Idal on riiete suhtes kallis maitse. Pole midagi teha kui kõiksugu tädid ja onud ta sünnist saati edevate asjadega ära on hellitanud. Ma täitsa kohe kardan kui ta veidi suuremaks saab ja biiti jagama hakkab. Siis ma kujutan ette peame me vaid Mon Amie'st riideid ostma, sest peenele preilile ei sobi muu. Tundes mind ja nähes juba praegu selle kümnekuuse beebi iseloomu, siis saavad meid tulised vaidlused ees ootamas.
Ida on ka väga kehv sööja. Ei ole nii, et Ida jookseb külmkapiukse avamise peale kohale või teeb suu lahti juba vaid püreed/putru nähes. Tema toitmine on kunst omaette. Ja üldjuhul lõppeb see sellega, et ta lihtsalt ei söö. Viskab lusika maha ja hakkab karjuma. Ja uskuge mind me oleme KÕIK maailmas välja mõeldud pudrud ja püreed läbi katsetanud.
Kui talle toit kätte anda, siis sellega hakkab ta pigem mängima. Pillub brokolit mööda tuba ja pudistab kartulit vaiba sisse. Oma söögitoolist ronib ta ikka jälle kisa saatel välja. Ühesõnaga, ma vaatan hästi söövaid beebisid ja ohkan. Ikka see meie funktsiooniveaga laps! Ei söö ja ei maga. Kui ta oskaks laulda, siis ta ilmselt laulaks mulle, et "ja ma ei maga ja ma ei söö ja ma ei taha teha tööd" ning itsitaks nagu Evil Mini Me.
Ainuke, mida ta sööks, on piim. Aga no kuulge, üks pea aastane laps ei toitu vaid piimast ja nii me ikka katsetame, et leida midagigi, mida preili oleks nõus sööma. Ja me oleme mõned asjad leidnud. Selgub, et ka toidu suhtes on Idal kallis maitse. Ta sööks vaid Toomase tehtud Diibi kartuliputru. Diibi toidud ei ole küll teab mis kallid, aga igapäev seal einestamine läheb siiski kulukaks pikapeale. Teine toit, mida preili on nõus sööma, on manna-ja riisiputru Rõngu Mahla moosiga. Mitte ükskõik, millise moosiga, just vaid Rõngu Mahla mustikamoosiga. Ei tea, kas tulevikus hakkama me teda vaid austritega toitma?
Ei ole lihtne lilleke siin kasvamas. Ei ole. Sama kange ja jonnakas nagu ta vanemad. Kui te vaid teaks, millist põrgulärmi see imearmas tilluke lapslane teha suudab kui ta ei saa seda, mida tahab. Kõrvakiled tahavad katki minna. Tema ei jäta jonni ja mina ei jäta jonni. Ma püüan päästa veel, mis päästa annab, et isa poolt ära hellitatud jõmpsikast veel inimene voolida. Kui Marek vaid teaks, et ma öösel lasime me emmega Idal lausa mõnda aega karjuda, siis ta ilmselt viiks Pranglist tagasi tulles kohe lahutuspaberid sisse. Õnneks ta väga tihti mu blogi ei loe;)
Sellised vist oktoobrilapsed ongi. Ma ei tohi isegi sõna söök või toit öelda. Hommikuti poetan ta lauale söögi/joogi, lõunal ja õhtul samuti. Ise käib ja sööb. Tänu sellele kisa palju palju vähem.
ReplyDeleteTerv.i
Mul oli laps ka alla aastasena selline, et ei maganud ega söönud, ma laulsin ka seda sama laulu talle "ja ma ei maga ja ma ei söö ja ma ei taha teha tööd". Aga meil läks söömise ja magamisega paremaks siis, kui laps kõndima hakkas. Energiat hakkas kõvasti rohkem kuluma kui seni - selleks oli süüa vaja ja jaksas ennast ka rohkem ära väsitada. Loodan teile sama :)
ReplyDelete