Täna olen ma 35-aastane, kuid mu pere ja ka mõned sõbrad kutsuvad mind ikka Liisuks. Näiteks onu on mind vist alati Liisuks kutsunud. Ka nüüd kui me olime messil, tutvustas ta mind inimestele, kes mind esmakordselt nägid, Liisuna, jättes neile mulje, et see ongi mu pärisnimi. Nii muutub aeg-ajalt mu hüüdnime kasutusring suuremaks. Kuigi tänaseks päevaks mulle oma nimi vägagi meeldib, meeldib mulle kui mind Liisuks kutsutakse. Näiteks kõlab mu kõrva jaoks väga harjumatult kui pereringis mulle aina rohkem ka Eveliis öeldakse. Kõige harjumatum on kui mu õde mulle ütleb/kirjutab "Eveliis", see kõlab ametlikult ja isegi valesti. Mina kutsun teda ka Manniks või Peavaluks (vanast harjumusest), ilmselt ta ei ole kõige õnnelikum selle üle, kuid mu telefonis on ta ikka Mann-Peavalu (sellest ajast kui ta oli 15-16).
Kui ma Norra kolisin, oli paljudel raskusi mu nime hääldamisega. Inglisekeelsed inimesed tahtsid mulle Evel Eyes öelda ja norrakad kippusid Elvis ütlema. Nii teen ma veel siiani teinekord nalja öeldes, et "Elvis has left the building" kui kusagilt lahkun. Elvisest veel nii palju, et kunagi sain ma ühe meili, kus mu poole pöörduti "Dear, Mr Customer-Zujev" (google translate aitas ka perekonnanime tõlkimisel). Nii sai minust Norras Lisu (hääldatakse: Lissü) ja uskuge mind, näiteks ka vahetusõpilased, kellega me 20 aastat tagasi siin koos olime, kutsuvad mind pigem Lisuks kui Eveliisiks.
Ometigi oli ka Lisu aeg-ajalt liiga keeruline ja nii on osa norrakaid mu nime mugandanud Lisaks. Leidub vähemalt 4-5 inimest, kes mind terve elu on Lisaks kutsunud ja teevad seda siiani. See on naljakas. Kunagi seletasin ma siin kellelegi, et olen varem siin õppinud ja elanud, kui uuriti, kelle juures ma elanud olen, küsiti järsku: "Ega sa ometi Lisa pole?" Kui ma noogutasin, selgus et Lisa nime all teati must rohkem kui ma oleksin arvata osanud.
Andu kippus mind ka Lissaks kutsuma.
lissa on ju rebane, eks sa andu meelest üks rebane olid :)
ReplyDeletePolegi kunagi nii mõelnud:)
DeleteHaha, hakkasin Elvise peale valjuhäälselt naerma, aga kahjuks köhahoog katkestas minu meelelahutuse :D
ReplyDeletePS. Mulle ei meeldinud ka lapsena oma nimi. Mõtlesin koguaeg, et miks mulle nii nõme ja lühike nimi pandi ja et miks õde palju ägedama nime sai (Karin), aga nüüd mulle mu nimi meeldib- hea lühike ja konkreetne :D
See on tegelikult naljakas, kuidas nime-maitsed muutuvad või siis pigem julgen ma öelda, et vastabki tõele, et nimi ei riku meest/naist. KUIGI igasugused võõrtähtedega moeröögatused muidugi mu meelest natuke ikka rikuvad ka, noh nt Chätlyn-Bellz vms, aga samas ei ole ju laps süüdi, et ema talle nii lolli nime paneb.
DeleteNende imelike nimedega tekib mul alati küsimus, et kui väga peab oma last vihkama, et talle nimeks panna Trussilda, Krõõda, Suusi-Guuši-Muuši ja Röga-Bert- hellitavalt Röga... Müts maha nende laste ja täiskasvanute ees, kes on suutnud kõigest hoolimata normaalseteks inimesteks sirguda ja on veel vaimse tervise juures.
ReplyDeleteMulle kusjuures meeldib Sinu tütre nimi :) Kui esimest korda kuulsin, siis mõtlesin kohe, et oh kui äge nimi :)
Eks me oleme Ida nime kohta ka kuulnud, et no mida moeröögatust, et rohkem nimesid ei tahtnud panna vä, meie jaoks on aga nimel tähendus ja moest on asi küll kaugel. Britt Ida on Norras vanamuti nimi ja ega see Ida Eestis ka just noore inimese nimi pole. Vist. Minu arvates kõlab aga Ida armsalt ja soojalt, loodame et temast tuleb siis üks armas ja soe inimene (nagu talle nime andnud inimesed)
Delete:D :D ja jeerum, kuidas mulle ei meeldinud minu nimi. Tänaseks olen vist harjunud :D
ReplyDelete