Kes ma siis olen?

"Isver, ma ei suuda ikka uskuda, et sina maal elad!"lõi mu klassiõde kaht kätt kokku kui ma ta mõnda aega tagasi siia Ussipessa vedasin. 

"Isver, kas ma juba viiendas klassi jätsin endast mulje nagu ekstreemsest linnapreilist?"mõtlesin mina endamisi, sest just viiendas klassi me viimati koos aega veetsime. Siis aga tuli mulle meelde, et tegelikult kohtusime me ikka veidike hiljem ka. Nii viisteist aastat tagasi. Atlantises. Ma mäletan täpselt, mis mul seljas oli. Helesinine lahtise seljaga liibuv kleit. Ma olin just Norrast tagasi kolinud ja ma olin valmis maailma vallutama. 

Ma kuulen seda üllatunud küsimust, et kas ma tõesti elan maal, päris tihti. Ka mu kursakaaslased teevad suured silmad kui mu elukoht jutuks tuleb. Nendel on meeles miniseeliku ja liibuva üsna sügava dekolteega pluusi ning kontsakingadega blond punaste küüntega tüdruk, kes sisseastumiskatsetele tuli. Sellest, et ma aeg-ajalt kuulen üllatunud küsimust, et sa oled koolis käinud vä, ei hakka ma rääkimagi. Kui ma veel vastan, et ma olen lisaks algkoolile ka ülikoolis käinud, ja lisaks Eesti omale ka väljamaa omas, lähevad tihti silmad veel suuremaks.

Teine, mida ma tihti kuulen, on see, et "sa pole ju üldse filoloogi moodi". Enda arvates olen ma küll üsna "diip kunstiinimene", aga näe, filoloogi jaoks mitte piisavalt sallitallaja. Ma tean muideks filolooge, kes võiks Miss World'i tiitli võita. Vabalt. Minu elukutse, mis viimased miljon aastat on olnud seotud Norra ehitusvaldkonnaga, paneb inimesed ahhetama. "Sina?"vaatavad nad mind umbusklikult pealaest jalatallani, "mida tead sina Norra ehitusest?" Mis ma teha saan, et tean jah. 

Ja siis seisan ma siin oma imelikes suveshortsides ja kummikutes, põllulilled käes ja mõtlen. Mõtlen, et kes ma siis olen. Ma tegelikult saan aru, miks inimesed imestavad, kui kuulevad, et ma maal elan. Üks osa minust elaks ikka Vanalinnas, einestaks vaid restoranis, mängiks golfi, käiks ühelt kokteilipeolt teisele. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu kui mu kapis oleks vaid Burberry, Chloé, Filippa K, DKNY märke kandvad riideesemed, mul ei oleks kahju raisata 20 000 eurot käekotile, ma telliks endale virnade viisi Jimmy Choo, Valentino ja Louboutin kingi. Louis Vuitton ja Hermes ei oleks mulle võõrsõnad. Et olla daam ma kannan kõrgeid kingi. Kord nädalas üks daam teeb maniküüri. Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.*

Teine osa minust aga tõmbab jalga kummikud ja võiks terve suve (terve elu?) elada Prangli saarel. See on see osa minust, mis tunneb siirast rõõmu kõigest, mis on lapsemeelne ja lihtne. Tuulekohin, männimetsa lõhn, mustikad, kukeseened, merelaine, päikeseloojang, luule, lilled. Põllulilled ja taluaialilled. Astrid, päevakübarad, pojengid, jorjenid, floksid, lumepallid, oh jumal, ma võikski loetlema jääda. See on see osa minust, mis elab üks jalg pilvele toetades. See on see osa minust, kelle jaoks on Prangli saar või Ussipesa ainuvõimalik elukeskkond.  Ma kirjutaks, maaliks (kui ma oskaks), sõidaks linna kui mõni üritus vajab korraldamist. Võõpaks kõik võimalikud mööbliesemed valgeks või rootsipunaseks. Kataks kõik lauad pitslinadega. Elaks ilma igasugu stressita. Teate seda Jareki laulu, mille sõnad on, et "ma lähen metsa elama, ma ei talu seda pinget, peod, poed, panemine, ma läehn metsa elama, kus on kõik hästi lihtne, linnud, labidas, lilled..."? See kirjeldabki seda teist osa minust.  Seda osa, kes tõmbab kummikud jalga, läheb metsaäärde lilli korjama (mitte väga metsa, sest ma kardan ära eksida), kes elab Prangli saarel ilma juukseid kammimata. Ma võin isegi unustada hambaid pesta. Aga YSL huuleläige on mul alati taskus. Sest inimeses peab kõik kaunis olema.

Ma olen tihti seltskonna kloun. Mulle meeldib enda üle nalja heita. Kui mul on kõverad jalad ja suured esihambad, siis ma ei saa sinna midagi parata (hammaste puhul muidugi saaks, aga noh see selleks), selline ma olen. Ma võin selle õige üle nalja heita. Mõnikord ma pean end paksuks ja mõnikord peavad teised mind pussakaks. Samas aga olen ma endaga rahul. Igas olekus. Ka siis kui ma end  "liikuvaks diivaniks" nimetasin. Veider, eks?
Mõnikord peetakse mind rumalaks. Vanasti seepärast, et mul oli blond pea ja teinekord lihtsalt sellepärast, et ma olen naine. Naised ei tee ju õigeid otsuseid. Ma pean silmas oma eelnevaid töökogemusi. Mida teavad naised valdkonnast, kus 98% tegijatest on mehed. Mõnikord ma lasen neil arvata, et ma olen rumal. Või naiivne. Nii on lihtsam. Ja teinekord ka vajalik. Ja olgem ausad, ma ei viitsi igakord oma õigust taga ajada. Noh nii, et feminismi toetuseks või nii.  Ma arvan, et mõnikord teen ma end saamatumaks kui ma olen. Eks ma saaks selle augu seina puurimisega kah hakkama, aga ma ei arva et ma peaks. Kuni saab teisiti. Ja plähmerdis nagu ma olen, mul võib viltu ka minna. Minu suguvõsas oskavad eranditult kõik naised kõiki töid teha. Välja arvatud mina. Samas ega ma pole proovinud kah.

Ja ma mõtlen, kes ma siis tegelikult olen? Diip kunstiinimene või materialist? Rumal või õpitult abitu? Tegus ja taibukas või laisk ja lohakas? Kummikutes või kontsakingades?

         

Üks on aga kindel. Ei ole midagi mõnusamat värsketest lilledest ja naabrinaiselt saadud aiasaadustest. Kui siis vaid uus parfüüm. Hetkel näiteks "La petite robe noire";) 

                   

                   

                            

*Doris Kareva luuletus