Puhkus beebiga ei ole puhkus

Ma oleme Idaga üsna palju ringi rallitanud ja kuna ta päeval on 99% ideaallaps, siis ei kõhelnud ma sekunditki kui mul tekkis võimalus temaga kolm päeva Pärnus puhata. Kui ma kolmapäeval temaga üksinda jäin, hakkasin ma seda otsust kahetsema.  Minu päevane ideaallaps oli nagu ära vahetatud. Jonnakas ja püsimatu. Panin ta maha mängima -jonn, võtsin sülle - jonn, andsin süüa - jonn, võtsin söögi ära - jonn, tahtsin mähkmeid vahetada - jonn... Kui ta ei jonninud, siis üritas ta end ära tappa, käperdades ülihelikiirusel terrassi äärde, et sealt siis alla kukkuda või turnis toolide ja riiulite otsas, mille teravad ääred nii ahvatlevalt kutsusid. Ma ei saanud sekundiks ka teda järelvalveta jätta. Ainuke hetk, kui ta oli rahul, oli meres või kärus ringi rallitades. Restoranis ja kohvikus sain ma samuti tal vaid järel joosta, sest ta keeldus kategooriliselt paigal olemast. Nii jäi mul põhimõtteliselt ka terve päev söömata, sest iga kord kui ma püüdsin süüa, leidis Ida uue mooduse mu kiusamiseks. 

Ma jälle kord ütlen, et müts maha nende naiste ees, kes kohu aeg peavad lastega üksinda hakkama saama. 

Lisaks oli keeruline võõrast kodu puhtana hoida. Ma ju ei tahtnud, et korteri omanikud tagasi tulles leiavad eest täislagastatud kodu, aga isegi nõude pesemine (milleks oli kaks tassi, taldrik ja lutipudelid) oli seekord Ida kõrvalt raske. Põranda pühkimisest või pesemisest ei hakka ma rääkimagi. Ja võõras kodus on asju, mida ma ei taha lasta lapsel näppida ja närida. Kõik ei ole nii vaimustuses sellest, kui keegi on nende potilillelt lehed ära kakkunud, kellad ja laudlinad banaaniste kätega üle käinud ja nii edasi ja nii edasi. Nii püüdsin ma võimalikult palju Idaga õues olla, tema aga kippus üle ukse kogu aeg tuppa. Või teisele poole terrassiääre juurde. Nii ma teda siis karjatasin.

Ja noh siis võib ju juhtuda, et puhkus satub ajale kui lapsel tulevad hambad. Mis te arvate, kas see protsess käib Idal rahulikult. Muidugi mitte. Siia juurde kuuluvad kõhulahtisus, palavik (õnneks tekkis see alles täna) ja veel vähem öist magamist. Mis automaatselt tähendab rohkem väsimust mulle. Kuigi... Pean tunnistama, et seekord olin ma lisaks väsimusele ka mures. Ei, nii loll ma siiski pole, et ma sellest nüüd blogis kirjutan ja arstile ei taibanud helistada. Taipasin ikka. Muidugi taipasin ma ka guugeldada ja ei saa öelda, et see kõige targem liigutus oleks olnud. Ma ütlen teile, kui teie laps on haige, palun ärge guugeldage! Otsingutulemised on hirmuäratavad.

Ühesõnaga. Kõik see kokku ja ma luban, et päris üksi ei taha ma enam beebiga puhkusele minna. Mul on hea meel, et emme ühe päeva meiega kaasas oli, sest kui ma oleksin selle tee Ussipesast Pärnusse pidanud üksi sõitma, oleks ma hulluks läinud. Ida röökis pool teed ja vajas lohutamist. Üksi oleks ma pidanud iga natukese aja pärast peatuse tegema, et teda rahustada. Ma ei saa öelda, et see oli puhkus selle kõige õigemas tähenduses. 

Muidugi ei saa ma öelda, et see ka põrgulik puhkus oleks olnud, meil oli ikka lõbus ka, aga kuumus, hüperenergiline mittemagav laps ja hammaste tulek ei teinud üksinda puhkamist kergeks. Minu jaoks. Ma olen ju selline nõrk, kes ühe lapsega hakkama ei saa, nagu superemad mulle aeg-ajalt ette heidavad.