Mul hakkas Liisist nii kahju. Tal oli ühtäkki piinlik, et oli end niimoodi avanud, ta püüdis oma meest õigustada, et jutt linna peal jumala eest edasi ei läheks. Sest mis siis veel saab, kui mees teada saab, et naine linna peal kaebamas on käinud. "Jumala eest, jäta see mees maha!" ütlesin ma. Liisi noogutas. Ma sain aru, et ta lihtsalt noogutab noogutamise pärast, et tegelikult läheb ta õhtul või järgmisel hommikul või veidi hiljem koju tagasi ja loodab, et mees muutub. Et ta enam ei tee. Mees palubki vabandust ja mõnda aega on kõik korras. Kuni järgmise korrani. Ma tean, ma olen sellist elu nii palju kõrvalt näinud.
Kui ma olin laps, elasin ma üheksakordses majas, seal elas igasugu frukte. Üks neist ajas oma vana ema pidevalt ümber maja noaga taga, varastas ta pensioni ja lubas ema maha lüüa. Oma ema. See ema oli nii 70-80-aastane. See ema oli tihti meie juures oma poja eest peidus. Ma olin küll väike, aga ma kartsin alati nii kohutavalt kui ma kuulsin, kuidas see mees maja ees oma ema taga ajas. Teine neist fruktidest jõi kogu aeg, hommikust õhtuni ja vahelduseks andis oma naisele peksa. Naine eitas seda kogu aeg, aga lahtisest aknast oli kõike kuulda. Ma kartsin sellest aknast mööda minna, ma kartsin seda meest. Ja kolmas frukt elas meist paar korrust kõrgemal. Väljast paistis ideaalne perekond - ema, isa ja kaks last, välise fassaadi taga oli aga palju koledam tegelikkus. Tihti juhtus, et reedeti tuli see mees purjus peaga koju, järgmisel hetkel oli kuulda asjade lendamist, kisa, nuttu, laste karjumist. Veidike hiljem käis meie uksekell. Ema koos lastega tuli meie juurde peitu. Ma mäletan, kuidas nad värisesid. Ma mäletan, kuidas mees meie ukse taga lõhkus ja lubas kõik maha lüüa, kui vaid teada saab, et me tema l**sist naist varjame. Ma mäletan, kuidas lapsed peitsid end minu tuppa riidekappi, et isa neid ei leiaks. Ma mäletan selle mehe hirmuäratavalt valjut häält. Ma mäletan, kuidas ta mõned korrad meie korterisse sai ja seal lõhkuma hakkas, räuskas ja märatses ja otsis oma naist. Ma mäletan, kuidas naine ja lapsed pidevalt põgenesid. Ma mäletan, kuidas naabrid hiljem trepikojas rääkisid, et jajaa, Ants oli jälle purjus... Kõik vangutasid pead ja rääkisid, mida nemad on kuulnud ja näinud. Ma ei tea, kas need jutud olid õiged või oli tegu "sõbraliku" klatšiga, aga ma mäletan, et need jutud olid nii õõvastavad. Sellest ajast kardan ma purjus inimesi ja valjut häält. Ma kardan. Kuigi ma olen juba 33-aastane.
Ma tean ka seda, et see naine ei jätnud oma meest. Lastele on isa vaja, rääkis ta kogu aeg, ja küll ta muutub, ta lubas, et ta enam ei tee. Ei teinudki. Kuni järgmise korrani. Me elasime selles majas väga palju aastaid. Mees ei muutunud ja naine andis talle alati andeks. Ikka ja jälle kostus keset ööd uksekell ja naabrilapsed seisid meie ukse taga. Hirmunult.
Ma ei tea, kas nad ikka veel koos elavad, kuid ma usun, et tõenäosus on suur. Ma ei tea, miks, aga naised kipuvad andestama. Liiga palju. Ja uskuma. Liiga palju. Lootma. Liiga palju.
Ma vaatasin Liisile otsa ja ütlesin: "Ta ei muutu ju!" Liisi noogutas ja vastas, et ta teab. Tellis värisevate kätega ja justkui minu ees häbi tundes uue konjaki.
Tund aega hiljem läksime me laiali. Kumbki oma teed. Tema ilmselt koju mehe juurde. Ma oleksin tahtnud teda kuidagi aidata, midagi teha, aga ma ei osanud. Mul oli lihtsalt nii kurb. Ja ma tahtsin karjuda: "Kallid naised, palun ärge laske end lüüa. Palun ärge elage koos inimestega, kes teid ei hinda! Lööv mees ei muutu kunagi. Elu on nii ilus, võtke julgus kokku ja lahkuge. Alustage uuesti! PALUN!"
Tund aega hiljem läksime me laiali. Kumbki oma teed. Tema ilmselt koju mehe juurde. Ma oleksin tahtnud teda kuidagi aidata, midagi teha, aga ma ei osanud. Mul oli lihtsalt nii kurb. Ja ma tahtsin karjuda: "Kallid naised, palun ärge laske end lüüa. Palun ärge elage koos inimestega, kes teid ei hinda! Lööv mees ei muutu kunagi. Elu on nii ilus, võtke julgus kokku ja lahkuge. Alustage uuesti! PALUN!"
Ärge jääge oma murega üksi, ärge varjake, püüdke saada eemale. Olemas on ka turvakodud, kui teil pole kuhugi mujale minna. Aga ärge kannatage ja lootke, et asjad muutuvad. Ei muutu, kui te ise ei muuda. Leidke endas see julgus. See on seda väärt.
Ja kel võimalik, aidake turvakodudele soetada vajalikke asju, et emadel ja lastel oleks seal hea, et nad saaksid elada nii palju täisväärtusliku elu kui sellises olukorras võimalik. Vaadake näiteks Do Good FB-i lehte, ehk saate ka aidata.
See on nii kohutav...
ReplyDeleteAga nii ongi tõsi, et inimesed reeglina ei muutu....
Tegelikult ei ole see nii lihtne, et turvakodud on ju olemas. Naine ei jää vägivaldse mehe juurde sellepärast, et pole ajutist katusealust, mille alla põgeneda, vaid sellepärast, et pole piisavat tugivõrgustikku - neid inimesi, kes oleksid rasketel hetkedel toeks, kuulaks ära (mis siis, et jutt kordub juba sajandat korda) ja kinnitaks üha jälle, et ta ei ole sellist kohtlemist ära teeninud ning väärib paremat.
ReplyDeleteVägivalla eest põgenemine on aeganõudev protsess, ohvri enesehinnang on ju täiesti maha tallutud, teda on ähvardatud ja meelitatud vaheldumisi, tema peas on suur segadus. Aga ümbritsevatel ei ole ei aega ega tahtmist teda päriselt ära kuulata (ja seda siis ikka ja jälle teha, enne kui tulemusi võib oodata).
Ärge kunagi küsige: "Miks sa ära ei tule?", sellele on võimatu vastata! Võtke aega, et lihtsalt kuulata, kinnitage, et toimuv ei ole õiglane ega normaalne. Kui võimalik, pakkuge, et ta võib teile alati helistada või vajadusel kasvõi keset ööd ukse taha tulla. Nendest sammudest algab tegelik lahkuminek - uue turvatunde tekitamine ja usk, et saaks ka teisiti. Ohvrit toetades on vaja meeletus koguses kannatlikkust, aga tulemus on ju seda väärt...
Ma ei hakanud pikalt ja laialt kirjutama, loomulikult on selle teema juures palju nüansse, aga ma mõtlesin seda, et isegi kui pole tugiisikuid, kes toetaks, siis turvakodu on ka lahendus. Seal saab ka tuge ja kinnitust, et saab ka teisiti. Ma vähemalt loodan ja arvan nii.
DeleteMaha trambitud enesehinnang ja teiste kinnised silmad on hoopis teine teema. Edasi tuleb kasvõi see minu naabrinaise lugu. Tal,olid toetavad inimesed ja koht, kuhu minna, aga ta valis mehe. Iga kord.
Kui keegi tõesti juhtub seda lugema ja on sellises olukorras... Ja pole kellegagi rääkida või on piinlik... Siis tasuta telefon on 1492 (Ameerika avastamise aasta, hea meelde jätta, kui pabinas/šokis vaja meenutada) - nemad oskavad nõu anda ja näiteks öelda, kuidas alustada, kui tahaks midagi paremat. Või midagi vähem valusat. Kui ei oska teha esimesi samme. 1492. Ameerika avastamise aasta.
ReplyDeleteOlen ka ise vägivaldse mehe juures paar aastat kannatanud(nooruse lollus). Minu viga oli see, et ma ei julgenud kellegile rääkida, kõige vähem oma perekonnale, oma emale rääkisin alles 5 a. hiljem, mis elu ma toona elasin. Keegi ei suudaks seda vist uskuda, mis põrgust ma läbi olen käinud. Kõik sai alguse ühest löömisest ja lõpuks sain peksa juba nädalas korra vähemalt, iga valesti öeldud sõna eest, lisaks veel vaimne terror. Keelatud oli suhelda sõprade, pere ja eriti veel teiste meestega. Kuskile ma pöörduda ei julgenud, sest mees ähvardas. Neil, kes sellist elu elanud pole on väga kerge rääkida, et loll naine, miks varem jalga ei lasknud jne. Aga kui sinu enesehinnang on 0, siis paraku hakkadki arvama, et sa polegi paremat väärt. Fakt on see, et kui korra lüüakse, siis ei jää see viimaseks korra, ka see minu ex rääkis iga jumala kord, et see on viimane kord, kuniks ta jälle mind rusikatega pähe peksma hakkas. Lõpuks olin ma nii ummikus, et valida, kas enesetapp või lihtsalt panna asjad kokku ja jalga lasta. Valisin viimase variandi ja pärast mõtlesin, et miks ma küll nii palju aega raiskasin, ma oleks pidanud tegema seda juba pärast esimest lööki. Sellest ajast on jäänud palju valusaid mälestusi, madal enesehinnang ja muid vaimseid probleeme. Ükski naine ei peaks kannatama vägivalla all, tuleb lihtsalt endas see jõud leida ja muutus ellu viia. Pole paremat tunnet, kui tead, et said tropist mehest lahti ja ei pea enam hirmu all elama.
ReplyDelete