Ei, rohkem lapselapsi pole küll vaja!

Põhimõtteliselt kohe peale seda kui Ida sündis hakkasin ma kuulma, et noh kuna siis teine laps tuleb ja et ühel lapsel on ikka üksi halb kasvada, et igav ja ma ei tea, mida kõike veel. "Näed ju, et see ükski väsitab mind surmani ära,"vastasin ma emale, "mis ma veel siis teeks kui neid kaks oleks!" 

"Mis sa muretsed, küll mina aitan," vastas emme ja raius edasi, et kuna siis Idakene endale õe või venna saab. Mul läheb see jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma ammu enam ei vaidle juba, vaid lihtsalt noogutan. Las ta siis arvab, et nõusolekumärgiks.

Nüüd kui emme on pidanud hoidma ka ülienergilist ja rahmeldavat last,  on need teise lapse jutud kuidagi harvemaks jäänud. Täna öösel ei lasknud Ida mul grammigi magada. Ta rahmeldas, nuttis, oksendas ja lisaks kõigele oli tal kõht lahti. Nelja ajal hommikul võttis emme Ida enda juurde. Ma sain kaks tundi magada. 

Päeval trall jätkus. Ida on ära õppinud röökimise. Selle asemel, et väsinuna magama jääda, ta röögib (mitte ei nuta ega karju!). Kui ta oskaks jalgadega vastu maad trampida, siis ta trambiks ka. Ma ootan hirmuga kui ta suuremaks kasvab. Mulle tundub, et siit ei ole lihtne lilleke kasvamas. Norra keeles on hea väljend "bestemt dame". See tähendab umbes "väga endale kindlaks jäävat naist". Ma ei oska seda eesti keelde tõlkida, aga just selline siin meil kasvamas on. 

"Aga kuhu jäi siis see jutt, et rohkem lapselapsi on vaja, et küll mina hoian ja aitan?"küsisin ma emmelt. Emme raputas pead. "Ei, rohkem lapselapsi pole vaja, mina ei jaksa neid hoida,"vastas ta ja vangutas edasi pead, "olgu see üks ja sellest piisab!"

                                

Kui Ida lõpuks röökimise jättis ja imearmsalt päevaunne jäi, vaatas emme last ja unustas kõik eelneva. "Marianil võiks ikka ka juba laps olla varsti,"arutas ta endamisi kõval häälel. 

Mina aga mõtlen, et miks meie selle "teen kõike ja kasvan raamatu järgi"-lapse saime. Et kui ikka hammaste tulek, siis kõhulahtisuse ja oksendamisega. Eelmine kord, kui kaks alumist hammast välja tahtsid murda, toimus see palaviku saatel. Jumala eest mitte rahulikult.

Ma ei tea täpselt palju lastel neid hambaid tuleb, aga seda ma tean, et vaevalt neid vaid paar jääb ja kui nad kõik sellise kisa ja trangliga tulevad, siis ma kaalun küll lòpuks seda lapse kiriku ukse taha jätmist. *

*Et mitteminuhuumorisoontjagavad inimesed päris infarkti ei saaks, siis ma ütlen jälle, et tegin nalja. (Jube halb huumorisoon mul ju tegelt kui ma pidevalt pean selgitama, et teen nalja:D) 

Ida ajab mind küll aeg-ajalt hulluks ja tundub toituvat vaid minu närvidest, kuid meil on ikka helgeid hetki ka. Enamus hetki tegelikult. Välja arvatud ööd;)