Wednesday, March 9, 2016

Mis Idal (nüüd) viga on? /What´s wrong with my baby?


Ma olin peaaegu unustanud, et tahtsin ühest natuke kummalisest uuest joonest Ida puhul rääkida, täna kui ta ühtäkki on otsustanud üht õpetajat kartma/vihkama hakata, tuli see mulle jälle meelde. Me käisime nädal tagasi Eestis, Ida oli kolm päeva mu tädi ja täditütrega koos. Kui ma kolmandal päeval ka sinna läksin, selgus, et täditütar ei või Ida lähedalgi olla, sest Ida hakkab "neiiiii!" karjuma, peksab teda, jõllitab vihaselt ja on armukade. Rääkimata sellest, et ta ei tohtinud puutuda Ida asju ja kuna hetkel on kõik asjad "Ida omad" (kaasa arvatud linnas sõitvad bussid), siis ega väga palju asju ei olnud, mida täditütar teha tohtis.
Mu jaoks oli seda kummaline kuulda, sest iga kord kui ma talle "Maeenist" rääkisin, läks ta nägu särama, kui ma talle "Maeeni" pilti näitasin, hakkas ta naerma ja nüüd järsku selline muutus. Me suutsime mõista, miks ta võis kaks esimest päeva nii käituda, emmet polnud ja tal oli hirm, et keegi võtab tädi Pepe ka ära. Sellega seoses tuli mulle ka meelde, et kui me tädi juurde olime jõudmas, hüüdis Ida "Minu Pepe". Mina norisin vastu, et "tegelikult on rohkem ikka minu Pepe olnud", mille peale Ida vaatas mind pilguga, mis oleks võinud tappa ja karjus mulle näkku "MINU PEPE!". Olgu, ma leppisin sellega ja loovutasin oma Pepe talle. Aga millest selline järsk viha täditütre vastu? Millest see tingitud? Miks seda viha ei olnud vaid siis kui nad kahekesi kelgutama läksid? Ja kõik teised võisid tädi läheduses olla, välja arvatud tädi enda tütar. See ei olnud selline hakkan-korraks-pillima-keegi-võttis-mu-tädi-ära, vaid nagu konkreetne viha. Millest selline käitumine?

Ja lasteaias on ta ühtäkki hakanud kartma või siis keeldub suhtlemast õpetajaga, kellega tal ei ole oktoobrist saati ehk sellest ajast kui ta lasteaias alustas ühtegi probleemi olnud. Ei saa ka olla, et tegu oleks uue õpetajaga, kellega ta harjunud pole. Kui paar kuud tagasi tuli Ida rühma meesõpetaja, kartis Ida teda, tänaseks päevaks ei saa me lasteaiast ära minna, ilma, et Ida ka rühma aknast möödudes ei hüüaks "Tsau, Jørgen!" (ja kui Jørgen ei näe, siis koputab Ida aknale, et kindlasti just sellele öpetajale ka "head aega" öelda. Aga millest selline vastumeelsus nii järsku ühe öpetaja vastu? Õpetaja ise arvas, et ehk on ta mingil hetkel midagi keelanud teha/võtta/öelda ja Ida on nüüd solvunud. Aga see oleks nagu konkreetne hirm. Mul hakkas õpetajast täna lausa kahju, sest ma ei arva, et õpetaja midagi valesti teeb, kuid päeval saatis ta mulle igaks juhuks ka sõnumi, et Idaga on kõik korras, et nutt jäi järele ja ta mängib kenasti teistega.

Mingitel hetkedel valib Ida välja inimesed, kes talle ei meeldi ja siis võiks see inimene, kasvõi pea peal käia või lubada Idal Sokolaadifondüüs supelda, midagi ei muutuks. Kui Ida ei taha, siis see "põlualune" ei tohi süüa Ida võid, juua Ida vett, istuda Ida toolil, rääkida, vaadata, mängida, liikuda, hingata. Ida lihtsalt karjub ja lööb. Miks? Miks ta aegajalt näib mõnd inimest vihkavat?  Sealhulgas ka mind. Kui issi on kõrval, tundub nagu kannaks mina küüntest kübarat. Ma olen nähtamatu ja soovimatu (aga sellest issi-lembusest suudan ma erinevalt eelpool mainitust aru saada).

Mis värk on?


Today when I took Ida to kindergarten I saw something that I didn´t understand. After five months in kindergarten with same teachers, she suddenly was afraid of one of them. Started crying and refused to play with her, the teacher said that it had been the case for couple of last days and seems like Ida suddenly is afraid of her. I felt bad, because I don´t think the teacher can have done anything wrong, but the teacher felt she had to explain to me that they have not done anything to her. She even sent sms to me when I had left, that everything is okay, Ida has calmed down and is playing with others. But why the sudden change of hearts? Why this teacher suddenly had became the enemy? The teacher thought maybe she had been strict and Ida now is afraid, but she has always liked this teacher. What happened now?
I can understand that she is a bit afraid of new people. When a new male teacher came to kinder garten Ida didn´t seem to like him too much, but the last days I have seen that Ida cannot leave kindergarten before she has said "good bye" to this teacher. This change and behaviour makes sense, but the other way around? Not so much.

And I especially felt bad today, because for me it seemed like the teachers are trying to convince me that Ida is not suffering in the kinder garten. I don´t need to be convinced. I could not be more satisfied with the kindergarten. But I understood the teachers´fear. Let´s say it was not me (a "chill parent"), but a real "preditor" who thinks that every time a child cries in the kinder garten, the teachers are doing something wrong and the teachers get told off by overprotective parents. I think it is a bit sad, I mean of course their job is to teach the children, protect and nurse them, but it is also okay to be strict sometimes as well without being afraid of overprotective parents. Do you agree?

To make the teacher feel better I told her that Ida sometimes chooses out people she doesn´t like. Her choice doesn´t make any sense, it can be people that would like to play with her 24/7, but she just refuses. Screams and refuses. Even if she would be allowed to take a bath in chocolate fondue, it would not help. Ida just has decided to not get along with some people. Why?

The strangest thing happened when we last were in Estonia, she was so jelous and even angry to my aunt´s daughter. "Maeen" like she calls her was not allowed to do anything, and when I say anything, I mean ANYTHING. Lucky for her she was allowed to breath. Ida just looked at her and started to scream the moment "Maeen" was too close, took something that belongs to Ida (at this age EVERYTHING belongs to Ida)  or just was together with us. Ida seemed to hate her from the bottom of her heart. Which is also starnge, because when I showed Ida photos of my aunt´s daughter, she was so happy and excited to get to visit them. Why she loved her on Facebook and was so angry with her in real life.

What´s the deal with her?

6 comments:

  1. Minu kahe ja poolesel on ka aegajalt seda ette tulnud, et keegi ei tohi puutuda ei teda ega tema asju muidu on suuremat sorti kisa lahti aga see toimub lühiajaliselt. Kas te käisite Idaga neuroloogi juures või olete peresrstiga rääkinud. Sooviks teada, mida targemad räägivad ning kas hommkustest nutuhoogudest olete lahti saanud

    ReplyDelete
    Replies
    1. Neuroloogi juurde pole me veel jõudnud. Ootejärjekorrad on soovitud arstidele pikad. Hommikused jonnihood on nagu möödas vist isegi, või siis olen ma ära harjunud ja ei pane tähele, igatahes ei tule väga kohe meelde hulluks ajavaid hommikuid. Nüüd on kõik asendunud sellega, et on "minu oma" ja siis sellest tingitud kisad ja tülid. Ja noh see kummaline "viha" ( ei oska paremat sõna leida tema tujude kirjeldamiseks)

      Delete
  2. Mulle tundub, et see on vanuseline iseärasus. Mu noorem piiga ju Idaga pea samavanune ja no hetkel on selline olukord, et ajab juuksed halliks. Emotsioonid keevad niimoodi ülepea, et tegelane ei saa õrnalt ka nendega hakkama. "Tahan-ei taha-tahan ikka!" Ta pole veel põrandal nii palju püherdanud kui nüüd... Meie omal ei ole küll nii intensiivseid tujusid nagu sa kirjeldad, kuid mulle tundub, et vanuseliselt kõige hullem periood küll. Suurem tüdruk oli sama vana kui pisem õde sündis ja no ma mäletan täpselt kui palju seletamatuid emotsioone oli selles väikses kehas tol perioodil...

    ReplyDelete
  3. Äkki see nais- ja meesôpetaja saavad hästi läbi ja Ida on armukade, et keegi tema Jorgeni ära vôttis? Ja Mareki osas äkki on Sinu peale armukade, et tema issi ju?

    ReplyDelete
  4. Mina soovitaks peegeldamist. Laps käitub nii ja trots temast kasvab, kui temast ei saada aru. Ta ei oska öelda, et tuju läks pahaks, sest sukapükstel on keerd sees vms. Ta viskab maha ja näitab, et kõik on halvasti ja kõik on kohutav. Viha suhtes samamoodi. Lasta lapsel oma tundeid omada ja ise neile peegeldades nimi anda: "sa oled pahane, et õpetaja sinuga kurjustas", "sa olid ilma emmeta hirmul, aga emme on nüüd siin ja olemas" See ei arene välja koheselt, aga mingi aja pärast hakkab laps su lausetele vastama "jaa, olen vihane", "jaa, olen kurb" või siis lihtsalt "ei", seega tuleb uuesti peegeldada ja püüda mõista, mis toimub selle väikse inimese sees.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma pean tunnistama, et kui ta on minu peale kuri, siis on see tihti sellepärast, et mina olen tema peale kuri olnud. Ta matkib mind nagu väike ahvipärdik, ja loomulikult mitte vaid häid asju.
      Vihast ja armukadedusest saan mingi hetkeni aru (no see sama, et keegi võtab tema Jorgeni ära või issi on vaid tema oma), aga eks ma saan targemaks kui saab neuroloogi juures ka käidud. Ega see halba ju tee, et arstil ka ära käia

      Delete