Ime on sündinud!

Ida läks magama enne kella kümmet. Mõne aja pärast ärkasime me ta trihnumise peale. Noh, mis siis kell on, mõtlesin ma. Üksteist? Üks? Kui ma kella vaadates nägin, et see oli pool neli, ei suutnud ma seda uskuda. Kell oli pool neli ja Ida ärkas esimest korda. Igaks juhuks küsisin ma Marekilt üle, kas see tõesti on esimene kord, sest paar korda on varemgi juhtunud, et mulle tundus, et Ida magas, aga tegelikult oli ta iga tunni tagant häält teinud. Ma lihtsalt olin nii väsinud olnud, et isegi ei kuulnud. Seekord ei olnud nii. Ta tõesti ärkas esimest korda. See teeb viis ja pool tundi järjest magamist!

Edasi magas ta täiesti rahulikult kella kuueni. Saate aru! See teeb vaid ühe ärkamise öö jooksul. Ma tahaks kohe rõõmust tantsida.

Samas...ma ei julge liiga ka loota. Võib juhtuda, et see oli vaid õnnelik kokkusattumus. Ma püüan rahulik olla. 

Milleks blogida?

"Miks sa ometi blogid?" küsitakse minult ikka aegajalt. Mõnikord ma mõtlen ise ka, miks. Mul jääks palju rohkem aega üle kui ma ei blogiks. God knows, et aegajalt ma tahan blogimist lõpetada. Põhjuseid on erinevaid - mulle tundub, et mul ei ole midagi asjalikku öelda ja/või mind häirivad mõned aspektid blogimise juures. Siis aga leian ma end jälle arvuti tagant ja postitan midagi, sest mulle tundub et mul on nii palju asjalikku öelda. 

Jah, tuleb olla aus ja tunnistada, et osake minust on edev ja naudib tähelepanu, aga ma saan ka käsi südamel öelda, et see pole põhjus, miks ma blogimist alustasin. Nagu ma hiljuti ka Brittile ütlesin: "Ma olen edev, aga samas ka väga häbelik.  Veider, aga selline ma olengi – veider."

Kindlasti mitte ei ole blogimise põhjus selles, et ma tahaks  feimi ja sulli. Või noh, ärge saage minust valesti aru, kui mu blogi pärast tahaks Toomas Henrik mind presidendi vastuvõtule kutsuda või mõni autopood mulle uue auto kinkida, siis ega ma "ei" just ei ütleks. Ja natuke uhke on ikka ka kui teed mõne ajakirja lahti ja sealt oma pildi leiad. Eesmärk omaette see aga kindlasti ei ole.

Loomulikult on üks põhjus blogimiseks oma murede ja rõõmude jagamine, blogi on nagu omamoodi psühholoog, kellele kõik (olgu, peaaegu kõik) hingelt ära räägid. Ainuke erinevus on, et ma ei maksa selle eest 50 EUR/h. Või ma ei tea palju psühholoogid tegelikult maksavad, ma kujutan ette, et see võiks olla sobiv suurusjärk. Ja ma ei saa sinna midagi parata, mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Rohkem kui rääkida. Ärge tehke kaugeleulatuvaid järeldusi, et mul pole sõpru, kellega rääkida, on ikka, ma olen sellest ka kirjutanud, et mingil veidral põhjusel on mul väga palju sõpru. Olgugi, et ma unustan nende sünnipäevad, ei tea nende laste sünnipäevi, ma isegi mõnikord unustan, kus nad töötavad või kaua nad abielus on olnud, samal ajal kui nemad ei unusta isegi mu nimepäeva (mida mul ametlikel andmetel tegelikult üldse pole). 

Absoluutselt ilma varjamata reklaamin ma siin ikka ja jälle oma toimetusi Diibis. Moepühapäevad, hommikusöögikursus, uus menüü...Restorane, ja väga häid, on Tallinnas palju. Igaüks püüab omal moel pildil olla ja eristuda. Mina loodan, et ma oma blogiga Diibile väga palju antireklaami ei tee. Sest mõnikord ma ütlen liiga palju. Sellepärast ma ka igal pool rõhutan, et see ei ole Diibi ametlik blogi:) 

Sellega seoses on mul ka hea meel öelda, et hommikusöögikursus on endale ka toetajad leidnud (mäletate ju, et koeh alguses leidsin ma paar toetajat, kes hiljem siiski alt ära hüppasid?). Uuel nädalal liitub neid ilmselt veelgi.

Mõnikord saan ma kirju inimestelt, keda ma ei tunne. Loomulikult on ka negatiivseid ja pahandavaid ja lausa sõimavaid kirju, et kelleks ma end pean ja kuidas ma ei saa asjadest üldse aru, aga teate, ma saan ka teistsuguseid kirju. Kirju naistelt, kes leiavad, et mu blogi on inspireeriv. Või pigem, et mina olen inspireeriv. Viimane kiri, mis ma sain, oli nii armas, et ma lausa kopin ühe tillukese lõigu siia (armas M., ma loodan, et sa ei pahanda!): "Sa oled üks vähestest "beebiblogijatest", kes tekitab minus tunde et võiksin kunagi lapsi saada ja ka olla edasi NAINE. Indiviid, kellel on ambitsiooni ja kes saab hakkama mitmel rindel. Viimasel ajal tundub, et mõned kibestunud inimesed tahavad Sulle vastupidist väita. Üldse ei mõista seda..." 

Võib-olla sellised kirjad ongi üks põhjus, miks ma ikka blogin. Kui kasvõi paar lugejat leiavad tänu minu blogile ja tegemistele julgust oma soovid ja unistused täide viia, siis mis on need mõned negatiivsed kirjad ja kommentaarid selle kõrval...

Kuidas õpetada laps kakskeelseks?

Ma olen varemgi öelnud, et Britt Ida "norra juurte" * tõttu on mul plaanis talle ka norra keel selgeks õpetada. Nii ma olengi soetanud mõned norrakeelsed lasteraamatud ja DVD-d, kui vaatame hommikuti norrakeelseid sarju, siis lalisen temaga norra keeles juba praegu, see kõlab ju natuke nagu mängukeel:)
Aga tegelikult olen ma tibake kimbatuses. Kuidas seda oleks kõige parem teha ja õigem? Kuna tuleks alustada? Ja kui laps on lõpuks selgeks saanud, et toit on toit ja vesi on vesi ja ema on ema, siis kuidas talle selgeks teha, et need on ka "mat" ja "vann" ja "mamma". Ilma et ta segadusse satuks.
Ma saan aru, et kakskeelses perekonnas käib see loomulikult ja lihtsalt. Et mõlemad vanemad räägivad lapsega oma emakeeles. Aga kuidas mina, täiesti eestikeelses perekonnas, seda tegema peaksin. Rääkima vaid norra keeles? Ja jätma Marekile eesti keele? Ei tundu ka kõige loogilisem. Ometi ei taha ma sellest mõttest loobuda...

                                               
* Kes ei tea ja midagi muud mõtlema hakkavad, siis ma olen lihtsalt mõnda aega Norra elanud. Perekondade juures, kes mind väga omaks võtsid, ja kes mulle väga olulised on/olid. Nii on Britt Idal nagu mul Norras "sugulased".

Siis kui Mister Poppins vihastas

Ma olen nüüd mõnda aega püüdnud Idat võõrutada öisest söömisest, sest on selge, et ta ei ärka mitte näljast, vaid harjumusest. See kõik tähendab muidugi lisanuttu ja söödud närve. Kui Mister Poppinsit kodus pole või Ida emme juures on, siis me lasemegi tal nutta, ka karjuda ja lausa röökida, nii et meie endi kõrvakiled on katki minemas. Ma tean, et öisest ärkamisest ja jonnist saab lahti vaid tugevate närvide ja järjekindlusega.

Mister Poppins arvab teisiti. Eelmisel ööl hakkas Ida voodis nutma, Mister Poppins andis talle juua ja Ida jäi justkui magama. See oli täpselt see kellaaeg kui me ta varem oma voodisse meie vahele magama tõstsime, sest nii oli mugavam ja lihtsam teda iga tunni tagant toita. Nii oligi arvata, et Idake pole uue olukorraga rahul. Ta annab sellest häälekalt teada. "Las ta nutab!" ütlesin ma Mister Poppinsile, "ära kohe torma!" Saime ehk minutit paar kisa kuulda kui Marek lapse voodist välja tõstis ja süles kussutama hakkab. "Miks sa nii tegid?"küsisin ma ärritunud hääletoonil. Mister Poppins vastas, et laps on vaja maha rahustada. Laps vaatas isa sülest meile suurte rahulolevate silmadega otsa ning muigas. Nii nagu ta uuesti voodisse panime, hakkas ta karjuma. Mul ei ole vist vaja öelda, et Mister Poppins ei lubanud seda. Mister Poppins teadis, et kell neli TAHAB laps süüa. Laps PEAB öösel korra süüa saama. Ma vihastasin Mister Poppinsi peale ja käratasin talle midagi. Selle peale võttis Mister Poppins lapse kaenlasse ja läks  süüa tegema, lausus mulle, et tema ja laps ei tahagi sellise emaga koos elada. Selle peale ei osanud ma muud kui lajatada kell pool viis hommikul lauale lahti "Superlapsehoidja" raamat, kus kirjas oli TÄPSELT see, mida ma teha püüan ja miks.

 "Kui tahad elu lõpuni temaga öösel ise tegeleda, siis lase käia," vihastasin mina ja läksin teise tuppa magama. Mister Poppins hüüdis mulle järgi, et ta niikuinii tegeleb lapsega ise. Ei ole vaja lisada, et ma vihastasin sellise lause peale. Rohkem ma selle mehega ei räägi, mõtlesin ma ja panin teise toa ukse oma järel kinni.

Hommikul tuli Mister Poppins Idaga mind kallistama. Ma ei tea, miks.

Saabus järgmine õhtu. "Meil pole mõtet mõlemal öösel üleval olla, et siis oleme mõlemad pahurad ja väsinud," ütlesin ma, "tegeleme vaheldumisi lapsega." Me leppisime kokku, et kella neljani magan mina teises toas ja siis toob Mister Poppins Ida mulle. Kell kolm kuulsin ma nuttu. Mister Poppins püüdis nii nagu peab Idat toiduta magama panna. Ida nuttis häälekamalt. Ma tean, et Mister Poppins ei talu kui Idake nutab ja nii kuulsin ma, kuidas ta lòpuks juba ärrituma hakkas. Ma läksin appi. "Miks sa tulid!"vihastas ta, "sul on tund aega veel aega oma korrani." Ma ei mõistnud Mister Poppinsi ärritust, või noh mõistsin ka, ta oli ärritunud, et ei tohtinud lapsele süüa anda ja laps nuttis. "Miks mina ei tohi ärrituda, aga sina tohid,"käratas ta. Ma ei reageerinud (ise ka imestan oma rahulikkust). Tõstsin Ida teise tuppavoodisse ja silitasin ta pead. Ta tegelikult magas, aga hakkas läbi une nutma KOHE kui ma oma käe ära võtsin. See oli jälle see kellaaeg, kui ta oli harjunud, et me ta omavahele magama võtame. Ma lasin tal nutta ja läksin korraks alla korrusele. Üleval jäi vaikseks. Ma olin üllatunud. Kas ta tõesti jäi nii ruttu uuesti magama? Muidugi mitte! Mister Poppins oli ta sülle võtnud. "Miks sa niimoodi teed?"küsisin ma pettunult. 

"Mis vahet seal on, kas ta seisab voodis püsti või on süles,"vastas ta. Ma oigasin. "Sa EI TOHI nutvat last voodist välja võtta," ütlesin ma, kujutate ette, et rahulikult. "Ta peab aru saama, et öösel magatakse ja keegi ei torma ta kisa peale kohale." 

Mister Poppins vihastas: "Miks KÕIK, mida MINA teen, on vale?" 

"Mitte kõik ei ole vale, aga SEE on vale," vastasin mina.

Me jõudsime lõpuks nii kaugele, et ma tohtisin Idaga teise tuppa jääda ja Mister Poppins lubas mitte sekkuda. Palus vaid, et me vee asemel talle midagi magusamat joogiks annaks. Ma lubasin Mister Poppinsil vee mahla vastu vahetada. 

 Ma panin Idat vähemalt kümme korda uuesti voodisse pikali, lasin tal seista, tuigerdada ja karjuda. Ja ta KARJUS. Täiest kõrist ja vihaga. Ma olin valmis, et Mister Poppins lendab kohe sisse last päästma, kuid õnneks püsis ta magamistoas. 

Lõpuks Ida rahunes ja ma sain ta pikemaks ajaks pikali. Tundus, et magama, aga see oli petlik. Ma teadsin, et nagu ma liigutan, hakkab ta uuesti kisama, sest ta on harjunud sel kellaajal natuke süüa saama. Ma olin dilemma ees. Kas minna alla ja teha süüa, mis tähendanuks, et ta hakkab karjuma ja jääb rahule kui lõpuks süüa saab. Seda ma ei tahtnud. Ma tantsin talle süüa anda nii, et ta ei kisaks ja ei arvaks, et ta kisa pärast süüa saab. Ma saatsin Mister Poppinsile sõnumi, et too süüa teeks. Ma kujutan ette kui rõõmsaks see ta tegi. 

Tund ja kakskümmend minutit peale nuttu, metsikut kisa ja röökimist, jäi Ida magama. Kell oli 4.21. Ehk magab hommikul kauem, lootsin ma. Loomulikult liiga sinisilmselt.

"Superlapsehoidja" raamat lubab märgatavaid muutusi juba nädalaga. Ma loodan selle peale. Ma ei pea rohkem vastu. Mister Poppinsist ma ei räägigi. Tema ilmselt viskabki mu majast välja kui ma lapsel kaua niimoodi öösiti nutta lasen. 

"Ma ei tee moodi, mina olengi mood!" hüüaks ma. Kui ma oleks CocoChanel.

Meie moepühapäevade sari muutub aina populaarsemaks, seepärast tuletame teile meelde, et te 07.09 toimuvale Ukauka moeetendusele kindlasti ka laua broneeriksite. 
NB! 5. oktoobrile planeeritud N.O.R.A moeshow toimub 12.10.

5. oktoobril toob hoopis selline vahva Eesti disainerite tooteid pakkuv veebipood nagu Bebee.ee oma pop-up poe Diipi. Loomulikult koos moedemmiga. Esitlusele tulevad teiste hulgas lasterõivad Amikilt, Kalamaja Printsessilt, Mimi Baby'lt, Bluebird'ilt, Eerinilt, Little Sir Ewaldilt . 

Pildid võetud tootjate Facebooki lehtedelt.

Novembris on meil teile üllatusi juba tuntud tegijalt. Seekord toob ta lavale oma uhiuue lastele mõeldud kollektsiooni. 
Järge on ootamas ka paar naistele  mõeldud kollektsiooni tutvustavat moeetendused. 
Püsige meiega moelainel! Juba toimunud moepühapäevade pilte vaata Diibi Facebook'i lehe galeriist. Või siit blogist "moepühapäevade" sildi alt. 

Ja kui ma juba moelainele sattusin, näitan ma ka pilte meie esimesest moeshow'st. Sellest on küll mõnda aega juba möödas ja tegelikult ka Mirjam kajastas seda nii vahvalt oma blogis, et ma ei oskakski midagi lisada, aga need pildid jäid tookord teenimatult teile näitamata. Ma suutsin nad oma tohuvapohus korraks ära kaotada. Aga te vaadake neid imearsaid modelle! Pole ju ime, et see ei jäänud esimeseks ja viimaseks moepühapäevaks. 

*Bugs Bunny kleidike - Monnalisa*

*Sinine pitskleidike- Twin Set*

*Roosa digiprindi majakesega - Moschino*

*Roosa kleit valge lillega õlal*

*Valge pits + pärl - Chloe*

Paul Smith Junior  

/seelik, tsärk , kampsun, sall/

*Roosidega kleidike- Monnalisa*

                              *Helesinine pitsi ja tikandiga kleit- Miss Blumarine*

Ühtlasi ütlen ma ka, et kuigi mulle tundub, et moepühapäevad lähevad aina suuremaks (ja paremaks?), siis Mon Amie moeshow jääb ikkagi minu lemmikuks. Miks? Sest see oli meie esimene katse. Kas me saame hakkama? Ma ei olnud ju lastega varem koos töödanud. Ma ütlen ausalt, et ma kartsin. Kuid nagu varemgi öeldud, ilmaasjata. Lastega koos töötada on puhas rõõm. Siit me saimegi julgust edasi minna. Mul on hea meel, et Mon Amie meie moepühapäevade sarja avas. Aitäh!

PS: Minge ja vaaadke nende pakkumisi kooli alguseks. Kui ma üht Chloe+Paul Smithi+Roberto Cavalli kooslust nägin, oli mul kohe täitsa kahju, et Ida juba esimesel septembril kooli ei lähe;) 

Kui tunned, et tahad meie moepühapäevadest osa võtta või tead kedagi, kel oleks midagi toredat näidata, kirjuta mulle eveliis@diipresto.eu.

Ahjaa, selle kuu Anne&Stiilis võtan ka sõna. Tõsi, seekord ei IceBucket ega moe teemadel, vaid emadus vs naine teemal.

MIKS ma olen ainus siin maamuna peal, kes ei taha kuuldasõna "icebucket"?

Mis maailmal viga on? MIKS kõik end jääveega üle kallavad? MIKS ma olen ainus, kes ei taha sellest enam midagi kuulda ja veel rohkem, miks ma olen pea ainus inimene maamuna peal, kes ei teeks seda järgi. Ei annetaks ka. Lööge või risti!

Ma annetan ja toetan täpselt siis kui ma tahan. Ja saan. Ja uskuge mind, ma toetan ja annetan. Mitte siis kui mulle selleks vâljakutse esitatakse. Abivajajaid on ka teisi.

Ma arvan, et vähemalt pooled, kes end veega üle kallasid ei saanud arugi, miks nad seda teevad. Peale selle, et keegi nende nime Facebook´is välja hõikas.
Ja lõppude lõpuks ütlen jah, et igal pool pole puhast joogivettki... Et tänitajad saaksid tänitada kui rumal ma olen.

                            

Hetkel läheb minu toetus näiteks sellele tublile naisele, kes rajab autistide päevakodu:

Sirje on 27 aastat kasvatanud oma autistist poega. Viimased viis aastat on nende elu kulgenud kui ameerika mägedel. Ema muredele vaimupuudega poja hooldamisel pole aga suurt abi tulnud. 

Viimaks otsustas Sirje kogu jõu kokku võtta ja asuda ise sarnases olukorras vanemaid aitama, et nii leida lahendust ka oma olukorrale. Kellel on võimalus ja soov aidata, kas vabatahtlikuna,
annetada asju või raha, siis tehke seda. Eriti vajaksid need noored oma keskusesse kööginurka, kus saaks harjutada tegevusi iseseisvaks eluks.

Sihtasutus Autistica arveldusarve on
SA AUTISTIKA EE762200221059516913
Ühendust saab autistid@gmail.com või sirje.norden@gmail.com

Kuidas teha tööd aktiivse beebi kõrvalt?

Inimene on üks leidlik loom. Nii ka mina. Viimasel ajal on mul väga palju jooksmist ühelt kohtumiselt teisele ja päris palju on tööd ka arvuti taga. Suurema osa ajast ei õnnestu mul Idat maha raputada ja nii ma jooksengi mööda linna ringi laps kaenlas. Sellest, et ta mul rahulikult arvuti taga lubaks tööd teha, ma enam isegi unista. See õnnestub vaid hilistel õhtutundidel kui ta magab või varajastel hommikutundidel kui ta on veel unine ja nõus omaette mängima. Aga kuidagi tuleb ju asjad aetud saada ka päevasel ajal.
Nii ma olengi avastanud mooduse, kuidas rahus meilidele vastata, pakkumisi ja muud kirjatööd teha. Pärast kahte kohtumist hommikupoolikul on Ida üldiselt nii väsinud, et jääb autos magama. Sel ajal kui tema magab, teen mina tööd.

Jumal õnnistagu seda inimest, kes iPad'i välja mõtles, ja nutitelefoni;) Ma muidugi tegelikult eelistaks tööd teha väikese sülearvutiga, aga no kuulge, see on juba lihtsalt virisemine. Sest ma eelistaks ju sõita ringi uue linnamaasturiga ja kanda vaid Louboutin kingi, aga mis sa teed kui ei saa endale kõike luksust lubada. Ajavad asja ära ka Mohitost ostetud kingad ja Mondeo-Mati. Eile kui ma kaks tundi Tallinna kesklinnas ummikutes istusin, koos näljase lapsega, vandusin ma maapõhja nii manuaalkastiga autod, ummikud kui oma lolluse, et ma kohtumise kesklinnas tipptunni ajal kokku leppisin. Tänaseks oli see mul aga meelest juba läinud ja nii ründasin ma autoga Vanalinna. Oli ka kitsas ja oli ummikuid ja piisavalt manööverdamist, et jälle manuaalkastiga autosid ja oma autosõiduoskusi maapõhja vanduda, aga hakkama ma sain. Ja kui autoga enam ei saanud, tuli kõik asjad kuhjata lapsevankri külge ja nii edasi liikuda. Mulle tundus, et ma meenutan veidike pudelikorjajat, kel kotid taarat täis. Pudelikorjajat, kes hakkab pulma minema, sest mu tänase riietuse põhjal narrisid töötajad mind, et ma hakkaks nagu abielluma. Ma püüdsin selfie't ka teha, et näidata, aga ma ei oska. Nii et las ta jääb.

Igatahes, vot just nii ma saangi oma tööasjad aetud. Mõnikord magab Ida lausa tund aega. Nii et kui ma enne olin igasugu päevaplaani vastane, siis nüüd arvestan ma sellistel koosoleku ja kohtumiste päevadel, et ennelõunasse mahub kaks kohtumist, siis tuleb tunnine automagamine ja söömine ning  mähkmevahetus, siis saab pidada maha veel kaks kohtumist ja magava lapsega kojugi jõuda. Kui just ummikusse ei jää...

Ja kui ma mõnikord ise tahan rahulikult ühe kohvi juua või isegi lõunat süüa, siis Diibi lastenurk ja issi aitavad ikka hädast välja. 

Ukauka moeetendus 07.09 kell 16:00

Kutsume teid kõiki juba järjekorras kolmandale moeetendusele. Seekord näitab oma vahvat lastemoodi uus tore Eesti tegija Ukauka. Lastele pakub peale moetendust tegevust huvikeskus Iidam ja Aadam ning oma õla on üritusele alla pannud ka Homeart ja Sohvy. 

Kuna üritus toimub nö klassikalises moeetenduse stiilis, et pealtvaatajad istuvad mõlemal pool poodiumi, siis palun kindlasti laud broneerida kui soovite ka einestada, sest kohtade arv on piiratud! Moepühapäeva eripakkumine selgub õige pea.

Andke oma broneeringusoovist teada kirjutades mulle eveliis@diipresto.eu või läbi meie Facebook'i lehe. 

          Pange end kirja: https://www.facebook.com/events/332200806956452/?ref=5 

Siis kui me püüdsime romantilised olla

Eile oli imekaunis suvepäev. Päike paistis ja nii mõnus oli. Vahelduseks neile koledatele sügisilmadele. Mida muud sellisel kaunil päeval teha kui romantiline olla. Pulma-aastapäev ju ikka. Nii me oma sammud Laulasmaale seadsimegi. Või no pigem ikka sõitsime. Nii lähedal see kodule ju ka pole. 

Ütleme siis nii, et meie romantika rikuti kohe ära. Töö sõitis sisse. Mäletate ma rääkisin, et üks endine töötaja kaebas meid töövaidluskomisjoni? Istung oli ära, poiss ei ilmunud isegi mitte ise kohale vaid saatis sõbra, töövaidluskomisjon leidis, et poiss tahab lihtsalt alusetult raha välja pressida ja nii see lugu oma lõpu sai. Nii me arvasime. Poiss aga laimab ikka edasi ja nii juhtuski, et eile helistas selle poisi äi minu perekonnaliikmele, kes pole üldse Diibiga seotud, ja sõimas tolle näo täis. Et me oleme petised ja ei maksa rahasid ja mida kõike veel. Ähvardas maksuametiga ja saja tuhande teise ametiga. Ta vaeseke ei tea, et ka maksuamet on meid juba kontrollinud. Meil ei ole midagi ei karta ega varjata. Ühesõnaga samal ajal kui mina lürpisin sooja ja übermagusat vahuveini, Treppoja pood ei hiilanud just vahuveinide valikuga, püüdis Marek tulutult seda poissi kätte saada ja tegeles tööasjadega. Jube ebameeldiv on kui keegi lihtsalt mingil arusaamatul põhjusel sind ühtäkki niimoodi laimab. 

Ahjaa, tegelikult juba ka hotelli retseptsioonis kiskusid asjad korraks tsips viltu. Mu krediitkaardilt polnud raha maha läinud ja mind vaadati nagu mingit jobu, kel arvel 90 eurot pole, lisaks sellele oli kuidagi mu kaheinimesetuppa vaid üks inimene registreeritud ja mulle tundus, et vaid üks inimene tohibki nüüd hotelli jääda, et teine peab tagasi Ussipessa sõitma või uue toa võtma. Lisaks sellele anti meile ette mingi õhtusöögi paber ja paluti kolmekäiguline õhtusöök valida. Ma olin meeldivalt üllatunud, sest ma arvasin, et broneerimisel läks midagi viltu, kuna õhtusöök oli maksnud vaid 25 eurot. Ma ei saanud aru, kuidas 25 euro eest saavad kaks inimest söönuks. Ja nüüd siis lausa kahele inimesele kolmekäiguline õhtusöök. Ma ei saanud muidugi ikka aru, kuidas see võimalik on, aga hakkasime siis toite valima. Me olime toidud peaaegu ära valinud, kui ühtäkki rabati paber meil käest ja öeldi, et see on eksitus, et selline õhtusöök kuulus mingi teise paketi sisse. "Oih, nüüd oleks te küll hotelli kulul vägeva õhtusöögi saanud," ütles naisterahvas ja vaatas mind jälle nagu jobu, kes püüdis hotelli petta. Mina mõtlen, et kui hotell midagi segi ajab, siis vabanduseks peaks pakkuma kasvõi soodustust, tervitusjooki, klaasi veini söögi kõrvale, aga no mis seal ikka, kes ma ka olen, et selliseid asju loota. Ma tühistasin ka arusaamatu 25-eurose õhtusöögi (selgus, et kas ee oli vaid hind ühele). Me panime lihtsalt restorani laua kinni. Ja valisime hiljem toidud a la carte menüüst. Sealt läks kõik ülesmäge. Toit oli hea ja restoran mõnusalt hubane. Angelica oskab hästi süüa teha. 

Teeninduse kallal ma võiks ju viriseda, et arvet ei tahtnud meile lõpuks keegi tuua ja me istusime kümme minutit tühjas lauas, aga ma väga ei viitsi. Või oota, ma ju tegelt juba virisesin ära. 

Ebameeldiv seik endise töötajaga oli meid natuke liiga pahuraks muutnud, kuid tegelikult mulle Laulasmaal meeldis. Mulle meeldis mere lähedus, puhas männimets, vaade hotellitoa aknast. Me istusime õhtul väljas kohvikus/baaris ja jõime veini. Me püüdsime romantilised olla, aga avastasime kogu aeg, et räägime ikka ja jälle vaid tööst. "Kuule, aitab tööjutust!"ütlesin ma Marekile. Marek noogutas. Tekkis vaikus. "Aga millest me siis räägime?"küsisin ta. Ma kehitasin õlgu. Praktiliselt kòik jutud lõppesid ikka ühel või teisel moel Diibi juures. 

Kell kümme läksid romantikud magama. "Hommikul vaatame spaa ka üle,"lubasime me. Sinna see jäigi. Tänu paksudele tumedatele kardinatele magasime me poole üheksani. Oleks veelgi maganud, sest me arvasime, et on alles öö. Hea on, et ma kella vaatasin. Ma tahtsin kl 11 Tartu bussile jõuda. Laps on ka ju lòpuks vaja koju tuua. Aitab küll lullilöömisest! 

Kuigi meil ei õnnestunud ehk olla nii romantilised kui peaks, noh, otsustades selle põhjal, mida ma filmidest näinud olen, oli siiski üks tore päev. Mulle Laulasmaa meeldis. Kuigi viimasel ajal on ju ringi liikunud miski kole jutt, justkui peaks Laulasmaad nagu tuld kartma. Ei pea! Mina soovitan teil küll Laulasmaad külastada. Kui teile meeldib loodus, vaikus, meri ja hea toit. Kahju, et ma spaa kohta ei oska midagi öelda. Aga mulle jäid nii mõnedki hoolitsused silma. Eriti meeldisid mulle lastespaa pakkumised. Mul on kahtlane tunne, et kui Ida saab veidi vanemaks, hakkame me siin tihedamalt käima.

Ahhhh, tegelikult tõesti. Nii tore oli korraks argipäevast välja astuda! 

Ma sain eelmise postituse viimasest kommentaarist aru, et minu enda huvides oleks küll end parem mitte nüüd vana ja koledana rahvale näidata, aga no mis ma teha saan kui ma egomaniakk olen ja ise end väääga hulluks ei peangi. Kehakaal on muidug ikka hell teema, ma luban et võtan end nüüd käsile, aga muidu nii üldjoontes ma arvan, et kõige hullem pole. Vähemalt Laulasmaal ei jooksnud rahvas mind nähes laiali. Ja uue kotiga tahtsin ka eputada. Marek kinkis. Telliskivi loomelinnakust leiab vahvaid asju. Diibile kunstiinimesele;) 

Võta mind vahel kui võileiba...

Võta mind vahel kui võileiba, 
siis kui on kiire, 
naudi kui austrivaagnat, 
kunstiteost, kui on aega. 

Jumala külalisraamatusse 
jäägu meist tänutäht. 

(D.Kareva)

Me oleme seitse aastat abielus olnud. Seda ei ole veel ülemäära palju, aga ega seda vähe ka ei ole. Kunagi ma mõtlesin, et kuidas ometi on võimalik elada terve elu koos ühe inimesega. Igav hakkab ju. Ja jutud saavad otsa.
Kui su kõrval on õige inimene, siis ei hakka kunagi igav. Siis ei saa kunagi jutud otsa. On rahulikumad ja sõbralikumad ning kirglikumad ja kõvema häälega jutud. On igasuguseid hetki.
Alles hiljuti ütles üks inimene mulle, et tal ei ole ilus elu ja lisas siis, et kellel see ikka ilus elu on. Ma vastasin talle, et minul küll on. Mis on ilusa elu ja õnneliku abielu saladus? Kannatlikkus ja raudsed närvid, vastan ma esimese hooga naljaga pooleks. Tegelikult ja usaldus ja teineteisega arvestamine. Mitte täiuslikkuse taga ajamine. Me ei armasta täiuslikkust, meie endi kätes on teha täiuslikuks see, mida armastama. Nii me olemegi täiuslikud oma vigadega ja lepime nendega.

Saatan kannab Pradat

Teate, ma tunnen end täna nagu Miranda Priestly. Ma ennast muidugi päris saatanaks ei pea, aga kuna üks tore meesterahvas nimetas täna kõiki blogijaid, eelkätt mind, egomaniakkideks, siis mulle tundub see võrdlus ju päris sobivat.
Samas vaatan ma praegu toas ringi ja ma ei saa aru, miks mul ei ole assistenti, kes mulle kohvi valaks ja saiakesi tooks, mu Prada kingakesi läikima lööks ja minu eest meilidele vastaks. Aga tegelikult ei pidanud ma seda egomaniakiks/saatanaks olemist silmas. Ma pidasin silmas seda, et istun mina oma tammepuidust kirjutuslaua taga (okei, tegelikult istusin ma diivaninurgal iPad süles) ja vaatan, kuidas mu meilboksi potsatab aina uusi beebimodellide pakkumisi. Ja Anary veel muretses, et kust me need beebid leiame. Ma ei oleks ise ka uskunud, et neid kirju nii palju tuleb. Mul on kahtlane tunne, et nii palju tillukesi modelle Diipi ei mahu. Vähemalt ühe ürituse raames. Et mingi valik tuleb teha. Ja no nii ma siin istun ja vaatangi modellide pilte. Panen kirja vanuseid ja suuruseid ja nimesid, et näha palju mingis grupis lapsi olemas on.
Ühte ma teile ütlen. Mina KEELDUN nende numpsikute seast valimast. Jah, ma ütlen päriselt ka nende kohta numpsikud. Sest nad kõik on nii armsad. Mulle tunduvad armsad ka need beebid, kelle pilte mulle ei saadetud. On uskumatu, et ma pean tunnistama, et peale Britt Ida on ka teisi armsaid ja ilusaid lapsi. Igatahes mina keeldun mingit beebi-casting´ut tegemast. Oma isiklikku "Toddlers & Tiaras" show'd. Mu meelest ei oleks see aus. Nii et on vaid kolm varianti. Ma lükkan selle otsuse tegemise Anaryle. Ma tõmban loosi. Või Anary teeb lihtsalt nii palju riideid, et kõik modellid saavad riietatud ja moeshow kestab terve päeva. See viimane variant meeldib mulle kõige rohkem:)

Palun ka vabandust kui ma teile kohe vastanud ei ole. Ma kindlasti teen seda. Lihtsalt mu meilboks on natuke umbes.

Niimoodi me päevad mööduvadki. Ida kaenlasse ja minekut. Isegi 400 km sõitu päevas (nagu eile) tundub juba rutiinse tegevusena. Et mis seal siis ikka. Ida raputasin ma Tartus siiski maha. Teate miks? 

Et ma saaksin täna koristada. Jah, mina. Sest Marek läheb Diipi koristama. Mis mul õnnetul üle jääb. Marian on ka Tartus. Elu ei ole mõnikord üldse ilus;) Või siiski ikka on? 

Kõik vahvate beebide omanikud andke endast märku!

Mäletate ma mainisin hiljuti Anary kampsikuid? Et oktoobris tulevad need Diibi moepühapäeval esitlusele?

Ma olen Anary kampsuneid varemgi näinud, ma teadsin, et sealt on midagi ägedat tulemas, aga et sealt midagi nii ägedat tuleb, seda ei osanud ma oodata. Ma olen nii elevil. Nagu ma oleks ise millegagi hakkama saanud. Aga noh, me ju kõik teame, et minu näpukestega midagi sellist valmis ei teeks. Isegi unenäos mitte. Kuid olgu, aitab lobast. Mul on hea meel teile tutvustada uut imetoredate kudumite brändi. Saage tuttavaks N.O.R.A -ga! 

5.oktoobril saab N.O.R.A-t näha järjekordsel Diibi moepühapäeval. Sellega seoses ka väike üleskutse. Meil on vaja beebimodelle! Nii et, armsad emad, kui teil on kodus üks vahva jõnglane, kes võiks sellisel üritusel modellina üles astuda, andke endast märku. Kampsunite suurused 0-6 kuud, 6-12 kuud ja 12-18 kuud, oleks tore kui oleks ka mõni päris pisike, kellele mingi kombinesoon selga panna ja lavale tulevad lapsed koos emade või isadega.  Kirjutage mulle eveliis@diipresto.eu.

Kas mu kodu on siis tõesti nii must?

Ma olin Ida ööseks tädi Merle juurde maha raputanud. Et saaks enne moeetendust natuke puhata ja magada. Saabus külla Marian. Minu armas tilluke õde. Mida teie teete kui teile õde külla tuleb? Vaatate mõnd filmi? Joote kakaod? Või veini? Logelete diivanil ja lobistete niisama? Jaaa, mina teeks ka kõike seda. Kui mul oleks teistsugune õde. Minu oma astus tuppa sisse, vaatas ringi ja ütles:"Noh, kas hakkame koristama?" 

Ma tegin suured silmad. Mis mõttes? Kas mu kodu on siis tõesti nii segamini, et seda lausa külalised koristama peavad hakkama. Marian ütles selle peale, et noh mitte just segamini, aga must. Et kusagil ülemisel riiulil paistis tolm, kapinurgas oli saiapuru ja lauale oli pudisenud piimapulbrit. "Mäletad,  kui sa ütlesid, et sina küll oma kodu mustaks ei lase, mis sellest, et laps majas?" tuletas ta mulle meelde üht nii aastatagust jutuajamist. Ma tundsin end ühtäkki nii pisikesena, madalamana kui muru, keset oma räpast kodu. Ma ei taha, et mul oleks räpane kodu. Ma ei taha, et mu kodu oleks nagu selles sarjas, mis TLC-i pealt tuleb. "Hoarders" vist. Aga võibolla mu kodu juba on selline. Ma ise ei saa sellest lihtsalt aru. 

"Enne hommikusöögikursust lööme maja läikima," jätkas Marian, "ma võtan oma aknapesuvahendid ka kaasa, ma vaatasin, et köögiaken on niiiiiiiiiiiiiiiiii must." Ma tundsin end veel väiksemana. Veel madalamana kui muru. "Aga võibolla võtaks mõne koristaja...,"alustasin ma. Mitte midagi ei meeldi mulle rohkem kui puhas kodu, aga koristamine ei ole mu lemmiktegevus. Erinevalt Marianist.             "Ei!" vastas ta kindlameelselt enne kui olin oma koristusfirma lause lõpetada jõudnud, "see on liiga kallis. Me saame ise hakkama!" 

"Olgu," nõustusin ma natuke pettunult. Ma ju natuke lootsin, et ma ei pea ise koristama. Et üks kord tuleb keegi ja lööb maja läikima. Samal ajal kui mina diivanil puhkan. Marian ei lubanud. Tema arvates on koristamine üks maailma toredamaid vaba aja veetmise võimalusi. "Ja sahtlid teeme ka korda!"lisas ta. Ma vaid ohkasin. Keset oma musta kodu. 

                          

Aga tegelikult tõesti. Me oleme viimasel ajal nii vähe kodus olnud. Nii palju asju on organiseerida. Täna näiteks põrutan ma Tartusse, et ühe ürituse korraldamise üksikasjad paika panna, homme ootab ees Vanamõisa, uuel nädalal on kohtumised uute moepühapäevade asjus (kas ma juba ütlesin, et oktoobri lõpus on plaanis üks emade-tütarde moeshow, võimalik et küünlavalguses ja luule saatel? Lisaks beebiriiete pop-up pood?). Septembri alguses on Diibis paar suuremat kliendiüritust, heal juhul saab alguse üks uus koostööprojekt ja esimeseks septembriks lubasin ma aidata üht klassiruumi lapsesõbralikumaks teha. Ahjaa...kuna Tine blogi on siiski ka Norra üks loetuim moeblogi, siis ka sellega seoses on mòned mõtted tekkinud. 

Noh ja nendel hetkedel kui ma tõesti kodus olen, siis ei ole päris nii, et Ida mängib omaette rahulikult ja laseb mul koristada. Või süüa teha. Oo, ei! Nüüd on vaja teda jälgida, et ta diivanile või tumbadele ei roniks ja sealt pea ees alla ei prantsataks. Ja kui ta magab, siis ausalt, ma olen tihti päris väsinud, et ma kohe ei jaksa moppi kätte võtta. Siis ma lihtsalt istun. Vaikuses. Ma ei pane isegi telekat enam käima. Sest mis mõte on end ärritada seriaalidega, kui mul niikuinii pole aega neid vaadata. Ida ei laseks ka. 

That (awkward) moment...

...kui raamatupoed tahavad "Tillukese Delisa ja Torukolli" raamatuid juurde tellida, aga sa tead, et sul ei ole neid rohkem. Ja et neid ei ole kusagilt juurde võtta.

Siis kui ma sain teada, et ma ei oska nalja teha ja Eesti meestele kah liiga tegin

Oli aeg, kui ma pidasin end vaimukaks inimeseks, mulle endale tundus, et ma oskan nalja teha, et mõned mu postitused on kah päris naljakad. Eile, kui ma julgesin kirjutada, et sisustuspoodi minnes on targem mehed ukse taha jätta, sain ma aga teada, et ma olen totaalses teadmatuses elanud. Ma ei teadnud paljusid asju. Esiteks seda, et ma  ei oska nalja teha. Ilmselt kohe üldse mitte, sest pea ainukesed kommentaarid, mis ma sain, olid, et "mis mõttes mehed peavad ukse taha jääma".  Ja mina rumaluke olin ise arvanud, et ma olin vaimukas olnud.  Noh, et kui tahad rahulikult shopata, nii et ei pea kellelegi selgitama, miks meile veel üht lillelist diivanipatja vaja on, et siis on targem mees sellest poest eemal hoida. Selgus, et ma ütlesin hoopis, et mehed pole sinna poodi oodatud. Aitäh, kallid lugejad, et te mulle selgeks tegite, et ma nalja teha ei oska. Ma oleks muidu oma eluvales edasi elanud.*

Teiseks ei teadnud ma, et kõik Eesti mehed armastavad sisustuspoode. Välja arvatud minu oma. Ja jällegi, mina rumaluke, arvasin, et minu oma on selline veidi üle keskmise mees, kes vabalt võib minuga käia nii pesupoes, kingapoes, sisustuspoes, isegi Humanas ja Paavli kaltsukas,ainult siis kui ma nendes poodides liiga kaua aega tahan veeta (mida ma üldjuhul tahan), "põgeneb" ta ja ootab parem autos. Sest ta ei jaksa vaadata, kuidas ma tund aega valin kas võtta roosade lilledega linik või siniste lilledega või mõlemad või kumbagi mitte.  Eile sain ma teada, et ilmselt kõik Eesti mehed jumaldavad oma naistega poes käimist. Ma ei teadnud seda. 

Lisaks sellele teevad kõik Eesti mehed oma naistele igal hommikul Eggs Benedict'i. Crepés on ka täiesti tavaline asi iga naise hommikusöögilaual. Sest täpselt selliseid kommentaare sain ma siis kui kutsusin Eesti mehi hommikusöögikursusele. Mis mõttes sa arvad, et Eesti mees ei oska ise oma naisele hommikusööki valmistada, sain ma kommentaarideks. Isegi kaks kurja kirja, et kuidas ma Eesti mehi alavääristan. Ma rumaluke ei teadnud, et kõik Eesti mehed nii tublid on. Ja pealegi, ma oma rumalas peakeses arvasin, et selline hommikusöögikursus on lihtsalt lõbus.**

Ma sain aru, et ma olen Eesti meestele totaalselt liiga teinud. Ma palun väga vabandust. Ma sain jälle targemaks. Nüüd ma tea, et Eesti mees on üks imetabane olend;)

*Kuigi blogi esilehel paremas küljes on kirjas, et valetage mulle kui te ei leia, et mu blogi (ja seega ka mina) ei ole vahva (loe: teinekord ka naljakas). Teate ju küll, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele. 
Enne kommenteerimist võiks blogi kasutusjuhendi ikka läbi lugeda!

** Õnneks on nii arvanud hetkel ka 13 naist, kes oma mehed on kirja pannud. Kuna me ilmselt teeme kaks kursust, siis vaba on veel seitse kohta. Kallid naised, kes te arvate, et teie mees võiks sellisest üritusest osa võtta, mitte selle pärast, et ta saamatu oleks, vaid sellepärast, et see võiks lõbus olla, kirjutage mulle eveliis@diipresto.eu