Siis kui minust norrakat vooliti

Peale 15 aastast pausi sain ma jälle suusad alla. Ma ei mäletanud enam kui lõbus suusatamine tegelikult on. Sellega seoses otsisin ma välja mõned "vana aja lood" (+ uue aja pildid), meenutamaks esimesi kokkupuuteid murdmaasuusatamisega. Siis kui kõik mu vahetuspered ja tuttavad olid nõuks võtnud minust õige norraka voolida. Aga näete siis, punnisin ma tookord vastu mis ma punnisin, väike pisik õnnestus neil minusse ikka süstida.

Ma kujutan ette kui koomiline ma võisin välja näha – käed laiali ja suusakeppidega vehkimas nagu juhendaks ma orkestrit, suuskade otsa koperdamas ja kukkumas. Kukkumine tuli mul palju paremini välja kui suusatamine. Aga Knut ei andnud alla. Ta oli endale võtnud eesmärgiks mind suusatama õpetada, võtku see aega kasvõi munapühadeni, sest polnud kartagi, et lumi võiks enne seda ära sulada ja mind piinast päästa.

Ma ei teagi, mis ühel hetkel juhtus, aga korraga liikusin ma suuskadel edasi ilma, et ma oleks suusaotsi risti ajanud, nende otsa koperdanud ja pikali kukkunud. Ma suutsin terve ringi aiamaale peale teha ilma, et oleksin kukkunud. Ma olin õnnelik ja väsinud.

„Olgu, teeme siin nüüd väikese puhkepausi,“ otsustas Knut ja võttis taskust kaks apelsini ja kaks Kvikk Lunsj šokolaaditahvlit. Sel päeval õppisin ma, et mitte kunagi ei tohi suusatama minna ilma taskusse pistetud apelsinide ja Kvikk Lunsj’i šokolaadita. See oli rusikareegel, mille vastu ei tohtinud eksida. Ma ei tea, kas Knut ostis mind tol korral apelsinide ja šokolaadiga ära, igatahes hakkasin ma ühiseid suusapühapäevi lausa ootama. Ma muutusin iga korraga suuskadel aina kindlamaks ja kukkusin aina vähem, ma suutsin isegi Trulsi ja Erikuga sammu pidada.  Igal pühapäeval pärast suusatamist ootas meid kodus köetud saun ja värsked vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga.  Suusapühapäevadest sai minu ja Knuti iga-pühapäevane „isa-tütre-üritus“.  

„Ära kuula teda, Liisu,“ hõikas eemalt Anton. „Tule parem minuga murdmaad sõitma!“

Raputasin ägedalt pead: „Ei, seda viga ma enam ei tee!“ Anton itsitas omaette. David jäid mulle selgitusi nõudes otsa vaatama. 

„Eelmisel korral ma mõtlesin, et olen jube kaval,“ selgitasin ma. „Mäletate, ma ei viitsinud mäele tulla teiega ja mõtlesin, et lähen teen Antoniga tillukese tiiru, et palju üks 70-aastane mees ikka jaksab suusatada. Kilomeeter-paar ehk. Oi, kuidas ma eksisin. Pärast 13 kilomeetrit ei näidanud Anton mingeid väsimusemärke, aga halastas mu peale, kui nägi, et ma järjekordsel künkal enam-vähem et verd köhima hakkasin.“  Karilona itsitas kõht kõveras. Ilmselt ei olnud sellised lühikesed matkad talle võõrad.  

It has been 15 years since I last went cross country skiing (for my husband it was 25 years ago). When we found skiis in our friend´s hytta and for our surprise the skiis fit us perfectly we thought to try if we still manage to stand up.
 Probably it´s like riding a bike, once you have learned it, you don´t forget it. I had forgotten how much fun it can be though.
I have to thank my host parents who didn´t give up on me and learned me cross country skiing when I was in Norway first time as an exchange student.
It has been one of the coolest Sundays in Norway so far. And the outfits. Don´t you just love our outfits. It´s like timetravel made possible:)