Minu Norra vol 1000

Et mitte täna masenduse kätte ära surra, tegelesin ma vahelduseks Norra-raamatuga. Kui esialgne plaan oli see ikka 2016 sügiseks valmis saada, siis nüüd tuli mul üks mõte ja no 2016 sisse see mõte küll enam ära ei mahu. Mis värk sellega on, et aeg nii kiiresti läheb? Ma ei suuda uskuda, et juba on juuni. 

Ja üks "väike" katkend mitu mitu aastat tagasi alustatud projektist. Ma püüan vana ja uut kokku kombineerides saada mingit loogilist tulemust, mis oleks ka huvitav (ja kasulik turistile) lugeda. Eks näis mis ma kokku keeran.

Svolvær on Loofootide suurim asustatud paik, kuid sellest tiitlist hoolimata üsna tilluke, ometi mahtusid siia ära filmi-ja kunstikool, paljud galeriid ja muuseumid, muutes Svolværi Põhja-Norra kõige olulisemaks kunstimaakonnaks. Mäed, mis Svolværi, ümbritsesid, olid muljetavaldavad. 942m kõrguse Vågakallen’i taustal paistsid kõik majad nii tillukesed nagu nukumajad. Svolværi tunnusmärk Svolværgjeita hakkas silma igalt poolt. ”Vana saaga järgi oli Vågakallen varem Loofootide kuningas,” jutustas Anton meile, ”aga päikesetõusu ajal muutus ta kiviks ja nii seisab ta siin tänapäevani valvates oma kuningriiki.” 

Ma olin teda nõus uskuma, sest kõik need lumiste tippudega mäed mõjusid majesteetlikult ja suursuguselt, et seal polnud mitte kui midagi imestada, et nad kõik kuninglikust soost olid ja kurjade trollide poolt kiviks olid nõiutud.

”Muide, kõikide Põhja-Norra mägedega käivad kaasas legendid ja saagad,” jätkas Anton. ”Seitse õde, kellest me ka möödusime, on samamoodi kiviks nõiutud nagu Vågakallen.”

”Mille eest neid ära nõiuti?” küsisin ma.  „See juhtus tegelikult väga ammu aega tagasi,“ alustas Anton kui muinasjutuvestja. „Kaugel põhjas, istusid kaks vanameest kumbki omal pool Vestfjordi kallast ja jõllitasid vihaselt teineteist. Läänepool istus Henningsværi lähedal oma kõrgel toolil, tuhat meetrit üle merepinna Vågakallen. Kõik Loofootide mäetipud ja Läänefjord miljonite turskadega oli tema riik. Aastatuhandeid oli ta vaadanud üle mägede ja merede. Idapool istus Suliskongen ja valvas oma riiki. Tema valitses võimsate mäeahelike ja puutumata looduse, metsade ja veekogude üle kuni nende mägedeni, mis piirnesid Rootsiga. Aeg-ajalt naeris ta endale habemesse, sest keegi peale tema ei teadnud, et tema jalgade all asuvad mäed varjavad endas otsatuid vasevarusid ja teisi väärtuslikke metalle...“ 

„Aga edasi ma hetkel ei räägi,“ lõpetas ta järsku oma loo. 

„Anton, nii ei ole aus,“ saime me Yukoga ta peale pahaseks. „Kannatust, tüdrukud, kannatust,“ rahustas Anton. „Ma räägin edasi kui õige aeg tuleb. Torghatteni juures, siis te saate loost paremini aru.“

"Torghatteni? Mis see veel on?“

„See on kõige ehtsam ära nõiutud trolli kaabu,“ muigas Anton ja ei rääkinud enam rohkem. Kuigi veidike pettunud, et ta meile rohkem ei rääkinud, ei jäänud meil muud üle kui loota, et ta oma lubadust peab ja Torghatteni – mis iganes see ka olema pidi – juures lugu edasi räägib.

Nagu ma aru sain olime me juba pikemat aega viibinud Loofootides, millest ma nii palju kuulnud olin, aga ei olnud osanud aru saada, miks paljud olid justkui kadedad, kui me rääkisime, et meid Lofoten’i reis ees ootab. Britt selgitas mulle, et Lofoten ja rorbuferie on paljude norrakate jaoks unistuste puhkus, kuid jääb suurele osale kättesaamatuks, sest reis sinna pole teps mitte odav lõbu. Palju odavam on puhkuseks Hispaaniasse sõita. Ma valiksin iga kell Loofoodid. Vähemalt suvel. Seda ilu, mida me Loofootidel kogesime on raske sõnadesse panna. Loofoote tuleb hingata, tunnetada, vaadelda, kuulatada ja maitsta. Tillukesed saarekesed moodustasid kobaras keset merd imepärase mustri, moodustades taamal kõrguvate kaljudega erilise kontrasti, kõike seda ümbritses sillerdav sinine merepind, millest paistsid välja suuremad ja väiksemad kaljunukid. Just nagu oleks keegi need sinna korrapäraselt laiali puistanud.

Kaugemad kaljutipud olid sinakat tooni, mis muutis nad ühteaegu nii iseäranis kauniks kui ka ähvardavaks, kaljujalamil olid kobras linnakesed, mis võimsate mäetippude taustale ära kippusid kaduma. Päevinäinud sadamakail sulistasid lapsed jalgupidi vees. Majad tundusid vee peale ehitatud sildadel õõtsuvat. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, tillukesed majad olid igalt poolt ümbritsetud teravatest mäetippudest. Pisitillukesed asulad olid mäjalamitele, orgudesse laiali valgunud, seistes vankumatult merest välja ulatuvatele paadisildadele, orgude vahele olid moodustunud kanalid, iga paadisilla külge oli seotud kalapaat või kaks. Majade ja paatide juures askeldavad inimesed tundusid mägede taustal sipelgatena. Kaljude tagant piiluv päike heitis majadele kuldse varju. Imeväikest Henningsværi asulat, kus elas vähem kui 500 inimest, nimetatakse Põhjamaade Veneetsiaks. Ma ei olnud küll tol ajal veel Veneetsias käinud, kuid ma olin veendunud, et Henningsvær on kindlasti kaunim kui Veneetsia. Tänaseks päevaks ütlen ma raudse veendumusega, et Henningsvær on kindlasti muljetavaldavam kui Veneetsia.

Tänapäeval on Loofootid lisaks sõnadega kirjeldamatule loodusele tuntud ka rorbu’de, lihtsate kaluritele mõeldud ööbimispaikade, poolest. Tillukesed punaseks võõbatud, valgete ukse-ja aknaraamidega nukumajakesed. Jällegi kobaras koos, õõtsumas paadisillal, mägede ja igast ilmakaarest ümbritseva mere taustal. Ma kujutasin ette, kui haavatavad need tillukesed majakesed võivad loodusjõududele olla. Ja arvatavasti just see haavatavus tegigi majakesed nii kutsuvaks ja omamoodi romantiliseks. Iga rorbu ees rippusid puidust valmistatud kuivatusrestidel, mis mulle kõrgeid vaibakloppimispuid meenutasid, värsked või juba kuivatatud kalad, kollastes ja oranžides vihmakostüümides kalurid ronisid meisterliku osavusega mööda kuivatusrestide konstruktsioone. Ma jäin seda tegevust vaatama nagu oleks ma etendusele sattunud. „Etenduse“ lõppedes jutustas Anton meile Yukoga rorbu’de ajaloost. Esimesed rorbu’d lasi kuningas Øystein ehitata juba 1120.aastal, et kaluritel oleks kusagil ööbida.

„Vanasti olid need paadikuuri väga lihtsad ja väiksed, koosnedes harilikult vaid kahest ruumist, elamiseruumist ja magamisruumist,“ selgitas Anton. „Elamiseruumis hoiti toitu ja kalapüügitarbeid ja see oli nii öelda ettevalmistusruum. Tänapäeval on aga rorbu’sid võimalik leida alates kõige lihtsamatest kuni väga luksuslikena välja. Rorbuferie on väga levinud ja armastatud turistide hulgas. Alles nüüd sain ma täpselt aru, millest Britt rääkinud oli. Kummaline sõna „rorbuferie“ i olnud mulle Lillehammeris suurt midagi öelnud. Ma sain aru küll, et tegu oli puhkusega ja ilmselt oli sel mingi seos kalastamisega, aga mis võiks olla rorbu ei olnud ma aru saanud.

/.../

Majade ees valgete laudade taga ja valgetel toolidel nautisid turistid päikest ja jõid veini. Ninna tungis eriline kalurikülalõhn – see oli segu värskest ja kuivatatud kalast, tuulest, tõrvast, veinist, keskööpäikesest ja ajaloost. Loofootidelt pärit kuivatatud kala, ”Tørrfisk fra Lofoten”, valmistatakse samal meetodil nagu aastasadu tagasi, nendel samadel vaibakloppimispuid meenutaval kuivatusrestidel , mida tegelikult norra keeles „hjell’iks“ nimetatakse nagu ma hiljem Antonilt teada sain, kuivatades. Enne kuivama panemist eemaldatakse kalalt maks ja mari – millest esimene läheb kalamaksaõliks ja teine kaaviari valmistamiseks.

„Siinse kuivatatud kala kvaliteet on nii hea, et see on isegi Norras kaitse all,“ ütles Anton ja lisas siis uhkelt, „ siinne tørrfisk on samast klassist nagu šampanja ja  parma sink!“ Šampanja ja parma singi väärtusega kuivatatud kala lõhn veel näppude küljes, jalutasime me mööda krigisevate laudadega kaid. Meid ümbritsesid vaid kaljud, lahesopid ja paadid. Kaluripaate, suuri ja väikeseid, oli mu meelest rohkem kui majasid. Arvatavasti oli igal korralikul Loofoodi elanikul vähemalt üks paat ja üks rorbu.

Ma kadestasin neid. Neil tundus olevat kõik, mida hing üldse elult tahta oskaks. Lisaks imelisele loodusele ja põski paitavale päiksele olid neil lõhe, koorikloomad, vaalaliha ja kõik muud merehõrgutised otse elutoaukse tagant võtta. „Talvel on siin muidugi hoopis raskem,“ ütles Anton. Lõõmava päikesega kuumal suveilmal ei osanud ma seda ette kujutada. Mulle tundus, et Loofootides on alati suvi. Ja keskööpäike. Ma olin millegi pärast arvanud, et keskööpäike on ülehinnatud ja pigem nagu turistide meelitamiseks välja mõeldut. See oli ilmselt mu kõige rumalam mõte terves elus, sest mitte midagi ei ole siiamaani suutnud seda vaatepilti mu mälust kustutata. Mu fotokas oli just film otsa saanud ja nii on mu albumis vaid üks üsna kesine pilt kesköisest päikesest, kuid seda erilisem on see kogemus ja mälestus mu mälus. Väljas ei olnud pimedaks läinudki, kuigi kell oli kindlasti üle 12. Me istusime Yukoga oma fiskecampingu lähedal asuva tiigikese kaldal, sulistasime varbaidpidi soojas vees ja nautsime täiesti päevvalget õhtutaevast.

„Ilmselt see siis ongi see kesköö päike,“ ütlesin ma Yukole. Yuko noogutas.

„Ei saa öelda, et midagi väga erilist,“ jätkasin ma. „Lihtsalt valge on.“

"Aga imeilus, kas pole,“ lisas Yuko. Nüüd noogutasin mina.

Hetk hiljem tuli Anton meid otsima. „Ah, siin te oletegi? Ma otsisin teid igalt poolt.“

„Kas midagi on lahti?“ ehmatasime me.

„Ei, üldse mitte. Istume nüüd autosse ja lähme kesköö päikest vaatama.“

„Kesköö päikest? Kas see polegi... Ma arvasin,et see, et valge on.. Et see ongi,“ kogelesin ma.

„See?“ tegi Anton imestusest suured silmad pähe. „See on lihtsalt valge suveöö. Keskööpäike on ikka keskööpäike.“

Täpselt 01:08 juulikuu öösel nägin ma oma elu kõige ilusamat vaatepilti. Kõige pealt hakkasid silma kaljud, mis suve heledas öös mõjusid kuidagi hoopis salapärasemalt kui päevasel ajal, sünged ja suured, nende taga sillerdav vaikne ookean ja kõige suurem lõõmavam päikeseratas. Ma jäin hingetuks. „Mää-mää,“ kostis ühe künka tagant vaikne hääl. „Bääää,“ kuuldus teise künka tagant. Kusagil helisesid kellukesed. Meri oli peegelsile. Kaljud veel suuremad kui kunagi varem. Ja päike palju ilusam kui päeval. See oli pilt, mida ei anna sõnadega kirjeldada. See oli pilt, mida ei anna pildil edasi anda. See oli midagi müstilist, salapärast ja suurt, mida peab ise kogema. Me istusime Yukoga pleedi sisse mähituna ühele kaljunukile ja nautisime täielikus vaikuses, mida vahepeal katkestas õrn lammaste määgimine ja tasane kellukeste helin, nautides vaatepilti, mida me kumbki ei teadnud, kas meil õnnestub veel kunagi näha. Sel ööl oli päike kuu. Nüüd tahaks ma veel vaid virmalisi näha, kahju et kõike ilusat ühe korraga ei saa.