"A niimoodi lubadki mehel ära minna vä?"

Marek läks täna meestega reisile. Hmm...reisile. Kõlab nagu oleks ta kuhugi Austraaliasse või Ameerikasse sõitnud. Tegelikult läksid nad meestega lihtsalt nädalavahetuseks Tallinnast ära. "A nii lihtsalt lubadki mehel minna vä?" küsis keegi minult. Ma ei saanud aru. Miks ma ei peaks lubama? Kas see kui ollakse abielus, tähendab et kõike tuleb kogu aeg koos teha? Või ei tohi kodust lahkuda? Kas ainult mees ei tohi lahkuda? Sest noh siis tal kindlasti on ju tegelikult hoopis armuke. Või ei tohi naine ka väljas käia? Mehest eraldi.
Mina ei tea. Mina näiteks vajan aeg-ajalt oma aega. Mul on hea meel kui ma saan täiesti üksinda kodus olla. Vaikuses. Omi mõtteid mõlgutada. Omi asju toimetada. Ma tean, et Marekile meeldib ka mõnikord üksi olla. Mu meelest on see täiesti normaalne. Sama normaalne kui see, et mehed mõnikord omaette kuhugi linnast välja sõidavad. Naised ja lapsed jäävad koju.
Pärast seda küsimust jäi küsimuse esitanud meesterahvas (!!!) mulle suurte silmadega otsa vaatama, justkui küsides, et kas ma ikka saan aru, et sind ei võeta kaasa, naised jäävad koju. Ma vaatasin talle sama suurte silmadega otsa. Mida ma pidin vastama? Ütlema, et aa ok, siis ma küll ei luba. Või pidin ma draama korraldama? Pressima välja 32 Tallinn Dollsi kleiti ja uued teemantkõrvarõngad ja alles siis lubama?
Nojah. Ma ei teadnud, et teised naised oma mehed voodi külge kinni on aheldanud, et nood jumala eest kuhugi ei läheks. Ja siis muudkui käiks ja korrutaks mehele kui väga ma ikka teda armastan. Misery't olete näinud? Kui ei, siis vaadake. See räägib tõelisest armastusest, sellisest nagu mulle selle küsija järgi armastus olema peab.
Mina ütlen teile, et usaldus on ühe suhte alus. Usaldus. Mul on millegi pärast ka selline kahtlane tunne, et Marek tuleb tagasi. Paari päeva pärast. Kui ma nüüd asjast valesti aru olen saanud ja ta hoopis välja kolis, siis mul on küll natuke kahju;)

Samal ajal tegelen mina hoopis viimaste ettevalmistustega pühapäevaks. Kogun kokku nodi, mis vaja kaasa võtta. Kui ma vaatan neid imearmsaid padjakotte, mis tädi Merle paari minutiga valmis vuristas, mõtlen ma, et miks ometi mina ei oska õmmelda. Miks? Ma teeks nii palju ilusaid asju. Ise. Ma nii tahaks, et ma oskaks õmmelda. Kas seda oskust kuidagi kinkida ei saa mulle? Nii et ma panen silmad kinni ja soovin ja homme oskangi õmmelda? Või et Viplala tinistaks mulle selle oskuse? Kui tal untsu läheb, siis ma võiks heegeldamise oskuse ka võtta. Peaasi, et ta mind kivikujuks ei tinista.

Ei , see Nõukogude Eesti raamat ei ole kuidagi seotud pühapäevase moeetendusega. Ma tahtsin ka Ida uut Ida-nimelist karukest näidata, aga ma ei hakka ju selleks uut postitust tegema. Ja nukk Sofiat, mille Katrin Diipi tegi. Ma tean, et Aidi toob ka mõned sellised peene nimega (amigumirami või midagi sellist;) loomakesed pühapäeval kaasa.  Ma peaaegu tahaks, et ma oskaks ka heegeldada. Need on ju heegeldatud? 

Ida on pärist sellisest vahvast poekesest nagu Minu väike maailm. Telliskivi loomelinnakust.