Konkurente kaemas @Umami

Kurat, tahaks ma öelda. Veel üks vahva restoran. Tundub, et mu mõttest "Diip ainsaks heaks restoraniks vähemalt Tallinnas, kui mitte kogu maailmas" ei tule ikka midagi välja. Umami on ka jälle üks selline koht, mida ma kindlasti uuesti külastan. 

Esiteks juba selle pärast, et saab vältida kesklinna (mis hetkel on autoga liiklemiseks ikka hull hull hull) ja et minusuguse parkimisgeeniuse jaoks on seal suuuuur parkla. Teiseks selle pärast, et seal on nii imevahva siseõu. Ma olen nii kade. Ma tahaks nii väga, et Diibil oleks ka selline aed, selline mõnus kodune aed. 

Esimene mulje, kui ma Umamisse, sisse astusin, olin suurepärane. Ma valisin välja laua õunapuu all ja jäin teisi titemammasid ootama. Kuna ilm oli kahtlane, otsustasime me siiski lõpuks einestada majas sees. Teine mulje Umamist ehmatas meid korraks ära. Me astusime majja sisse ja meile tormas vastu kiirustav teenindaja, kes puterdas: "Ee...eeeem, lastega jah? Ohhh! Ah, mul pole hetkel aega!" ja jooksis siis välja. Me jäime sõbrannadega tited kaenlas nõutult keset ruumi seisma. "Kas lastega pole me teretulnud?"küsisime me järgmiselt teenindajalt, kes meist mööda tahtis tuhiseda. Nüüd jäi tema nõutult keset ruumi seisma ja vastas pisut tõredalt, et mis mõttes, neil olevat lapsed väga oodatud. Me selgitasime, et meile jäi just väheke teine mulje. Ta vaatas meid veel tibake pahuralt ja suunas teisele korrusele. Seal pidi mängunurk olema. Meile jäi mulje, et meid saadeti lihtsalt jalust ära. See vaheseik pani meid tibake torisema, me olime pettunud.

Edasi läks kõik vaid ülesmäge. Me leidsime selle toa, kus oli ka lastenurk, sest nii tundus olevat tõenäosus kõige suurem, et me ka süüa saame. 

Lastenurgaga tuba oli vahva. Lastel oli ruumi mängida ja meie saime kenasti end laua taha maha potsatada ja menüüga tutvuda. Ainuke miinus selle toa puhul oli ehk see, et vaesed inimesed, kes sinna ilma lasteta istuma satuvad. Meie kolm mürakaru suutsid teha niisugust lärmi, et vahepeal oli lausa raske omavahel rääkida. Ma ei kujuta ette kui keegi samas ruumis üritaks näiteks küünlavalgel romantikat nautida. Ilmselt (ma loodan) restorani töötajad siiski arvestavad sellega, keda nad kuhu istuma paigutavad. Igatahes lastenurga eest vaid plusspunktid, nüüd ma tean kui oluline see on. 

Samal ajal kui me Umamis istusime kommenteeris keegi Diibi lastenurka, et nii väike on, et üle kahe lapse sinna korraga ei mahu, kahjuks. See solvas mind natuke. Diibi ruumid on tillukesed, me ei saanud sinna lasteaiatoasuurust mängunurka teha. Me andsime endast parima. Kui meil oleks pinda 478m2, siis oleks ka lastenurk suurem.

Aga tagasi Umami juurde. Läbi titemamma silmade. Mulle meeldis, et wc-s oli olemas pissipott, kuid tundsin  puudust mähkimislauast. Mitte et see oleks restoranis esmatähtis, lihtsalt....(Sain kommentaaridest teada, et tegin Umamile liiga. Mähkmislaud olevat täitsa olemas. Esimesel korrusel.)

Ma olin kuulnud, et Umami menüü on mõttetu ja kallis. Et seal pole midagi söögiks valida, sest "kes see ikka pullimune sööb". Pullimunad olid menüüs küll, aga palju muid asju ka. Mina valisin trühvlipitsa (10.50) ja juustukoogi (vist oli 4.00). Ida sai värsked kartulid või ja tilliga (2.50). Joogiks võtsin ma ühe alkoholivaba käsitööõlle, vee ja caffe latte. Kokku läks see kupatus mul maksma 24 euri. Ei ole just väga palju. Toit oli hea. Mitte imeline, aga mõnus ja kodune. Maitsev. Just selline, mida ma ootaks heade sõprade juures. Umami jättis mulle mulje nagu oleksimegi mõnele heale sõbrale külla läinud. Sisekujundus -seinamaalingud, parkettpõrandad ja mööbel aitas seda tunnet veelgi süvendada. Ja need puhvetkapid! Aaaahhhh, just selliseid tahaks ma endale koju!

Teenindus, kui see väike intsident alguses kõrvale jätta, oli lausa super! Tütarlaps, kes meid teenindas, oli nii imearmas. Ta teenindas nii meie lauda kui ka üht lauda õues, seega oli tal piisavalt jooksimist. Iga kord kui ta tuli kontrollima, kas meil on kõik korras, vabandas ta, et ei jõua võib-olla piisavalt tihti meie juurde, aga et tal on aia teises otsas ka laud ja ta püüab endast parima anda. Ta vabandas täiesti ilmaasjata. Teda oli just piisavalt. Mis mulle aga eriti meeldis oli see, et kui me püüdsime laste korraldatud läbu kõrvaldada ja põrand jäi siiski täis pisikesi leivatükke, siis teenindaja naeratas ikka särasilmselt ja ütles, et ärgu me muretsegu, selline "läbu" käivat selle toaga kaasa. 

Ei ole midagi teha, et mu elu on muutunud ja ma mõnikord hindan toidukohti läbi oma titemamma silmade. Aga isegi ilma titemamma silmade saaks Umami minult kiitva hinnangu. Ma võin ju unistada, et Diip on ainus hea restoran, aga tegelikkuses on neid ikka veel. Ja tegelikult on mul selle üle vaid hea meel.