Meediakasvatusest ehk kas ma olen oma lapse elu ära rikkunud?

Sattusin eile lugema ühe blogi kommentaare ja olgugi, et ma saan mõttest aru, siis jäi mind suhtumine häirima. Teema siis selles, et keegi ütles, et tema ei kavatse lapsest ÜHTEGI pilti  sotsiaalmeediasse jagada, et pole õige OMA lapse pilte jagada avalikult, sest olgu see laps kui armas tahes, see rõõm jäägu ikka vaid pereringi ning et need, kes lastest pilte jagavad blogides, on igasuguse meediakasvatuseta ega saa aru, et on lapse elu ära rikkunud. 

WTF? 

Ma olen absoluutselt nõus, et peab olema VÄGA ettevaatlik, milliseid pilte lastest sotsiaalmeedias jagada, sest kahjuks leidub perverte, kes võivad teatud pilte kuritarvitada (ja kui rääkida näiteks paljaste laste piltidest, siis mu meelest ei ole see ka eetiline). AGA me elame sotsiaalmeediaajastul ja kui popid on pere-ja beebiblogid, siis oleks üsna naeruväärne kui seal poleks lastest või beebidest pilte. Ma jätan 90% beebi- ja pereblogide TEKSTIDEST lugemata, kuid laste PILDID on nii armsad. Jp, ma ei oleks kunagi uskunud, et midagi sellist ütlen, aga mulle meeldib neid vaadata. Siiras rõõm, lapsemeelsus, grimassid, sada emotsiooni sekundis. Ja lisaks veel lastemood. Lastemood on nii äge ja paljud blogijad suurepärased lasteriiete turundajad (tahes või tahtmata). Üks minu lemmikuid on näiteks @braakmaker Instagramis. Jumalikud pildid!

Ja nii jagan minagi pilte, mis toetavad emotsiooni ja postitust. Mu jaoks on see täiesti loogiline. 

Ühesõnaga lastepildid on mu meelest igati omal kohal. Ja me ei saa igas "kapis" kolli näha. Neid kolle on igal pool meie ümber. Alles oli Norra meedias lugu lasteaiakasvatajast, kes nelja-viie-aastaseid lapsi seksuaalselt ära kasutas. Ida lasteaias on ka meessoost õpetajad, ma ei saa selle ühe kohutava loo pärast ka neis kolli näha. Tänaval kõndides võib mõni hull meid rünnata, sest uuest doosist vms on paar eurot puudu. Meid võidaks paari euro pärast maha lüüa, aga me ei saa jätta tänaval käimata. 

Loomulikult ei jaga ma blogis Idast kõike, mõned lood on piinlikumad kui teised ja nii nagu ma ei jaga kõik lugusid endast, siis jagan ma ka Ida lugusid teatud filtri läbi, ülejäänud seigad meie argipäevast lähevad lugejatega jagamisele. Ma olen n+1 korda öelnud, et olen teinud otsuse avalikult blogida, see tähendabki, et ma jagan avalikult isiklikku infot meie elu kohta. Mis tundub liiga isiklik, jääb jagamata. Kas ma olen selle otsusega oma lapse elu ära rikkunud? Mul pole meediakasvatust? 

Meediakasvatust võib olla tõesti mitte, sest ma lihtsalt ei tea, mida see tähendab, aga seda, et ma oma lapse elu oleksin ära rikkunud, seda ei taha ma küll uskuda. 

Läheb kooli ja keegi hakkab narrima, et OMG, sa oled see laps, kelle ema kirjutas, et sa ei osanud 3-aastaselt play-maisi kasutada?  Ei saa tulevikus ülikooli sisse sest ma kirjutan, et ta ei oska pudistamata süüa ega istuks pudelis ka paigal? Jääb tööintervjuul ukse taha, sest keegi guugeldab ta nime ja saab teada, et Ida ei maganud beebina, toitus ema närvidest ja oli üliaktiivne?

Ühesõnaga mulle jäi mulje, et beebi-ja pereteemadel blogijad oleksid nagu blogimaailma pööbel. Võib-olla muidugi nii ongi, ma ei tea, nagu ma olen öelnud, siis Blogieetika Kooli ma lõpetanud ei ole, ma olen lihtsalt üks blogija, aga selline kerge ärapanemine ja üleolek ning arvustamine hakkab mulle tiba närvidele käima.  Täpselt sama arvamus on mul ka selle kohta, millised on "professionaalsed blogid" - ma ei viitsi enam kuulata, kuidas kõik peab 100% "õigeks" tuunitud. On profimaid blogisid ja on tavalisemaid, las nad olla, sellised nagu nad on, ei ole vaja kogu aeg õiendada ja targutada ja "nõu anda". 

Ja kui tagasi teema juurde, siis outfiti pildid ja lapsed ei käivat üldse kokku. Mina jälle mõtlen, et just on (oleks) põnev jälgida, kuidas moega rohkem kodus olevad inimesed ennast ja mini-me'd riietavad. Kuid mida mina ka tean.  Mul pole meediakasvatust.