Siis kui Mister Poppins vihastas

Ma olen nüüd mõnda aega püüdnud Idat võõrutada öisest söömisest, sest on selge, et ta ei ärka mitte näljast, vaid harjumusest. See kõik tähendab muidugi lisanuttu ja söödud närve. Kui Mister Poppinsit kodus pole või Ida emme juures on, siis me lasemegi tal nutta, ka karjuda ja lausa röökida, nii et meie endi kõrvakiled on katki minemas. Ma tean, et öisest ärkamisest ja jonnist saab lahti vaid tugevate närvide ja järjekindlusega.

Mister Poppins arvab teisiti. Eelmisel ööl hakkas Ida voodis nutma, Mister Poppins andis talle juua ja Ida jäi justkui magama. See oli täpselt see kellaaeg kui me ta varem oma voodisse meie vahele magama tõstsime, sest nii oli mugavam ja lihtsam teda iga tunni tagant toita. Nii oligi arvata, et Idake pole uue olukorraga rahul. Ta annab sellest häälekalt teada. "Las ta nutab!" ütlesin ma Mister Poppinsile, "ära kohe torma!" Saime ehk minutit paar kisa kuulda kui Marek lapse voodist välja tõstis ja süles kussutama hakkab. "Miks sa nii tegid?"küsisin ma ärritunud hääletoonil. Mister Poppins vastas, et laps on vaja maha rahustada. Laps vaatas isa sülest meile suurte rahulolevate silmadega otsa ning muigas. Nii nagu ta uuesti voodisse panime, hakkas ta karjuma. Mul ei ole vist vaja öelda, et Mister Poppins ei lubanud seda. Mister Poppins teadis, et kell neli TAHAB laps süüa. Laps PEAB öösel korra süüa saama. Ma vihastasin Mister Poppinsi peale ja käratasin talle midagi. Selle peale võttis Mister Poppins lapse kaenlasse ja läks  süüa tegema, lausus mulle, et tema ja laps ei tahagi sellise emaga koos elada. Selle peale ei osanud ma muud kui lajatada kell pool viis hommikul lauale lahti "Superlapsehoidja" raamat, kus kirjas oli TÄPSELT see, mida ma teha püüan ja miks.

 "Kui tahad elu lõpuni temaga öösel ise tegeleda, siis lase käia," vihastasin mina ja läksin teise tuppa magama. Mister Poppins hüüdis mulle järgi, et ta niikuinii tegeleb lapsega ise. Ei ole vaja lisada, et ma vihastasin sellise lause peale. Rohkem ma selle mehega ei räägi, mõtlesin ma ja panin teise toa ukse oma järel kinni.

Hommikul tuli Mister Poppins Idaga mind kallistama. Ma ei tea, miks.

Saabus järgmine õhtu. "Meil pole mõtet mõlemal öösel üleval olla, et siis oleme mõlemad pahurad ja väsinud," ütlesin ma, "tegeleme vaheldumisi lapsega." Me leppisime kokku, et kella neljani magan mina teises toas ja siis toob Mister Poppins Ida mulle. Kell kolm kuulsin ma nuttu. Mister Poppins püüdis nii nagu peab Idat toiduta magama panna. Ida nuttis häälekamalt. Ma tean, et Mister Poppins ei talu kui Idake nutab ja nii kuulsin ma, kuidas ta lòpuks juba ärrituma hakkas. Ma läksin appi. "Miks sa tulid!"vihastas ta, "sul on tund aega veel aega oma korrani." Ma ei mõistnud Mister Poppinsi ärritust, või noh mõistsin ka, ta oli ärritunud, et ei tohtinud lapsele süüa anda ja laps nuttis. "Miks mina ei tohi ärrituda, aga sina tohid,"käratas ta. Ma ei reageerinud (ise ka imestan oma rahulikkust). Tõstsin Ida teise tuppavoodisse ja silitasin ta pead. Ta tegelikult magas, aga hakkas läbi une nutma KOHE kui ma oma käe ära võtsin. See oli jälle see kellaaeg, kui ta oli harjunud, et me ta omavahele magama võtame. Ma lasin tal nutta ja läksin korraks alla korrusele. Üleval jäi vaikseks. Ma olin üllatunud. Kas ta tõesti jäi nii ruttu uuesti magama? Muidugi mitte! Mister Poppins oli ta sülle võtnud. "Miks sa niimoodi teed?"küsisin ma pettunult. 

"Mis vahet seal on, kas ta seisab voodis püsti või on süles,"vastas ta. Ma oigasin. "Sa EI TOHI nutvat last voodist välja võtta," ütlesin ma, kujutate ette, et rahulikult. "Ta peab aru saama, et öösel magatakse ja keegi ei torma ta kisa peale kohale." 

Mister Poppins vihastas: "Miks KÕIK, mida MINA teen, on vale?" 

"Mitte kõik ei ole vale, aga SEE on vale," vastasin mina.

Me jõudsime lõpuks nii kaugele, et ma tohtisin Idaga teise tuppa jääda ja Mister Poppins lubas mitte sekkuda. Palus vaid, et me vee asemel talle midagi magusamat joogiks annaks. Ma lubasin Mister Poppinsil vee mahla vastu vahetada. 

 Ma panin Idat vähemalt kümme korda uuesti voodisse pikali, lasin tal seista, tuigerdada ja karjuda. Ja ta KARJUS. Täiest kõrist ja vihaga. Ma olin valmis, et Mister Poppins lendab kohe sisse last päästma, kuid õnneks püsis ta magamistoas. 

Lõpuks Ida rahunes ja ma sain ta pikemaks ajaks pikali. Tundus, et magama, aga see oli petlik. Ma teadsin, et nagu ma liigutan, hakkab ta uuesti kisama, sest ta on harjunud sel kellaajal natuke süüa saama. Ma olin dilemma ees. Kas minna alla ja teha süüa, mis tähendanuks, et ta hakkab karjuma ja jääb rahule kui lõpuks süüa saab. Seda ma ei tahtnud. Ma tantsin talle süüa anda nii, et ta ei kisaks ja ei arvaks, et ta kisa pärast süüa saab. Ma saatsin Mister Poppinsile sõnumi, et too süüa teeks. Ma kujutan ette kui rõõmsaks see ta tegi. 

Tund ja kakskümmend minutit peale nuttu, metsikut kisa ja röökimist, jäi Ida magama. Kell oli 4.21. Ehk magab hommikul kauem, lootsin ma. Loomulikult liiga sinisilmselt.

"Superlapsehoidja" raamat lubab märgatavaid muutusi juba nädalaga. Ma loodan selle peale. Ma ei pea rohkem vastu. Mister Poppinsist ma ei räägigi. Tema ilmselt viskabki mu majast välja kui ma lapsel kaua niimoodi öösiti nutta lasen.