See tunne kui keegi su koju sisse murrab

Ma sain täna teada, et endises restos korraldatakse suurmüük, kus muuhulgas lähevad müüki ka asjad, mis ilmselt olulise (sentimentaalse) väärtusega vaid mulle. Jah, ma tean, et tegelikult ei tohiks vanast asjast ise üldse kirjutada, aga kuna mul hetkel on tunne nagu keegi oleks murdnud sisse mu koju, hakkaks minu nähes minu asju müüki panema ja samal ajal torkaks järjest uuesti ja uuesti noaga südamesse, siis ma pean selle tunde endast välja kirjutama. 

Kui asjad pekki läksid, jäi meil kokkulepe, et isiklikud asjad saan ma vähemalt tagasi, aga kestis vaikus. Kuni tänaseni, kus keegi tundmatu on ootamatult kõikidele mu isiklikele asjadele hinna külge pannud. Tugitoolid 50 eurot, raamatud 0,5 eurot jne jne. Naervääristamine, vale info levitamine kommentaarides ja lisaks õiguseta fotode kasutamine sinna juurde. 

Muidugi on õigus neil, kes ütlevad, et läks trumm, mingu ka pulgad, aga mu sees on hetkel nii palju kurbust, valu ja jõuetut viha, et see ei mahu mu sisse ära. Kui mul oleks võimalik, siis ma istuks kohe praegu tagasi lennuki peale ja lendaks siit ära. Kohe. 

Kindlasti on neid, kes nüüd naeru kihistades parastavad ja ütlevad, et karma, bitch, oled selle ära teeninud. Võib-olla tõesti olengi ja ma kúll ei usu enam karmass, kuid loodan, siis et karma hammustab ka neid, kes need asjad niimoodi müüki pani ja ka neid, kes need endale soetavac.

Ma tahaks, et ma oskaks hetkel öelda, et oli mis oli ja mingu mis mingu, aga nii kuradi valus on. Isegi vein ei aita valu vastu täna. 

Ohh, kui palju me emmet moosisime, et ta selle diivani meile annaks...

Ma saan aru, et uus omanik ostis ruumi ka koos minu isiklike asjadega, kuid mulle ei mahu pähe vastus: "...kõik, mida ära ei müü, ei lähe prügimäele, vaid annetame heategevusele." Kuidas on see aus, et pigem anname kasvõi ükskõik, kellele teisele, aga mitte mulle (tagasi)?

Kes veel ei tea asjast midagi, siis "pressiteade" Facebookis kutsub teid pühapäeval oksjonile. 

"Tere kõigile ostuhuvilistele! Kuna huvi on oodatust kõvasti suurem ja postkast on ummistunud erinevatest soovidest ja broneeringutest, anname teada, et pühapäeval kell 12 algab suurematele asjadele ja mööbliesemetele oksjon, kus igaüks saab pakkuda oma hinna. 

Nii saavad kõik võrdsed ostuvõimalused ja hinna määrate teie ise! 

Alghinnad on jätkuvalt madalad: tugitool 50€, diivanilauake 15€, toolid 10€, väikesed lauad 50€, suured täispuidust ja vahetükiga ümmargused lauad 80€, lastetoolid 20-30€, lambid 10€, suur nukumaja 25€, mänguasjad 1€, raamatud 0,5€, klaasid 0,5€, taldrikud ja kausid 2€ tk, kohvitassid ja espresso-kohvitassid 1,5€, vaasid ja karahvinid 3€, kardinad 2€ tk, laualinad 1€, laste mähkimislaud 15€ jne jne

Köögitehnika poolt tulevad pakkumisse: vaakummasin, 4 põletiga gaasipliit, pastakeetja, väike sügavkülmik, mikser, fritüür, erinevad pannid ja koogivormid.

Maksta saab kohapeal ainult sularahas; kaardiga või arvega tasuda ei saa.

Ostetud kaup tuleb kohe ära viia, sest esmaspäeval algab ruumides remont."

Südametunnistuspiinad/ Guilty conscience

Mul on üks unistus olnud väga pikalt. Kui ma kuulsin sellisest Norra restoranist nagu Maaemo, mis pärjatud kahe Michelini tähega, unistasin ma, et saaksin seda külastada. Diibi ajal tuli mul mõte, et me võiksime teha koostööd ja nii võtsin ma isegi Esben Holmboe Bangiga ühendust, kuid enne kui me kuhugi jõudsime, läksid asjad nagu nad läksid. Unistus külastusest aga jäi. Ma olen nende kodulehel käinud vist mustmiljon korda, lugenud menüüd, vaadanud videosid ja unistanud, et ühel päeval... Kahjuks on see üsna kulukas lõbu. 

Kui ma ütlen teile, et mul on hetkel meili peal broneering sellesse restorani oma 35.sünnipäevaks, siis ma peaaegu ei usu seda ise ka. Meil on Norras üks perekonnatuttav, täiesti juhuslikult hakkas ta rääkima sellest, kuidas tal on üks unistus külastada üht restorani. Ma teadsin kohe, et ta räägib Maaemost. Ma ütlesin talle, et mul on sama unistus. Ja mida ütles tema? ta ütles, et mina tehku broneering ning ta kutsub meid Marekiga sinna. 

Eile õhtul tegin ma broneeringu. Ma kahtlesin piiiiiikalt, ühelt poolt südametunnistus ei lubanud, sest Maaemo külastamine maksab väikese varanduse, teiselt poolt tundsin ma, et unistuse täitumine oli nii lähedal. Te ei kujuta ette kui pikalt ma mõtlesin enne kui "kinnita" vajutasin. 

Ja nüüd ma vaatan seda broneeringut oma meilil ja mõtlen, kas ma äkki ikkagi peaks selle tühistama. Loobuma selle külastusest. Ühelt poolt südametunnistus ei luba mul nii kallist kingitust vastu võtta, teiselt poolt on see aga nii suur kiusatus. Mida teie minu asemel teeksite? 

Et te saaks aimu, millest ma räägin, siis vaadake seda restorani tutvustavat videot. 

For a very long time I've had a dream. To visit Maaemo restaurant in Oslo. I have even contacted them to ask if we could cooperate with Diip, but before we came further, everything went like it did. But the dream on visiting the restaurant remained. I have visited their homepage and read the menu hundreds of times, I have watched videos about the restaurant hundreds of times, I have dreamt... To visit one of the best restaurants in the world, costs. So I have never aćtually thought that my dream could come true in near future.

When I say to you now that I have a reservation for three in my mailbox to this restaurant, I almost cannot believe it myself. We have a friend here in Norway and she started to talk about her dream to visit one restaurant in Oslo. I know at once it's Maaemo she's talking about. I said I have the same dream. The next moment she said she would like to invite me and my husband to this restaurant. 

Yesterday I made the reservation. You have no idea how long I hesitated before  I hit "confirm". Part of me said it is not okay to accept such a present (for my 35th birthday as she said), but part of me also felt such a temptation. 

Now I look at the confirmation on my mail and have guilty conscience. I cannot decide wheather to cancel the reservation or not. I feel it's a dream come true, but is it right. I cannot decide! What would you do in my position? 

If you haven't heard about the restaurant, look at the video above. Could you resist the temptation? 

Uued tuuled. Toidus. Suhtumises. Elus.

Mina liigun edasi ja Diip liigub edasi. Hea sõnumiga. Toidus. Suhtumises. Elus.

                                      Huntahven fenkoli-sidrunisalatiga | ETV | ERR

Järgmine postitus juba Lillehammerist.

Retrokohvri saladus

Mõnda aega tagasi sain ma ühe toreda kirja. Üks mu blogilugeja oliostnud maja, mille pööningult tuli muude asjade seas välja ka tore retrokohvrike, mis oli pilgeni täis 1970-1980 aastate lasteriideid. Tal tuli mõte, et võib-olla annaks nende riietega üks Moepühapäev korraldada.
Mul oli sellise pakkumise üle ääretult hea meel, sest riided selles kohvrikeses olid tõepoolest imearmsad, tõelised nunnudused. Koostöös Sand In Your Shorts lastemoeblogiga me sellise ürituse kuupäeva paika panimegi. Siinkohal teen ma suure kummarduse Karisele, kes kõik need asjad kenasti ära triikis ja sinna sobivad aksessuaarid juurde leidis, aastase lapse kõrvalt. Mina oma 1,5aastase kõrvalt ei jõudnud sellega tegeleda.
Ainuke asi, millest mul on kahju, on see, et me unustasime ära munapühad. Kui me veebruaris seda kuupäeva paika panime, siis ei tulnud meile pühad meelde, aga just munapühad ja pikk nädalavahetus ju seekord just olid. Ja see tähendas ainult ühte - publikut oli seekord vähe. Sellest oli mul paganama kahju, aga mul on siiski hea meel, et retrokohvri aarded peale aastakümnete pikkust kopitamist pööningul siiski päevavalgust nägid. Tore oli ikka. Nagu alati Moepühapäevadel.

Kas Viplala võiks mind väikeseks tinistada?

Kunagi keegi kirjutas mulle ühe kommentaari stiilis, et kallis Eveliis, neid lastemoepühapäevade postitusi on nii igav lugeda, et nendes polevat vingumist ja see polevat üldse mina. Mul on muidugi kahju, et ma ei oska oska sõnadega edasi anda kui toredad need üritused on ja millise positiivse laengu need annavad ning võib-olla olen ma lõhestunud isiksus, kuid need Moepühapäevad lastega on osake minust. See osake, mis paneb mind aru saama, mis elus oluline on. Lapsed, perekond, ühiselt veedetud aeg, pühapäevahommikused pannkoogid...

Kalamaja Printsessil, kes meil sel Moepühapäeval külas käis, on õnnestunud kõik see panna oma kollektsiooni. "Kalamaja Printsess on tavaline tüdruk. Ainult, et ta on täielik printsess. Ja see et ta Kalamajas elab, ei tähenda, et ta mingi boheem oleks. Vastupidi, ta on kõige asjalikum ja iseteadlikum tüdruk siinkandis!"

Ma olen ammu otsinud motivatsiooni kaalulangetamiseks. Täna ma selle leidsin. Ma tahan ka nendesse riietesse mahtuda. Need on ilma igasugu liialduseta imelised. Kahjuks on mul muidugi tunne, et vaid kaalulangetamisest ei aita ja ma peaksin pöörduma näiteks Viplala poole. Äkki temal õnnestuks mind väikeseks tinistada. Esimest korda elus tahan ma ka printsess olla. Kalamaja või Ussipesa printsess. Vahet ei ole. Ma tahan neid riideid kanda!

Ja lisaks kõigele muule olen ma kade ka.  Ma ei tea ühtegi inimest, kellele Karin Rask ei meeldiks. Aga selles pole muidugi ka midagi imekspandavat. Ta on nii armas ja ilus ja tore nagu ta tundub läbi ajakirjade ja teleekraani. Mul on tunne, et ta ise ongi Kalamaja Printsess.  Temaga tutvumine pani mind uskuma, et inimesed siiski ON ilusad ja head. Kalamaja Printsess igatahes on!

Suur tänu ka Bebee.ee-le, kes meie Moepühapäeva täna veelgi lõbusamaks muutis. Mul on suur rõõm ja au selliseid inimesi tunda.

PS:Ida ei saanud küll modellina/printsessina moedemmil osaleda, kuid tema garderoobis on uus printsessilik riideese. Ma homme näitan.