5,51 kilomeetrit kultuuri

(For English text go to Estonian With Backpack Blog here)

Ma olen väga suur jalutaja. Alati kui ma satun mõnda uude linna võin ma tundide viisi jalutada, avastada uusi ja huvitavaid kohti, pildistada, kulgeda omas rütmis. 

Aga miks mitte jalutada ka oma kodulinnas? Taastutvuda vaatamisväärsustega, võtta aeg maha ja lihtsalt nautida. Ma olin kesklinnas astumas bussi peale, et jõuda Oru hotelli (link kodulehele), ja kuigi ma vedasin enda järel ka tillukest reisikohvrit, leidsin ma end ühel hetkel mõttelt, et tahan hotelli jalutada. Mõeldud-tehtud. 

Allpool toon ma ära 10 põhjust, miks ma soovitan teil samasugune jalutuskäik ette võtta. Varuge aega ja soovitavalt liikuge ilma reisikohvrita. 

1. Tallinna kesklinna suurlinnalik melu on omamoodi vaatamisväärsus. Kiirustavad inimesed, trammid, bussid, ummikutes seisvad autod, kõrghoonete klaasjad pinnad, moodne arhitektuur, omanäolised kohad. See kõik asendub ootamatult kui olete jõudnud mere äärde hoopis rahulikuma tempoga. See mõnus segu kiirest linnaelust ja omas tempos kulgevatest mere ääres jalutavatest paaridest mõjub kuidagi teraapiliselt.

2. Jalutuskäik piki mereranda. Kauguses paistavad reisilaevad, Viimsi poolsaar, linna poolt paistavad vanalinna tornid. Klassikaline kilukarbivaade avaneb uuest küljest, nagu fotoobjektiiviga lähemale suumituna. Tuul puhkub mere lainetama. Tekib soov kingad jalast võtta ja paljajalu liival jalutada. Suhteliselt kesklinnas on teil võimalik jalutada paljajalu mererannas!

3. Reisisadamas seisvad kruiisilaevad. Need kohe püüavad pilku. Te jääte neid silmitsema, võtate kotist kaamera ja püüate pildile jäädvustada nende laevade suurust võrreldes tavaliste reisilaevadega.

4. Skulptor A.Adamsoni ja arhitekt Nikolai Thamm noorema poolt valmistatud Russalka mälestussammas, mis pühendatud Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele. 

Tallinna sadamast väljunud laev läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril  1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest, nende nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaal. Ellujäänuid ei olnud. Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel 2003. aasta juulis. Laev oli vööripidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.

Võib juhtuda, et satute Russalka juures kokku pulmaliste seltskonnaga, sest paljudele (vene rahvusest) kuulub Russalka juures pildistamine pulmatavade hulka.

5. Kadrioru park, mis jaguneb mitmeks erinevaks osaks. Näiteks rahvapark. 

1935-1940 peeti Eest Vabariigis pargi- ja kodukultuuri taasväärtustamist kui iseseisvuse, eneseväärikuse ja teadvustamise väljendamist riiklikult tähtsaks. Kavas oli Kadriorg ja seda ümbritsev ala tervikuna kujundada kauni haljastusega meelelahutuslike ürituste korraldamise piirkonnaks nn. rahvapargiks. Park kujundati erinevas eas ja mitmekesiste huvidega inimestele kasutamiseks, mis ongi rahvapargi olemuse esimene kriteerium. Kujundati Luigetiigi ümbrus vöökirjas peenra ja päikesekellaga, ehitati noortepark, vabaõhu kontserdiplats kõlakoja, purskkaevu ja kiviktaimlaga (praegu roosimägi) ja Apollo plats skulptuuriga.

6. Jaapani aed. Kadrioru pargi Jaapani aia puhul on tegemist tiigiaiaga, mille koosseisu kuulub ka teeaed. Jaapani aia kivide paigutus on inspireeritud Tallinna vanalinna katusemaastikust ja kujundus lähtub ühest sissepääsust. Tulevikus paigutatakse aeda väravad, teemaja, ootepaviljon, kaks silda väikesele tiigile, laternad, kätepesunõud jms detailid, mis kuuluvad Jaapani aeda.

7. Kadrioru loss. Katariina I-le pühendatud hilisbarokse Itaalia villatüübist lähtuva lossi kavandas 1718. a Itaalia arhitekt Nicola Michetti. Nurgakivi. Peale Peeter I surma jäi loss riigivalitsejate suveresidentsiks, olles Eestimaa kuberneri ülevaatuse all. 1921-1928 tegutses lossis Eesti Kunstimuuseum; 1929 muudeti loss riigivanema suveresidentsiks; 1946-1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone; 22. juulil 2000 avati lossis Kadrioru kunstimuuseumi vanemale Lääne-Euroopa ja Vene kunstile pühendatud Eesti Kunstimuuseumi filiaal.

8. Ülejäänud muuseumid ja vaatamisväärsused Kadrioru pargis. Köögimaja ehk Mikkeli muuseum, lastemuuseum Miia Milla Manda, vahimajad, lustla, Presidendi kantselei, Peeter I majamuuseum, A.Weizenbergi allee, päiksekell, jääkelder, suur hundikuristik, Hundikuristiku ojaga olete te tegelikult ka juba Oru hotelli jõudnud, kui ärge veel peatuge, on jäänud veel kaks vaatamisväärsust. 

9. KUMU. Kumu on Eesti Kunstimuuseumi peahoone ning suurim ja esinduslikem näitusepaik Eestis. Muuseum avati 17. veebruaril 2006. Aastal 2008 võitis Kumu Euroopa aasta muuseumi tiitli.. Kumu tegevuses on väga olulisel kohal rahvusvaheline mõõde: pooled vahelduvatest näitustest (neljas näitusesaalis toimub aastas kokku 11–12 suuremat näituseprojekti) tegelevad eesti kunsti ja pooled rahvusvahelise kunstiajaloo ja kaasaegse kunstiga. Kumu on muide ka minu üks lemmikkohti Tallinnas. 

10. Tallinna lauluväljak. Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. 1988. aastal toimusid just siin nõukogude võimu lõpetamist nõudvad suurmeeleavaldused koos ühislaulmistega, millest võttis osa ligi kolmandik eestlastest.Arhitekt Alar Kotli projekteeritud laululava (1960) on nõukogude ajal püstitatud modernistlikest ehitistest üks silmapaistvamaid ning erandlikumaid just oma originaalse kaarekonstruktsiooni poolest. Iga viie aasta tagant toimuvad üldlaulupeod toovad kaare alla tuhandeid lauljaid. Suurimas ühendkooris on olnud ligi 25 000 lauljat. 

Laululava kõrval paikneb 42 m kõrgune tuletorn, mille tipus on vaateplatvorm kauni vaatega kogu Tallinnale ning tuleurn, milles süüdatakse tuli laulupeo ajaks. Ma olen tõeline laulupidude fänn, kui te ei usu, siis võite lugeda siit ja siit

Foto võtsin internetist

Kas tundus pikk reis ja liiga palju (aja)lugu? Aga kas te usute, et kogu see jalutuskäik oli kõigest 5,51km pikk ja võttis minul aega 1tund ja 11 minutit. Kuidas ma seda tean nii täpselt? Laisa pühapäevasportlasena ühendasin ma meeldiva kasulikuga, panin Endomondo tööle ning lisasin mõnusa jalutuskäigu tehtud trennide hulka. Kaks ühes;)

Teil soovitan ma aega võtta ja muuseumidesse ka sisse astuda, võtta kaasa piknikukorv või astuda sisse mõnda Kadrioru pargi kohvikusse. Uskuge mind sellest tuleb üks meeldejääv jalutuskäik! 

Mis su tere ka maksab? /Saying "hello" in Estonia

Olles tänaseks Eestist juba aasta eemal, olen ma nii enda, eestlasete kui Eesti kohta üht teist õppinud, see on tegelikult isegi naljakas, kuidas eemalt tundub Eesti hoopis teistsugune. Ma ei taha üldse öelda, et Eesti on üks kole koht elamiseks, ma isegi loodan, et me suudame endale leida Eestis tööd-tegevused, mis meid koju tagasi tooks, kuid seniks räägin ma teile, mis ma emalt vaadates eestlastest arvan.

Eestlased on üks jube morn rahvas. Kas te olete näinud tänaval teile niisama naeratavat eestlast? Ega naljalt ei ole, eksju. Võib-olla Eestis elades ei pane te (me) seda tähele, sest me oleme ise samamoodi mornid, kuid Eestit külastades hakkab see kohe silma. Me sõitsime Idaga rongis, kaks teismelist poissi ajasid omavahel mingit lobajuttu, sellist naljakat naiivset lastejuttu, mille katkestas ühtäkki ühe suvalise tädi noomitus: "Mis te ajate nii rumalat juttu, te olete kõige rumalamad poisid, keda ma näinud olen!" Olgu öeldud, et poisid ei ropendanud ega häirinud kedagi, lihtsalt vestlesid omavahel. Mina tean, et pole viisakas teiste juttu üldse pealt kuulata. Sellega seoses tuleb mulle meelde üks veidi ropp inglisekeelne anekdoot:

A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: "Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time." "You foul-mouthed swine, " retorted the lady idignantly. "In this country we don't talk about our sex lives in public!" "Hey, coola down lady," said the man. "Who talkin' abouta sexa? I'm a justa tellin' my frienda how to spella 'Mississippi'." 

source: http://www.jokes4us.com/ethnicarchive/italianmanjoke.html

Ja siis muidugi teretamine. Mul on tunne, et kui sa ei taha Eestis, et keegi sulle hulluauto järele saadab, siis on õigem mitte teretada.  Näide elust enesest: Oleme Idaga hotellis hommikust söömas, me oleme ainsad inimesed ruumis. Siseneb eestlane, mina ütlen talle tere ja Ida hüüab ülevoolavalt rõõmsalt "heihei!", naine vaatab meile kummaliselt otsa, keerab pea ära ja hakkab hommikusööki taldrikule tõstma nagu meid polekski. Järgmine hetk astub ruumi keegi meesterahvas, nagu selgub välismaalane, sest ruumi sisenedes ütleb ta valjusti "good morning". 

Norras elades olen ma harjunud võõrastele tere ütlema - kui ma tänaval ühte ja sama VÕÕRAST inimest näen kolm korda, siis ma ütlen talle tere, kui ma metsas/tänaval jalutan, ütlen ma vastutulijatele üleüldse automaatselt tere, rääkimata siis poes/hotellis/arsti juures. Nii õudne kui see ka ei tundu, siis ma ütlen võõrastele inimestele ka head aega. Kui me tolles Eesti hotellis olime hommikusöögi lõpetanud, ütlesin ma välismaalasele head aega, kuid eestlasele mitte. Ma ei julgenud, ta ilmselt niikuinii nuputab siiani, et kust ta mind tunneb, et ma talle tere ütlesin, ma ei tahtnud teda ka oma "head aega" ütlemisega šokeerida. Samas ta muidugi lahendas selle olukorra niikuinii niimoodi, et vaatles pingsalt seinas olevat tapeeti, kuni me olime lahkunud. 

Ma ei saa aru, miks see "tere" ja "head aega" Eestis kuidagi nii häbiasi kipub olema? Oskate seletada? Või ei tereta te võõraid? Et see ongi ebaviisakas ja pealetükkiv? 

Umbusklik eestlane minus

I have been away from Estonia for a year now. I actually do not want to complain because whenever I visit Estonia I understand I wish to go back one day. I really hope I will find an income which lets me commute between Estonia and Norway as I feel close to both countries... Oh wait, this was not the topic I wished to discuss today. I wanted to tell you what I find is funny from distance in Estonia.

People are grumpy. I am sure Grumpy Cat must be Estonian, or at least he has Estonian relatives. You never see an Estonian smiling on the street, they turn their heads away when they see someone smiling. It makes them suspicious and it's better to avoid these strange people smiling without a reason.

I took train to Tallinn and heard to teenage boys discussing something, talking silly childish things, but nothing bad. They were interrupted by a lady saying "You are talking rubbish, stop it right away, you silly boys!" The boys didn't disturb anyone, the lady was just grumpy, like a true Estonian. I have actually learned it's not nice to listen to strangers' conversation. The situation reminded me an old joke: 

A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: "Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time." "You foul-mouthed swine, " retorted the lady idignantly. "In this country we don't talk about our sex lives in public!" "Hey, coola down lady," said the man. "Who talkin' abouta sexa? I'm a justa tellin' my frienda how to spella 'Mississippi'." 

source: http://www.jokes4us.com/ethnicarchive/italianmanjoke.html

The other funny thing in Estonia is saying "hello". I have suggestion to you if you are not familiar with Estonian grumpiness. Do not say hello to a stranger in Estonia! If you do, it can easily happen they think you have escaped from a mental institution. Seriously, saying hello to strangers is considered crazy in Estonia. The Estonian way is to turn your head away. We had breakfast in a small hotel, me and Ida were the only people in the room, another guest entered, we said hello. She looked at us, trying to figure out why and then turned her head away. Yes, you don't say hello to a stanger. I think she is still wondering how she knows me. 

Living in Norway has made me say hello to random people on th street, our eyes meet and the logical thing to do is to say hello. Nothing to be ashamed of, nobody looks at me like I'm crazy.

I cannot remember how I felt about saying hello when I lived in Estonia. Did it feel as uncomfortable as it seems to feel to fellow-Estonians?

Kuidas oma elu lennujaamas põnevaks teha

Ma jätan vahele selle, kuidas eilsest õhtust alates on seekordne Eesti reis olnud täis segadust ja halvasti läbimõeldud logistikat ja lähen kohe edasi nõuanneteni, kuidas lennujaamas aega surnuks lüüa.

Alustuseks olgu öeldud, et eilsete uudiste valguses tundsin ma esimest korda elus end lennujaamas ebamugavalt. Kuidagi kõhedalt, turvamehed kontrollivad nurgataguseid, nii väljas kui sees jalutab ringi politsei, püss kaenlas. Muidu on mulle alati lennujaamad meeldinud. Mulle meeldib jälgida siblivaid-sagivaid inimesi, õhkutõusvaid ja maanduvaid lennukeid, arvata ära, mis rahvusest keegi on, lugeda, kirjutada, juua veini või kohvi.  Seekord oli kõik kuidagi teisiti. 

Esiteks suutsin ma järelvalveta jätta oma kohvri, mis loomulikult kohe turvameeste tähelepanu pälvis. Teiseks suutsin ma lennujaama kohvikus panna ühte nurka laadima telefoni, teise nurka mobiili ja ise istuda kolmandas nurgas. Mul on tunne, et nad jälgisid mind läbi kaamerate ja püüdsid aru saada, mida see kahtlane isik seal kohvikus juba kolm tundi teeb. Ma usun, et nurgataguste kontroll oli ettekääne mul silma peal hoida. Ma ei heida neile seda ette. 

Ma olin lennujaamas neli tundi varem. Vabatahtlikult, sest mul oli vaja teha tööd, siin on olemas wifi ja pole ju vahet, millises kohvikus ma istun. Minu suureks õnnetuseks keeldus arvuti minuga koostööst ja esimesed kaks tundi üritasin ma KOGU AEG kinni hanguvat arvutit käima saada viihaselt enda ette pomisedes. 

Niisiis. Punkt nr üks: käituge kahtlaselt.

Edasi tasub tülli minna check in´i töötajaga. Ma olen Tallinna lennujaamas Norwegiani lendudel käsipagasi ALATI ära saanud anda, seekord aga selgus, et see ei ole enam lubatud. Minu kohvris olid aga asjad, mis turvakontrollist läbi poleks saanud.

Punkt nr kaks: laiuta käsi ja küsi DRAMAATILISELT, et mida ma siis teen nende asjadega, mis kohvris on, sest need ei saa turvakontrollist läbi. Seda eriliselt rõhutades, et jääks mulje nagu poleks su kohvris kehakreemid ja vanniõlid, vaid midagi väga ohtliku. Tekita tagasihoidlik stseen ja jäta endast veel kahtlasem mulje. Arvatavasti on su kohver nüüd erilise tähelepanu all. 

On aeg liikuda edasi turvakontrolli. Kui sul veab nagu minul kipub vedama, siis hakkab turvavärav piiksuma ka siis kui oled kõik riided ja kulinad eemaldanud ning läbid turvakontrolli praktiliselt alasti. Sind katsutakse siit ja sealt ning peale seda kui oled eemaldanud pea kõik peale aluspesu, jõuad sa oma kottideni. Sind kutsutakse kõrvale ja palutakse avada kotike, mille sees on kingitus, mille sa oled just saanud, kuid pole taibanud, et enne sellega läbi turvakontrolli minekut, oleks olnud taibukas vaadata, MIDA see sisaldab.  

Seega punkt nr 3: võta käsipagasisse kaasa üllatuspakk, mille sisust pole sul õrna aimugi, ütle seda ka turvatöötajale. Kui selgub, et seal sees olnud kehakreem (MIDA MUL OLI NII HÄDASTI VAJA!!!) on lubatust suurem, on sul kaks varianti:

A) visata see ära

B) viia see infolauda, kus seda hoitakse 30 päeva (1eur päev!), kuni keegi sellele järele tuleb. Ära visata oli seda LIIGA kahju, ma kolistasin läbi turvatsooni tagasi infolauda. Rahvas vaatas mind kahtlaselt. Kõigepealt kohvridraama, siis keelatud vedelikud. Nüüd on mul aga ka palve - MAAILMA KÕIGE PAREM ONU TARMO, kui sa Tartust tagasi tuled, palun ole nii armas ja too lennujaama infost ära mu Joik kehakreem. Palun palun palun! 

Punkt nr 4: Kui teilt küsitakse, kuna te tagasi tulete, vastake DRAMAATILISELT, et te ei tulegi tagasi. Jättes endast veel kahtlane mulje. 

Lennujaamas sees aega veetes püüdke veel igal võimalikul juhul oma kottide ja telefonide ja läpakatega kummalist muljet jätta. Neli tundi (kui arvuti ei tööta ja te ei tea, mida siis peale hakata selle ooteajaga) mööduvad kui mitte kiiresti, siis huvitavalt. Sisustatult. 

Ma olin veendunud, et Oslo lennujaamas võetakse minusugune kahtlane element raudselt lennujaamas maha. Läks siiski teisiti. Ma jõudsin kenasti ja liigsete kontrollideta kohale. Kehakreemist on kahju. Ja sabaandnud arvutist. Kuidas ma nüüd blogin? Vaid telefonis? Jummel kui tüütu:)

Rahvusluse uus tase

Ma isegi ei jaksa tegelikult kogu sellest vihast ja vaenust ja inimeste ignorantsusest kirjutada, mis seoses pagulaste teemaga nii ägedalt üles on kerkinud. See on keeruline teema, kuid eestlane on ikka üks uskumatu loom. Ma räägin nendest juhtumitest, kus välistudengeid pillutakse kividega ja/või tumeda(ma)nahalisi turiste mõnitatakse. Nüüd aga tundub, et eestlus on jõudnud uuele absurdsele tasemele. Kuidas muidu  selgitada seda, mis juhtus mu ristitütrega täna bussis. 

Kopin siia teksti tema ema/minu sõbranna Facebooki seinalt: 

Niisiis, kui olete veidi tõmmuma nahaga, siis vutt-vutt poodi valgendajat ostma! Või siis tuletage hümni sõnad meelde, et oleksite võimelised niimoodi reageerima nagu mu ristitütar. Kuldaväärt reaktsioon 15-aastaselt tüdrukult! 

Ussipesa-Tartu-Viljandi-Tallinn-Stockholm-Oslo-Lillehammer

Seekordne Eestis käimine oli maailma kõige sürreaalsem reis. Esiteks see, et me nii ootamatult ja täiesti planeerimatult pidime sinna minema, teiseks et see kippus kujunema planeeritumast palju pikemaks, kolmadaks, et tööd tuli teha öösiti, sest päeval ei olnud selleks aega ja neljandaks, et erinevad sündmused kõik peapeale keeras, me oleme otsapidi oma teekonnaga jõudnud Stockholmi ja mõtleme, kuidas siit kõige soodsamalt ja loogilisemalt edasi Lillehammerisse saada. 

Kui välja jätta fakt, et tagasi jõudes olen ma töösse uppumas, siis ega ma väga kurdagi tegelikult. 

The trip to Estonia was surreal. First of all it was totally unplanned and unexpected, then it was suddenly becoming way longer than expected, I had to work at nights because I had no time for this on daytime (not complaining!) and then last unpleasant news turned everything upside down. But we have finally made it to Stockholm and trying to figure out what is the most reasonable way to get to Lillehammer.

If I don't think about the work which is waiting for me when we get back to Lillehammer, I am not complaining at all about these changes, mess and delays. It´s me. Travelling. Things always happen to me. 

Ussipesa on Ussipesa. Hubane ja armas. Pesa eemal linnakärast, nii lähedal, samas nii kaugel. PS: Kas keegi teab kedagi, kes tahaks maja üürida?
// East or west, home is best. Even if you don´t find the key and there is a "Oh no - you again" sign on the door.

Parim hommikusöögikogemus Eestis. Peale CRUd. Grand Hotel Viljandi.
//Best breakfast experience in Estonia after CRU restaurant. Grand Hotel Viljandi.

Naljakas, et ma kunagi nii väga väga väga Tartust ära tahtsin. Tartu on võluv.
//My hometown Tartu. Strange how I wanted to get away from this town 15 years ago. Now I think it is charming. 

Ma saan kahe nädala pärast 35. Tundub, et on tõsine juubel, kui pidustused juba 2 nädalat varem algasid.
//I turn 35 in two weeks. Seems to be a big deal, if celebration started already two weeks earlier. 

Ootamatute muudatuste üks pluss - ootamatu sünnipäevapidu koos suurepärase seltskonna ja kingitustega. Aitäh, Marleen! (ja teised muidugi ka)
//How could I complain about these changes and delays when it turned into a birthday party in wonderful company and cool gifts.

Me jõudsime isegi punase vaiba üritusele. Härra Olafi vastuvõtule.
//We even had a red carpet event. How sweet is that!

Fashionista aksessuaaride valik vol 1002
//Fashionista´s choices vol 1002

Mul ei ole mitte kunagi mitte midagi Stockholmi külastamise vastu. Eritui kui õhus on kevadet ja taevas särab päike. #glamstan nagu üks mu tuttav luges instagrami hashtagi
//I have always loved Stockholm. And I didn´t mind the delay there. Spring was in the air and sun shining brightly. Triftstores full of b-e-a-u-tiful and cool stuff for afforadble prices. I will show the findings later. It includes a Burberry for Ida and a leather jacket for me. 

Ja nagu ma miljon korda olen öelnud. Kui Stockholmis, siis Rosendals Trädgard on kohustuslik!
// And as I have told thousends of times, when in Stockholm, a visit to Rosendals Trädgard is a must

More about my stayes at hotels in Tallinn, Viljandi and Tartu - www.estonianwithabackpack.wordpress.com

Elu nagu muinasjutt

Kirjutasin hiljuti Hotelliveebi blogisse loo blogijatest (LINK) ja ma isegi ei tea tegelikult, mis seos sel kõigel on, aga sealt läks mu mõte kuidagi uitama erinevatel teemadel. 

Ma ütlen teile ausalt, et te ei kujuta ettegi kui palju on mul (meil) viimase aasta jooksul olnud muresid, probleeme ja olukordi, mis tunduvad lootusetud (nagu ma kirjutanud olen, siis nii lootusetud, et ma saatsin sugulastele-tuttavatele appihüüdeid, et ei taha enam elada). Mu pea on ka hetkel muremõtteid täis, kuid ma ei taha hoopiski mitte halada, ma tahtsin hoopiski rääkida muinasjutust meie elus.

Seda postitust kirjutan ma Viljandis Grand Hotellis, paari tunni pärast jätkan ma kirjutamist Tartus Dorpat hotellis. Endalegi ootamatult sai ühel hetkel blogimisest täiesti juhuslikult minu jaoks töö. Skeptikud võivad mu üle naerda ja öelda, et minu arvustusi ei saa tõsiselt võtta, kuna minu tööks ongi hotellide arvustamine, kuid mina ütlen teile,et see töö on mind kõvasti muutnud. Ma olen õppinud tegema vahet sellel, mis mingil hetkel on oluline ja mis mitte, mis kritiseerimist väärt ja mis mitte, kus karjuda ja kus oma suu kinni hoida.  Muidugi ei tähenda see sugugi, et see töö vaid meelakkumine on, kui olete palju reisinud, siis teate isegi, et kolme päeva jooksul nelja erinevasse linna jõudmine võib olla üsnagi väsitav ning mõnikord ma kohe üldse ei viitsiks, aga ma olen tänulik, et mulle just selline töö sülle kukkus.

Eelmise aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras. Ma ei ole kunagi (kui välja arvata kunagise peika ja tädi Helju matused) nii palju nutnud. Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust - sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid on eelmisest aastast minu ellu tulnud palju ja kõige uskumatutel hetkedel. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga (LINK)? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja? Sõbrad Eestis. te isegi ei kujuta ette, millised sõbrad meil siin olemas on. Rohkem kui kulda väärt. Ja lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks. Ma siiani ei suuda uskuda, et juba kahe nädala pärast õhtustame me tänaseks juba kolme Michelini tärniga restoranis Oslos. See kõlab nagu muinasjutt. Palju juhtumisi, mida ma mõnikord kipun muremõtete vahel unustama, on nagu muinasjutt.  Hoolimata muredest ja raskustest on meie elus nii palju muinasjutulist.

Ja siis sain ma eile teada, et Satu tähendab soome keeles "muinasjutt"...

I got some disturbing news today, I felt sad and  started thinking about hundred other things. Like complaining. Faith. Coincidences. Fairytales. I must honestly say that the last year has been so rough that in last September I was screaming for help and sending messages to my family saying that I do not want to live anymore. I did not see light in the end of the tunnel, there was no light, but instead of that there was an unexpected helping hand. 

You have no idea how many worries and problems I have in my mind right now, but this time I didn´t come to blog to complain. It is also strange how many good things have happened to me and my family during last 12 months. Sometimes I just forget and have to remind me of that. The post is about that.

For example at the moment I am writting this post on my way from Viljandi to Tartu. I visited a wonderful hotel in Viljandi to write a review about it and in two hours I will visit another hotel in Tartu. By a strange coincidence blogging and writting reviews have become my job, A job that I love and am grateful for. Of course it can also be exhausting to travel from town to town, finding new ways to describe hotels (so that it is interesting to read) and the deadlines, but sometimes I just think how funny that is how things happen. 

A lot more has happened. The people that have come to my life, the bond with friends that has become even stronger, it is almost unbelievable. Remember when I saw Anton on the streets of Lillehammer? He was talking to some people and I didn´t want to disturb him, but when we came home I felt like I have to go back. And we did. He was still there. It was the most amazing reunion. The next day he was leaving to Turkey. Was that a coincidence or faith which brought him back to my life and together with him Lilian, dear sweet Nicolai and Anton junior. I haven´t seen them a lot lately, but they still are like a family to me. And then there´s my neighbour with her family. Sometimes I just have to pinch her to check if she is real. Without her I would be in a deep black hole I guess. Again it was a coincidence (or faith?) that she  became so important to me, to sound a bit cheesy I must say "I love her to the moon and back". 

Last but not least we come to Satu, who was waiting for train together with us, heard us talking Estonian and smiled to us and started a conversation. A simple smile led to a friendship. A friendship that sometimes feels like fairy tale. Can you imagine that in 2 weeks I am dining in now 3 Michelin stars restaurant in Oslo with her and my husband? These things only happen in fairy tales.

Yesterday I found out that Satu means "fairy tale" in Finnish...

A small break. And an Estonian with a backpack

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”  

― Erlend Loe, Naïve. Super

Ma natuke mõtlen, mis ma selle blogiga siin teen, kas sel on mõtet ja kellele ja milleks ja kuidas ja...

Kahju oleks kuidagi lõpetada. Ühesõnaga ma siis mõtlen natuke. Seniks võite kiigata mu seljakotiblogi ESTONIAN WITH A BACKPACK, kuhu saavad koondatud "seljakotilood" raamatu tarbeks. Võib olla leiab keegi sealt kasulikku infot ka. 

=======================================================================

In case you have too much spare time I invite you to vist my "backpackblog" ESTONIAN WITH A BACKPACK where I will gather all the stories I wish to use in the book about Norway, The places we visit, the things we do. And other "backpack stories"

Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree...

Olgugi, et ma sain oma eelmise sarnaseteemalise postituse peale ka kriitikat, et üldistan ja eestlased siiski armastavad sporti, julgen ma jääda eriarvamusele. See, et 1 miljonist (vabandust, 1,3 miljonist) 100 perekonda laupäeviti Mustamäe pargis suusatamas käivad ning mõned lasteaiad/koolid ka ehk/äkki/võibolla tegelevad lastesse positiivsel moel spordipisiku süstimisega ja et osa inimesi on lausa nii tublid, et teevad läbi kõik maratonid, ei tee Eestist ikkagi veel spordimaad.  Minu arvates ei propageerita (ja toetata) sporti piisavalt. 

Lõpust alustades, siis vastake mulle palun, miks trennis käimiste asemel hängivad noored kaubanduseskeskustes või joovad/suitsetavad bussipeatustes? Kas põhjus võib olla selles, et sport pole popp + on ka vanemate rahakotile kulukas? 

Koolidest ja kehalise kasvatuse tundidest olen ma ka juba rääkinud. Spordipisiku süstimise asemel on kehalise kasvatuse õpetajad lapsed sporti vihkama pannud. Mina olin kehalises kasvatuses viieline, ometigi on mul ka meeles mõned üsna krõbedad tülid, sest oli asju, millega ma lihtsalt ei saanud hakkama. Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis ei oska ma joonistada ja kui minu maja nägi välja nagu allveelaev, siis keegi ei hinnanud loovust, ma sain kolme. Viie sain ma siis kui ma suutsin kellegi ära moosida (nt Hannela oskas väga hästi joonistada ja nii me ahistasime kõik teda). Õpetaja PIDI ju aru saama, et see pole minu tehtud pilt, kuid kuna vastas normidele, siis nö varastatud pildi eest sain ma viie, oma püüde eest aga pahandada ja halva hinde. 

Kui ma peaksin Eesti koolisüsteemile hinnangu andma, siis väga hästi sobiks mu meelest see tsitaat: " Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid".

Lasteaedade kohta ei julge ma väga palju sõna võtta, sest mul pole liiga palju kogemusi, küll aga tean ma lasteaedasid, kus lapsed istuvad päevad läbi toas, sest kasvatajad ei viitsi neid riidesse panna või on väljas paha ilm või "lapsed ei taha". 

Nädalavahetuseti on kaubanduskeskuste parklad autosid täis, perekonnad sõidavad vaba aega veetma kaubanduskeskustesse. ERITI talvel, sest siis on väljas külm. Pealegi on spordiriided kallid, varustus kallis, mida nad muidugi on ka, aga palju algab ka prioriteetidest. Teate ju neid esimese Eesti probleeme, et ei saa trenni minna, sest pole kõige ägedamaid riideid või kapis on valet värvi tossud või...

Ja nii jõuan ma Ida Norra lasteaiani. Pole ime, et siit tõesti igast külast "meie Bente" või "meie Björn" tuleb, sest maast madalast tegelevad lapsed spordiga. Ja see ei saa sugugi algust võistluste vormis. Ida lasteaias on lapsed väljas IGA ILMAGA. Kui just pussnuge ei saja. Üleeile kui ma Idale järgi läksin, leidsin ma tema kapist kilekotti pakituna läbimärja kombes, saapad, salli, mütsi, kindad. Selliseid kotte olid kõik kapid täis. Vihm ei pannud neid toas passima. Nad hullasid õues. 

Kahe päeva pärast algavad Lillehammeris noorte olümpiamängud. Selle valguses on lapsed õppinud olümpiamänge, nii 1994.aasta mänge ja sellega seonduvat kui nüüd 2016. noorte mänge. Enam ei ole mingi üllatus kui Ida nõuab kodus OL-floka laulu, tunneb ära olümpiamaskotid Kristini ja Haakoni ning iga kord kui näeb olümpiarõngaid, hüüab Lillehammer. Läbi mängu, tantsu ja spordi on kahe-aastased õppinud (kohalikku) kultuurilugu. See on muljetavaldav. Otseloomulikult on siia juurde käinud sport. Suusatamine, kelgutamine, ISEGI suusahüpped. Lapsed ei võistle, vaid lustivad. SPORTIDES. 

Reedel on ka neil lasteaias oma olümpiamängud koos avatseremooniaga. Kas see pole mitte tore, kuidas õpetajad nii vahvalt kasutavad ära kohalikku spordisuursündmust. Lapsed on vaimustuses. Eelmisel nädalal kui noorteolümpia maskott Sjogg lasteaias külas käis, olin ma reaalselt Ida peale kade. Ma oleksin ka tahtnud seal olla. Jällegi käisid ühes käes sport, mäng, tants ja laul. Pole siis ime, et spordipisik ka kõige pisemaid nakatab. Minagi olen nakatunud, nagu ma juba varem olen rääkinud. Nii see kõik alguse saabki. Ja nii saame me rääkida spordimaast. Päriselt. Mitte Eesti moodi, alles siis kui üks tubli sportlane midagi saavutab. Mitte enne. Et sarnaseid sportlasi rohkem tuleks. 

Kui ma 17. eluaastani olin arvanud, et sport on kohutav piin, siis nüüd 35-aastaselt tean ma, et see on hoopis mõnus vabaajaveetmiseviis. Seda õppisin ma Eestist eemal elades.

Although not everyone agrees with me when I say that Estonia is far from being a country of sports, I dare to disagree.

I mean the fact that  100 families from 1 million inhabitants of Estonia go skiing every weekend and some schools/kindergartens "inject the sportsbug" to children and some Estonians even go to different marathons doesn't make us a great sports country (like we now seem to think). 

Sports is not popular in Estonia. 

Let me start from the end. Please tell me why there are so many teenagers hanging at shopping malls or smoking/drinking, instead of being intersted in sports? Can the reason be that it is not in with sports + it is not the cheapest hobby to have? 

I have talked about school and gym classes. In stead og getting a sportsbug from school many (in my age) hate sports thanks to gym classes. I was an "A" student in gym, but I also remember some fights because I was not good in some sports (like basketball). To go a bit off topic I have no talent in drawing. When I draw a house it looked  like a submarine boat and of course I was not given an  "A" or a "B" for effort, but  a "C" or "D" for failure. Only when I asked someone who was good in drawing to draw for me, I got a good grade. The teacher MUST have seen it was not my drawing, but as the norm was to draw a house for the "stolen" drawing I was given an "A", but when I tried myself I was told off. 

If I could give a grade to Estonian school system, I would say that this quote suits well:  " Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid".

I cannot say too much about kindergartens. I don't remember much from my own experience as it was AGES ago and I only have a few months experience with Estonian kindergarten with Ida. But I do know there are kindergartens where children are inside whole days, because the teachers don't want to go outside (with an excuse that it's either bad weather or the kids don't want).

When you look at parking lots of shopping malls in weekends, it looks like "spending quality time with your family" means shopping in Estonia. Especially in  winter. Because then it's cold outside. And as we know the proper  clothes for being outside cost a lot, which it of course does, but I also have one word for this. Priorities. And you know the first world problems like "it's the wrong colour", "it's not the latest fashion"? That is very Estonia in my mind. 

And now about Ida's kindergarten in Norway. No wonder there's so many "our Bentes" or "our Björns" from every village (opposite to Estonia when we get one Kelly, Kristiina or Andrus once in 20 years). The kids are into sports from the early age. It's starts as a play in the kindergarten. The children are outside NO MATTER weather. If it's not -70degrees of course ( I wanted to write -40 degrees at first, but I think it's not cold enough for Norwegians to stay inside. I have winterboots which are supposed to keep my feet warm with -60degrees, so...)

One day wen I went to pick up Ida, there where bags full of wet boots, jackets, hats, scarfes in every cupboard. It had rained, but the children were having fun outside like they would have every other day.

in two days the Youth Olympics will start in Lillehammer. Because of this the children have been learning about Olympic Games, they know the rings, they know the mascots of 1994 games, they know the songs, they have learned the 2016 YOG song. It doesn't suprise me anymore when Ida asks for OL-floka at home or starts jumping when she sees the OG rings, she knows the mascots of 1994.games and of course the mascot of 2016 games. THE Sjogg. Combined with play, song and dance the two year olds know the (local) cultural/sports history. It's quite impressive if you ask me. The are skiing, sledging and even have ski jumping in kindergarten. Not competing but having fun when doing sports.

On Friday they even will have their own Olympic Games and an opening ceremony. How cool is that? Sjogg has visited the kindergarten twice now (if wish I could have been there also, it's not possible to not fall in love with Sjogg). Again it was sports, dancing and singing hand in hand. No wonder the sportsbug gets to you. Even I have been infected. 

This is how it all starts. So  that we can talk about a country of sports. Not in Estonian way where we become great after one athlet wins a medal, but BEFORE. 

Until I was 17 I thought sports is a torture, now at the age of 35 I know it's a lifestyle, a way to spend quality time with family, to relief stress. I learned this living abroad. In Estonia I would have taken my family to a shopping mall instead of a walk in the nature.

Eestlane olla on korraga nii uhke ja hää

Okei, et kõik oleks aus, siis muidugi on üle pika aja nii meeldiv lugeda Eestist pärit suusataja kohta positiivseid uudiseid. Lööd Google´isse sisse "Kelly Sildaru" ja rõõmustad, natuke tunned kahjurõõmu ka, et alati ja igal pool esimesi kohti noppivad norrakad tahapoole jäid, selline ehteestlaslik tunne, eksju. Aga mitte sellest ei taha rääkida, või siis tegelikult tahtsin küll, kuid kaks blogijat on oma mõtted, mis kattuvad hästi ka minu mõtetega, juba palju paremini kirja pannud kui mina oskaks, nii et ma päris kõike kordama ei hakka. Nende postitused leiate siit ja siit. 

Mul hakkas korraga natuke piinlik. Ma olen nõus nende kahe blogijaga, et see "täna on eestlane olla uhke ja hää-hoiak" on kuidagi hale ja tobe. Ühtäkki on Eesti suusariik, "nii me siin suusatame" taob üks idioot endale vastu rinda.

Kui te olete mu blogi pikaaegsemad lugejad, siis te teate, et mina ei olnud suuskadel (vist) mitte ühtegi korda seisnud, kuni ma 16-aastasena tulin Norra vahetusõpilaseks, olgugi et ka Eestis olid suusatamise tunnid talvel kohustuslikud. Nendest andis lihtsalt jooksmise või uisutamise või maeimäletamis-ükt-ga kõrvale viilida, mida ma ka tegin, sest talvel väljas passimine ei olnud minu teetassike, ma olin valmis kõigeks muuks talvel suusatamiseks. Võeh! Ja uskuge mind ma ei olnud ainus. 

Ma ei taha sugugi öelda, et minust oleks võinud tippsuusataja saada, kindlasti mitte, aga mis suusamaaks me end korraga siin kekutame kui inimesed saavad esimest korda suusad jalga 16-aastaselt. Mina siis kui mind Norras poolvägisi suusarajale veeti, sest seal kuulus pühapäevane suusaring pere traditsioonide hulka.

Meil pole tingimusi, et sporti teha, vabandame me end välja. Tegelikult on ju nii, et alles viimased aastad ei ole meil lund ega korralikku talve olnud. Oma lapsepõlvest mäletan ma kogu aeg kurguni lumehangesid, oleks saanud väljas murdmaad nühkida küll. Selleks pole mägesid vaja. Oleme siis lihtsalt ausad ja ütleme, et Eestis ei ole sport popp, seda ei propageerita ega toetada, Eesti spordipoliitika on null, Eesti inimesed laisad ja mugavad. Selle asemel, et selga tõmmata soojad riided ja õue minna, on lihtsam viriseda, et "aga mul pole koledat mamma-parkat, et õues soe oleks"; selle asemel, et suusad kasvõi laenutada, on lihtsam öelda, et "see on nii kallis" ja soetada endale järelmaksuga uus telefon/huuled/saapad/seelik, sest see on olulisem. Olgem ausad, Eestis on prioriteedid väga paigast ära! Ja selle asemel, et endale nüüd "meie Kelly" abiga vastu rinda taguda, tuleks teha midagi, et "meie Kellysid ja Kikusid" oleks rohkem. 

Te ju teate ütlust, et norrakad sünnivad suusad jalas? Naljaga pooleks öeldakse, et tänapäeval enam mitte, sest sünnitusel võib see nii emale kui lapsele ohtlikuks muutuda ja nii ei sünni enam lapsed suuskadel, küll aga võib juhtuda, et laps sünnib sel ajal kui emal veel suusad jalas on. Suusarajal. "Äsjasündinud" lapsed proffidena siuh ja siuh mööda tuhisemas.  Lapsi hakatakse maast madalast hoopis spordiga harjutama.
Ida lasteaias on hetkel käimas "taliolümpiamängud", suuremad sooritavad suusahüppeid, väiksemad alustavad kelgutamisega. Iga ilmaga on nad väljas ja õpivad nautima ka "kohutavat ja külma talve" Nädalavahetusel on kõik peredega suusatamas, kaheaastased kenasti kambas, keegi pole liiga väike, kellegi jaoks pole liiga vara. Hommikuti näen ma kooli suusatavaid lapsi. Kui te arvate,et neid selleks sunnitakse, siis te eksite. 

Naeran, mis ma naeran norrakate dressilembuse üle, kuid ühte pean ma tunnistama, sport on au sees, maast madalast. Pole siis ime, et neil "meie Kellysid" igast külast kaks-kolm-neli tükki korraga esile kerkib. 

Ma ei teadnud suusatamisest kuni 17-aastaseni mitte midagi, kui ma selle siis lõpuks niivõrd kuivõrd käppa sain, avastasin ma, et nii murdmaa, slaalom kui lumelaud on tõeliselt mõnus. Ma ei ole ainus teadmatuses elanud laps, aga võib olla oleks meie hulgas olnud  ka potentsiaalselt andekaid talisportlasi, me lihtsalt ei tea, sest keegi pole soovitanud/suunanud/sundinud neid suusatama. 

Nii et, kallis suusariik Eesti, kui sa tahad natukenegi suusariik olla, siis hakka parem suusatamist ja üleüldse liikumist/sporti propageerima ja toetama. Ja päriselt, mitte vaid valimiseelsetel plakatitel. Alles siis saad sa end suusariigiks kutsuda ja uhkusega öelda "meie Kelly". Ärme ole uhked ja hääd eestlased alles siis kui "meie Kelly" Eestile au ja kuulsust toob, anname "meie Kellydele" võimaluse maast madalast harjutada ja sporti teha.

//
To be fair of course it´s for a change nice to read good news when it comes to Estonian wintersports. Just google Kelly Sildaru and feel proud, but I agree with many others that it also is embarrising how suddenly Estonia is such a great wintersports country. "This is how we ski" and "go Kelly" our embarrising child prime minister shouts on Twitter. Nope, this is not how we ski in Estonia, dear prime minister, have you watched wintersports lately? If you´d have, then you´d know that Estonia finishes last in every competition. And it is not thank to Estonia, Kelly Sildaru has won the medal, you have no part in this. Remember the election of the best female athlete last year? 

Estonia is definately not a (winter)sports country. I was 16 when I first went skiing, and it was not in Estonia, but in Norway when my host family dragged me out on a Sunday. There it was part of a family tradition. Of course in school in Estonia we also had to ski, but it was possible to get a grade in PE for skiing by doing other things as well. Like washing windows or something like that. And so I did. I had never skied in my life before Norway. And I am not the only one.
We do not have the mountains and conditions for sports we find excuses. You don´t need mountains for cross country and as far as I remember there always has been snow in Estonia. Lots and lots of snow (only the last years have been bad). Let´s just face it - Estonia doesn´t like sports, the politics about that is nonexsisting, the school doesn´t help and we, Estonians are just lazy and find excuses. I don´t have the equipment we say, it´s too expensive to buy skiis, but yet we all have the latest iPhones and money for breast implants or something else that is sooooo important in life. It´s all about priorities. And when it comes to priorities, things in Estonia could not be more wrong. It costs a fortune to send a child to a training camp, but it costs practically nothing to buy cigarettes and alcohol. And we wonder why there are so many teenagers smoking and drinking. 
We should not feel proud about "our Kelly" now that she has won so many competitions and is the youngest female to win X games, we should do something to have more "our Kellys".

You know they say Norwegians are born with skiis on their feet? Well, that´s not true anymore as the doctors have found out that it can be dangerous for the mother and the baby, so the babies nowadays are born without the skiis. But it can happen that the mother is still skiing while going to labour and the "newborn" babies skiing by. Norwegians are learned to love sports from the early age. In Ida´s kinder garten they are having their own winter olymipcs at the moment, everyone skiing and jumping and enjoying themselves in the snow. Both big and small. On weekends everyone is skiing, nobody is to small or young, it´s part of family traditions. No wonder that this way a "our Kelly" or two comes from every village. 
So dear Estonia, if we want to call us a skiing country, let´s start from the kinder gartens, I may laugh about things in Norway, but here we have something to learn from them. They sure no how to make people love sports. I hated all kind of outdoor activity before I came to Norway, when I then finally tried down hill and snowboard and cross country I found out that it doesn´t hurt (or actually it does when you fall, but you understand what I mean don´t you). And remember I am not the only Estonian who had not skiied before. There´s many of us. If we´d be a skiing country as we now suddenly seem to be, that would not be possible. Here in Norway I see children skiing to school. Have you seen this in Estonia? 

Klišeepostitus

Juba sel reedel saab 2015. aasta läbi ning nagu ikka on aasta lõpus kombeks teha kokkuvõtteid. Eks ta selline natuke klišeelik tegevus on, aga kuidagi tore on sedasi üks aasta kokku võtta, vaadata tagasi tehtule ning mõelda, mida uuel aastal korda saata ja ära teha. Nii ka mina võtan vaikselt kokku 2015.aasta Hotelliveebi blogi.

Mul on suur rõõm, et blogi on ka lugejate poolt toredasti vastu võetud. Loodetavasti on teil arvustusest ikka ka kasu olnud. Rääkige ikka julgesti kommentaarides kaasa, tore on kuulata ka teie kogemusi. Kui teil on jagada mõni tore (või ka mitte nii tore) lugu, siis andke endast samuti märku. Eriti oodatud on persoonilood. Teate te mõnd vahvat hotellitöötajat (administraatorist koristajatädini), kellest teistelgi oleks tore lugeda, andke julgesti teada.  Tunnustame koos neid inimesi, kes meie puhkused meeldivaks ja meeldejäävaks teevad.

Loe edasi SIIT

Mis on Eesti kauneim linn? Tartu! Aga keel? Ikka Tartu!

Mõnda aega tagasi läksime me Marekiga vaidlema, et kumb linn on ilusam. Kas Tallinn või Tartu. Mina vana tartlasena raiusin muidugi, et Tartu. Marek ei nõustunud. "Aga kas Tallinnast on tehtud mõni laul, mis ütleks, et see on kauneim linn Eestis?" küsisin ma üleolevalt ning hakkasin ümisema viisi, mida vist iga tartlane une pealt teab. Marek turtsatas ja hakkas selle peale laulma "Tallinn, mu Tallinn, sa tornide linn..."
Ma sain aru, et selle argumendiga ma vaidlust ei võida. Ja tookord jäigi meil välja selgitamata, kumb linn siis kaunim on.

Kas see pole aga tegelikult naljakas, kuidas ajaga arvamus (või inimene ise?) muutub. Kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. „Siin ei ole midagi teha,” rääkisin ma kõigile, kes vaid kuulata viitsisid. „Tallinn on äge!” lisasin ma. 

Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid eemaldumise asemel olen ma Tartuga emotsionaalselt palju lähemaks saanud. Iga kord kui ma ületan Tartu linna piiri valdab mind kummaline rahulolu. Ma olen Tartuga sõbraks saanud, Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all?  „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. 

Ma võin pajatada inimestele „Alle Kuki õlletehasest”, millest rääkis mulle mu sõjaajal Rootsi põgenenud vanaonu; Jänese kaubahoovist, millest rääkis mu vanaema; Nõukogude aja trendikohvikust „Tempo”, kus mu onu muusikavideosid näitas. Iga kord kui ma möödun ühest majast ülikooli lähedal, mõtlen ma, et seal tillukeses tillukeses katusekambris elas kunagi minu vanatädi. Isegi Tartu Lihakombinaadist ja Piimakombinaadist on mul oma lood rääkida. Musumägi, lauluväljak, Tartu Raadio, "Saame kokku", toidutorn, Püssirohukelder... Tartu on minu jaoks täis lugusid.  Ja midagi ei saa ma parata sinna, et kui keegi mainib Mustlas-Antsu, Anne Centrumit ja Sateliiti, hakkan ma muigama. Kui te olete umbes minuvanune ja Tartust pärit, siis võib-olla hakkate teie ka? 

Mis mulle aga Tartu ja Lõuna-Eesti puhul kõige enam meeldib, on see meie "oma keel", mis teistele nii naljakas tundub. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. Mu vanaema vuhvtitab krookas linasid ja annab tiitsule vägevat. 

Tahate ma õpetan teile natuke meie oma salakeelt? 

Alustasime millestki lihtsamast nagu pürst ja putsu. Täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad, mille kohta mingil arusaamatul põhjusel põhjaeestlased ütlevad hari ja .... Ma ei olegi aru saanud, mis sõna teised „putsu“ asemel kasutavad, aga ma olen aru saanud, et samal ajal kui minu „pluus muutub pärast pesemist putsuliseks“ , siis teistel muutub see topiliseks.

Järgmiseks tuleb müre piim vs tilgastunud piim ja puks vs spikker. Otseloomulikult on  ainukesed normaalsed sõnad  „müre“ ja „puks“. 

Ja nüüd eesti keele kõrgem pilotaaž– „see“ ja „too“. Kas saab olla veel midagi võimatumat, kui püüda põhjaeestlasele selgeks teha, kuna „sellest“ saab „too“? Ei olemeetrilise täpsusega paika pandud, kuna sellest saab too; kõik mis on lähedal,kõrval,juures on „see“ ja kõik, mis on kaugemal,eemal on „nood“ (MITTE „tood“ nagu rumal põhjaeestlane naerab).

„See“ on siin, „too“ on seal ja „nood“ on „too“ seal mitmuses . Loogiline! Mingil põhjusel aga ei taha põhjaeestlased seda loogilist reeglit tunnistada. Marek püüab mulle mõnikord ikka selgitada, et kõik asjad, olgu nad siin või seal, on ikkagi „see“ – „see tool siin“ ja „see tool seal“. Selle asemel oleks palju lihtsam ja arusaadavam kasutada „see tool“ ja „too tool“, aga jonnakas põhjaeestlane kohe ei taha aru saada. „Too too tool!“ itsitavad tallinlased ja püüa siis  mõistmatutele selgeks teha, et „Too too tool!“ on Lõuna-Eestis täiesti normaalne ja toimiv lause. Ka riided pandi koolis „rõivistusse“, mitte „garderoobi“!

Tartu on aastatega minu jaoks muutunud hoopis teiseks linnaks. Linn täis ajalugu. Lugusid. Mälestusi. Tartu on ilus. Olete te Toomemäel jalutamas käinud? Kuradi- ja Inglisillal? Minge jalutage seal ja te saate aru, millest ma räägin ja miks ma turistidel soovitan külastada Tartut. Eesti kultuurihälli;)

Kuhu (mitte) minna Tallinnas / Where (not) to go in Tallinn

Mulle sattus eile  kätte üks reisiajakiri. Või mis sattus. Ma nägin lennujaamas tasuta ajakirja, kus esikaanel oli Tallinna pilt ning ma tahtsin teada, mida turistidele soovitatakse. Minu üllatus oli suur kui ostukohtade soovituste alt leidsin ma: Kadaka turg, Sadamarket, Viru turg, Mustamäe (lihtsalt Mustamäe, ei rohkem midagi), Balti jaama turg, Katariinakäik ning Dr.Fisch.  Sama suur oli mu üllatus kui ma lugesin, mis on  Tallinna reisi kõrgpunktid. Martsipanimuuseumituba (loomulikult oli ära mainitud ka Pikk tänav, sest norra turisti jaoks on Pikk tänav oma "piinlikku" nime pärast tõeline vaatamisväärsus), Maia smokk (smokk = norra keeles lutt) ja Kurnu kunstimuuseum. Ujuma soovitati bussi nr 1A või 5A-ga Piritale minna.

Ei saanud me üle ega ümber Olde Hansast ning keskaegses riietuses inimestest vanalinnas. Mulle jäi selle artikli põhjal mulje, et terve Tallinn kubiseb vaid keskaegseid rüüsid kandvatest inimestest, kes iga nurga peal turistidele schappsi pakuvad. Kihvtide ja teistmoodi kohtadena olid välja toodud Boheem Kalamajas ning Luscher ja Mathiesen (mida ma soovitan küll KÕIGIL külastada). Mina käisin seal koos kursaõdedega (link). Tõeliselt kihvt koht on!

 Kui te oleksite turistina esimest korda Tallinnat külastamas ja käituksite nende soovituste järgi, siis milline mulje teil Tallinnast jääks? Minule jääks üsna nadi mulje. Ma ei ütle sugugi, et vanalinnas (Katariina käigus) asuvad käsitöömeistrite poekesed oleksid mitte väärt külastamist, absoluutselt on, kuid kui nüüd võtta arvesse kui palju erinevaid turiste Tallinnat külastab, siis on üsna nadi, et me soovitame neil minna kas turule odavat jama ostma või vanalinna käsitööpoodidesse. Aga Tallinnal on ju nii palju pakkuda! Ja samuti ei ütle ma, et vanalinna restoranid ei kõlba kuhugi, kuid jällegi ütlen ma, et see on nii igav, et Tallinn tundubki vaid koosnevat vanalinnast, mis vaieldamatult on kaunis, kuid...

Ma julgen arvata, et tasuta ajakirja "reisisoovitused" on makstud reklaam (kas ma eksin?), kuid aru ma ei saa milleks meile igasugu erinevad liidud, ametid, bürood, kõneisikud, kui nad ei suuda ühte ajakirja, mida terve kuu vältel lappab tuhandeid reisijad, lasta kirjutada artiklit, mis näitaks Tallinnat kui ägedat reisisihtkohta kõigile. Miks me ikka ja alati laseme liugu vaid vanalinna peal? Ja kas tõesti meil ei ole häbi, et ostusoovitustena saadame me turistid turule? (Ainult Balti jaama turu kohta ütlen ma, käed eemale, Eveliis!)

Ma olen siiani blogi reisisoovitustest välja jätnud Tallinna ja keskendunud teistele linnadele, plaanis oli ka lähiajal Narva kohta kirjutada, kuid nüüd ma kohe pean oma soovitused Tallinna külastamiseks kirja panema. Kui teil on vahvaid soovitusi turistidele, andke kommentaarides nendest teada. Näiteks minu enda viimase aja üks meeldivamaid leide on selline tilluke keraamikatöökoda nagu Savi On (olete kuulnud? no vot. soovitame turistidele ka selliseid kihvte kohti!)

****

I found a free magazine yesterday at Rygge Airport. Tallinn, the capital of Estonia was on the cover and I wanted to find out what to we suggest to visit and do when in Tallinn. I must say I was schoked to read that we send tourists to markets, where one can buy cheap crap. I grew up in 1990's when Kadaka turg was known as synonym for fake Adidas (Adibass), Nike (Nice) and other strange things. You do not send a tourist to a random market in Mustamäe. Balti jaama turg is the only one of these markets which actually one should visit - truly cool things from Soviet Union area can be found there. Just make sure you hold your wallet close to you. It's not the safest and sweetest part of Tallinn, although it is basically in the middle of the town and a railway station (but you know how railway stations often are gathering places for ...how to call them politely..let's say different people). 

According to this magazine the highlights of Tallinn are: marzipan museum, Pikk street (well, I can understand this because of the "embarrasing" name - Pikk in Estonian means "long", but in Norwegian " a male body part"), Kurnu (not KUMU which is correct) art museum and Maia smokk (not Maiasmokk - a cafe called "Sweet tooth", which is correct, but a place called "Maia's Pacifier" if written in two words). That's it! And in case you want to go swimming you should take a bus to Pirita. Yes, the biggest beach is in Pirita, but to send tourists swimming there in November....

And of course it's again only about the Old Town. I mean the Old Town is truly beautiful and definately a place to visit, but it's getting so boring that we only show this part of Tallinn to our guests. Like it's all we have. What about  the hip and cool places for younger visitors? for people who are interested in design or fashion? There are so many places to visit. The same with restaurants. Why we never talk about restaurants outside the Old Town? 

If I was a tourist and would take some of the recommendations from this magazine I would get a strange impression of Tallinn. 

I have so far given travel tips outside Tallinn, and wanted to talk about Narva before Tallinn, but now I feel that I have to write a post about things I recommend to do in Tallinn, where to eat, where to shop, where to go to hairdresser, where to stay...

The previous traveltips (in Norwegian) can be found here: 

* Gammeltroende og Peipsi

* Haapsalu 

* Grensebyen Valga (mot Latvia)

* Hjemmebyen Tartu