Kas mu kodu on siis tõesti nii must?

Ma olin Ida ööseks tädi Merle juurde maha raputanud. Et saaks enne moeetendust natuke puhata ja magada. Saabus külla Marian. Minu armas tilluke õde. Mida teie teete kui teile õde külla tuleb? Vaatate mõnd filmi? Joote kakaod? Või veini? Logelete diivanil ja lobistete niisama? Jaaa, mina teeks ka kõike seda. Kui mul oleks teistsugune õde. Minu oma astus tuppa sisse, vaatas ringi ja ütles:"Noh, kas hakkame koristama?" 

Ma tegin suured silmad. Mis mõttes? Kas mu kodu on siis tõesti nii segamini, et seda lausa külalised koristama peavad hakkama. Marian ütles selle peale, et noh mitte just segamini, aga must. Et kusagil ülemisel riiulil paistis tolm, kapinurgas oli saiapuru ja lauale oli pudisenud piimapulbrit. "Mäletad,  kui sa ütlesid, et sina küll oma kodu mustaks ei lase, mis sellest, et laps majas?" tuletas ta mulle meelde üht nii aastatagust jutuajamist. Ma tundsin end ühtäkki nii pisikesena, madalamana kui muru, keset oma räpast kodu. Ma ei taha, et mul oleks räpane kodu. Ma ei taha, et mu kodu oleks nagu selles sarjas, mis TLC-i pealt tuleb. "Hoarders" vist. Aga võibolla mu kodu juba on selline. Ma ise ei saa sellest lihtsalt aru. 

"Enne hommikusöögikursust lööme maja läikima," jätkas Marian, "ma võtan oma aknapesuvahendid ka kaasa, ma vaatasin, et köögiaken on niiiiiiiiiiiiiiiiii must." Ma tundsin end veel väiksemana. Veel madalamana kui muru. "Aga võibolla võtaks mõne koristaja...,"alustasin ma. Mitte midagi ei meeldi mulle rohkem kui puhas kodu, aga koristamine ei ole mu lemmiktegevus. Erinevalt Marianist.             "Ei!" vastas ta kindlameelselt enne kui olin oma koristusfirma lause lõpetada jõudnud, "see on liiga kallis. Me saame ise hakkama!" 

"Olgu," nõustusin ma natuke pettunult. Ma ju natuke lootsin, et ma ei pea ise koristama. Et üks kord tuleb keegi ja lööb maja läikima. Samal ajal kui mina diivanil puhkan. Marian ei lubanud. Tema arvates on koristamine üks maailma toredamaid vaba aja veetmise võimalusi. "Ja sahtlid teeme ka korda!"lisas ta. Ma vaid ohkasin. Keset oma musta kodu. 

                          

Aga tegelikult tõesti. Me oleme viimasel ajal nii vähe kodus olnud. Nii palju asju on organiseerida. Täna näiteks põrutan ma Tartusse, et ühe ürituse korraldamise üksikasjad paika panna, homme ootab ees Vanamõisa, uuel nädalal on kohtumised uute moepühapäevade asjus (kas ma juba ütlesin, et oktoobri lõpus on plaanis üks emade-tütarde moeshow, võimalik et küünlavalguses ja luule saatel? Lisaks beebiriiete pop-up pood?). Septembri alguses on Diibis paar suuremat kliendiüritust, heal juhul saab alguse üks uus koostööprojekt ja esimeseks septembriks lubasin ma aidata üht klassiruumi lapsesõbralikumaks teha. Ahjaa...kuna Tine blogi on siiski ka Norra üks loetuim moeblogi, siis ka sellega seoses on mòned mõtted tekkinud. 

Noh ja nendel hetkedel kui ma tõesti kodus olen, siis ei ole päris nii, et Ida mängib omaette rahulikult ja laseb mul koristada. Või süüa teha. Oo, ei! Nüüd on vaja teda jälgida, et ta diivanile või tumbadele ei roniks ja sealt pea ees alla ei prantsataks. Ja kui ta magab, siis ausalt, ma olen tihti päris väsinud, et ma kohe ei jaksa moppi kätte võtta. Siis ma lihtsalt istun. Vaikuses. Ma ei pane isegi telekat enam käima. Sest mis mõte on end ärritada seriaalidega, kui mul niikuinii pole aega neid vaadata. Ida ei laseks ka.