Selle teemaga on nii ja naa. Ega ma tegelikult ei taha öelda, et ma üldse emaks ei kõlba, kuid kannatust ei ole mul 24/7 väikelapse jaoks küll. Aga ma olen aru saanud, et kannatlikkus on hädavajalik, et lapsega hästi läbi saada.
No näiteks:
Ida toob lagedale memory kaardid, ma püüan talle õpetada, kuidas see tegelikult käib. Peale viiendat korda kui Ida ikka kaardidest torni laob katkeb mu kannatus. Ma ei viitsi rohkem. Ida hakkab nutma.
Ida tahab, et ma ka joonistaks. Me joonistame, kuid kui ta kaheksas kord järjest just seda pliiatsit tahab, mis mul käes, ma ei viitsi rohkem. Ida hakkab nutma.
Ida tahab õue, aga ei taha riidesse panna, vaid jookseb mööda tuba ringi. Ma palun, ma tõstan häält ja lõpuks vihastan. "Kui sa kohe riidesse ei pane, siis!" Ida hakkab nutma.
Ja eile. Mõtlen mina, et olen hea ema ja ostan lapsele selle palju kiidetud "play maisi", et õhtul meisterdame koos. Kui Ida kaheksakümne kolmas kord meisterdamise asemel vaid maisi maha tahab ühest karbist teise toppida, tuppa vedada ja lõhub mu lehma enne kui see valmis saab, panen ma maisi ära. Mul ei ole kannatust talle sada korda näidata, kuidas sellega meisterdada. "Lollakas mais," mõtlen ma. Ida hakkas nutma.
Mul puudub igasugune kannatus. Ja just selle pärast olengi ma väikelapse emana suht lootusetu juhtum.
Samas meeldib mulle Idaga koos süüa teha, lasta tal mökerdada ja katsetada, kuid ka siin kehtib reegel, et kahekesi mahume kööki vaid siis kui Idal hea tuju on ja tema tahab. Nagu täna. Lausa lust oli lasta tal kaneelisaiu kokku keerata. (Ma ei leidnud kodust taignarulli ja kuna ma jätsin ka joomise maha, siis polnud ka tühja veinipudelit käepärast. Õnneks lõpuks ühe šampusepudeli ikka leidsin:D)
Sa ei ole väikelapse emana feil, vaid sul on lihtsalt vale lähenemine seoses vähese kogemusega.
ReplyDeleteSul on olukordadele mingisugused ootused ja sa oled oma peas ettekujutanud, kuidas asjad peaksid välja nägema. Sinu arvates peab asju tegema "'õigesti", aga Ida jaoks on õige hoopsi midagi muud. Nii ei jagugi kannatlikkust, sest laps (ega ka teised inimesed in general) ei vasta sinu ootustele. Proovi järgmine kord ootustest lahti lasta ning vaata hoopis Idat. Jälgi teda, kui ta oma "lollusi" teeb su ettevalmistatud tegevusega. Point ei ole ju, et sina saaksid meisterdada, vaid, et Idal oleks tore ja tal oleks midagi uut proovida. Esimesel kokkupuutel võiksid tal lubada täiesti vabalt ise välja mõelda, mis sellega teha (piiride piires muidugi :)). Sa võid ise ka samal ajal meisterdada/joonistada, aga taaskord ilma ootusteta. Luba tal oma pintslit võtta, aga ainult siis, kui ta ütleb 'palun'. Luba tal su valmismeisterdatud asja katsuda, aga küsi, et ta seda ära ei lõhuks, sest sina tegid selle. Nii sa kasvatad ikkagi teda, aga lased tal oma piiride sees olla vaba. Kui sa suudada olukordadele ootusi mitte seada, tekib võimalus, et Ida üllatab sind oma fantaasia või üleöö saabunud oskustega. Jälgi teda lihtsalt ja vaata, kes Ida tegelikult on väljaspool sinu ettekujutust :D
Situatsioonides, kus midagi peab tegema, on lähenemine teine. Vastutab lapsevanem. Seega, nt õue minemise puhul, teata talle 5 minutit varem, et 'Ida, 5 minuti pärast paneme riidesse ja läheme õue'. Viie minuti pärast vii see täide. Sa ei tohi küsida tema käest, kas ta tahab seda või teist teha, siis annad sa lapsele võimu. Konkreetselt (aga ikka normaalse hääletooniga) ütledki, nüüd paneme riidesse ja lähme õue. Kas sa soovid punast või sinist mütsi/saapaid/jopet?" (Kui sa lubad tal midagi valida on suurem tõenäosus, et tal tähelepanu kaob ära sinu käsult valikule). Kui esimesel paaril korral võibki olla mingi vastuseis, siis vii see konkreetselt siiski läbi. Laps mõistab väga ruttu, et sellises situatsioonis on kontroll sinu käes ja vaidlemine on mõtetu. Väikseid lapsi ei tohi paluda väga palju, enamik asju peaks olema öeldud nagu see olekski fakt. Mitte käsk, vaid fakt, et nii on asjad ja teistmoodi ei saa.
As always, tasakaal on oluline. Selleks, et sa saaksid Ida käitumist teatud olukordades efektiivselt kontrolli all hoida, pead sa talle lubama vaba mängu. Kui tema vaba linnu hing on rahuldatud, siis on ta tunduvalt koostööaltim.
Ja ära pead norgu lase, ma olin esimesega samasugune, teisega mõistsin, et nii ei saa, aga päris muutused tulid mu ellu alles kolmanda sarvikuga, kes mind tuli selles osas harima :D
Aitäh soovituste eest. Päriselt. Sest tõesti minu kujutluses oli elu 2+ lapsega hoopis teistsugune kui see ilmselt üldse ongi ja sellest ka igasugu emotsioonid ning suhtumine
DeleteKõlab tuttavalt, aga asi pole siin ainult kannatuses või selle puudumises. Asi on ka selles, et sa tahad kõike "õigesti" teha, nii nagu on ette nähtud. Ta on väike, las kasutab oma fantaasiat. Ma nimetan seda kastist välja mõtlemiseks :) Miks mitte kaartidest torni laduda? Mäng ju seegi.
ReplyDeleteMinu laps kasutab harva mänguasju just nii, nagu keegi täiskasvanu neid luues mõelnud on. Püüdsin ka ikka suunata "õigesti" kasutama, aga tegelikult...milleks? Ta jõuab oma elu jooksul veel küll ja küll koolis ja juba lasteaiaski teha "nii nagu peab".
Olen täiesti nõus, et tegelikult ta jõuab terve elu teha "nii nagu peab" ja peaks tal laskma teha nii nagu tahab, kuid võimalik on ka see, et ma olen lihtsalt liiga laisk. Ehk siis ma ei viitsi pärast "fantaasialendu" koristada ja nii tahan ma, et ta teeks "õigesti". Samas... Köögis võib ta jahu ja taigna jms teha, mida ise tahab, pärast saab ju ära koristada. Huvitav, et ma ei mõtle nii terve maja kohta? Laiskus ikka vist ongi selle nimi
DeleteMina ei ütle, et sa oled väikelapse emana feil, aga ma arvan seda, et kui sa arvad, et oled väikelapse emana feil, siis suure tõenäosusega arvad sa 5 a pärast, et sa oled üleüldse emana feil. Laps vajab ema kannatust ka 14 aastaselt. Vb isegi rohkem kui su laps praegu.
ReplyDeleteIlmselt on sul õigus
DeleteMa olen samamoodi väikelapse emana feil, aga oma pubekatega saan ideaalselt hakkama ja ideaalselt läbi. Inimesed on erinevad - mõnele meeldib tittesid nunnutada, mõnele asjalikuks kasvanud lastega suhelda ja seigelda.
ReplyDeleteMulle on kusjuures lapsed alati meeldinud, tittesid olen ma samas alati pigem kartnud:)
DeleteSa oled normaalne. Ma olin kindel, et mina olen vääääga vilets ema, kui mitte ükski mu laps ei saanud aru, mille jaoks täheklotsid (veel minu omad! ajalooline õppevahend!) olemas on, ja pärast minu umbes viieteistkümnendat seletust neist enam isegi torni ei tahetud laduda. Praeguseks oskavad kõik lugeda. Me oleme kõik näinud kuskilt pilte väikelastest, kes teevadki vaimustusega õigesti kaasa neid mänge ja meisterdamisi, mida lapsevanem pakub, ja arvatavasti on tutvusringkonnas ka üks kuni mitu sellist kuulekat last, aga enamik väikelapsi tahab memory puhul lihtsalt pilte vaadata ja öelda, mis seal peal on, ja tundmatu meisterdamispudi puhul jupp aega katsetada, mida kõike selle pudiga teha saab ...
ReplyDeleteSina peaksid võib-olla olema kannatlikum, aga Su laps peab õppima sõna kuulama (näiteks see riieteküsimus). Mõlemal on raske, aga te armastate teineteist ja taskurätid pisarate pühkimiseks ei maksa tegelikult palju. Olgu teil ilus päev!
Eks sul õigus on, et ühele vaja rohkem kannatlikust (miks seda poes ei müüda?) ja teisele
DeleteOh jah nii tuttav teema :)
ReplyDeleteAga 6 aastat koos kasvamist on mind õpetanud, et pole hullu kui enne ühepajatoidu valmimist süüakse tooretest komponentidest kõht täis (järjekordset loengut soojatoidu söömisest pidades sain aru, et vahet ju pole ja võibolla nii kasulikumgi) ja kui tähti harjutades minu öeldud sõna "siga" asemel kirjutati hoopis "põrsas". Ja kui palju draamat oli, et miks sa lõhud kokkupandud lego komplektid ära? Tegelikult on ju veelgi harivam õpetuse jälgimise asemel ise uusi ehitisi teha.
Nüüd olen õppinud pigem huviga jälgima, mis väike hr välja mõtleb.
Aga piirid on ikka paigas. Teiste meisterdusi ei tohi lõhkuda ja lasteaias peab tegema täpselt etteantud ülesannet.
No ma ise loodan ka, et ma tegelikult olen veel õpivõimeline, et oskan Ida kõrvalt raamidest välja tulekut õppida, kuid mingid raamid peavad minu jaoks paigas olema, ma muidu ei suuda funktsioneerida:)
DeleteMeil on uskumatult sarnased elud. Kunagi kui aega saan, siis kirjutan pikemalt. Mu laps on täna täiskasvanu, seega võin lohutada, et läheb üle ja kasvab inimeseks.
ReplyDeleteLapsed peegeldavad meid. Ja mõtle, mida see pisike on oma lühikese elu jooksul pidanud juba üle elama: vanemate stress, uus riik, uus keel, uued inimesed, isa pole...
kogu selle teema juures on ta imetore ja täiedti normaalne vahva tegelane. Ja Sina oled täiesti normaalne ema. Kes vajab ainult 2 asja. Puhkust. Ja kaaslast, kes aitaks koormat jagada.
Sul on väga hea huumorimeel. Kui saad pisut puhata, siis näed asja huumoriga ja palju rõõmsamates toonides.
Tuuli Roosma kirjutas kusagil, et kui tal oleks vaid üks kaksikutest arvaks ta end olevat halvim ema. Kui ainult teine, siis peaks end maailma parimaks emaks. Lapsed on kõigest inimesed. Nagu Sinagi.
Ja kõik läheb mööda.