Tegusa päeva koos lapsega saab kokku võtta kahe sõnaga. Üsna väsitav.

See, et superemad saavad mitme lapse kõrvalt hakkama nii lennukijuhtimise kui uute keemiliste elementide leiutamise kui ka kõige muuga, millega üks normaalne ema hakkama peab saama, ei üllata mind enam. Aga mõnikord ma tahan ka superema, või mis superema, superNAINE olla ja otsustan koos Idaga ühe pika tööpäeva teha. Eks Elu ei andnud mulle palju valikuid ka, sest Marek jäi kodus haigeks ja te teate küll, mis juhtub siis kui mees kodus haige on. Siis kukub ju kohe taevas alla ja maailmalõpp hakkab ka vaikselt paistma. Mitte et ma tahaks öelda, et mehed haiged ei tohiks olla,  mulle tundub lihtsalt, et haigused niidavad neid kohe kuidagi eriti julmalt.

Niisiis. Mul olid päevaks omad plaanid.  Mis seal siis ikka, Ida autosse ja kaasa! Mõni asi, mõtlesin ma, lihtne nagu kellavärk. Aga teate, ega ikka ei ole kah. Päeva lõpuks sain ma sellest aru.

Kuna mul oli vaja Jürisse minna, et ühelt toredalt blogilugejalt laenata paar mannergut, otsustasin ma läbi astuda ka oma (vanast?) töökohast. Tuleb tunnistada, et mingi osake minust tunneb ikka natuke puudust ka kogu sellest "jamast", mis eksporditööga kaasneb. Ma tundsin isegi, et ma oleks jälle valmis Skandinaaviasse alumiiniumi ja metallkonstruktsioone müüma. Korraks. Enne kui see tunne sai süveneda tulin ma ära. Aga töökaaslased on mul vahvad, päriselt, nendest tunnen ma küll tihti puudust. Enivei... Ida hakkas ka väsima ja me liikusime mannergute järgi. Ma kruiisisin natuke mööda Jürit ringi, et ta magama jääks. 15 minutit peale sihitut tiirutamist mu missioon õnnestus. Ida jäi magama, et ärgata just siis kui ma õige majani jõudsin. Ja hakkas autos kriiskama. See on tal uus komme. Ta vist on aru saanud, et see on irriteerivam kui nutt/röökimine/luksumine ja nii saab ta rutem oma tahtmise. Antud juhul tahtis ta muidugi magada. Ma ei ole päris kindel, kuidas kriiskamine sellele kaasa aitab.

Kui ta lõpuks jälle magama oli jäänud, olime me jõudnud päeva teise kohtumispaika. Umami restosse. Me tahtsime sõbrannadega selle restorani ära proovida, sest ma olin kuulnud vaid kas väga kiitvaid või väga laitvaid kommentaare. Ma tahtsin ise proovida, et mis kohaga siis tegu on. Mina ütlen ausalt, mulle väga meeldis. Eks ma kirjutan sellest pikemalt ka, aga kokkuvõtvalt võib küll öelda, et tore koht. Selline mõnus ja hubane, nagu oleks heale tuttavale külla läinud. 

Kui poolteist tundi hiljem kõik kolm  lõunastanud beebit oma unisust kiljumise, kilkamise ja niisama lollustega välja hakkasid näitama, oli aeg edasi liikuda. 

                        

                        

Idake suutis vaevu silmi lahti hoida, aga võitles vapralt unega kuni me olime peaaegu Diipi jõudnud. Kuna ta pika päeva peale oli maganud vaid mõnedkümned minutid, siis ei raatsinud ma teda kohe üles ajada ja tiksusin temaga 45 minutit autos. Suht igav oli, aga lapse nimel, eksju. Lõpuks pidin ma ta  ikka üles ajama, sest kell neli oli mul lepitud kokku kohtumine. 45 minutit hiljem selgus, et me olime üksteisest mööda rääkinud ja kui Ida (jälle) väsinud oli ja me tegelikult edasi liikuma oleksime pidanud, saime me alles oma kohtumisega alustatud. Ida ei teinud seda mulle lihtsaks. Ta on ära õppinud ka pulka viskamise, nii et ka süles pole teda lihtne hoida. Niisama ringi koperdada ei saanud tal ka lasta. Idal oli seekord kindel soov ja tahtmine Soo tänava peale jalutama minna. Bestemt dame nagu ma juba ütlesin mingis postituses. Läks see kohtumine meil küll veidike kiirustades ja kogu aeg Idat jälgides, kuid mul on nii hea meel, et mind kaasati ühte vahvasse projekti. Ei midagi suurt ega peent, aga tõeliselt vahvat. Kas minust ka abi on, see selgub juba hiljemalt 1.septembril;)

Päeva lõpuks oli jäänud veel kohtumine Tallinn Dollsiga. Tõeline magustoit! Kui me aga lõpuks läbi ummikutes ja autoavariides vaevleva Tallinna kohale jõudsime, olin ma higine ja väsinud. Mondeo-Mati konditsioneer ei ole just tehnika viimane sõna. 6minutiline teekond võttis aega ligi 30 minutit.  Ida oli just magama jäänud. Ma pidin ta kahjuks üles ajama. Kuna ta oli Diibis roomanud mööda musti põrandaid nägi temagi juba välja nagu pisike põssa. Kaks räsitud, väsinud ja higist daami. Tõelist daami. Mõnes teises poes oleks mind sellise välimusega ukselt tagasi saadetud. 

Kleite nähes kadus aga mõlema väsimus. Ma oleks kogu selle poe tahtnud tühjaks shopata. Kui mul oleks see võimalus. Ida arvas vist sama. Sest ta muudkui imetles kleite. Tundus, et temagi oleks poe tühjaks shopanud. Kui ta teaks, mida see tähendab. Õnneks veel ei tea. Tund aega hiljem lahkusime me kolme imekauni kleidiga, mida Heily ja Marianiga sel pühapäeval Diibi moepühapäeval/raamatuesitlusel kanda. 

                

                  

Minu mõte samasuguste kleitidega oli, et oleme "nii erinevad, aga samas nii sarnased või et ühe kleidi kolm nägu", aga õhtuks suutsin ma ikka vist ümber mõelda ja lähen homme tagasi, et valida kolm erinevat kleiti. Siis saame pärast ju omavahel vahetada. Omakasud ikka ka sees. 

Lõpuks olime me teel kodu poole. Kõigest üheksa tundi hiljem. Ida oli surmväsinud. Kiljus tibake ja kustus siis õnneks enne kui mu pea oleks sellest lõhkenud. Päev otsa tuuseldamist koos lapsega, joostes ühelt kohtumiselt teisele, ei ole kerge ütlen ma. See on nagu maratonijooks. Koju jõudes vajusin ma hetkeks diivanile. Oma kohe-kohe saba andva mehe kõrvale. Ma olin nii kuradi  .  Lapsega asjade ajamine on üsna väsitav. Mõlemile.   Superemad, kuidas te küll jaksate? Homme tuleb uus jooksmisi täis päev. Ikka Ida kaenlas.