Viiulimangija pakib oma noodilehed kokku
syytab tiku
ohkab ja viskab poogna nurka
Uus orkester ootab
ja seal on just yks koht vaba
See on saatus
Pingutus on olnud asjaette
inimesed on saalist lahkunud
(Tanel Jan Palgi)
Monday, July 27, 2009
Minu "vasikas" jõudis raamaturiiulitele
Ja valmis ta saigi!
„Kas see on rumal“ on romaan eneseleidmisest, vastupidamisest ja pisiasjadest, mis raskuste kiuste naeratama panevad. Kas senini kingadest ja shoppingust naudingut tundnud noor naine saab olla õnnelik, kui ta ühel päeval töö kaotab? Kui ta abikaasa töö kaotab? Kui ahnus ja õelus argipäeva segama hakkavad? Kui kõik tundub viltu kiskuma? Kas ta on kaotanud kõik või on see hoopis uus algus...
Romaan on kirjutatud puhtalt autori emotsioonidele, tunnetele ja vaadetele tuginedes. Ta ei väida, et tema arvamus on ainuõige, aga usub, et see raamat toob oma naiivsuses ka teiste ellu natuke päikest ja tillukese muige suule, veel parem kui lausa naerma suudab ajada.
Ehk paneb see romaan inimesed mõtlema ja omavahel rohkem rääkima ja teineteist kuulama. Sest tihti me küll kuuleme, aga ei kuula ja räägime, aga liiga hilja, liiga vähe või sellest, mis ebaoluline.....
http://www.apollo.ee/product.php/0995917
http://www.rahvaraamat.ee/index.php?id=62&no=R114259
TÄNUD
Perekonnale, kes oma olemasoluga on mind rõõmustanud, kurvastanud, vihastanud, lohutanud, naerma ja nutma ajanud – kui poleks neid, poleks pooltki lugu.
Janekile, kes suudab üle elada nii mu saiapuru-draamad kui liha-sõjad olles kka veel rahulik ja täie mõistuse juures inimene.
Enele, kes taasäratas minus soovi midagi ära teha oma unistuste täitumiseks.
Gängile, kes on aidanud mul oma normaalsuse/ebanormaalsuse säilitada.
Kõigile minu veidrusi mõistvatele sõpradele – tänu teile on mu elu ja lugu värvikam.
Suur tänu kõigile loo negatiivsematele tegelastele – aitäh, et te olemas olete;
tänu teile olen ma nii palju kasvanud!
Kõige suurem tänu Elule, kes (või mis?) on mu eluteele visanud vimkasid ja viperdusi, õnnestumisi ja nurjumisi, pisaraid ja naeru, õnne ja armastust, vihkamist ja kadedust.....
Ja tänu erinevatele õppetundidele ja märkidele – ma luban, et hakkan varsti heaks inimeseks.
Päris heaks inimeseks.
Päriselt ka.
(Mitte et ma juba praegu ei oleks hea, aga veeeel rohkem heaks)
Ausõna.
(Mitte et ma teaks täpselt, kuidas see täpselt käib)
Aga ma luban, et ma pingutan selle nimel....
Kui mul just meelest ära ei lähe.
(Sest vahepeal kipub ikka minema........)
Ja ma ei jää paigale seisma – ma põrutan kuu poole. Sest isegi kui ma lendan mööda, maandun ma tähtede seas. (Les Brown)
Järgmiste lugudeni,
Maria
Targutan veits
Las Tatraveskid ja Jonnipunnid ja Tähtsad Inimesed sõdivad kivide ja keppidega, kuigi ma arvan, et maailm oleks palju parem koht ja isegi Kadedate Planeedil paistaks päike, kui me tuletaks kasvõi paar korda aastas endale meelde Robert Fulghumi aegumatuid tarkuseterasid:
Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias /.../:
Jaga kõike.
Mängi ausat mängu.
Ära löö inimesi.
Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.
Korista enda järelt.
Ära võta asju, mis ei kuulu sulle.
Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks.
Pese käsi enne söömist.
Tõmba WC-s vett.
Soojad küpsised ja külm piim on head asjad.
Ela tasakaalustatud elu - iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke.
Tee igal pärastlõunal uinak.
Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale.
Märka imesid.
Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised.
Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim - kõik nad surevad.
Ka meie sureme.
Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said - tähtsaimat sõna - VAATA.
Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /.../Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled - kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.
(Robert Fulghum, ”Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias“ )
Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias /.../:
Jaga kõike.
Mängi ausat mängu.
Ära löö inimesi.
Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.
Korista enda järelt.
Ära võta asju, mis ei kuulu sulle.
Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks.
Pese käsi enne söömist.
Tõmba WC-s vett.
Soojad küpsised ja külm piim on head asjad.
Ela tasakaalustatud elu - iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke.
Tee igal pärastlõunal uinak.
Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale.
Märka imesid.
Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised.
Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim - kõik nad surevad.
Ka meie sureme.
Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said - tähtsaimat sõna - VAATA.
Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /.../Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled - kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.
(Robert Fulghum, ”Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias“ )
Mis on õnn?
„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik...” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!
Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus.
Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)!
Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas!
Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et ......)
PS: esimeste ridade kirjutamisest on linnutiivul möödunud juba 10 kuud, 2 nädalat ja 3 päeva ning praeguseks on olukord muidugi juba muutunud, st et rikutud soeng on juba kümneid kordi uue välimuse saanud (ja uuesti mitmeid kordi rikutud saanud), juhiload on ka olemas ning mu truu Opel nimega Rudolf (hellitavalt Ruuuuudi, kui ta on hea auto olnud ja end ilusasti ära parkinud ilma teisi omasuguseid riivamata) viib mind igasse soovitud punkti ( või siis vähemalt sinna, kus on piisavalt parkimikohti), töö on mul ka (aga Janekil ei ole).
Kõik on muutunud, välja arvatud viis üleliigset kilo – need on ikka omal kohal ja keelduvad lahkumast, nemad on oma koha siin elus leidnud!
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!
Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus.
Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)!
Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas!
Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et ......)
PS: esimeste ridade kirjutamisest on linnutiivul möödunud juba 10 kuud, 2 nädalat ja 3 päeva ning praeguseks on olukord muidugi juba muutunud, st et rikutud soeng on juba kümneid kordi uue välimuse saanud (ja uuesti mitmeid kordi rikutud saanud), juhiload on ka olemas ning mu truu Opel nimega Rudolf (hellitavalt Ruuuuudi, kui ta on hea auto olnud ja end ilusasti ära parkinud ilma teisi omasuguseid riivamata) viib mind igasse soovitud punkti ( või siis vähemalt sinna, kus on piisavalt parkimikohti), töö on mul ka (aga Janekil ei ole).
Kõik on muutunud, välja arvatud viis üleliigset kilo – need on ikka omal kohal ja keelduvad lahkumast, nemad on oma koha siin elus leidnud!
Kes ei ole rumal?
Kas see on rumal,
Kes usub, et on olemas jumal
Et meid ümbritsevad inglid
Ja päkapikud toovad kingid?
Aga kui meid ümbritsevadki inglid
Ja päkapikud toovad kingid
Ja kuskilt jälgib meid jumal
Siis ta ei ole ju rumal
(Veste Palgi)
Ma usun, et lapsepõlv on kõige ilusam aeg inimese elus, nii et jumal tänatud, et minu elus ja minus endas on kõigest hoolimata säilinud lapselikku sära ja elevust, lapselikku uudishimu ja avastamisrõõmu. Ma võin küll saada vanemaks, aga ma keeldun täiskasvanuks saamast. Ma elan nii, et ma oleksin rahul ja õnnelik, et ka vihmastes päevades paistaks päike, ma elangi naiivse teadmisega, et teisel pool vikerkaart ongi olemas rahapada, et päkapikud toovad kingid, et meid ümbritsevadki inglid....
Ja siis ma ei ole ju rumal!
Subscribe to:
Posts (Atom)