Miks ma inimesi usaldada ei taha, aga natuke ikka tahan ka

Kunagi ammu ammu, siis kui ma veel noor ja naiivne tütarlaps olin ja arvasin, et kõik inimesed on ilusad ja head, sattusin ma tööle ühte ettevõttesse. Sinna, kus ma Marekiga tuttavaks sain. Ma tegin oma tööd nii hästi kui oskasin ja mulle meeldis mu töö, praegu ma mõtlen, et ma oleks seda tööd muidugi sada korda paremini saanud teha, aga siis mul puudus kogemus. Ma olin häbelik, tagasihoidlik ega julgenud oma arvamust välja  öelda. Nii juhtus ikka, et keegi tähtsam inimene au minu tehtud töö eest endale võttis, oma apsakad minu kraesse ajas või kuulutas, kuidas "meie tegime", kui tegelikult tegin mina. Aga ma ei pahandanud, ma arvasin, et asjad käivadki nii. Kirusin vaid suitsunurgas. Marek  hoiatas mind, et ma ei tohiks kõiki inimesi usaldada, sest mitte kõik inimesed ei mängi ausat mängu. Ma ei uskunud seda. "Kuidas nii?" mõtlesin mina, "inimesed on ju head. Ja kõik on nii sõbralikud!" 

Mõnda aega hiljem pidin ma tõdema, et Marekil oli õigus olnud. Kõik inimesed ei olnud ilusad ja head. See, et keegi su nina all sõbralik on, ei tähendanud mitte midagi. Ma sain oma esimese õppetunni. Et kõiki ei tasu usaldada. Et sõbraliku maski taga võib peidus olla hoopis teistsugune nägu. Et kõik inimesed, kes naeratavad, ei ole su sõbrad. Nad on töökaaslased. Mitte sõbrad.

Suurest ja Tähtsast Ettevõttest on ka vahvaid mälestusi. Näiteks üks suvine reis. Sellest ajast kui ma töökaaslasi ekslikult sõpradeks pidasin. Kas te teate, et seda reisi tuli Tatraveskite eest varjata, sest tööväliselt oli keelatud "mutrikestel" omavahel suhelda? Et selle keelu taga oli nii kadedust kui armukadedust? Ohhh..."Saladused" saaks ühe vahva loo. 

Teise õppetunni sama asja kohta sain ma Suures ja Tähtsas Ettevõttes. Sinna tööle sattudes olin ma juba palju enesekindlam ja kogenum, ma julgesin välja öelda, mida ma arvasin. Kui Tatraveski juba esimestel päevadel mind kiusama hakkas, ütlesin ma otse välja, mida ma sellest arvan. Sellest tuli sõda. Suur sõda. Sest selles ettevõttes ei tohtinud öelda, mida sa arvad, siin tohtis vaid selja taga klatšida ja kaevata. Sest muidu oleks Tatraveskid pidanud päriselt tööd tegema, nii said nad draamasid lahendada ja kujutada ette, et klatšimine ja kaevamine ongi töö. Tähtis töö. Kes teavad need teavad, et ma hakkasin kaine mõistuse säilitamiseks sellest absurdikomöödiast anonüümset blogi pidama ja sain hiljem selle pärast ka kinga. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. 

Ma olin korra juba "peksa saanud", sest olin töökaaslasi sõpradeks pidanud, ikka astusin samasse ämbrisse. Mu "sõbrad" hindasid minus julgust öelda, mida ma arvan, lugesid mu blogi ja kiitsid, kui õigesti ma olukorda kirjeldan. Kui mu blogi avalikuks tuli ja ei olnud veel kindel, mis minuga edasi tehakse, olid mu "sõbrad" toetavad, kui mind lõpuks koondati ja ma sellega töövaidluskomisjoni läksin, kadusid mu "sõbrad" igaveseks. Rohkem ei ole ma neist midagi kuulnud. Ju nad kartsid, et neid võidakse ka sinna komisjoni kutsuda ja siis peavad nad valima, kas valetada või rääkida tõtt. Lihtsam oli mind enam mitte tunda. Ma sain aru, et jälle kord olin ma inimestes eksinud. 

Kõige rohkem pettusin ma aga ühes oma kolleegis. Kui blogi avalikuks tuli, oli tema see, kes Tähtsate Inimeste otsusest mulle teada andis. Ta ütles, et Tähtsad Inimesed on otsustanud, et kui ma oma blogi kustutan või Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest midagi head kirjutan, siis olen ma teretulnud tagasi. "Mõtle selle peale, see on suur privileeg, et sind tagasi kutsutakse, mitte igaühele ei anta sellist võimalust!"ütles mu kolleeg mulle. Järgmisel päeval, enne kui ma olin jõudnud mõelda, sain ma temalt uue kõne, et kahjuks eilne pakkumine enam ei kehti, et ma ei ole enam teretulnud. Minuni sattus Tatraveski eksituse tõttu ka kirjavahetus, kus Tähtis Inimene ütles, et minust peab lahti saama blogi pärast ja ma läksin töövaidluskomisjoni. Tähtis Ettevõtte palkas juristid ja lõpuks istusin ma üksinda Tähtsa Ettevõtte ja nende esindajate vastas, kus mulle ja teistele tehti selgeks, et mind koondati  ebapädevuse pärast, et ma ei saanud oma tööga hakkama, et minu kolleeg pidi kogu aeg minu tööd parandama. Suurem osa sellest infost sai tulla vaid minu kolleegilt, kellega ma kaks aastat koos töötasin, oma "tööemaks" pidasin ja kes ise ka tihti tunnistas, et selles ettevõttes on asjad mädad. "Aga nii on nad alati olnud," lisas ta alati veidike nukralt. Mõnikord ma mõtlen, kas see inimene saab rahuliku südamega magada või et kuidas ta mulle otsa vaataks, teades seda, kuidas asjad tegelikult olid. "Ka sina, Brutus!"oleksin ma talle tahtnud öelda, kui oleksin teda tol ajal veel näinud. Ma ei ole ka teda rohkem näinud. 

Ma olen päris palju kordi peksa saanud, sest ma olen liigselt usaldav. See on ka üks põhjus, miks ma enam inimesi endale väga lähedale lasta ei taha. Ma ei usalda inimesi. Ma olen uute sõprade suhtes väga valivaks muutunud. Siis jälle tundub mulle jälle, et kõik naeratavad inimesed võiksid mu sõbrad olla. Ma tahan inimesi usaldada.
Mõnikord ma mõtlen nende Suure Ja Tähtsa Ettevõtte "sõprade" peale. Meil sai koos palju nalja. Suuremat osa nendest inimestest ei taha ma muidugi enam kunagi näha, teate ju küll seda minu kangust, aga mul on ka natuke kahju, et ma kõigiga suhtlemise lõpetasin. Ma millegi pärast siiani usun, et mitte nad kõik ei olnud kahepalgelised. Võib-olla olen ma jälle naiivne, ma ei tea. Ma sain korraliku õppetunni.
Miks ma selle peale üldse mõtlen? Mul käis eile külas üks tolleaegsetest sõpradest. Ilma jutumärkideta. Ta on ainuke sellest grupist, kes on minuga ühendust hoidnud või pigem püüdnud hoida. Mina pole väga vedu võtnud. Eile saime me peale nelja aastast pausi uuesti kokku. Mul oli nii hea meel. Mul oli hea meel, et kõik ei ole nii kanged nagu mina. 

"Sa peaksid Heleniga uuesti suhtlema hakkama," ütles Marek kui külaline lahkus, "ta on ju nii tore, vaevalt tema sinu vastu oli tookord." Ma noogutasin. Marekil oli õigus. Helen toetas mind. Neli aastat hiljem tunnistan ma seda. Ma olen talle selle külaskäigu eest tänulik. Ma ei teagi, miks.