Mis on ilu hind?

Ei, ei mingeid diipe mõtteid välimusest täna. Kuigi, eks mul ikka oleks üht-teist ka siin öelda, aga mitte hetkel. 

Me elame maalilise Norra looduse keskel, järve kaldal, akna tagant jalutavad isegi põdrad (jah, mitmuses) mööda. Vaatad aknast välja ja naudid loodust. 

Ja siis astud uksest välja. Lumi on poolde säärde. Ilus on. Istud autosse ja hakkad liikuma. Ja tõded järgmisel hetkel, et ei... Siit välja ei saa. Aga sa ei anna alla. Kaevad, pillud killustikku, vannud, kaevad, rattad kraabivad paksus lumes, mille alt paistab jää. Teeni on 500 meetrit, sa kaevad ja proovid ja kaevad. Möödub tund ja teinegi. Samal ajal sajab lund juurde. Higise ja väsinuna saad autoga lõpuks suurele teele. Oled lootusetult hiljaks jäänud, aga hingad kergendatult. Ja avastad siis, et ka see tee on lahti lükkamata. Sa annad alla, jätad auto kus kurat ja vantsid koju. Tee on muinasjutuline, igavene talv ümberringi. Jalad on märjad ja sõrmeotsad külmetavad. Jõuad tuppa, teed ahju tule, vaatad aknast. Kas lumesadu ja -torm lõppeb homseks? Kas tee lükatakse lahti? Või oleme me kuni lumesulamiseni nüüd lumevangis? (Aeglase ja pea olematu internetiga). 

See ongi ilu hind. 

Ps: kes meile külla on homme tulemas, pange karupüksid kohvrisse ja arvestage võimalusega, et enne kevadet enam ära ei saa.

Ps2: Ma saan nüüd aru, miks kapid on täis kuivaineid, tikke ja küünlaid