Minu Mister Poppins ja Marc Jacobsi vahvlimasin

Mõnikord ma kohe ohkan kergendatult kui Marek lõpuks kodust ära läheb. Ei, meil ei ole abielukriisi ja mul ei ole temast kõrini, mul on lihtsalt hea meel kui ta kaks või kolm tundi peale seda kui ta on rääkinud, et "läheb käib nüüd korraks linnas ära" tegelikult ka uksest välja astub.
"Pane siis sa laps magama," ütlesin ma talle mõned tunnid tagasi. Marek pööritas silmi. Ma ei saanud aru, miks. "Ma hakkan vahvleid küpsetama," lisasin ma, "mitte blogima nagu sa arvad." Marek ei luba mul blogida. Ta leiab, et see on mõttetu ajaraiskamine. Okei, loomulikult ma liialdan kui ütlen, et ta ei luba, ikka lubab, aga mõnikord ta kiunub, et kas ma ei võiks midagi kasulikku selle asemel teha. Tõenäoliselt on tal muidugi õigus, et ma peaksingi selle asemel midagi kasulikku tegema, aga... "Sa ju ei luba blogida," lisasin ma siiski dramaatiliselt.
Marek pööritas uuesti silmi. "Ei, mitte seda, aga mul on lihtsalt tunne, et ma ei saa oma asju üldse enam teha!"jonnis ta mingil kummalisel põhjusel. Ma sundisin end rahulikuks jääma, kuid oma sisemuses karjusin ma, et sa ei saa oma asju tehtud selle pärast, et sa oled nii aeglane. Ta istub ja mõtleb ja arutab kui palju on teha ja kuidas üldse kohe ei jõua. Niikaua arutab kuni ongi päevake läbi ja siis ta ohkab nukralt, et täna ei saanudki midagi tehtud. 
"Hea küll, ma lähen ise lapsega jalutama," ütlesin ma, "siis sa saad oma asjadega tegeleda."
"Ei," ma lähen ise," vastas Marek. "Sa niikuinii ei saa koos temaga vahvleid küpsetada." Mis mõttes ei saanud ma aru. Panen ju Ida magama ja siis küpsetan. Ja siis ma sain aru, kuhu koer maetud oli.
"Sa kavatsed jälle ta und valvata?" uurisin ma. Marek noogutas.
"Nii ju ei saa," vangutasin ma pead. "Sa pidid linna minema, aga selle asemel istud sa parem Ida vankri kõrval."
"Ma ei saa ju minna kui ta magab. Mis siis saab kui ta ärkab, siis kui sa vahvleid küpsetad?"
Ma vastasin, et siis ma jätan küpsetamise pooleli ja lähen vaatan, mis Ida unega teha annab. "Põletad maja maha veel niiviisi," rääkis tema edasi nagu lapsega. Ma ei viitsinud öelda, et mõnikord kui Ida magab teen ma nii hulle tempe, et triigin lausa pesu ja kui Ida nutma hakkab, siis ma tõmban juhtme seinast välja ja lähen vaatan, mis Ida teeb. Seda ma ei hakanud lisama, et mõnikord juhtub tõesti, et Ida nutab kaks sekundit enne kui ma temani jõuan. Ma ei tahtnud Marekit traumeerida nii palju uue infoga.
Marek aga istub Ida kõrval kui Ida magab. Kui näiteks hommikul jääb Ida diivanile magama ja mõnikord juhtub, et ta magab kaks tundi, siis Marek ei liiguta end.  Jäägu või kannikas kangeks. Pärast vaid ohkab, et mitte midagi ei saanud jälle tehtud. Ja kui Ida õues magab, siis valvab Marek seal kõrval. Kohe kui Idake liigutab, haarab Marek vankri ja kukub kussutama. Ta tahab olla lapse kõrval, sest mis siis saab kui laps ärkab ja nutma hakkab. Ma ei hakanud teda ka sellega traumeerima, et aegajalt Ida magab õues ja mina olen lausa teisel korrusel, nii et ma ei näe Idat iga sekund. Ma ei tea, mis Marek minuga sellise info peale teeks. Lahutaks vist.

Lõpuks sai Mister Poppins Ida magama ja oli nõus lapse avatud akna alla paigtama ja ise linna minema. "Vaata, et sa siis jälgid teda!" manitses ta mind. Ma tundsin end nagu "aasta ema", kes muidu lapsega üldse toime ei tule. Ime, et ta elus püsib, eks.
Ometigi ei läinud ta ikka linna. Siis oli tal ilmtingimata vaja vaadata, kuidas ma vahvleid teen. Olgu, ma saan ta murest aru. Ma olen igavene plähmerdis ja Ida valvamise asemel on tegelikult tark hoopis minu tegemistel silma peal hoida. Marek hoidiski. Ei lahkunud enne kui viimased vahvlid olid torusse keeratud. Ma päriselt ka püüdsin neid torbikuks keerata, aga mu juhe jooksis selle kõrgema matemaatika peal nii kokku, et toru oli parim, millega ma hakkama sain.
"Kuidas sa ei oska torbikut keerata?" imestas Marek.
"Kuuled," vastasin mina, "ma ei suuda isegi nende mänguasjadega, kus klots tuleb õigesse auku panna, kas ruutu, ristkülikusse või ringi, hakkama saada, miks sa mult siis veel midagi nii keerulist nõuad?" Nii et minu poolt tulid torud. Rohkemaks ei ole minu aju võimeline. Torbiku valmistamine nõudis liiga palju ajutegevust. Toru on ka ilus vorm.

"Kas sa ei pidanud linna minema?" uurisin ma Mr. Poppinsilt. Mr. Poppins arvas, et kui ta auto käima paneb, siis hakkab Hugo haukuma ja ajab lapse üles ning pealegi ta oli ju öelnud, et "haigus ei ole veel päris ära läinud, et vahvlite söömine tegi jälle nõrgaks". Nii ta uneles ja jõi klaasist külma piima. Pidi klaasi tühjaks jooma ja siis minema. Klaasike aga täitus kogu aeg uue piimaga.
Pool tundi hiljem olid vahvlid tehtud. Marekil piim joodud ja ta oli peaaegu juba vannituppa teel. Enne pidi ta veel Ida üle kontrollima. Ta kuulis miskit häält. Ka õhtuti kui Ida on juba magama pandud, tõuseb Marek mõnikord diivanilt püsti nagu kurjast vaimust vaevatud ja tormab üleskorrusele. Talle tundus, et Ida tegi häält. Öösel on ta samuti iga väiksemagi Ida nagina peale üleval. Kui minu kord on Idat uuesti magama kussutada, siis mul on tunne, et Marekil on mingid sensorid kusagil kukla taga ka, mis näevad, et ma ei anna lapsele süüa. Juba ta ulatab mulle piimapudeli ja kussutab vaikselt "kussu-kussu" kaasa. See on talle nagu sisse kodeeritud. Ja hoidku jumal selle eest kui ma mõnikord julgen vaid mõelda, et las laps nutab natuke, et küll ta jääb magama.

"Ma siis nüüd lähen!" hüüdis Marek miljon tundi hiljem garderoobist. Ma ei reageerinud, ma teadsin, et ei lähe ta veel kuhugi, nii kiiresti see ei käi. Tükk aega oli garderoobist vaikust, ma arvasin, et võib-olla ta siis tõepoolest läkski. Kümme minutit hiljem ilmus ta garderoobist välja (ettekäändega, et oli otsinud mõõdulinti, aga ma olen veendunud, et ta otsis sokke, mis oranži kellaga sobiks, sest kuidas sa ikka lähed Keila Kaubamajja kui sokid ja kell omavahel ei matchi).
"Issand sa polegi veel läinud?" hüüatasin ma.
"Sa pead koos minuga õue tulema ja vaatama, et Ida ei ärkaks," kamandas ta mind õue vankrit kõigutama. Igaks juhuks. Kui ta lõpuks ometi hoovist välja sõitis, tormasin mina padavai blogima. Teisele korrusele. Ida jäi õue magama. Alumiselt korruselt tuleb mõnusat magusat vahvlilõhna. Minu toruvahvlitest. Mitte torbikutest. Marc Jacobsi vahvlimasinaga tehtud;) Ma tahaks nüüd, et Mirjam unustaks, et ta selle massina mulle laenas. Vahvlid tulid head. Ebastandardse välimusega aga head.   Meeleheitel koduperenaine oli missiooniga hakkama saanud. Vahvlite küpsetamisega. Lapse hoidmise ja kasvatamise sooritushinnet tuleb Mister Poppinsilt küsida.