Mister Poppinsi tagasitulek

Näed sa siis, tuligi Marek koju tagasi. Ei olnudki see nädalavahetusereis meestele mingi kaval ettekääne kodust välja kolimiseks. Täitsa vabatahtlikult tuli tagasi. 

Ja ei läinud poolt päevagi kui Mister Poppins oma rolli Ida eest hoolitsemisel üle võttis. Sest kes teab, mis ma selle kahe päevaga korda jõudsin saata. Instagramist võis ju lausa näha, et Ida ei olnud 24/7 heas tujus ja ma ei väänanud naba selja taha, et tema tuju heaks teha. Ma lasin tal nutta. Vaene Marek pidi peale alloleva  pild nägemist veel terve päeva Pranglis piinlema. 

                    

Õnneks järgneb laupäevale pühapäev ja Mister Poppins saigi poputamisega jälle tegelema hakata. Ida veetis 98% pühapäeva õhtust issi süles, sest ikka ju juhtus, et ta lõi end vastu patja ära või tuli põrand kallale, ühesõnaga nii palju kohutavaid asju juhtus, et last tuli kogu aeg lohutada. 

Ja siis saabus öö. Ida ärkas nutuga. Marek hüppas voodist püsti nagu kurjast vaimust vaevatud ja tormas Idat lohutama. Ida ei lasknud end lohutada, Marek tahtis tormata süüa tegema. "Ei!"keelasin mina, "tal ei ole kõht tühi!" Marek vaatas mind nagu oleks ma palunud Idale akuhapet süüa anda, kuid kuulas sõna. Ida nuttu ta aga ei kannatanud ja ärritus. Minu peale. Mina leidsin, et pole mõtet, et mõlemad magamata on ja kuna mina olen Ida nutule immuunsem, kolisin ma lapsega alla korrusele. Ida protesteeris häälekalt kui ma teda magama kussutasin. Sekund hiljem oli ka Mister Poppins platsis. Ju tuli kontrollima, et ega ma lapsele ikka akuhapet sisse ei jooda. Rahunes maha kui nägi, et ma vingerdavat ja protesteerivat Idat kaisus hoidsin ja nõustus uuesti magama minema. 

Kolm tundi hiljem (mitte tunni aja pärast nagu muidu)  ärkas Ida uuesti. Enne kui ma suutsin Ida nutule reageerida, oli Mister Poppins platsis. Laps ju nuttis! Kas ma ütlesin, et MINA magasin lapse kõrval ja Marek teisel korrusel, ent ometi ärkas Marek kiiremini? Ta süda jäi rahule kui Ida sai natuke süüa (Mister Poppins teadis, et sel kellaajal ON Idal kõht tühi) ja me magasime edasi. Kolm ja pool tundi. See tegi äratuseks kell seitse. Mu meelest oli edukas öö, vaid Mister Poppins oli magamata. Ta kartis, et äkki ma ei kuule lapse nuttu ja ärkas nii terve öö iga krõpsu peale.

Järgmisel ööl arvas Mister Poppins, et piisab sellest, et me tõstame Ida oma kaissu. Ma lubasin, et tegelen öösel ise lapsega, aga nii kui Ida natuke liigutas, piuksatas, kostus Mareki padjalt monotoonne "kussu-kussu" ja käsi ulatas mulle abivalmilt pudeli. Veega. Mitte toiduga. Vähemalt mitte enne kella nelja. Siis ma julgesin arvata, et võib-olla... Aga ma ei saanud oma lausetki lõpetada kui Mister Poppins juba köögis toimetas. Ida jäi mu kaissu magama, aga Marek piilus ikka iga liigutuse peale, et ega ma Idale akuhapet ei sööda ja kussu-kussutas edasi. Igaks juhuks. Lõpuks pidin ma talle käratama, et magagu, sest muidu lähen mina teise tuppa magama, sest mis kasu on kui me mõlemad üleval oleme. Üks võiks ju magada.

Hommikul lõi Ida end jälle vastu sulepatja ära. Nutu järgi tundus, et see on betoonist. Mister Poppins haaras õnnetu Ida sülle ja lohutas teda. Mina vaatasin "Vaalasaarte Mariat". Rongaema;) Jumal tänatud, et Mister Poppins olemas on!