Mitteniidiip kunstiinimene

Ma ei tea kui suure üllatusena tuleb see, et minu huvide hulka kuulub kunst ja kunstiajalugu. Igatahes nii see on, ma olen natukene ka kunstiajalugu õppinud, kuid tõsi on ka see, et tegelikult ei tea ma kunstist suurt midagi.
See tähendab, et loomulikult tunnen ma tuntumaid maale ja tean kunstivoole ja muud sellist mainstream asja, mida iga teine inimene teab, kuid niimoodi süvitsi tean ma kunstist vähe. Minu lemmikkunstnike hulka kuuluvad Monet, Viiralt, Weidemann, Van Gogh, Munch, Matisse, Gauguin ja Salvador Dali. Suurima hea meelega loen ma kunstiraamatuid ja kunstnike elulugusid - need on niivõrd värvikad, iga mõttes. Olete te lugenud Gaugaini äärmiselt traagilisest elust rääkivat "Kuu ja kuupennist"? Kui ei ole, siis ma väga soovitan see kätte võtta.

Minu viimane avastus oli Ants Juske "Salvador Dali ja sürrealism Eestis". Teos on  pühendatud Ilmar Laabanile ja juttu on ka Eesti sürrealistlikust luulest, kuid see osa raamatust läks minust mööda. Ants Juske kirjutised mulle meeldivad, kuid ma lihtsalt pean oma võhiklust tunnistama ja ausalt üles tunnistama, et Eesti kunstiajaloost tean ma üsna vähe.Kahjuks.

Aga sürrealism. Sürrealism mulle meeldib. Seepärast meeldis mulle ka see raamat (väga hästi kirjutatud!). Ja mulle meeldib Dali.

Või tegelikult on mul Dali suhtes vastakad tunded. Mulle meeldib ta kunst. Pehmed kellad, loomulikult seal hulgas. Geniaalne teos. Ma kipun arvama, et mulle sobib Dali hullumeelselt geniaalne looming, sest see annab mulle vabaduse tõlgendada kunsti nii nagu mina seda näen. Ma ei ole kunagi olnud väga terav pliiats süvaanalüüsides ja nii ei oska ma tihti piltidelt leida teada tuntud sümboleid (veider, sest Dali looming kubiseb sümbolitest), kuid Dali kunst on nagu unenägu - ja unenägu tõlgendab igaüks omal moel.
Ja nii palju kui ma olen Dali kohta lugenud, siis ega keegi täpselt teagi, mida ta ühe või teise pildiga öelda tahtis.

Mis mulle aga Dali kunstist isegi rohkem meeldib on tema krutskeid täis isiksus. Siiani vaieldakse selle üle, kas tegu oli geeniuse, hullu või osava meediamanipulaatoriga. Teda ennast ei vaevanud sugugi tema kohta räägitavad kuulujutud, tema kohta öeldud teravused (muuhulgas kommunistiks ja Hitleri imetlejaks nimetamist), tema pidas end geeniuseks ja sellest andis ta igal võimalikul moel teada.

Ma lugesin seda raamatut Fabula äpiga ning joonisin tegelikult alla mitmed põnevad tsitaadid, mis Dali enda kohta on öelnud, kuid kahjuks sai mu lugemispakett enne otsa kui sain need ka siia kirja panna. No pole hullu, kui teid Dali ja see teos huvitab, siis saate ise lugeda ja kui teid ei huvita, siis ongi teil ilmselt hea meel, et postitus poole lühem tuleb tänu tsitaatide puudumisele.
Tuntuim tsitaat tema suust on loomulikult: "Ainuke vahe minu ja hullu vahel on see, et mina ei ole hull", samamoodi on ta öelnud, et ainus erinevus tema ja sürrealistide vahel on see, et tema on sürrealist. Talle meeldis inimesi šokeerida ning ta oli seisukohal, et publik ei peagi teadma, kas ta teeb nalja või mitte. Võib-olla ta tõesti teadnud seda ka ise?

Mulle meeldib mõelda, milline oleks Dali blogijana? Intrigeeriv, ärritav, vihatud, kuid kindlasti oma geniaalsuses/hulluses populaarne? Enesekindel,edev, üleolev, nartsissistlik, oma kuulsust täiel rinnal nautiv, kummaline inimene. Kõlab nagu ideaalne meelelahutaja. Olgu siis hull või geenius või meediamanipulaator, Dali on oma isiksuse ja mõttemaailmaga alati lummanud.

Kui "Geeniuse päevik" eesti keeles ilmus tormasin ma kohe seda ostma, sest ma tahtsin lugeda tema tegude mõttekäike ja tagamaid. Nagu raamatu pealkiri ütleb on tegemist päevikuga. See annab aimu Dali ekstravagantsusest ja temast kui inimesest. Raamat ei oleks tohtinud mind šokeerida, sest olles Dali elulooga veidikene kursis, oleks ma pidanud seda ette teadma, kuid "päraku teemad", "peeretuse teadus" ja "kuivanud ila" olid minu kunstimeelte jaoks kuidagi liiga palju. Ma sain aru, et diip kunstiinimene minus pole siiski piisavalt diip.
Ma ei suutnudki seda teost lõpuni lugeda (olgugi et raamat oli lisaks perverssustele täis ka huvitavaid väljaütlemisi) ning ka Dali kunst muutus mulle mingiks perioodiks natuke vastumeelseks.

Hull geenius muutus natuke liiga hulluks.

Selles mõttes oli Ants Juske raamat äärmiselt sümpaatne. Dalist ja sürrealismist ei ole lihtne arusaadavalt kirjutada. "Geeniuse päevik" näiteks muudab sürrealismi veel sürrimaks, samal ajal kui Juske muudab sürrealismi arusaadavaks. See osa mis jääb arusaamatuks ongi sürrealism.
Sürrealistid ja Dali on jätnud sügava jälje  (kunsti)ajalukku ja isegi kui sürrealismist kui kunstivoolust mitte väga palju teada, siis vaevalt leidub maamunal inimest, kes ei teaks mida "sürreaalne" tähendab.

Kui tihti me ütleme, et midagi on "täitsa sürr"? Mida me selle all mõtleme?