ida og Camilla på Haugen. Jeg ringte hjem for å fortelle det til min mor og søster. Min 7-år gammel søster. Hun gråt. De hadde det ikke akkurat fint. Mitt største ønske var at hun kunne oppleve jul som jeg hadde på Haugen. "Det får hun," trøstet Britt-Ida meg. Tror dere jeg trodde på henne? To år sener besøkte jeg,mor, onkel og søsteren min Haugen midt i juni. Britt-Ida hadde dekket julebord, bakt sju slags kaker og vi fikk julegaver. Er det da rart at datteren min heter Britt Ida? (Hadde vi flere barn hadde de het Anton, Arne, Knut eller Kari).

Jeg overdriver ikke når jeg sier at Rotary året har hatt en stor betydning i livet mitt. Kunsthistorie på HIL, bachelor i skandinavistikk, stipend til Oslo universitetet, første jobb med eksport til Norge, andre og tredje... Til butikken i Lillehammer. Til og med mannen min traff jeg på jobb;) 

Vi burde konsentere oss om slike ting. At ungdommer får komme ut, se verden, bli til ordentlige mennesker. Og ikke diskutere om vi skulle legalisere marijuana eller ikke. 

Võida lühipuhkus Villa Wessetis

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud romantika peale. Mis on romantika? Mida me oma partnerilt ootama kui jutuks tuleb romantiline õhtu või nädalavahetus? Mida me eeldame hotellide pakutavatest romantikapakettidest?  Kas romantika on täpselt üks ja see sama kõigile?

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama endast. Ma olen hinges lootusetu romantik. Kui ma olin tunduvalt noorem, ehk siis ajas tuleb tagasi kerida nii umbes 15 aastat, tahtsin ma võimalikult romantiline olla. Niisiis tuli ka ette, et ma võtsin kätte mõne naisteajakirja ja ajasin näpuga järge “10 moodust, kuidas oma partnerit romantilise õhtuga üllatada” – artiklites. Ütlen ausalt, üheksal juhul kümnest lõppesid need piknikud elutoapõrandal, tähistaeva vaatamised fiaskoga. Need ei toiminud absoluutselt nii nagu tark ajakiri lubas. Pigem oleks tasunud proovida end alasti sushilauaks katta, nii nagu “Seks ja linnas” kunagi Samantha tegi. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis feilis vist ka tema üritus. Ühesõnaga, mida vanemaks ma sain, seda küünilisemaks muutusin ma selliste klišeelike romantiliste žestide suhtes.

Ei, ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole pettunud või kibestunud vanem (?) naine, kellele ei meeldiks romantika. Ma ju ütlesin, et olen hinges lootusetu romantik. Ma kipun pigem olema seda meelt, et romantika on seotud hetke ja kohaga, romantikat ei saa vägisi tekitada. Loomulikult saab romantilisele meeleolule ja õhustikule kaasa aidata, kuid ma rõhutaksingi sõnapaari “kaasa aidata”. Kõik muu on meie endi teha.

Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIN. Avalda kommentaarides oma arvamust ja osale Villa Wesseti lühipuhkuse loosimises. Võitja loosime Hotelliveebi blogis välja 12.10.

Avameelselt.Narkootikumidest.

Ma võiksin kirjutada vaid: "Kanep on narkootikum!" ja sellega oleks öeldud minu seisukoht kanepi legaliseerimise kohta, kuid ei, ma kirjutan pikemalt. Avameelselt. Sest Marianni postitus  ja postituse all olevad kommentaarid (siin) ajasid mind närvi. 

Ma ei ole muidugi seda teemat enda jaoks kunagi täpselt lahti mõtestanud, sest kanep ei ole absoluutselt minu teetassike, mu meelest kuulub see natuke wannabe kunstiinimeste või isegi teise Eesti pärusmaale, küll aga pean ma tunnistama, et natuke ehmatav oli seda postitust lugeda. Mulle on alati meeldinud, et Mallukas julgeb välja öelda kõik, vahet ei ole, millise tormi teetassis see tekitada võib, või kuidas keegi temast pärast seda arvab, kuid see postitus...

Mulle jäi eile kusagilt silma tiitel "staarblogija", ehk siis see tähendab ju, et inimene on tuntud, omab (teatud määral) mõjuvõimu ning on ehk ka paljudele eeskujuks. Parandage mind kui ma eksin, aga ma usun, et Malluka lugejate hulgas on palju ka nooremaid inimesi, kes päris täpselt veel ehk ei teagi, kes nad on ja kelleks saada tahavad. Nad otsivad eeskujusid. Ja nüüd on justkui eeskujuks, et "aegajalt kanepit suitsetada on hea, sest see aitab kaasa loomingulisusele ja muudab meid chill'iks". Noorte jaoks on oluline chill olla. Ma isegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga mul on meeles, et mu ristitütar üritas seda meile kunagi selgeks teha. Mina olevat "enam-vähem chill" ja see ei kõla ju nagu kompliment. Mallukas oleks kindlasti chill (või mis sa ütled, Laureen?). Novot ja nii see postitus mu jaoks juba eos vale oli. 

Ma ei viitsi isegi süveneda argumentidesse, et ravi eesmärgil ja bla bla blaa. Vastu ma ei vaidle, sest selles väites võib tõepõhi all olla, ma tõesti ei ole uurinud. Ja Body Shopi kanepikreem ja huulepalsam on minu lemmikud olnud juba aastaid (kas see teeb minust tegelikult nüüd kahepalgelise inimese/narkomaani või on need kanepitooted midagi muud?). Igatahes jääb mulle mulje, et terve Eesti on täis haigeid inimesi, keda saaks ravida vaid kanepiga ja seetõttu peaks selle ka kindlasti legaliseerima. Naljanumber, ausõna. 

Et mu postitus ei läheks romaaniks (kuigi vist on juba hilja), siis ma jätan vahele ka võrdlused suitsu ja tubakaga. Ütlen vaid seda, et kuigi mul on soe suhe veiniga, siis minugi poolest võiks  alkoholi-ja tubakaaktsiisi tõsta palju tahetakse, sest need ei ole igapäevaeluks vajalikud (erinevalt kütusest, mille hind kogu aeg tõuseb).

Mis mu meelest aga oli palju kohutavam kui see postitus, olid kommentaarid, kus selgus, et pea iga teine teeb aegajalt ühe "jointi" (jumal, kus ma vihkan juba seda sõna), inimeste tutvusringkonnad koosnevadki kanepisuitsetajatest  ja kõik tunduvad selle üle uhked olema. On hirmuäratav kui lihtsalt kättesaadav on Eestis siiski keelatud narkootikum. Mulle tundub, et kui ma nüüd ühel kenal päeval peaksin kanepit vajama, siis ma võiksin lihtsalt minna Viru väljakul bussipeatusesse ja küsida seal suvaliselt inimeselt, kus on lähim koht, kust kanepit saaks. Kui tema ise ei tea, siis ta kindlasti teab soovitada kedagi, kes teab.  

Mu meelest on naiivne öelda, et kanep on "vaid süütu taim". Nii nagu ka seal kommentaariumis mõned mainisid, siis ka minu esimene mõte oli, et kui kanepit suitsetanud inimene istub autorooli, kas ta oleks siis adekvaatne või ohtlikult chill? 

Kanepit suitsetanud inimesed ei ole adekvaatsed. Ma tean inimesi, kelle puhul ma julgen öelda, et mida rohkem nad kanepit tarbisid, sest siis oli mõnus ja rahulik olla, seda juurviljamaks nad muutusid, nende jutt oli seosetu ja selge peaga ei suutnud nad mu meelest üldse reaalses maailmas elada. Tõsi, ma ei saa sajaprotsendiliselt kuidagi öelda, et see vaid kanepi süü oli, võib-olla nad olidki lihtsalt debiilikud, mida ma alguses tähele ei pannud, kuid seos kanepiga on olemas. 

Mulle jäi silma ka kommentaar, et kui te vaid teaksite kui paljud edukad inimesed Eestis kokaiini (ja muid mõnuaineid) tarbivad. Tean. Ma võiksin erinevatesse kõmulehtedesse saata isegi pilte tuntud nägudest ja nende "saladustest". See on selline avalik saladus, mida paljud teavad.  Ma võiksin teile rääkida, mida mõnuained on teinud ühe või teise Eesti mõistes kuulsa inimesega, ma võiksin rääkida erinevatest pidudest, ma võiksin rääkida palju. Nagu te aru saate, siis ei ole ka mina mingi ingel (mitte et keegi kunagi seda arvanud olekski, eks) ja oskan sel teemal kaasa rääkida erineval tasandil isiklikele kogemustele tuginedes. Ma näen muidugi nüüd vaimusilmas, kuidas minu sõnu on võimalik väänata ja kusagil kirjutada, et "no mida oligi arvata, narkomaan kah veel lisaks kõigele muule", kuid mis seal ikka, aga tõesti...igasugu narkootikumide tarbimise põhjuseks on minu arvates:  1) soov kuhugi gruppi kuuluda, vahet ei ole kas gruppi "kõik, kes on edukad, teevad aega-ajalt kokaiini, see ei ole sõltuvus"  või gruppi "me oleme kamp kunstiinimesi, kes teevad aeg-ajalt kõigest ühe süütu jointi, see ei ole kindlasti mitte sõltuvus" 2) sisemised probleemid ja madal enesehinnang ning 3) eskapism. 

Ma ei tea, kas see teema ärritaks mind ka siis sama palju kui ma ei oleks ema, kuid nüüd emana tundub mulle ausõna kohatu leida isegi mõnd poolt-argumenti kanepi laiatarbekaubana kättesaamiseks. Põhjus. Vaadake statistikat. Inimesed ei oska piiri pidada. Ei alkoholi, suitsu ega narkootikumidega. Milleks meile veel vaja juurde legaalseid aineid, mis mis meid "kunstiliselt avavad".  

Absinth oli ka vaid aperitiiv, eriti populaarne kirjanike ja kunstnike seas. Mõni neist lõikas endal kõrvagi peast.

Kui mu edaspidine elu ka põrgu peaks olema, siis ei tohi ma kaevata, sest mul on oma õnnehetked olnud

Üks norrakas on kunagi naljaga öelnud, et Norras on nii palju maailmakuulsaid kirjanikke, näitlejaid ja kunstnikke, kellest vaid norrakad ise on kuulnud (sama võiks öelda ka eestlaste kohta), kuid tegelikkuses on neid maailmakuulsaid norrakaid ikka päris palju. Neist kolm on ka Nobeli kirjanduspreemia saanud.  Bjørnstjerne Bjørnson aastal 1903, Knut Hamsun aastal 1920 og Sigrid Undset aastal 1928. Bjørnstjerne Bjørnsoni teavad ehk vähemad, kuid kaks viimast on vist küll kõigile tuntud. Sigrid Undset (1882-1949) on üks armastatumaid Põhjamaade naiskirjanikke. Tema loomingu peateemaks on naise elu ja õnneotsingud. 14.sajandi Norra elu läbi peategelase saatuse kirjeldav teos nimega "Kristiina Lauritsatütar" ei vaja vist samuti pikemat tutvustamist. "Kristiina Lauritsatütrega" on mul vahetusõpilase ajast oma suhe (aga seda te ju juba teate?), samuti ka Bjerkebæki, Sigrid Undseti koduga Lillehammeris.. 

Keda Sigrid Undseti elulugu rohkem huvitab, siis ma soovitan lugeda Tordis  Ørjasæteri teost "Inimeste südamed. 

Sigrid Undset on omal moel mulle eeskujuks. Isegi mitte selle poolest, et ta oli julge naine, kes kartmata ja teravalt oma arvamust avaldas, vaid sellega, et ta ei andnud alla kui Gyldendali kirjastus talle ütles, et ärgu ta proovigugi ajaloolisi raamatuid kirjutada, sest see ei tule tal välja (kui ta neile oma esimest käsikirja pakkuma läks) ja jätkas kirjutamist. 20 aastat hiljem sai ta just ajaloolise romaani eest Nobeli preemia ja Gyldendali kirjastus kaotas alatiseks õiguse tema romaane avaldada. 

Mitte et ma kuidagi end Sigrid Undsetiga võrdleks, kuid tema elulugu on inspireeriv ja lootustandev. 

Ja täna sain ma korraks ka tunda, mis tunne võis olla Sigrid Undsetil oma romaane kirjutades. 

Aga nüüd siis Bjerkebækist. Sigrid Undseti kodumuuseumist Lillehammeris. Ma olen sellest majast ilma liialdamata sadu kordi mööda käinud. Terve see aeg, mis ma Lillehammeris elasin, käisin ma tihti Brittiga  jooksmas. Me möödusime alati Undseti Lillehammeris asuvast kodust -Bjerkebækist - ja Britt rääkis mulle alati midagi Undseti kohta. Alati. Alguses inglise keeles, et "here lived the great Norwegian author" ja edasi aina rohkem norra keeles, nii et ma teinekord arugi ei saanud, millest Britt rääkis. Ta rääkis Undseti tütrest Mossest, kes oli "psykisk utviklingshemmet", millest mina ei saanud aru, et laps haige oli, vaid arvasin, et sel on midagi tegemist vahetusõpilaseks olemisega (utvikling -norra keeles areng, utveksling -vahetus). Ega ma ei julgenud ju öelda, et ma kõigest aru ei saanud. Ma olin 16-aastane.  Sigrid Undsetist olen ma seoses Variuse etendusega kirjutanud varem SIIN.

Täna oli imeilus päikesepaisteline sügisilm ja kuna te teate, et ega siin pühapäeviti ju midagi eri toimu, siis ainuke loogiline tegevus oli minna jalutama ning muuseas otsustasin ma lõpuks külastada ka Sigrid Undseti kodu. Kui me sinna sisse läksime, siis ma sain heas mõttes šoki. See on üks kihvtimaid muuseume, mida ma külastanud olen. Uus ja vana on nii hästi ühtseks tervikuks muudetud. Majamuuseumi saab külastada vaid koos giidiga (tuur pidi algama 45 minuti pärast), ma ei olnud kindel, kas Ida peab seal nii pikalt vastu, kuid me otsustasime siiski aias ringi jalutada ja siis vaadata, kas meil õnnestub ka majatuur kaasa teha. Aed oli nii imeilus, või tegelikult muidugi on ilus vist vale sõna, see oli segu iluaiast, metsast, pargist ja põllumaast. 45 minutit oli möödas enne kui me isegi aru saime. 

  

Me otsustasime ka ekskursioonile kaasa minna, ma ei uskunud, et Ida seal vastu kestab, kuid minu rõõmuks olid ekskursioonil peale meie vaid veel üks vanaema oma lastelastega ning nii toimus natukene teistmoodi tuur kui tavaliselt. Selline lapsesõbralik. Küll faktide ja ajaloolise taustaga, kuid räägitud nii, et ausõna, mulle jäi mulje, et isegi 2-aastane Ida sai aru, kellega tegu on ja kus me olime. Suur suur aplaus imevahvale giidile!

Majamuuseum ise oli F-A-N-T-A-S-T-I-L-I-N-E! Seal oli reaalselt tunda vana aja hõngu, ajalugu, elu. Isegi Sigrid Undseti kohalolekut. Ausõna! Ma ei hakka hulluks minema. Kui satute Lillehammerisse, siis külastage kindlasti seda muuseumi ja te saate aru, mida ma räägin. Ma püüan läbi piltide mõned emotsioonid edasi anda. 

Lõpetuseks paar Sigrid Undseti tsitaati: 

"Head päevad langevad osaks mõistlikele inimestele, parimad aga neile, kes julgevad olla meeletud."

"Ma olen nii õnnelik, et ma peaksin suudlema maapinda oma jalgade ees, nii õnnelik, et ma ei teadnud, et selline õnn on olemas. Kui mu edaspidine elu ka põrgu peaks olema, siis ei tohi ma kaevata, sest mul on oma õnnehetked olnud."

Teksti luges Toomas Lasmann

See on huvitav, millise pildi inimesest suudab kujundada internet millise pildi me endast ise suudame läbi interneti jätta. Ma rääkisin eile ühe sõbrannaga, kes muuhulgas ütles, et ma olen üks huvitav karakter - mind kas armastatakse väga või vihatakse täielikult, ei mingit vahepealset tilu-lilu. Suuresti tänu blogile. Ma pidin sellega nõustuma.

Ma olen tänu blogile suutnud endast nii palju erinevaid muljeid jätta. Ullike, kes ei tea midagi päriselust. Naiivitar, kes ei oska midagi. Enesekeskne ja eneseimetleja. Halb ema. Keskealine kole(dapoolsem) tädi. Ja loomulikult ei saa mind usaldada. See on pilt minust ühele osale inimestest. Teine osa inimesi peab mind läbi blogi julgeks ja ettevõtlikuks, loominguliseks ja hea huumorisoonega ning nimetab eeskujuks (ei, ma ei imetle ja kiida end jälle, vaid nii on mulle inimesed päriselt ka kirjutanud).

Ma võin jätta enesekindla ja ülbe mulje. Aga ma võin olla ka väga häbelik ja sõnaaher. Võib-olla tundub uskumatu, kuid võõras seltskonnas võin ma väga häbelik olla. 

Veelgi kummalisem tundub ilmselt see, et üks osa minust ei armasta tähelepanu, teine osa ilmselgelt siiski. Kas ma olen öelnud, et olen sündinud Kuke aastal (ja olen Kalade tähtkujus). See ütleb minu kohta nii mõndagi, eks.  

Ma olen läbi blogi endast päris palju erinevaid pilte maalinud ja palju ise andnud põhjust end vihata, provotseerinud ja kaitsepositsioonil enda vihkajaid rünnanud (ja 99,99% tõenäosusega ka jätkan seda). Seda kõike virtuaalmaailmas. Milline olen ma tegelikult? Seda on mul endal väga raske öelda. Kas mina ja blogi-mina oleme täpselt üks ja see sama isik? Ma ei tea. Kõik, kes te mind vähegi tunnete ja teate, vastake teie. Päris huvitav oleks teada. 

Milliseks aga peaksite te mind siis kui te poleks siin blogis kunagi mu pilti näinud?

 Ma olen viimasel ajal hakanud lugema üht blogi, kelle autorist ma ei olnud kunagi pilti näinud, mul oli vaid ettekujutus temast. Ma pidasin teda millegipärast poolhipsteriks või boheemlaseks, kuid tuli välja, et tegu oli hoopis väga kauni ning naiseliku naisega (mitte et hipster ei võiks kaunis ja naiselik olla, aga saate aru küll). Teine üllatus tuli kui sain teada, et üks blogija on 40-aastane. Ma olin alati arvanud, et ta on minust noorem või igal juhul mitte vanem kui mina. 

Kas te Toomas Lasmanni mäletate? Ma olin tema hääle põhjal veendunud, et tegu on pika, seksika, veidike jamesbondiliku tüübiga. Suur oli mu üllatus kui kunagi palju hiljem häälele ka nägu lisandus ja James Bondi asemel hoopis armas vanaisa oli. 

Naljakas see kujutlusvõime värk.

Kas teie suudaksite oma kahe lapse vahel valida?

Mõnda aega tagasi lugesin ma Jan-Philipp Sendkeri "A Well-Tempered Heart"-nimelist raamatut. Sellega on seotud ka üks naljakas lugu. Ma olin Lilianile just viinud tagasi "The Help" raamatu ja vaatasin, kas ta riiulis veel midagi mulle silma torkab. Ma tõstsin üht ja teist raamatut, kuid lõpuks jäi mulle kätte see Sendkeri raamat. "Kunsten a väre den man er" (Kunst olla see, kes sa oled). Ma ei lugenud selle tutvustust, võtsin selle lihtsalt kaasa ja läksin koju. Kui ma olin kodus raamatu avanud, sain ma Lilianilt sõnumi: "Kui sa oled veel minu pool ja pole Sendkerit lugenud, siis ma soovitan sul  tema raamat kaasa võtta." Ma vaatasin enda käes olevat raamatut ja lugesin sõnumit. Täpselt seesama raamat oli mul just näppude vahel. 

Norrakeelne pealkiri pani mind mõtlema, et olin alateadlikult eneseabiraamatu valinud. Ma eksisin. tegu oli siiski romaaniga (eneseabiraamatu sugemetega?) Ma lugesin tutvustust - bestseller, üleloomulikud võimed, naine iseenda ja armastuse otsingul - mulle tundus, et ma olin vale valiku teinud, kuidagi nii imal ja klišeelik tundus see lugu, aga ma hakkasin siiski lugema. Peategelane Julia hakkab oma peas kuulma võõra naise mõtteid ja küsimusi. Need küsimused viivad ta Myanmari külla oma vennale U Ba'le. Ma pean päris ausalt ütlema, et ma ei tea Myanmarist suurt mitte midagi ning seetõttu oli see mulle ka huvitav reis läbi selle maa ajaloo, religiooni, mitte vähem oluline oli ka jutustus riigi sõjaväelisest režiimist. See viimane ongi tegelikult põhjuseks, et Julia oma peas võõra naise mõtteid ja hingepiina kuulma hakkab. 

Sisu ma päris ümber jutustama ei hakka, kuid lugu lõppeb reisiga kloostrisse ning armastuslooga. See armastuslugu ajas mind tõeliselt marru, ja ma loodan, et tulemas on ka järg, sest see lõpp ei meeldinud mulle. Ma saan aru, et antud jutustuse juures ei olnud see kõige olulisem, kuid ikkagi jäi lugu minu jaoks nö õnneliku lõputa. Ma tahan teada, mis sai edasi! 

Miks mu "arvustusel" on selline pealkiri, küsite te ehk endalt juba. Lugu, mida juuri Julia otsima läheb, algab sellest, et emal oli kaks poega. Üks, keda ta armastas, ja teine, keda ta tegelikult kunagi ei olnud soovinud. Peale isa surma oli just teine poeg see, kes hoolitses selle eest, et emal ja vennal süüa oleks, tegi ära kõik tööd ja hoidis perekonda koos. Ühel päeval tuli nende külla sõjavägi ja viis ära kõik meessoost isikud, ka need kaks 14-aastast venda võeti kinni (et neid miinide otsijatena kasutada). Emal tekkis võimalus üks laps päästa. Ta tegi oma valiku. Mis te arvate, kumma poja ta valis? Sellest hakkas lugu hargnema. 

Terve raamatu vältel mõtlesin mina aga sellele, kas ema saab valida oma kahe lapse vahel. Esiteks, kas saab ühte armastada ja teist mitte. Vist saab? Ma ei tea. Aga kui ema peab valima, kumb laps jääb ellu ja kumb saata kindlasse surma? Kuidas sellist valikut teha? Kuidas käituks mina? Kas päästa üks või mitte kumbagi?  Kas teie suudaksite valida? Mille järgi te oma valiku teeksite?  See oli nii kurb ja ebaaus lugu. 

Kuid raamat ise ei olnud kurb. See oli inspireeriv ja mõtlemapanev. Rääkis lihtsatest ja väikestest asjadest, mis meie elu muudavad. Natuke ikka eneseabiraamat, eks? Sellest, kuidas meil on õnneks vaja vähe. Kohati tõesti klišeelik, kuid ka elu on kohati täis klišeesid. Mulle jäi raamatust meelde üks mõte. 

"Kõik, mida saab seletada, ei ole alati tõde ja mtte kõike tõde ei saa alati selgitada."

Nüüd loen ma Sendkeri teist raamatut. "The Art of Hearing Heartbeats", mis tegelikult on selle loo esimene osa. Ma hakkasin lihtsalt tagurpidi pihta:) 

All is vanity and everybody's vain. (Jerome K.Jerome)

Ah, lepime kohe alguses kokku, et see siin on puhas edevuse postitus.

Esiteks sai Ida endale pesuehtsa Mariusgenseri. Nüüd võib teda Norra mõistes stiilseks nimetada:) Jääb vaid loota, et ühel ilusal päeval tahab keegi mulle ka sellise kingituse teha. Mariusekampsunist kirjutasin ka selle nädala Pere ja Kodu lastemoeblogis (LINK) 

      

Teiseks jõudis minuni pakk Külluslikud Etnokudumid jakkidega. Jummel, kus see kollane jakk kohe karjub "Eveliiiiiiiiiiiiiis!". Minu väsinud olekut ärge pange tähele, või noh, võite tähele panna, aga ärge siis pahandage, et sellise välimusega siin "eputan". Eilne päev algas nimelt 03:30 ja sisaldas kaheksatunnist autosõitu. 

Kolmandaks tahaks ma, et mul oleks kapis olemas KÕIK Whatever Bags t-särgid. Need on maailma kõige ägedamate tekstidega. Kottidest ei hakka ma isegi rääkima. Ma mõnikord ikka täitsa kadetsen, et ma ise millegi nii lihtsa, aga geniaalse peale ei ole tulnud. Whatever Bags on kusjuures ka minu eeskuju ja tugi. Kairi positiivsus ja loomingulisus on tõeliselt nakatav. Ma tahaks samasugune olla. 

Neljandaks pean ma lihtsalt jagama seda pilti, kui me paduvihmas külla läksime ja väike fashionista keeldus käekotti koju jätmast. Muidugi. Inimeses peab kõik kaunis olema. 

Viiendaks tahtsin ma näha, kuidas Ida neis N.O.R.A kudumites, mida ma ise nii armastan, välja näeb. Pean ütlema, et nüüd hakkasid need asjad mulle veel rohkem meeldima. Muidugi sobiks siia komplekti paremini villased sukad ja matkasaapad, kuid me ei ole veel päris sügis-režiimile jõudnud ja nii tuligi selline linnatüdruku-look;) 

Ma ju ütlesin, et puhas edevuse postitus. Ei midagi sisukat. Mul on tegelikult pooleli paar raamatuarvustust, kuid ma ei ole kohe kuidagi täna sügavaks sisuks valmis. Väsimus annab ikka veel tunda. Õnneks on täna reede. Oot, aga mida see fakt muudab? Suurt ei midagi, sest (üksik)ema olles on see vaid üks suht sarnase sisuga päev nagu ülejäänud kuus.