Milleks blogida?

"Miks sa ometi blogid?" küsitakse minult ikka aegajalt. Mõnikord ma mõtlen ise ka, miks. Mul jääks palju rohkem aega üle kui ma ei blogiks. God knows, et aegajalt ma tahan blogimist lõpetada. Põhjuseid on erinevaid - mulle tundub, et mul ei ole midagi asjalikku öelda ja/või mind häirivad mõned aspektid blogimise juures. Siis aga leian ma end jälle arvuti tagant ja postitan midagi, sest mulle tundub et mul on nii palju asjalikku öelda. 

Jah, tuleb olla aus ja tunnistada, et osake minust on edev ja naudib tähelepanu, aga ma saan ka käsi südamel öelda, et see pole põhjus, miks ma blogimist alustasin. Nagu ma hiljuti ka Brittile ütlesin: "Ma olen edev, aga samas ka väga häbelik.  Veider, aga selline ma olengi – veider."

Kindlasti mitte ei ole blogimise põhjus selles, et ma tahaks  feimi ja sulli. Või noh, ärge saage minust valesti aru, kui mu blogi pärast tahaks Toomas Henrik mind presidendi vastuvõtule kutsuda või mõni autopood mulle uue auto kinkida, siis ega ma "ei" just ei ütleks. Ja natuke uhke on ikka ka kui teed mõne ajakirja lahti ja sealt oma pildi leiad. Eesmärk omaette see aga kindlasti ei ole.

Loomulikult on üks põhjus blogimiseks oma murede ja rõõmude jagamine, blogi on nagu omamoodi psühholoog, kellele kõik (olgu, peaaegu kõik) hingelt ära räägid. Ainuke erinevus on, et ma ei maksa selle eest 50 EUR/h. Või ma ei tea palju psühholoogid tegelikult maksavad, ma kujutan ette, et see võiks olla sobiv suurusjärk. Ja ma ei saa sinna midagi parata, mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Rohkem kui rääkida. Ärge tehke kaugeleulatuvaid järeldusi, et mul pole sõpru, kellega rääkida, on ikka, ma olen sellest ka kirjutanud, et mingil veidral põhjusel on mul väga palju sõpru. Olgugi, et ma unustan nende sünnipäevad, ei tea nende laste sünnipäevi, ma isegi mõnikord unustan, kus nad töötavad või kaua nad abielus on olnud, samal ajal kui nemad ei unusta isegi mu nimepäeva (mida mul ametlikel andmetel tegelikult üldse pole). 

Absoluutselt ilma varjamata reklaamin ma siin ikka ja jälle oma toimetusi Diibis. Moepühapäevad, hommikusöögikursus, uus menüü...Restorane, ja väga häid, on Tallinnas palju. Igaüks püüab omal moel pildil olla ja eristuda. Mina loodan, et ma oma blogiga Diibile väga palju antireklaami ei tee. Sest mõnikord ma ütlen liiga palju. Sellepärast ma ka igal pool rõhutan, et see ei ole Diibi ametlik blogi:) 

Sellega seoses on mul ka hea meel öelda, et hommikusöögikursus on endale ka toetajad leidnud (mäletate ju, et koeh alguses leidsin ma paar toetajat, kes hiljem siiski alt ära hüppasid?). Uuel nädalal liitub neid ilmselt veelgi.

Mõnikord saan ma kirju inimestelt, keda ma ei tunne. Loomulikult on ka negatiivseid ja pahandavaid ja lausa sõimavaid kirju, et kelleks ma end pean ja kuidas ma ei saa asjadest üldse aru, aga teate, ma saan ka teistsuguseid kirju. Kirju naistelt, kes leiavad, et mu blogi on inspireeriv. Või pigem, et mina olen inspireeriv. Viimane kiri, mis ma sain, oli nii armas, et ma lausa kopin ühe tillukese lõigu siia (armas M., ma loodan, et sa ei pahanda!): "Sa oled üks vähestest "beebiblogijatest", kes tekitab minus tunde et võiksin kunagi lapsi saada ja ka olla edasi NAINE. Indiviid, kellel on ambitsiooni ja kes saab hakkama mitmel rindel. Viimasel ajal tundub, et mõned kibestunud inimesed tahavad Sulle vastupidist väita. Üldse ei mõista seda..." 

Võib-olla sellised kirjad ongi üks põhjus, miks ma ikka blogin. Kui kasvõi paar lugejat leiavad tänu minu blogile ja tegemistele julgust oma soovid ja unistused täide viia, siis mis on need mõned negatiivsed kirjad ja kommentaarid selle kõrval...