Võib- olla pole muidugi asi ka ainult kannatlikkuse puudumises meisterdamises ja mängmises, sest noh oletame, et teoorias võib hea ema olla ka see, kes lapsega üldse ei tegele, laps pusserdab midagi ise omatte, teeb, mis tahab, peaasi et vait on ning kõik on rahul. Aga see on vaid üks osa loost. Enne kui ma emaks sain, mõtlesin ma jonnivaid ja sõnakuulmatuid lapsi vaadates, et tule taevas appi, kas te siis ei oska oma last kasvatada ja emaks saades raiusin ma, et minu laps küll selline ei tule. Selline kasvatamatu.
Palun väga - mul on kodus täpselt üks selline sõnakuulmatu isend. See ajab mind hulluks ja olgugi, et ma olen püüdnud, olen ma ilmselgelt kasvatuses feilinud.
Näiteid?
Ida hüppab diivanil. Ma kordan kolmkümmend neli korda, et Ida palun ära hüppa. Ida hüppab edasi. "Ida, palun hüppa!" ütlen ma, lootes, et tagurpidi psühholoogia toimib ja Ida hõikab "jaaaaa" ning hüppab edasi. "Ida, palun hüppa rahulikumalt!" Ida ei tee teist nägugi. "Sa kukud!" Ida ei kuula. Ja kukub. Nutt. Mina olen pahane, et 1) lasin lapsel kukkuda ja 2) et ta ei kuulanud.
Sama punkt kehtib jooksmise, ronimise, mängimise kohta. Ükski asi ei lõppe enne kui pika ilu peale pill tuleb.
"Ida, palun ära keera asju üle võlli!" oleme me 83 korda teda keelanud/õpetanud, kuid ei... Ida jätkab kuni ta haiget saab/midagi ära lõhub/ohtlikusse olukorda satub, nii et mu juuksed silmmärgatavalt halliks lähevad.
"Vahtramäe Emilit" teate? Ta saadeti päevas 2-3 korda pahanduste eest puutöötuppa. Emil ei olnud paha poiss, temaga lihtsalt juhtus. Idaga on täpselt sama lugu. Temaga juhtub. Ilmselt on tal kunagi samasugust puutöötuba vaja.
"Ida, palun ära jookse piimaklaasiga, Ida, palun ära kalla endale suppi kaela, Ida, palun las ma aitan...."
Sellist palumist on meie maja täis hommikust õhtuni. Ida kas karjub iga kord kui me tahame teda suunata või aidata " neeeeei" ja kallab maha/endale selga piima/suppi/vett/lisa siia üks kõik, milline asi, mis ümber saab minna. Loomulikult järgneb sellele nutt.
Mul on Ida nutu vastu allergia.
"Seda!" nõuab ta. "Kus on?" küsib ta. "Ida oma!" hüüab ta. Ei täpsusta rohkem ja hakkab KOHE karjuma. Aga "see" ja "ida oma" võib olla KÕIK alates taskusse torgatud juuksekummist onu Ljoha rekkani. Mõnikord me ei saa KOHE aru, mis printsessi vaevab ja siis järgneb kisa, mida on Lillehammerist Osloni kuulda.
Ma olin paar päeva tagasi tema Frozen juuksekummi oma taskusse pannud, korraga hakkas eile Ida autos lihtsalt nutma ja nõudis "Ida oma!" Mulle ei tulnud juuksekumm meelde, aga peale pikka kisa, lisandus sõna "taskus" ja siis ma taipasin. Palun selgitage mulle, miks nii sõnu "tasku", "juuksekumm" ja "Ida oma" oskav laps sellises olukorras vaid "Ida oma" suvatseb öelda? Ja karjub?
Iga asja ja tegevust saadab jonn ja vingumine. "Ida tahab" vaheldub "Ida ei taha"-ga murdosa sekundi jooksul. "Emme sööb sai ära!"ütleb ta ja emme sööb. Mis te arvate, mis juhtub sekundi pärast kui emme ON Ida saia ära söönud? Nutt käib mul luust ja lihast läbi.
"Ida piima/küpsist/kommi!" nõuab ta. Sõnapaar "otsas" või "ei ole" on Idale nagu härjale punane rätik. Ma seletan, kuid Ida jätkab nõudmist.
Kõik, mida mina söön/katsun/vaatan, on "Ida oma" ja kui ma julgen öelda, et sul on käes TÄPSELT SAMASUGUNE sai nagu emmel, järgneb kisa. Idal on vaja emme saia! Sellele järgneb kaks stsenaariumi 1) ma püüan röökivale Idale selgitada, et see on minu oma või 2) ma annan oma saia talle, sest ma lihtsalt ei suuda enam karjumist taluda. (Muidugi ma tean, et ma ei tohiks talle järgi anda, kuid teate see kisa... See kisa ajab hulluks!)
Ja mul ei ole kannatlikkust teda kasvatada. Hahh, ikka jõudsime kannatlikkuse juurde tagasi. Mulle on reeglid olulised, kuid Ida ei kipu ühestki reeglist hoolivat. Ta on täielik rebel!
Ei, meil ei ole asjad nagu Viiburi sõjakoolis, nagu Marek mind noomib, kuid ma ei suuda mõista asju - kätega söömist, toiduga ringi jalutamist, laudadel-toolidel turnimist, seintele sodimist, pudistamist - mis väikelapse puhul ilmselt on normaalsed. Kui siia lisada veel see, et Ida on üleannetu ja sõnakuulmatu ning see, et ta asju minu maailmas "valesti" teeb*, siis ei jäägi muud üle kui tunnistada, et kasvatamata lapse taga on feilinud vanemad.
Kuidas olla mitte feilinud vanem?
* valesti tegemise all ma ei pea silmas, et teda päris raamidesse tahan suruda nii nagu mulle täiskasvanuna tundub et on õige. Ma ei taha loovust pärssida, mu pärast olgu kaelkirjanik lilla ja koer kaheksa jalaga ning maja ümmargune, kuid ma tahan, et ta teaks, et piimaga ei kasteta toalilli, vildikatega ei sodita juturaamatuid ja seinu jne. Ma tahan, et ta oleks kasvatatud;)
Mina soovitan mõelda sellele, et ükskõik, kuidas sa lapsega ei käitu, ta on paari aasta pärast sinu TÄIELIK peegel. Kui sa lähed närvi ja näiteks tõstad kuidagi häält, vehid käega (misiganes, suvaline näide), see intonatsioon, kuidas sa sel hetkel räägid... See kõik kandub lapsele ja paari-kolme-nelja aasta pärast, kui ta juba oskab Sulle ka vastu vaielda sõnadega (mitte lihtsalt nutta ja karjuda), siis ta teeb seda täpselt sama intonatsiooni ja oleku ja kehakeelega nagu sinu praegu. Kusjuures mina nagu varem ei mõelnud sellele ja nüüd näen, et oleks võinud :D sest eks ma ka tihti ärritunud olnud vms, aga oluline on, kuidas sa sellega seesmiselt tegeled, et see välja ei paistaks ja laps seda hiljem ei matkiks.
ReplyDeleteSelles mõttes olen ma asjad juba p***sse keeranud, sest ta juba on täielik peegelpilt, kui sõnad varsti juurde tulevad, siis noh... Palju õnne Marekile
DeleteSa saad ju ennast muuta. Ega laps pole süüdi, kui SINA kannatamatu oled.
ReplyDeleteMa polegi öelnud ega arvanud, et laps süüdi on. Mina olengi kannatamatu. Muutusi on alati lihtne soovitada ja lihtne on lubada muutuda, kuid tegelikkuses on see raskem kui tundub:)
DeleteSee väikelapseiga ongi vastik, kui olla inimene, kes armastab korras tube, vaikust ja rahu. Kui see lohutab, siis umbes kuueaastaselt on nad jube vahvad tegelased. Lihtsalt tuleb esimesed viis aastat põrgut üle elada. Eriti esimesed kolm aastat. Neljaselt hakkab juba asi inimlikumaks minema vaikselt.
ReplyDeleteEga ma muud palju ei tahakski, kui et ta IGA asja peale ei kiunuks, vaid vähemalt püüaks ENNE kisa seletada, mida ta parasjagu soovib. Muidu vadistab nii, et ei jaksa ära kuulata, aga kui on vaja öelda, mida vaja või mis mureks, siis on ainult nutt varnast võtta:)
DeletePs. Vt seda vol 1 esimest kommentaari, see oli väga hea! Kõlab ehk julmalt, aga alati ei pea last paluma, vaid dresseerima. Kas sa Hugot palud? "Palun ära mine diivani peale magama..." või ütled "Hugo, ei, diivanile ei lähe!" Kumb toimib? Katseta Ida peal ka, esimesel korral kindlasti ei toimi, ta on teisiti harjunud, aga ajaga õpib, et kelle maja selle reeglid!
ReplyDeleteMuidugi ära tee seda iga asjaga, ikka nendega, mis on alati keelatud!
Õhtu kodus. Ida lollitab laua taga.
Delete"Ida, ei tohi!" pahandan mina.
"Last tuleb kasvatada," ütleb Marek.
"Kuidas? Mida ma tegema pean?" Küsin mina.
"Mina ei tea. Sa pead Heilylt küsima," tuleb vastus.
:D
Pean vist kooli tulema:)
Tahtsin ka just kahte asja öelda. Mida ma muidugi ise ei suuda ka teha, aga teistele ikka võib targutada :D
DeleteEsimene ongi see palun. Seda rääkis meile laste psühholoog,et ei tohi kasutada seda palun sõna. See tekitab lapses tunde, et tal on valikuvõimalus asjas
Teiseks tarkus kuulsast raamatust "mu mõistus on otsas". Laps ei mõista eituse olemust. Kui sa ütled, et ära roni toolile, siis põhimõtteliselt kuuleb tema ainult roni toolile. Seega keelamise asemel peaks kasutama käsklust mida ta peab tegema. Nt püsi seal kus sa oled(mitte ei roni toolile) või siis üldse mingi tähelepanu kõrvaleviiv käsklus/tegevus.
Teoorias kõva käsi, reaalsuses samasuguse sõnakuulmatu lapse ema.
Minu meelest oled sa täitsa tavaline ema ja laps samuti! Ta on 2a, see juba ütleb peaaegu kõik! :D Paraku nii see on! :)
ReplyDeleteKõik need supermaaamad, kes teevad kõike "õigesti"....Yeah, right!!! Take a second guess!!!
Üldse arvan ma, et see, kas keegi on emana feilinud kas laps oli ikka see "kõige hullem", selgub umbes siis, kui laps kodust välja kolib. Kas ta siis tahab veel koju tulla ja oma vanematega suhelda. Senikaua on veel aega ja võimalust.
Aga see "õigesti ja valesti" tegemine. Palju räägitakse sellest, kuidas Eesti koolisüsteem rikub laste loovust ja fantaasiat! Tegelikult vist ikka algab seegi kodust, sest juba vanemad on enne rikutud ja õpetatud asju "õigesti" tegema! Nii me neid "palle" sinna "kasti" surume ja imestame, et miks nad sinna minna või ära mahtuda ei taha!
Koolist ja "valesti" tegemisest võiks ma palju rääkida, mul vist isegi kerge trauma sellest. Mind on õnnistatud null joonistamisandega, null, aga mulle meeldib sirgeldada, nii ma ka kunstiõpetuse tunnis tõesti PÜÜDSIN hobust teha, aga õpetaja ütles, et on valesti ja sain kehva hinde. Ma reaalselt vihkasin kunstiõpetust, sest hoolimata püüdlustele olin ma kehv (ja hea hinde sain vaid siis kui keegi minu eest joonistas)
DeleteMa pole Idat näinud, kuid nii palju, kui su blogi lugenud olen, tundub, et sul ongi tegelikult keskmisest raskem laps. Beebiiga ju polnud ka lust ja lillepidu? seda kõike ei leevenda asjaolu, et ta pole olnud hea magaja ja siiani vist mitte? usun, et väsimusel on siin ka oma roll.
ReplyDeletePalju on juba eespool aära öeldud, ma ei hakla üle korrutama, aga need vanemad, kes muretsevad, et on läbikukkunud v saamatud, seda siiski pole :-) sa muretsed ja hoolid, seega on sul süda õige koha peal.
Kas nüüd just keskmisest raskem, kuid kindlasti mitte musterlaps ja väsimus tema aktiivsusest on paljude "murede" põhjuseks
DeleteVõibolla Sa räägid ilusas eesti keeles pikkade korrektsete lausetega ja Ida on selleks liiga kannatamatu, et sellest kõigest kohe aru saada. Võibolla proovid aastakese suhelda temaga lihtlausete abil, kus kõige olulisem kohe algul ära öeldakse. Isegi sidesõnad võid algul ära jätte, peegelda Idat, tema kasutab ka käskivat nõudlikku kõneviisi! Heili viide Hugole on igati omal kohal! Käisim mõni aasta tagasi ühel loengul, kus räägiti sama, et koeri ja lapsi peaks algul üsna samamoodi kasvatama:piirid ja reeglid paika, enesele kindlaks jäämine ja muidugi suur armastus ka sinna juurde :)
ReplyDeleteMa olen teoorias tugev, ei ole ka mul oma laste kasvatamine nüüd nii probleemivabalt läinud.
Paljulapselise isana ja vanaisana lohutan Sind sellega, et vanavanemana on tekkinud kannatlikus, rahulikkus ja aeg lastega tegelemiseks. Tihti vaatame laste vanaema(de)ga teineteisele otsa ja tõdeme, et kõik me lapsed feilivad oma lastega. Ja ka meie ise feilisime kui nad väikesed olid. :)
ReplyDelete