Psühholoogi juures/ At therapy

Nagu ühele moodsale inimesele kombeks käin nüüd ka mina oma depressiooniga psühholoogi juures. Eile tahtsin selle üle lasta, sest mul oli erakordselt kehv tuju, lained lõid pea peale kokku, auto, mille lõpuks parandusest kätte sain ja sellele 10 000 noki (mida mul niikuinii polnud!) olin kulutanud, kooles uuesti peale 10km sõitu, ja ma tundsin, et mul pole psühholoogile 320 noki* maksta (hell, mul polnud eile isegi 3,20 noki!), et siis seal tund aega jaurata oma tunnetest. 

Lõpuks laenasin siiski raha ja otsustasin kohale minna, sest kui poleks läinud, oleks see ikka sama summa maksma läinud. Jaurasime tund aega jälle mu tunnetest ja ma lubasin järgmiseks korraks kirja panna kõik korrad kui "hulluks lähen". Ma alguses mõtlesin, et teen seda salajases päevikus, kuid siis mõtlesin ümber ja panen need kirja hoopis siia blogisse. Andke siis ette juba andeks kui blogi vahepeal eriliselt depressiivseks muutub.

Ühesõnaga. Koju sõites kärvas auto ära ja ma oleks tahtnud sillalt alla hüpata. Vana peldik karjusin ma sisemiselt (poeparklas avalikult ei julgenud karjuda). Marek oli mu peale püha viha täis, et miks ma ei teadnud, KAUA ma kärsahaisu ajava auto (loe: peldikuga) sõitnud olin. Ma mõtlesin, et ma olen ju naine, hea et ma üldse aru sain, et midagi valesti on. 

Rohkem me eile ei rääkinud. Mina mõtlesin omi mõtteid - kas kohe osta lennupiletid Eesti ja Norra seljataha jätta, sest liiga palju on olnud äpardusi, võibolla on see märk? Aga mida teha Eestis ilma sissetulekuta, ilma igasuguse sissetulekuta? Samas tundsin ma, et Norra hakkas mulle eile vastu. Ma tundsin, et tahan oksendada, sest olen nagu kerjus, isegi mitte keskpärane inimene, vaid samal pulgal eluheidikutega, ma ei tahtnud, et keegi võiks arvata, et kasutan neid ära, ma ei tahtnud midagi. Lisaks kartsin ma, et Ida on pahas tujus, jonnib ja ma ei suuda sellega ka veel lisaks tegeleda. Ma hakkasin ise nutma. Nutsin kohe terve õhtu.

Ja siis hakkas mul piinlik. Mida tegi väike Ida? Ta pani jalga papud, tõi mulle jalanõud ja ütles: "Emme, õue!" Võttis mul käest ja reaalselt tiris mu  püsti. "Lilli korjama!" jätkas ta. Ja nii me jalutasime maja juures (ma nutvana kaugemale ei tahtnud), korjasime lilli, istusime paadisillal ja solberdasime puupulkadega vees. Ida oli võtnud endale eesmärgiks mind lohutada? 2,7aastane laps! Pagan kui arukad nad ikka on! Ja vaene laps, keda on "õnnistatud" sellise koormaga. Öelge nüüd, et ei peaks end halva ema ja läbikukkujana tundma!

*plussiks on see, et arve ületab 2000nok, saan ma kogu summa tagasi. 

Ps: ennetades anonüümseid kommentaatoreid, siis see ei ole manipulatsioon, vaid minu saljased sisemised tunded eile.

Like all modern people I now also go to therapy with my depression. I did actually wanted to cancel it, because I felt I don't have 320nok to talk about my feelings (I could pay some bills! And actually I didn't even have 3,20 yesterday). It was a blue blue Monday. Cherry on the cake was that I finally got my car back after it had been in repairs for ages, I spent 10 000 nok on it, and guess what... Ten kilometers later the car stopped working again. I thought it will start to burn! My husband was angry at me because I didn't know how long I had driven with a broken car. I had no idea, I thought I'm a woman, it's good enough that I stopped. I thought about the ten thousand and wanted to through my self off the bridge (okay, it's a bit of an exaggeration!).

Anyway. Back to the therapy. I went, because the cancellation fee is 320 as well. Talked about my feelings, anger, sadness, emptiness...feeling lost without a goal. I promised to write down my feelings and decided to do this her on the blog. The reason for that is that I have been open about many things here, I might as well be open about my depression.

I was angry at my husband and he probably was broken or given up, the situation is not easy for him, I understand him, but cannot help being angry at the same time. We didn't talk more to each other. I honestly thought maybe I should leave him. Not because I don't love him, but because I do. I don't want to see him miserable. (This thought went away quite soon.)

I wanted to leave Norway immidiately. Just leave everything, because I don't even feel mediocre anymore, I feel like one of the beggers on street, living on charity. I felt sick, because maybe people are thinking I am taking advantage of them. I hated that feeling! I love "my people" in Norway, but I don't want to hurt them in any ways.

And I was afraid that Ida is in the bad mood and I just cannot deal with this. I started crying (cried the whole evening) and felt ashamed. You know why? Because this little sweet 2,7yrs old child understood I am in a bad mood. She took my hand, brought me shoes and said "Mommy, outside!". She dragged me out, held my hand the entire time and "forced" me to pick flowers, go for a walk, throw rocks into water. God, how smart they are, I thought! She made me cry more - these were the happytears mixed with tears of shame.  And felt like a failure as a mother. Poor child, who is "blessed" to have a mother like this. A mother, whom she has to cheer up. Shouldn't it be the other way round? Can you blame me for feeling like the worst mom ever. 

Sorry in advance, that the blog time to times now will be even more personal and even more depressive.

Minu Norra vol 1000

Et mitte täna masenduse kätte ära surra, tegelesin ma vahelduseks Norra-raamatuga. Kui esialgne plaan oli see ikka 2016 sügiseks valmis saada, siis nüüd tuli mul üks mõte ja no 2016 sisse see mõte küll enam ära ei mahu. Mis värk sellega on, et aeg nii kiiresti läheb? Ma ei suuda uskuda, et juba on juuni. 

Ja üks "väike" katkend mitu mitu aastat tagasi alustatud projektist. Ma püüan vana ja uut kokku kombineerides saada mingit loogilist tulemust, mis oleks ka huvitav (ja kasulik turistile) lugeda. Eks näis mis ma kokku keeran.

Svolvær on Loofootide suurim asustatud paik, kuid sellest tiitlist hoolimata üsna tilluke, ometi mahtusid siia ära filmi-ja kunstikool, paljud galeriid ja muuseumid, muutes Svolværi Põhja-Norra kõige olulisemaks kunstimaakonnaks. Mäed, mis Svolværi, ümbritsesid, olid muljetavaldavad. 942m kõrguse Vågakallen’i taustal paistsid kõik majad nii tillukesed nagu nukumajad. Svolværi tunnusmärk Svolværgjeita hakkas silma igalt poolt. ”Vana saaga järgi oli Vågakallen varem Loofootide kuningas,” jutustas Anton meile, ”aga päikesetõusu ajal muutus ta kiviks ja nii seisab ta siin tänapäevani valvates oma kuningriiki.” 

Ma olin teda nõus uskuma, sest kõik need lumiste tippudega mäed mõjusid majesteetlikult ja suursuguselt, et seal polnud mitte kui midagi imestada, et nad kõik kuninglikust soost olid ja kurjade trollide poolt kiviks olid nõiutud.

”Muide, kõikide Põhja-Norra mägedega käivad kaasas legendid ja saagad,” jätkas Anton. ”Seitse õde, kellest me ka möödusime, on samamoodi kiviks nõiutud nagu Vågakallen.”

”Mille eest neid ära nõiuti?” küsisin ma.  „See juhtus tegelikult väga ammu aega tagasi,“ alustas Anton kui muinasjutuvestja. „Kaugel põhjas, istusid kaks vanameest kumbki omal pool Vestfjordi kallast ja jõllitasid vihaselt teineteist. Läänepool istus Henningsværi lähedal oma kõrgel toolil, tuhat meetrit üle merepinna Vågakallen. Kõik Loofootide mäetipud ja Läänefjord miljonite turskadega oli tema riik. Aastatuhandeid oli ta vaadanud üle mägede ja merede. Idapool istus Suliskongen ja valvas oma riiki. Tema valitses võimsate mäeahelike ja puutumata looduse, metsade ja veekogude üle kuni nende mägedeni, mis piirnesid Rootsiga. Aeg-ajalt naeris ta endale habemesse, sest keegi peale tema ei teadnud, et tema jalgade all asuvad mäed varjavad endas otsatuid vasevarusid ja teisi väärtuslikke metalle...“ 

„Aga edasi ma hetkel ei räägi,“ lõpetas ta järsku oma loo. 

„Anton, nii ei ole aus,“ saime me Yukoga ta peale pahaseks. „Kannatust, tüdrukud, kannatust,“ rahustas Anton. „Ma räägin edasi kui õige aeg tuleb. Torghatteni juures, siis te saate loost paremini aru.“

"Torghatteni? Mis see veel on?“

„See on kõige ehtsam ära nõiutud trolli kaabu,“ muigas Anton ja ei rääkinud enam rohkem. Kuigi veidike pettunud, et ta meile rohkem ei rääkinud, ei jäänud meil muud üle kui loota, et ta oma lubadust peab ja Torghatteni – mis iganes see ka olema pidi – juures lugu edasi räägib.

Nagu ma aru sain olime me juba pikemat aega viibinud Loofootides, millest ma nii palju kuulnud olin, aga ei olnud osanud aru saada, miks paljud olid justkui kadedad, kui me rääkisime, et meid Lofoten’i reis ees ootab. Britt selgitas mulle, et Lofoten ja rorbuferie on paljude norrakate jaoks unistuste puhkus, kuid jääb suurele osale kättesaamatuks, sest reis sinna pole teps mitte odav lõbu. Palju odavam on puhkuseks Hispaaniasse sõita. Ma valiksin iga kell Loofoodid. Vähemalt suvel. Seda ilu, mida me Loofootidel kogesime on raske sõnadesse panna. Loofoote tuleb hingata, tunnetada, vaadelda, kuulatada ja maitsta. Tillukesed saarekesed moodustasid kobaras keset merd imepärase mustri, moodustades taamal kõrguvate kaljudega erilise kontrasti, kõike seda ümbritses sillerdav sinine merepind, millest paistsid välja suuremad ja väiksemad kaljunukid. Just nagu oleks keegi need sinna korrapäraselt laiali puistanud.

Kaugemad kaljutipud olid sinakat tooni, mis muutis nad ühteaegu nii iseäranis kauniks kui ka ähvardavaks, kaljujalamil olid kobras linnakesed, mis võimsate mäetippude taustale ära kippusid kaduma. Päevinäinud sadamakail sulistasid lapsed jalgupidi vees. Majad tundusid vee peale ehitatud sildadel õõtsuvat. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, tillukesed majad olid igalt poolt ümbritsetud teravatest mäetippudest. Pisitillukesed asulad olid mäjalamitele, orgudesse laiali valgunud, seistes vankumatult merest välja ulatuvatele paadisildadele, orgude vahele olid moodustunud kanalid, iga paadisilla külge oli seotud kalapaat või kaks. Majade ja paatide juures askeldavad inimesed tundusid mägede taustal sipelgatena. Kaljude tagant piiluv päike heitis majadele kuldse varju. Imeväikest Henningsværi asulat, kus elas vähem kui 500 inimest, nimetatakse Põhjamaade Veneetsiaks. Ma ei olnud küll tol ajal veel Veneetsias käinud, kuid ma olin veendunud, et Henningsvær on kindlasti kaunim kui Veneetsia. Tänaseks päevaks ütlen ma raudse veendumusega, et Henningsvær on kindlasti muljetavaldavam kui Veneetsia.

Tänapäeval on Loofootid lisaks sõnadega kirjeldamatule loodusele tuntud ka rorbu’de, lihtsate kaluritele mõeldud ööbimispaikade, poolest. Tillukesed punaseks võõbatud, valgete ukse-ja aknaraamidega nukumajakesed. Jällegi kobaras koos, õõtsumas paadisillal, mägede ja igast ilmakaarest ümbritseva mere taustal. Ma kujutasin ette, kui haavatavad need tillukesed majakesed võivad loodusjõududele olla. Ja arvatavasti just see haavatavus tegigi majakesed nii kutsuvaks ja omamoodi romantiliseks. Iga rorbu ees rippusid puidust valmistatud kuivatusrestidel, mis mulle kõrgeid vaibakloppimispuid meenutasid, värsked või juba kuivatatud kalad, kollastes ja oranžides vihmakostüümides kalurid ronisid meisterliku osavusega mööda kuivatusrestide konstruktsioone. Ma jäin seda tegevust vaatama nagu oleks ma etendusele sattunud. „Etenduse“ lõppedes jutustas Anton meile Yukoga rorbu’de ajaloost. Esimesed rorbu’d lasi kuningas Øystein ehitata juba 1120.aastal, et kaluritel oleks kusagil ööbida.

„Vanasti olid need paadikuuri väga lihtsad ja väiksed, koosnedes harilikult vaid kahest ruumist, elamiseruumist ja magamisruumist,“ selgitas Anton. „Elamiseruumis hoiti toitu ja kalapüügitarbeid ja see oli nii öelda ettevalmistusruum. Tänapäeval on aga rorbu’sid võimalik leida alates kõige lihtsamatest kuni väga luksuslikena välja. Rorbuferie on väga levinud ja armastatud turistide hulgas. Alles nüüd sain ma täpselt aru, millest Britt rääkinud oli. Kummaline sõna „rorbuferie“ i olnud mulle Lillehammeris suurt midagi öelnud. Ma sain aru küll, et tegu oli puhkusega ja ilmselt oli sel mingi seos kalastamisega, aga mis võiks olla rorbu ei olnud ma aru saanud.

/.../

Majade ees valgete laudade taga ja valgetel toolidel nautisid turistid päikest ja jõid veini. Ninna tungis eriline kalurikülalõhn – see oli segu värskest ja kuivatatud kalast, tuulest, tõrvast, veinist, keskööpäikesest ja ajaloost. Loofootidelt pärit kuivatatud kala, ”Tørrfisk fra Lofoten”, valmistatakse samal meetodil nagu aastasadu tagasi, nendel samadel vaibakloppimispuid meenutaval kuivatusrestidel , mida tegelikult norra keeles „hjell’iks“ nimetatakse nagu ma hiljem Antonilt teada sain, kuivatades. Enne kuivama panemist eemaldatakse kalalt maks ja mari – millest esimene läheb kalamaksaõliks ja teine kaaviari valmistamiseks.

„Siinse kuivatatud kala kvaliteet on nii hea, et see on isegi Norras kaitse all,“ ütles Anton ja lisas siis uhkelt, „ siinne tørrfisk on samast klassist nagu šampanja ja  parma sink!“ Šampanja ja parma singi väärtusega kuivatatud kala lõhn veel näppude küljes, jalutasime me mööda krigisevate laudadega kaid. Meid ümbritsesid vaid kaljud, lahesopid ja paadid. Kaluripaate, suuri ja väikeseid, oli mu meelest rohkem kui majasid. Arvatavasti oli igal korralikul Loofoodi elanikul vähemalt üks paat ja üks rorbu.

Ma kadestasin neid. Neil tundus olevat kõik, mida hing üldse elult tahta oskaks. Lisaks imelisele loodusele ja põski paitavale päiksele olid neil lõhe, koorikloomad, vaalaliha ja kõik muud merehõrgutised otse elutoaukse tagant võtta. „Talvel on siin muidugi hoopis raskem,“ ütles Anton. Lõõmava päikesega kuumal suveilmal ei osanud ma seda ette kujutada. Mulle tundus, et Loofootides on alati suvi. Ja keskööpäike. Ma olin millegi pärast arvanud, et keskööpäike on ülehinnatud ja pigem nagu turistide meelitamiseks välja mõeldut. See oli ilmselt mu kõige rumalam mõte terves elus, sest mitte midagi ei ole siiamaani suutnud seda vaatepilti mu mälust kustutata. Mu fotokas oli just film otsa saanud ja nii on mu albumis vaid üks üsna kesine pilt kesköisest päikesest, kuid seda erilisem on see kogemus ja mälestus mu mälus. Väljas ei olnud pimedaks läinudki, kuigi kell oli kindlasti üle 12. Me istusime Yukoga oma fiskecampingu lähedal asuva tiigikese kaldal, sulistasime varbaidpidi soojas vees ja nautsime täiesti päevvalget õhtutaevast.

„Ilmselt see siis ongi see kesköö päike,“ ütlesin ma Yukole. Yuko noogutas.

„Ei saa öelda, et midagi väga erilist,“ jätkasin ma. „Lihtsalt valge on.“

"Aga imeilus, kas pole,“ lisas Yuko. Nüüd noogutasin mina.

Hetk hiljem tuli Anton meid otsima. „Ah, siin te oletegi? Ma otsisin teid igalt poolt.“

„Kas midagi on lahti?“ ehmatasime me.

„Ei, üldse mitte. Istume nüüd autosse ja lähme kesköö päikest vaatama.“

„Kesköö päikest? Kas see polegi... Ma arvasin,et see, et valge on.. Et see ongi,“ kogelesin ma.

„See?“ tegi Anton imestusest suured silmad pähe. „See on lihtsalt valge suveöö. Keskööpäike on ikka keskööpäike.“

Täpselt 01:08 juulikuu öösel nägin ma oma elu kõige ilusamat vaatepilti. Kõige pealt hakkasid silma kaljud, mis suve heledas öös mõjusid kuidagi hoopis salapärasemalt kui päevasel ajal, sünged ja suured, nende taga sillerdav vaikne ookean ja kõige suurem lõõmavam päikeseratas. Ma jäin hingetuks. „Mää-mää,“ kostis ühe künka tagant vaikne hääl. „Bääää,“ kuuldus teise künka tagant. Kusagil helisesid kellukesed. Meri oli peegelsile. Kaljud veel suuremad kui kunagi varem. Ja päike palju ilusam kui päeval. See oli pilt, mida ei anna sõnadega kirjeldada. See oli pilt, mida ei anna pildil edasi anda. See oli midagi müstilist, salapärast ja suurt, mida peab ise kogema. Me istusime Yukoga pleedi sisse mähituna ühele kaljunukile ja nautisime täielikus vaikuses, mida vahepeal katkestas õrn lammaste määgimine ja tasane kellukeste helin, nautides vaatepilti, mida me kumbki ei teadnud, kas meil õnnestub veel kunagi näha. Sel ööl oli päike kuu. Nüüd tahaks ma veel vaid virmalisi näha, kahju et kõike ilusat ühe korraga ei saa.

Same shit, different day

Ma ei viitsi pikalt halada või selgitada, miks esmaspäev eriliselt sinine tundub, aga mu meelest on see juba naeruväärne, kuidas nädalavahetused on nii ilusad ( isegi kui vihma sajab ja Alexander Rybak jääb nägemata), saab nalja ja kõik tundub nii helge, ÜHTEGI MUREMÕTET ei ole. Ja siis tuleb esmaspäev ning KOHE on platsis muremõtted. Ja kõik, eranditult KÕIK tundub nii hall ja lootusetu ning ma ei tea, mida peale hakata oma eluga. 

Istusin hommikul mossis näoga hommikusöögilaua taga ja tundsin end (jälle!) maailma kõige halvema emana, sest väike armas Ida sai aru, et emmel on paha tuju, võttis mul kättest kinni ja hakkas laulma "sammen, sammen" (= koos). Kõikusime siis koos "muusikataktis", Ida laulis ja hoidis kätest kinni ja ütles siis "mamma ogsa synge!" (emme ka laula). Olgu öeldud, et 99,9% ajast ei meeldi talle mu lauluhääl. No ja siis vaatad selle pisikese lapse naervatesse silmadesse ning tunned end luuserina, kes mossitab ja ei saa millegagi hakkama. 

Jumal tänatud, et mul just täna psühholoog on. 

//

I am too depressed to even explain why and the Monday feels blue (more blue than usually). I find it ridiculous how it can be so that weekends are so wonderful (even when it rains and you don't see Alexander Rybak performing), everything is so bright and there are NO WORRIES what so ever. And bang! there's Monday and everything changes. EVERYTHING feels gray and hopeless and I have no idea what to do with my life. 

I was crumpy at breakfast table and suddenly I felt like the worst mother in the world, because little sweet Ida also understood mommy is in a bad mood, looked at me , took my hands and started singing "sammen, sammen" and in a minute she added "mamma ogsa synge" (mom, sing too!"), I just have to add that 99,9% of times she hates my singing and starts crying when I try to sing along. How can I not feel as a failure when even my 2,7 years old daughter sees that I need cheering up. That is unfair to her. But I feel like I am not succeeding in anything!

Thank God I have therapy today!


Nädavahetus oli nii lilleline, et ma isegi ei tea, mis mul hakkas, et ma kell 22 õhtul veel kukleid küpsetama hakkasin. Tegelikult pidi poolest taignast kaneelisaiad tulema, aga no nende jaoks tundus aeg tsips hiline siiski. Ma mõtlesin neid täna teha, aga eile ma veel ei teadnud, et mul täna paha tuju on:D

//
See, the weekend was so shiny (like you haven't seen enough photos on blog this weekend already). I don't even know what happened but I found myself baking late at night (it was already 22 and we usually sleep by then). Half of the dough was supposed to be cinnemon rolls, but for those I felt it is a bit too late. I thought to bake those today, but I didn't know yesterday that I am in such a bad mood today.

Kui Norras kontserdile minna... / When you go to a concert in Norway...

Nooohhh, see siis on jälle üks neid kohti, kus ma saaksin öelda, et minuga juhtub. Teadsin mina, et täna esineb Alexander Rybak Maihaugenis ja vedasin endaga kaasa kolm heauskset inimest, kes kaks tundi koos minuga VIHMAS mööda Maihaugenit jalutasid. Selleks, et löpuks ka "I'm in looooove with a fairy taleeeee" kuulda, ja seda siiski ei kuulnud, sest vihma hakkas LIIGA KÔVASTI sadama. (Note to self: Norras olles valmistu ALATI vihmaks!)

Aga vähemalt NÂGIME me Alexandri ära;)

Ja "diip kunstiinimene" kasutas voimalust teistele üht oma lemmikkunstnikku tutvustada. Jakob Weidemanni ruum on üks mu lemmikuid - seda te juba tedasite, eks - aga kas te teadsite, et ta maalis valgust? Kas teie näete seda? Jaagup igatahes ei näinud.

Kui tänane üritus oli üsna ebaönnestunud, fairy tale jäi kuulmata ja ilm oli kole, siis köigile, kes Lillehammerisse satuvad, ütlen ma küll, et Maihaugen on hoolimata ilmast kohustuslik. See ON imeilus koht. Aga igaksjuhuks vötke vihmavari/keep kaasa. Alati. Norras olles.

PS: Mul on kummikuid vaja. Ikka Hunters omi.

//
Well...this here is another chapter in a book called "Things happen to me". I had understood that there is a Alexander Rybak concert in Maihaugen today and so I dragged three believing persons with me today, three persons who walked in Maihaugen with me for 2 hours to hear "I'm in loooooooove with a faiiry taaaalleeeee" in the end. BUT didn't hear it anyway because the heavy rain made as go before the "grande finale". 
Note to self: in Norway ALWAYS be prepared for rain. ALWAYS! But they cannot say they didn't see Alexander. I have a photo of him. And we heard A song as well. 

(I wonder if they ever again will come with me, when I ask them to a concert.)

If you have read this blog for some time, you know one of my favorite painters is Jakob Weidemann. There is a "Jacob Weidemann room" in Maihaugen, which I just looooove. Did you know that he is a painter who painted the light? If you scroll down and look at the paintings, can you see that.  Jaagup didn't.

And although today's event was a fail, no fairy tale and a lot of rain (instead of lot of dance and music as I had understood), I say that Maihaugen is a must-visit-place when in Lillehammer. Despite weather. It IS a beautiful place. (But remember to have an umbrella with you. Just in case. Always. When in Norway on summer.)

 

 

 

Nagu välismaal / Away for the weekend

Nagu hoiatatud ujutan blogi nädalavahetuse fotodega üle. Ja lisa on veel tulemas!

Väga paljud minu suved on seotud ühe tillukese Oxelösundi- nimelise Rootsi linnakesega, kus me tädi Lolal ja onu Oskaril külas käisime. Nende imearmas väike majake, keset linna, mitte väga kaugel merest. See nädalavahetus meenutas mulle paljus Oxelösundi. Ja ma ei oska väga isegi sönadesse panna kui tänulikuks sellised hetked teevad.

PS: Ma avastasin, et meil ei ole lapsehoidjat vaja. Meil on vaja batuuti, ekslikult olin ma pool oma elu arvanud, et selle nimi on "trampolin" vöi vähemalt "trampliin". Selgus, et trampliin on küll eesti keeles olemas, kuid ei ole mitte see, mida mina silmas olen pidanud.

As warned on Facebook, there will be an overload of photos on blog this weekend. 

Many of my summers have memories from a little Swedish town called Oxelösund where my grandma's brother lived. Sometimes I miss that little red house in the middle of the town, not far from the sea. The walks on Femöre, the dinners in the garden, flowers and fun. As much as I remember there was always sunshine. 
In a way this weekend reminded me of Oxelösund. And I cannot even put into words how thankful moments like these make me.

Meediakasvatusest ehk kas ma olen oma lapse elu ära rikkunud?

Sattusin eile lugema ühe blogi kommentaare ja olgugi, et ma saan mõttest aru, siis jäi mind suhtumine häirima. Teema siis selles, et keegi ütles, et tema ei kavatse lapsest ÜHTEGI pilti  sotsiaalmeediasse jagada, et pole õige OMA lapse pilte jagada avalikult, sest olgu see laps kui armas tahes, see rõõm jäägu ikka vaid pereringi ning et need, kes lastest pilte jagavad blogides, on igasuguse meediakasvatuseta ega saa aru, et on lapse elu ära rikkunud. 

WTF? 

Ma olen absoluutselt nõus, et peab olema VÄGA ettevaatlik, milliseid pilte lastest sotsiaalmeedias jagada, sest kahjuks leidub perverte, kes võivad teatud pilte kuritarvitada (ja kui rääkida näiteks paljaste laste piltidest, siis mu meelest ei ole see ka eetiline). AGA me elame sotsiaalmeediaajastul ja kui popid on pere-ja beebiblogid, siis oleks üsna naeruväärne kui seal poleks lastest või beebidest pilte. Ma jätan 90% beebi- ja pereblogide TEKSTIDEST lugemata, kuid laste PILDID on nii armsad. Jp, ma ei oleks kunagi uskunud, et midagi sellist ütlen, aga mulle meeldib neid vaadata. Siiras rõõm, lapsemeelsus, grimassid, sada emotsiooni sekundis. Ja lisaks veel lastemood. Lastemood on nii äge ja paljud blogijad suurepärased lasteriiete turundajad (tahes või tahtmata). Üks minu lemmikuid on näiteks @braakmaker Instagramis. Jumalikud pildid!

Ja nii jagan minagi pilte, mis toetavad emotsiooni ja postitust. Mu jaoks on see täiesti loogiline. 

Ühesõnaga lastepildid on mu meelest igati omal kohal. Ja me ei saa igas "kapis" kolli näha. Neid kolle on igal pool meie ümber. Alles oli Norra meedias lugu lasteaiakasvatajast, kes nelja-viie-aastaseid lapsi seksuaalselt ära kasutas. Ida lasteaias on ka meessoost õpetajad, ma ei saa selle ühe kohutava loo pärast ka neis kolli näha. Tänaval kõndides võib mõni hull meid rünnata, sest uuest doosist vms on paar eurot puudu. Meid võidaks paari euro pärast maha lüüa, aga me ei saa jätta tänaval käimata. 

Loomulikult ei jaga ma blogis Idast kõike, mõned lood on piinlikumad kui teised ja nii nagu ma ei jaga kõik lugusid endast, siis jagan ma ka Ida lugusid teatud filtri läbi, ülejäänud seigad meie argipäevast lähevad lugejatega jagamisele. Ma olen n+1 korda öelnud, et olen teinud otsuse avalikult blogida, see tähendabki, et ma jagan avalikult isiklikku infot meie elu kohta. Mis tundub liiga isiklik, jääb jagamata. Kas ma olen selle otsusega oma lapse elu ära rikkunud? Mul pole meediakasvatust? 

Meediakasvatust võib olla tõesti mitte, sest ma lihtsalt ei tea, mida see tähendab, aga seda, et ma oma lapse elu oleksin ära rikkunud, seda ei taha ma küll uskuda. 

Läheb kooli ja keegi hakkab narrima, et OMG, sa oled see laps, kelle ema kirjutas, et sa ei osanud 3-aastaselt play-maisi kasutada?  Ei saa tulevikus ülikooli sisse sest ma kirjutan, et ta ei oska pudistamata süüa ega istuks pudelis ka paigal? Jääb tööintervjuul ukse taha, sest keegi guugeldab ta nime ja saab teada, et Ida ei maganud beebina, toitus ema närvidest ja oli üliaktiivne?

Ühesõnaga mulle jäi mulje, et beebi-ja pereteemadel blogijad oleksid nagu blogimaailma pööbel. Võib-olla muidugi nii ongi, ma ei tea, nagu ma olen öelnud, siis Blogieetika Kooli ma lõpetanud ei ole, ma olen lihtsalt üks blogija, aga selline kerge ärapanemine ja üleolek ning arvustamine hakkab mulle tiba närvidele käima.  Täpselt sama arvamus on mul ka selle kohta, millised on "professionaalsed blogid" - ma ei viitsi enam kuulata, kuidas kõik peab 100% "õigeks" tuunitud. On profimaid blogisid ja on tavalisemaid, las nad olla, sellised nagu nad on, ei ole vaja kogu aeg õiendada ja targutada ja "nõu anda". 

Ja kui tagasi teema juurde, siis outfiti pildid ja lapsed ei käivat üldse kokku. Mina jälle mõtlen, et just on (oleks) põnev jälgida, kuidas moega rohkem kodus olevad inimesed ennast ja mini-me'd riietavad. Kuid mida mina ka tean.  Mul pole meediakasvatust.