Paljad lapsed mind ei häiri (beebieas lapsed siiski, vanemad lapsed juba natuke ikka häirivad ka), küll aga häirivad mind kontserdil ringi jooksvad lapsed. Juba eelmine kord kui ma Kalju-laval Dagö kontserdil käisin, häiris mind see, et lapsed hakasid oma kilkamise ja jooksimisega kontserti segama (ja need pole ju ainsad kaks juhust). Lauri Saatpalu tegi juba sarkastilise märkuse, et sellest mitte aru saada pidi päris loll olema. Nood vanemad tookord olid. Sest lapsed ronisid järgmine hetk juba peaaegu lavale. Jube irriteeriv. Tuled kontserti vaatama/kuulama, aga oled sunnitud vaatama hoopis laste ringmänge.
Ma mõtlesin, et huvitav, kuidas seekord läheb. Esimene pool kontserdist oli paljulubav. Ja siis nad tulid. Lapsed. Lava ette. Hakkasid jooksma ja kilkama.
Ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole (juba ammu) lapsevihkaja. Mulle meeldivad lapsed ja ma leian ka, et lava ees tantsivad lapsed on nunnud. Isegi ringijooksvad lapsed on nunnud. Mingi piirini. Kui nad juba lavale ronivad ja segama hakkavad, siis nad enam nunnud ei ole. Ma mõtlen alati, et kus on nende vanemate silmad, kes ei saa aru, et inimesed ei maksnud piletiraha selleks, et nende last vaadata. Jah, ma saan aru, et iga vanem peab oma last kõige ilusamaks ja ägedamaks, mina ju ka, aga no tegelikult ka, lapsed ei pea igas olukorras olema tähekepanu keskpunktis, maailmanabad. Ja kui juba ka esineja ütleb, et "noh lapsed, kõtt-kõtt nüüd", aga lapsed ei liigu, siis ma mõtlen jälle, et kas nende vanemad on pimedad või rumalad. Või purjus. Sest miks nad muidu oma lapsi korrale ei kutsu.
Okei, kontserdil ei ole see veel nii hull, aga teatrietenduse ajal lavale jooksvad, kilkavad või karjuvad lapsed, vot see ajab mind küll pahaseks. Teatripiletid ei ole odavad. Ja ma olen maksnud millegi muu kui laste peituse-ja kullimängu eest.
Lapsed on vahvad, aga neile ei pea kõike lubama vaid sellepärast, et nad on lapsed või nii nunnud, et kuidas sa ikka keelad. Mingid piirid peaks ikka olemas olema.
Aasat hiljem. Tibake õhem. Tibake vanem. Tibake rohkem väsinud. Aga ikka Dagö kontserdil.
Ma olen mitu suve järjest Dagö kontserdil käinud, kuid see suvi jäi kahjuks lapsehoidja puudumise tõttu vahele :(. Olen päri, et lapsed on armsad teatud piirini. Käisin oma lapsega beebikinos (5. kuune laps) ning teised lapsed olid kõik juba suuremad. Ei mind ei häirinud, et nad seal ringi ukerdasid, mängisid ja kilkasid. Siiski beebikino ja ma olin sellega arvestanud. Kuid kui üks veidi rohkem, kui aastane laps tuli ning hakkas minu lapse turvahälli raputama ja lööma ning tema ema selle peale eemalt ainult itsitas, siis tegi see tuska küll. Ütlesin võimalikult ilusti, et palun ära tee nii, tita ju magab, millepeale ta üritas veel tugevamini hälli raputada. Okei, väike laps, ei saa veel hästi aru. Kuid kus olid tema ema silmad. Ja sellise asja üle veel naerda? Väga arusaamatu. Usun, et selle ema taolised vanemadki ongi need, kes tassivad lapsed kaasa ebasobivatele kontserditele, etendustele, et las kõik teised vaatavad nende lapsi, peale nende endi.
ReplyDeleteOh, jah.. Ma olen alati arvanud, et mul hästi kasvatatud laps, sest ta on siiani end ideaalselt üleval pidanud nii teatris, kohvikus kui ka kontserdil, aga oleme praegu nädalakese jagu olnud maal koos minu ema ja minu õe neljase pojaga ning täna hommikul pidin õhku ahmides vaatama, kuidas minu sõna ei maksnud ühtäkki midagi. Vana, minu ema, tahtis kiirelt ühe tuttava juures ära käia ja ütles, et lapsed jäävad koju. Lõppkokkuvõttes nad siiski läksid kaasa, ehkki mina enda plikat keelanud olin. Oli siis nüüd asi selles, et minu õelaps iga asja peale tihkuma kukub kohe ja seeläbi oma tahtmise saab? Või hoopis vanaema tahtmine olla maailmaparimvana, mida ta ilmtingimata meie laste jaoks niikuinii on, või hoopis laste tuim ületrampimine nii minust kui minu emast - igaljuhul jäin mina suu ammuli nende minekut järele vahtima. Ema selgitus :"Ma ju nii harva näen" (ema elab Soomes).
ReplyDeleteJa ma olen pettunud, nii endas, kui emas, sest tagasi linnas olles pean uuesti hakkama tegelema sellise käitumise väljajuurutamisega.
Ma käisin Tartus dagö kontserdil ja meie ees istus üks ema umbes 1.5 a tüdrukutirtsuga, kes käitus nii uskumatult hästi, et ütlesin sõbrannale, et kui kõik lapsed suudaks nii tublid olla täiskasvanute kontserditel, siis ei paneks keegi pahaks, et lapsi kaasa võetakse.
ReplyDeleteHuvitav seik veel, natuke teisest teemast. Käisime eelmine suvi Horvaatias ja rannas olles (jah rand on avalik koht ja seal võivadki kõik käia) pani mind imestama üks asi. Kohalikud ja teised lõunamaa inimesed istusid oma lastega rannas, ehitasid liivalosse, ujusid ja mängisid. Lapsed olid rõõmsad ja rahulikud. Kui oli parasjagu hullatud, pandi varju alla puhkama. Üks hetk tuli 3-4 soome pere oma lastega ja milline röökimine ja räuskamine siis lahti läks :D Lapsed olid vees, vanemad jõid veini ja ei vaevunud minema isegi veepiirile, et lapsi korrale kutsuda, vaid räuskasid oma toolide juurest. Täitsa jube vaadata, aga Eestis paistab kohati olevat sama teema.
Laste koht ei ole kontserdil. Lastel võiks olla uneaeg ja 1 vanematest jääb koju või võetakse lapsehoidja.
ReplyDeleteSõltub vanusest ja lapsest ma siiski arvan, aga üldjoontes olen ma sinuga muidugi nõus
Delete