Minu pooljäise pealispinna all on peidus üks tilluke parandamatu romantik. Ja palun öelge mulle, mis saab olla veel romantilisem kui Leigo järvemuusika? Nii ma hakkasingi kodus maurama, et Marek provva romaantikale viiks. Marekil olid aga teised plaanid. Ma ei saanud kurjaks ka saada, sest minagi tahan, et vanaema oma majja vee sisse saaks (jah, kujutage ette, et aastal 2014 on veel majapidamisi, kus ei ole vesi sees). "Ja pealegi, me alles eile käisime kontserdil," ütles ta, "liiga palju romantikat pole ka hea."
Noh, mis seal siis ikka. Järgmine "ohver" oli Marian. Tema ikka ehk tahab oma suure õega kontserdile tulla. "Tahaks," vastas ta, "aga no mul on praegu töö pooleli ja siis ma lähen operatsioonile ja siis mul läheb mees homme ära reisile..." Ühesõnaga polnud ka temast asja.
Ma tundsin end sekundiks nii sõpradeta, mitte keegi ei tahtnud minuga kontserdile minna. Aga mina tahtsin Jarekit ja liiga palju tšellosid ja ühte orelit kuulda/näha. Ja Leigole minna. Eks ma siis olingi valmis sõpradetult üksinda minema, kui Marian tagasi helistas. Ta oli kavast järele vaadanud, et Jarek esineb kell viis, et siis ikka sobib. Operatsioon on ära tehtud ja jõuab veel mehega ka koos olla enne kui too reisile läheb.
Mul oli nii hea meel, et ma üksi ei pidanud minema. Leigol oli imeilus, nagu ikka. Ilm oli fantastiline. Muusika mõnus. Tšello on üks mu lemmikmuusikainstrument. Orel on ka huvitav. Ja kui kõik see muusikaline kompott kauni Lõuna-Eesti looduse keskele asetada, ongi tulemus suurepärane. Mulle meeldis. Mulle on Jareki muusika alati meeldinud. Mitte ainult "Minu inimesed" ( olen muidugi piisavalt mainstream, et tunnistan, et mulle see lugu ikka ka väga meeldib), vaid ikka teised lood ka. Need diibimad.
Mul on kahju, et me ei saanud teisi kontserte nautima jääda. Marian kiirustas koju. Korraks oli mul kahju, et olime vaid tillukese kontserdi eest 30 eurot välja käinud, aga see oli puhtalt meie enda mure, et päevapiletiga vaid üht kontserti kuulamas käisime.
Alles siis kui me koju jõudsime, sain ma aru, milline egoist ma jälle olin olnud. Ma olin oma õe lihtsalt endaga kaasa vedanud, kodust ära, kus ta ehk oleks tahtnud mehega koos aega veeta. Ja võib-olla ta poleks tohtinudki peale operatsiooni niimoodi ringi tuuseldada. Et te ei arvaks, et ma miski päris maniakk olen ja õe otse operatsioonilaualt, kus tal organeid siirdati, kaasa tirisin, siis ütlen, et tegelikult käis ta eemadamas sünnimärki. Kuid siiski operatsioon on operatsioon, õmblus on õmblus. Võib-olla ta oleks pidanud kodus rahulikult diivanil lesima. Ei saa öelda ka, et miks ta siis ei öelnud, sest mulle ei julge ju keegi midagi öelda. Ma olen ettearvamatu drama queen. Või noh võin olla.
Ja siis ma mõtlesingi, hiljem, et vaene väike õde pidi end ja oma romantilise õhtupooliku ohverdama, et suur ja rumal õde saaks kontserti kuulata.
Õnneks tean ma, et Marianile meeldib ka Jareki muusika. Et päris piin tal seal olla polnud. Ja ma ikka lohutan end sellega, et ehk ta ikka oleks julgenud öelda, kui ta haav väga haiget oleks teinud. Mul on hea meel, et ta lasi end kaasa vedada:)
Ja et Marian ikka võimalikult hilja mehe juurde koju jõuaks, vedasin ma ta veel sööma ka. Tartus Laial tänaval on üks tilluke kohvik. Ma usun, et selle nimi on Päris Pariis. Või midagi sarnast. Selline teistmoodi prantsusepärane kohvikuke. Hubane.
Vot sihuke egoist olin ma. Jälle. Aga Leigo oli nii ilus. Kõik muud mõtted lihtsalt olid peast pühitud. Kel veel võimalus homme minna, minge ja nautige. Sumedal augustiõhtul imekauni looduse rüpes head muusikat.
No comments:
Post a Comment