Kommenteerimisest ja Perekoolist vol 1000

Olgugi, et ma olen juba mõnda aega olnud liimist lahti ja võib-olla ka depressioonis, siis nendel hetkedel kui ma olen kaine mõistuse juures (ei kõla sugugi lõhestunud isiksusena, eip), tundub mulle, et hoolimata hetkel meie elus valdavale segadusele, rahalistele ja perekondlikele probleemidele (eip, ma ei ole vanaema kohta uurinud, sest mind ei huvitaks, vaid lihtsalt selle pärast, et ma kardan. Mida, pole vist vaja seletada rohkem. Aga te võite mind lohutada ja mulle teada anda. Alles nädal tagasi oli ta vaat et lennukisse istumas ja minuga Norra tulemas) olen ma natukene kasvanud. 

Alustame Perekoolist. Mitte et selle foorumi külastamine avaliku blogijana ilmselt küpsust näitaks, aga blogimaailma viimase draama valguses sai inimlik uudishimu minust võitu ja teate, ma lugesin päris palju blogijate kohta käivaid teemasid läbi ning pidin endale tunnistama, et neil on seal natukene ikka õigus küll.
Miks ma nii arvan? Meie kritiseerime ja analüüsime ja kommenteerime (okei, küll oma näo ja nimega) kõiki ja kõike. Mitte et me arvaks, et meil on õigus, vaid me avaldame oma arvamust. Me kõik avaldame oma arvamust tuntud inimeste kohta. Alles hiljuti vaatasime me Marekiga "Tuulepealset maad" ja ma hüüatasin ühel hetkel, et no on ikka Rasmus Kaljujärvel ilus tagumik ja mulle turgatas pähe, et me blogijad, olemegi natuke liiga karastamatud, ning peaksime võtma õppust nendelt, keda minusugused, kas siis positiivselt või negatiivselt kommenteerivad. Meile tundub, et see arvamuse avaldamine on meie põhiseaduslik õigus. Sõnavabadus. Me analüüsime raamatuid ja anname hinnanguid kirjanikele, me kommenteerime teatrietendusi ja hindame näitlejatööd, me vaatame uudishimulikult, kes kellega käib ja mida kannab, kuidas välja näeb või vananeb, kellel on kilo juures või kilo vähem. See kõik on meie õigus, mida me hoolsalt kasutame. Ka perekoolis avaldatakse oma arvamust. Meie kohta.

Me pakume lugejale meelelahutust - kes intelligentselt, kes irriteerivalt, kes pidades nunnut beebiblogi, kes tehes ilusaid videosid ja postitades esteetilisi fotosid, kes trenni tehes, kes süüa tehes, kes lihtsalt kirjutades. Me oleme endast ise vorpinud mingil määral avaliku elu tegelased (ei, mul pole suurushullustust, aga saate ju aru, mida ma mõtlen). Loomulikult kaasnevad sellega ka kommentaarid ja kriitika. Osa, tõepoolest lahmiv ja niisama soovist haiget teha ning kadedusest, kuid osa, tahame me või mitte ka killukese tõega.
Meie asi on end karastada ja õppida kriitikal ja kriitikal vahet tegema. Mitte vinguda ja halada, et meile kõik liiga teevad ja aru ei saa ning käod on pahad. Blogijana ütlen ma teile veel midagi. Mingil määral peame me Kägudele hoopis tänulikud olema. Kui meist räägitakse, järelikult on meid märgatud. Kas mitte see (peale selle, et me kirjutame endale ja hobiks ja mälestuste talletamiseks) ei ole üks blogimise eesmärke? 

Jah, ma olen esimene, kes tunnistab. et kriitikat on kuradima valus kuulda (võtta). Kaitsereaktsioon on loomulik, kõik inimesed ei oska olla diplomaatilised ning kainelt arutlevad. Mina olen üks neist. Muidugi saan ma mõistusega aru, et sellest ei ole mitte midagi, kui keegi mind "koledad kui öö" nimekirja liigitab või blogi "kohutavaks enesehaletsuseks" peab, maitsed on nagu me teame erinevad, kuid...

Ega ikka esimese hooga naerma ei hakka kui keegi su välimust materdab. Nutma muidugi ka ei hakka, aga oled natuke kurb. Vaatad peeglisse ja mõtled, et noh jah...sõltub kõik päevast ja nurgast ja maitsest ja inimesest ja... Miks ma sellel välimuse teemal üldse peatusin? Esiteks oli mu meelest naljakas, et keegi arvas, et minu blogipäises olnud pilt ei ole minust endast - no miks seal ometi peaks olema keegi teine? Ikka olen ju mina. Sellisena nagu ma olen. Teiseks aga selle pärast, et kusagilt jäi mulle silma küsimus, kas ilublogija peaks olema ilus ja mingid näited nö koledatest ilublogijatest. Ma näiteid ei too, aga pean tunnistama, et on paar ilublogijat, keda peetakse väga ilusateks, kuid minu arvates pole neis ei ilu ega isikupära, samas kui mõni teine ilublogija, kes pole ehk klassikaliselt kaunis, on minu meelest tunduvalt huvitavam, ilusam, isikupärasem. Meeldejäävate näojoonte ja hoiakuga. Sama on üldse mu jaoks kõigi blogijatega. Ma mäletan väga kui nägin Blogiauhindadel ühe blogija pilti, keda ma kuidagi ise ka olin liigitanud pigem koledaks. Sel üritusel oli noor ja särav naine. Ma tundsin piinlikkust, et olin välimust arvustanud. Kuid tulles tagasi postituse alguse juurde - see on meie õigus, mida me kasutame. Ja tegelikult ongi nii ilusatel kui koledatel häid ja halbu päevi. Nii lihtne ongi. Ma saan aru sellest, ilu on vaataja silmades ütlusest. Ja maitsed ON erinevad. Jumal tänatud.

Ja olles nüüd lugenud Perekoolis päris palju teemasid, siis ütlen käsi südamel, et seal on teemasid, mis teevad haiget: 

- sest need pole tõsi; 

- sest neis ON  tõtt; 

- sest me tahaks kõigile meeldida; 

- sest me ei meeldi kõigile; 

Kuigi ma alateadlikult võtan mõnd kommentaari rünnakuna ja vastan üleolevalt, siis uskuge mind, tagant järele analüüsides olen ma palju ka neist abi saanud*. Ka neist vastikutest, kus mind sajas surmapatus süüdistatakse. Sajas ma süüdi pole, aga 38 patus võib olla küll, ma ei tea - ma pole üles lugenud palju mul patte hingel võiks olla:) 

Need kommentaarid, mis mulle tunduvad ebaausad (tegelikult ka need viimastel nädalaltel kanepi-teema kohta tulnud sõnumid ja kommentaarid)  jäävad avaldamata. Minu blogis. Mujal avaldamise vastu ma ei saa. Ma saan neid mitte lugeda. Kui uudishimu võitu ei saa. Kui saab, siis olen ise süüdi, kui mõnd kommentaari hinge võtan. Palju on minu enda teha. Mina ise blogijana annan põhjuse kommentaarideks. Headeks või halbadeks.  Ja kommentaaride ja kriitikaga tuleb kah harjuda. Mitte püüda kõigile iga hinna eest meeldida. **

Ja there, I said it - pole see Perekool nii hull ühti. Olgugi, et mind seal ei armastata. Absoluuuutselt.

Siis kui ma veel maailma kõige ilusam olin

* See ei tähenda sugugi, et ma edaspidi ei nähvaks, kaitseks, ründaks (draamat ei tõmbaks, ennast ei haletseks jne jne jne) Ega ma siis ennast muuta saa.
** Eraldi teemana oli ära toodud ka blogijate madal haridus/haritustase. Ma ei tea palju teiste blogijate koolidest, aga  ma ei usu, et haridus blogimises väga suurt rolli mängib. Kooli ma selle pärast ei lähe, et keegi mind lolliks peab ja mis see kool siin siis muudaks. Blogis oleks magistrikraadist vähe kasu.