Kuidas oma elu lennujaamas põnevaks teha

Ma jätan vahele selle, kuidas eilsest õhtust alates on seekordne Eesti reis olnud täis segadust ja halvasti läbimõeldud logistikat ja lähen kohe edasi nõuanneteni, kuidas lennujaamas aega surnuks lüüa.

Alustuseks olgu öeldud, et eilsete uudiste valguses tundsin ma esimest korda elus end lennujaamas ebamugavalt. Kuidagi kõhedalt, turvamehed kontrollivad nurgataguseid, nii väljas kui sees jalutab ringi politsei, püss kaenlas. Muidu on mulle alati lennujaamad meeldinud. Mulle meeldib jälgida siblivaid-sagivaid inimesi, õhkutõusvaid ja maanduvaid lennukeid, arvata ära, mis rahvusest keegi on, lugeda, kirjutada, juua veini või kohvi.  Seekord oli kõik kuidagi teisiti. 

Esiteks suutsin ma järelvalveta jätta oma kohvri, mis loomulikult kohe turvameeste tähelepanu pälvis. Teiseks suutsin ma lennujaama kohvikus panna ühte nurka laadima telefoni, teise nurka mobiili ja ise istuda kolmandas nurgas. Mul on tunne, et nad jälgisid mind läbi kaamerate ja püüdsid aru saada, mida see kahtlane isik seal kohvikus juba kolm tundi teeb. Ma usun, et nurgataguste kontroll oli ettekääne mul silma peal hoida. Ma ei heida neile seda ette. 

Ma olin lennujaamas neli tundi varem. Vabatahtlikult, sest mul oli vaja teha tööd, siin on olemas wifi ja pole ju vahet, millises kohvikus ma istun. Minu suureks õnnetuseks keeldus arvuti minuga koostööst ja esimesed kaks tundi üritasin ma KOGU AEG kinni hanguvat arvutit käima saada viihaselt enda ette pomisedes. 

Niisiis. Punkt nr üks: käituge kahtlaselt.

Edasi tasub tülli minna check in´i töötajaga. Ma olen Tallinna lennujaamas Norwegiani lendudel käsipagasi ALATI ära saanud anda, seekord aga selgus, et see ei ole enam lubatud. Minu kohvris olid aga asjad, mis turvakontrollist läbi poleks saanud.

Punkt nr kaks: laiuta käsi ja küsi DRAMAATILISELT, et mida ma siis teen nende asjadega, mis kohvris on, sest need ei saa turvakontrollist läbi. Seda eriliselt rõhutades, et jääks mulje nagu poleks su kohvris kehakreemid ja vanniõlid, vaid midagi väga ohtliku. Tekita tagasihoidlik stseen ja jäta endast veel kahtlasem mulje. Arvatavasti on su kohver nüüd erilise tähelepanu all. 

On aeg liikuda edasi turvakontrolli. Kui sul veab nagu minul kipub vedama, siis hakkab turvavärav piiksuma ka siis kui oled kõik riided ja kulinad eemaldanud ning läbid turvakontrolli praktiliselt alasti. Sind katsutakse siit ja sealt ning peale seda kui oled eemaldanud pea kõik peale aluspesu, jõuad sa oma kottideni. Sind kutsutakse kõrvale ja palutakse avada kotike, mille sees on kingitus, mille sa oled just saanud, kuid pole taibanud, et enne sellega läbi turvakontrolli minekut, oleks olnud taibukas vaadata, MIDA see sisaldab.  

Seega punkt nr 3: võta käsipagasisse kaasa üllatuspakk, mille sisust pole sul õrna aimugi, ütle seda ka turvatöötajale. Kui selgub, et seal sees olnud kehakreem (MIDA MUL OLI NII HÄDASTI VAJA!!!) on lubatust suurem, on sul kaks varianti:

A) visata see ära

B) viia see infolauda, kus seda hoitakse 30 päeva (1eur päev!), kuni keegi sellele järele tuleb. Ära visata oli seda LIIGA kahju, ma kolistasin läbi turvatsooni tagasi infolauda. Rahvas vaatas mind kahtlaselt. Kõigepealt kohvridraama, siis keelatud vedelikud. Nüüd on mul aga ka palve - MAAILMA KÕIGE PAREM ONU TARMO, kui sa Tartust tagasi tuled, palun ole nii armas ja too lennujaama infost ära mu Joik kehakreem. Palun palun palun! 

Punkt nr 4: Kui teilt küsitakse, kuna te tagasi tulete, vastake DRAMAATILISELT, et te ei tulegi tagasi. Jättes endast veel kahtlane mulje. 

Lennujaamas sees aega veetes püüdke veel igal võimalikul juhul oma kottide ja telefonide ja läpakatega kummalist muljet jätta. Neli tundi (kui arvuti ei tööta ja te ei tea, mida siis peale hakata selle ooteajaga) mööduvad kui mitte kiiresti, siis huvitavalt. Sisustatult. 

Ma olin veendunud, et Oslo lennujaamas võetakse minusugune kahtlane element raudselt lennujaamas maha. Läks siiski teisiti. Ma jõudsin kenasti ja liigsete kontrollideta kohale. Kehakreemist on kahju. Ja sabaandnud arvutist. Kuidas ma nüüd blogin? Vaid telefonis? Jummel kui tüütu:)